Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Pokoj na Ziemi

(romaan aastast 1985)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Rahu Maa peal ja inimestest hea meel... Talle omase sarkasmiga näperdab pan Stanislaw sedapuhku võidurelvastumise küsimust. Muigasite? :-) Õieti tegite! Nalja saab nabani. Mikroelektroonika ja nanotehnika areng koos revolutsiooniga muus sõjatehnoloogias viib olukorrani, kus mitte ainumaski riik ei tea, kas ta parajasti sõdib või mitte. Võidurelvastumise koorem muutub nii rängaks, et mitte keegi seda enam kanda ei suuda. Nõnda jõutaksegi ÜRO egiidi all Kokkuleppeni. Vastavalt Kokkuleppele likvideeritakse võidurelvastumine Maal ja kõik relvad, nende loomise ja tootmise vahendid viiakse rahvusvahelise Agentuuri kontrolli all Kuu peale. Iga suurriik saab oma sektori, kuhu ta võib paigutada oma sõjatehnika loomise ja arendamise vahendid. Kogu see aktsioon toimub Teadmatuse printsiibist lähtudes: mitte keegi, kaasa arvatud Agentuur, ei tohi saada mingit infi selle kohta, kui kaugel ja millises staadiumis on võidurelvastumine Kuul. Ometigi ei suudeta taolises õndsas teadmatuses kaua püsida. Meedias tõuseb jube kisa eelseisvast "Kuu-monstrumite sissetungist" ja Maa täielikust kaitsetusest jne... Kui mitmed suure saladuskatte all ette võetud sondeerimiskatsed on liiva jooksnud, siis pöördub Agentuur Ijon Tichy poole palve asja kaema minna. Missioon saabki teoks, kuid tulemused kujunevad erakordselt ootamatuks! Millisteks, lugege ise!
Teksti loeti vene keeles

... ehk siis eestipäraselt `Rahu Maa peal`. Nimelt on kogu militaartehnika sõna otseses mõttes saadetud Kuu peale. Igale riigile on kinnistatud oma sektor, kus ta võib rahus võidurelvastumist mängida. Ainult et Maalt pole võimalik Kuul toimuva kohta infot hankida. Üks kohapeale saadetud vaatleja tuleb tagasi kahes isikus -- kumbki ajupoolkera tegutseb teisest sõltumatult. Ning pahem ja domineerivam poolkera ei mäleta Kuul toimunust eriti midagi, aga paremal puudub jällegi kommunikeerimisväljund. Kui nüüd veel mainida, et selleks vaatlejaks on kