Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Pokoj na Ziemi

(romaan aastast 1985)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Rahu Maa peal ja inimestest hea meel... Talle omase sarkasmiga näperdab pan Stanislaw sedapuhku võidurelvastumise küsimust. Muigasite? :-) Õieti tegite! Nalja saab nabani. Mikroelektroonika ja nanotehnika areng koos revolutsiooniga muus sõjatehnoloogias viib olukorrani, kus mitte ainumaski riik ei tea, kas ta parajasti sõdib või mitte. Võidurelvastumise koorem muutub nii rängaks, et mitte keegi seda enam kanda ei suuda. Nõnda jõutaksegi ÜRO egiidi all Kokkuleppeni. Vastavalt Kokkuleppele likvideeritakse võidurelvastumine Maal ja kõik relvad, nende loomise ja tootmise vahendid viiakse rahvusvahelise Agentuuri kontrolli all Kuu peale. Iga suurriik saab oma sektori, kuhu ta võib paigutada oma sõjatehnika loomise ja arendamise vahendid. Kogu see aktsioon toimub Teadmatuse printsiibist lähtudes: mitte keegi, kaasa arvatud Agentuur, ei tohi saada mingit infi selle kohta, kui kaugel ja millises staadiumis on võidurelvastumine Kuul. Ometigi ei suudeta taolises õndsas teadmatuses kaua püsida. Meedias tõuseb jube kisa eelseisvast "Kuu-monstrumite sissetungist" ja Maa täielikust kaitsetusest jne... Kui mitmed suure saladuskatte all ette võetud sondeerimiskatsed on liiva jooksnud, siis pöördub Agentuur Ijon Tichy poole palve asja kaema minna. Missioon saabki teoks, kuid tulemused kujunevad erakordselt ootamatuks! Millisteks, lugege ise!
Teksti loeti vene keeles

... ehk siis eestipäraselt `Rahu Maa peal`. Nimelt on kogu militaartehnika sõna otseses mõttes saadetud Kuu peale. Igale riigile on kinnistatud oma sektor, kus ta võib rahus võidurelvastumist mängida. Ainult et Maalt pole võimalik Kuul toimuva kohta infot hankida. Üks kohapeale saadetud vaatleja tuleb tagasi kahes isikus -- kumbki ajupoolkera tegutseb teisest sõltumatult. Ning pahem ja domineerivam poolkera ei mäleta Kuul toimunust eriti midagi, aga paremal puudub jällegi kommunikeerimisväljund. Kui nüüd veel mainida, et selleks vaatlejaks on kuulus Ijon Tichy isiklikult, siis järeldusi võib igaüks ise teha.
Teksti loeti vene keeles

Lähituleviku Kuu on muudetud suurriikide katsepolügooniks, kus testitakse autonoomseid isearenevaid relvasüsteeme. Õnnetuseks arenevad relvasüsteemid aga nii kaugele, et nad ei soovi oma isandatega enam mingit tegemist teha. Appi kutsutakse vana kosmosekangelane Ijon Tichy, kes lendab kuule asja uurima ja saab seal sügava trauma - täpsemalt lõhestub ta aju kaheks täiesti eraldiseisvaks isiksuseks ning ei pea ilmselt ütlemagi, et kõik kuul nähtu jääb sellesse teise ja koostööle mittealluvasse poolde.

Ijon Tichy lood jagunevad kergemateks ja naljakamateks ning tõsisemateks ja filosoofilisemateks. Antud tekst kuulub sinna tõsiste juttude poolele. Kohati läheb toimuv isegi niivõrd huumorivabaks ja filosoofiliseks, et mul hakkas juba segi minema kas peategelane on absurdimees Ijon või vana emo-navigaator Pirx. Mõned koomilisemad hetked muidugi on, näiteks saab korduvalt nalja usa julgeoleku ja erinevate luureagentuuride kulul. Peamiselt kasutab aga Lem seda teost kohana, kus mõtiskleda isepaljunevate relvasüsteemide, mikroskoopiste droonipilvede ja muu põneva ning hetkel vägagi aktuaalse tehnoloogia üle. Mulle meeldis tegelikult väga aga midagi jäi samas täiusest puudu, seega koondhindeks tubli neli pluss.

"The American Medical Association finally lost the battle to save their profession, because computers gave better diagnoses and were much more patient with patients. Prosthetic sex was replaced by a simple device called an Orgaz. This was a headset with electrodes and a handgrip that resembled a toy pistol. Pulling the trigger gave you the ultimate pleasure because the appropriate place in your brain was stimulated with no effort, no exertion necessary, plus there were no upkeep expenses for male or female remotes, nor indeed the aggravations of natural courtship and matrimony. Orgazes flooded the market. To be fitted you went to special clinics. Gynandroics and other firms that manufactured synthetic women, angels, nymphs, fauns, etc., went out of business with much gnashing of teeth. As for education, most of the developed countries did away with compulsory school attendance. "Children," went the new doctrine, "should not be subjected to daily imprisonment and the psychological torture called learning." Who needs to know how many men's shirts you can sew out of six yards of Egyptian cotton if one shirt requires seven eighths of a yard, or when two trains will collide if one engineer is eighteen, drunk, and going 100 miles an hour and the other is colorblind and doing 75, if they're separated by 15 miles of track and 43 pre-automation semaphores? Equally useless are facts about kings, wars, battles, crusades, and all the other rotten behavior of history. Geography is best learned by traveling. All you have to know is the price of the ticket and when the plane takes off. Why learn foreign languages when you can put a translator chip in your ear? The study of biology depresses and depraves young minds, nor is it practical since no one now can become a doctor or dentist (after the appearance of dentautomata, about thirty thousand out-of-work dentists in both the Americas and Eurasia have committed suicide each year). And chemistry is of no more value than a knowledge of hieroglyphics. Meanwhile on traffic signs and street signs words are slowly being replaced with pictures."

Lugeda soovitan pigem siiski vaid eriti paadunud Lemi või Ijon Tichy fännidel või siis nendel, kes tahavad oma silmaga näha, kuidas üks poolakas suutis juba 30 aastat tagasi meie tänapäevast maailma ette ennustada ja mitmed põnevad teemad enne Strossi lahti kirjutada
Teksti loeti inglise keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Lugesin läbi. Ei saanud muhvigi aru. Siis vaatasin autori nime ka. Ja kohe sain aru, et sellest põhimõtteliselt ei saagi ju aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Ippolit, Tooni tulek ja selle otsesed tagajärjed on selle kogumiku lugude jaoks suuresti juba igiammune ajalugu. Niisamuti on planeet Maa ja Kuugi sündmuste tegevuskohana väikseks jäänud ning maalaste tsivilisatsioonile kabelimatsu andmud putukid ning vähesed matsu üleelajad möllavad nüüd sisuliselt terve Päikesesüsteemi ulatuses.  5 juttu ja 5 väga erinevat ja üksteisest ruumiliselt väga kauget nurka. 
 
Siin polegi kirjutajatele muud kosta, kui et : Andke minna -- Galaktika ootab!
Teksti loeti eesti keeles

Kärts, mürts ja ilmkärakas.... ja ega siin suuremat iva rohkem ei olegi. Ja ega ole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles

Young adult fantasy-žanrisse ja pigem tütarlastele (IMHO ei ole võimalik poisterahvastele kirjutada, kui kaks peamist tegelast on printsivennad, kes mõlemad on ühe neiu pärast arust ära!!) suunatud parajalt paks köide tekitas minus parajalt hämmingut, sest tegu on ühe ääretult sadistliku ja verise raamatuga. Kahjuks jäi surmasaanute loendus tegemata, kuna väärt mõte tuli pähe alles siis, kui pool raamatut oli juba läbi. Aga lisaks surnutele pööratakse ülearu tähelepanu ka sandistatutele ja ajude vägistamisele. Aga mida sa revolutsiooni ja kodusõja juures ju ikka ootaksidki.  
 
Ühesõnaga -- üks väga ebahuvitav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt ilmus kultuuriajakirja Müürileht veebis, paberlehest seda ei leia. Põhimõtteliselt kehtib kõik seesama, mis sai öeldud sama autori loo Vaba langemine kohta: Prima Vistat külastanud kirjaniku loomingu tutvustamiskampaania käigus tõlke saanud lühijutu peategelane väärib igal juhul Darwini auhinda -- Milanosse ühte iidset Tirooli legendi kontrollima läinud mees leiabki legendile kinnituse, kahjuks tema isikule fataalsete tagajärgedega.  Siin polegi midagi kommenteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Kössler on Prima Vistal käinud Austria kirjanik, kelle kaks lühikest juttu TÜ tudengite tõlkes ilmusid kultuurilehes Müürileht. Ilmumiskoht on iseenesest üpris üllatav. Jutt ise... ei ole minu maitse. Ma saan ju aru küll, et Tirooli legend ja festivalikülalise loomingu tutvustamine, aga ... Nojah, mulle Darwini auhinna kandidaadid loo peategelasena ei istu mitte kuidagi.
 
Leiab mees maast lipiku aadressiga. Läheb sinna. Majaelanik hoiatab, et seal korteris pole veel keegi hommikuni ellu jäänud. Mees ei usu. Jääb ööseks sinna ja.... nagu võiski arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Lõviosa Andrei Livadnõi loomingust on koondatav ühte sarja. See jutt on vahelduseks eraldi.
 
Inspiratsiooni on autor kahtlemata leidnud Rammsteini loomingut kuulates -- ning ka loo tegelased naudivad Rammsteini päris ohtralt. Ainult et pealkirjas mainitud laulu kõlamisel hakkavad neil mällu kerkima kummalised seosed, mis päädivad lõpuks sajanditaguste sündmuste meeldetulekuga. Ühesõnaga, tegu on hingede reinkarnatsioonijuhtumiga.
 
Vaimustusest kiljuma ei pannud, hindeks ca 3,7.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia viimane osa päädibki kogu aeg õhus rippunud restardiga, mis meenutab kergelt Neo ja Arhitekti stseeni filmi-Matrixis. Osalejate nimistus toimuvad olulised kaod aga juba varemalt, sisuliselt kõrvaldatakse autori poolt KÕIK juba kaugelt enne lõppu.
 
Väga lahja kolmekene.
Teksti loeti vene keeles

Sarja teises osas avatakse üle-Universumilise arvutimängumaailma tagamaid rohkem. Tuleb välja, et Mängu ootab ees järjekordne restart. St uude versiooni püüseb vaid kümnendik osalistest, mistõttu paljud on väga huvitatud, et peategelane -- kelle ülesandeks on üles leida 3 restardiks vajaliku Mängulooja kehastused -- elimineerida.  
 
Suur osa ajast kirjeldatakse peategelase esimesi kohustuslikke programmilisi ettevõtmisi. Loetavam kui sarja esimene osa.
Teksti loeti vene keeles

Algus on üsna intrigeeriv: mees läheb kroonu eesmärgiga arvutimängusõltuvusest vabaneda. Elu kroonus... on nagu kroonus ikka, aga ühel järjekordsel patrullkäigul ründab soomukeid tulekerasid pilduv tüüp, kes konvoi isikkoosseisu sõna otses mõttes ribadeks käristab. Õnneks või õnnetuseks jääb peategelasele pihku suurekaliibriline kuuliprits, mille produktsiooni tülinoriv tüüp ära ei suuda seedida. Peategelane -- pärast katkendlikke ja segaseid mälestuspilte -- toibub... hauda lastud kirstus. Suure vaevaga igavesest puhkekohast välja roninud, jääb talle ette kõnelev kass, kes kupatab mehikese ... mängupolügoonile. Lühidalt öeldes -- kogu Universum on tegelikult üksainus suur arvutimäng; enamus elusolendeid on Mängu poolt genereeritud lihakered ning ka peategelane oli senimaani just samas kategoorias. AGA... tänu tolle tulekeraloopija mahavõtmisele on teda nüüd ülendatud Arvutimängurite sekka! Elada tahad? Kui tahad, siis palun lahkesti algajate mängurite polügooni läbima, mis -- arvestades et seda tavakorraski suudab nii kümnendik kollanokki, aga antud juhul on too tulekeraloopija veel isikliku vendettaga /mänguri surmasaamine kahandab viimasel vaid ühe leveli kaotust, aga renomee maksab ju ka midagi/.
 
Järgneb kolmveerand köidet veriseid seiklusi arvutimängudžunglis. Peategelane saab kõvasti vett ja vilet, tapetakse mitu korda, aga hoolimata kõigist raskustest jõuab polügooni läbitud ja tavamängu tagasi.
 
Tekst paistab silma äärmise küünilisusega, kus õigupoolest ei ole ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on küüned enda poole ja ega vaene peategelanegi teistele võlgu ei jää.
 
Mis meeldis? -- Autori loodud maailm. Ja seda mitte tegevuspaik-polügooni silmas pidades, vaid eeskätt üleüldise kosmogooniaga.
 
Mis ei meeldinud? -- Jääb mulje, et igas arvutimängus on võimalik sobi teha.
 
Raamat liigitub kategooriasse "lobe ajaviide, üle lugeda pole midagi".
 
 
Teksti loeti vene keeles

Poliitikorrektselt öeldes on tegu kivisildniku tuntud headuses tekstiga.  
 
Ausalt öeldes on autor suutnud end aga ületada, sest mina ei suutnud siit isegi ühelegi mõistliku mõttepojukese varju fantoomilegi küüsi taha saada.  
 
Kahjuks BAAS ei võimalda negatiivseid hindeid anda.  
 
Aga võrreldes minu senise halvima hinnanguga kivisildnikule /jamps kuubis!/ on tegu umbes kategooriaga "imaginaarühik korda jamps astmes kaheksa".
Teksti loeti eesti keeles

Seda kogumikku ei ole miskipärast Stalkeri-nimekirja arvatud. Võib-olla sellepärast, et tegu on PÄRISkirjanikuga, kes avaldab oma loomingut PÄRISkirjandusajakirjades. Miks nood aga trükivad meeleldi Õunapuud, mitte aga näiteks samamoodi verest ja surmast nõretavaid Maniakkide Tänava jutte, jumal teab.  
 
Ühest küljest on kena, et antud lood -- ja neid pole mitte vähe, üle neljakümne; kõik ei ole siiski ulme, aga lõviosa küll -- on kõik ühtede kaante vahelt leitavad, teisalt aga tuleb must masendus peale, nähes missugust saasta PÄRISkirjandus ära trükib.  Igatahes kui autor seadis endale lugeja mugavustsoonist välja viimise, siis on ta sellega hakkama saanud. Paraku... kipub ta IMHO liialdama sellesamaga, mida minus tekitab suurem osa Stephen Kingi loomingust -- nimelt tülgastust. No mis eesmärk saab olla mõneleheküljelisel jutukesel, kus poeg tuleb sõjast, ema pahandab kingi mittetoomise pärast ja käseb hüpata. Poeg hüppabki... peaga vastu lage, ajud väljas ja toss niisamuti. Üldse on nende kaante vahel ohtralt kõiksugu väändunud fantaasia sünnitatud surmatemaatikat -- surnuid ja libasurnuid, groteski ja irratsionaalse loogika fantasmagooriad.  
 
Lühidalt öeldes, lugeda oli (mõne erandiga) häiriv, tekkivad emotsioonid vastikud, minu niigi madal lugupidamine eesti PÄRISkirjanduse vastu langes veelgi. Hindele andsin tervelt ühe tähekese juurde puhtalt bibliofiilsel põhjusel: et nüüd ei pea iga juttu enam eraldi tohutuist ajakirjahunnikuist otsima, vaid seda saasta võimalik ühtede kaante vahelt leida.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ära, et elupõlise nuputõstjana ma ei saa vähemat hinnet anda põhjusel, et tekstis figureerib tõsiselt malehaige deemon. Lugu ise on sihuke keskmise väärtusega young adult õudukas.  
 
Grubbs Grady on parajalt üleannetu teismeline, kes ühel päeval koju tulles avastab oma vanemad ja õe hirmsal kombel seintele laiali määrituna. Järgnenud politsei ja psühhiaatritega suhtlemisest vabastab šokeeritud mehehakatise väljailmunud saladuslik onu, kelle juures Grubbs avastab oma suguvõsa kohta üsna šokeerivaid üksikasju. Et paljud sugulased on noorelt tapetud; et suguvõsa kummitab libahundi needus; et ainus viis needust tagasi pöörata on pöörduda abi saamisest ülemdeemon Lord Lossi poole, kes -- piltlikult öeldes topib aktiveerunud libahundigeenid tagasi pudelisse, aga selleks peab abipaluja deemonit malematšis võitma. See viimane ei ole muidugi lihtne, sest lisaks tavalisele mänguvälisele deemonisegamisele on Lord Loss ka väga kõval tasemel  nuputõstja. 
 
Deemoniga malemängu kirjeldus on teksti parim osa.
Teksti loeti inglise keeles

Teine sarja Veter i iskrõ eellooks liigituv lühem tekst pealkirjaga Hingeõgija annab pildikese nekromantide maagia meetoditest, kui põhjala barbarite külla jõuab oma otsinguil nekromant. Küla on just asunud ründama draug, mistõttu nekromant võtab ette manalase kõrvaldamise, mis ei ole üldsegi mitte kerge töö. Eriti kui sellega on väga seotud otsingu siht -- pea sadakond aastat tagasi julmuse eest nekromantide seast välja heidetud maagi pärand.
Teksti loeti vene keeles

Jutus kohtab esimest korda sarja Veter i iskrõ peategelast snaiper-vibukütti Nessi ning saame teada, miks ta romaanide alguseks on kolinud oma kuulsusrikkalt lahingutandrilt võimalikult kaugele. Nimelt kirjeldab jutt aega, mil noor haldjasõdade kangelane juhtumisi juuksekarva võrra võllapuuga kohtumisest pääseb. Pikk ja mõlemalt poolt halastamatu aadrilaskmine haldjate ja inimeste vahel peaks just-just lõppema rahulepinguga, kuid tseremoonial saab üks haldjate delegatsiooni liige noole kaela. Maruvihased haldjad on veendunud, et tapjaks on inimene, aga kuna mõrtsuka jäljed viivad elaniketa kõnnumaale, siis nõutakse teejuhti, kelleks ongi viimasel hetkel köievangust pääsev Ness. Ootamatuid üllatusi tuleb muidugi ka jälitamisel.
 
Korralik tekst.
Teksti loeti vene keeles

Sarja lõppakord tekitas kahetise tunde. Ühest küljest on tegu grandioosse epopöa kõikide liinide loogilise kokkutõmbamisega. Teisalt aga jäi kuidagi halb maik deus ex machina lahendustest ja neid on vaat' et rohkemgi kui sõrmi ühel käel. Näiteks kui kuristikku kukkumisel tabab peategelast äkki vaimupuhang ning ta leiutab hõljumisloitsu enne kuristiku põhja jõudmist... või kui seltskond jääb laviinidest puretud varemetesse lõksu, siis on tegu just ainukese muistse ehitisega kogu mandril, mille keldris on ikka veel toimiv kuumaveeallikas... jne jne
 
Algul jäi mulje, et autor on asunud jõudsalt ja hoolimatult peategelaste seltskonda harvendama, aga ei -- isegi kaks köidet tagasi hukkunud Laen reanimeeritakse!
 
Midagi positiivset ka.
-- Heade peategelaste arvele saab kanda vaid 2 põhipaha elimineerimist 6st.
-- Leiab selgitust Siala kroonikate kangelase varas Garreti pidev silme ees virvendamine. Tõsi küll -- põhjusest, miks viimasest demiurg on saanud, õnnestus mul mööda vaadata.
-- Lõpuks seletatakse ka maagia alused lahti. Nimelt on maagial kolm algallikat -- Jõud, Valu ja Armastus. Kui valged maagid kasutavad oma loitsudes vaid esimest ja mustad vaid teist, siis hallid lähtuvad hoopis kolmandast. Aga nagu te kõik ju teate, armastusega võib mägesid liigutada. Seda nende kaante vahel lõpuks ka tehakse.
 
Ikkagi oleks sarja tagumistest köidetest võinud ühe teha.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Blackcollarite eriüksuse tegemised tulnukate poolt vallutatud maalaste endises dominioonis on Zahni kirjandustee esimene romaan. Paarkümmend aastat (!) hiljem pöördub kirjanik veel korra sama seltskonna juurde tagasi. Oli seda siis vaja?!... Mul on sarja esimese kahe ja selle kolmanda lugemise vahel umbes samasugune ajavahemik (ja palju loetud ulmet), loomulikult on ka maitse pisut muutunud, aga et nii palju...
 
Tegu on põranda all tegutseva endise eriüksuse kahe samaaegselt toimuva operatsiooniga. Käsk 1: murda sisse teisel planeedil asuvasse tulnukate staapi. Käsk 2: murda Maal taas sisse konserveerituna ja ligipääsmatuna seisvasse endisse Maa kaitsekeskusse. Mõlemad on loomulikult mission impossible. Hoolimata sellest, et vaenupooled mängivad kogu aeg mängu "me teame, et te teate, et me teame, et te teate jne". Tulnukate lollust arvestades ei ole ime, et programm saab küllaga täidetud.
 
Miks 1?
Sest andke andeks, aga kui raamatu point lühidalt kokku võtta, siis piltlikult öeldes tšuktš kõnnib vene piiripunkti ja teatab, et venelased -- tõmmake kogu Siberist uttu, sest tal on leiutatud üks antivenelasevahend, siis Moskvas ei hakka keegi seda isegi ära kuulama. Aga mitte nii nagu nende kaante vahel juhtub.
Teksti loeti inglise keeles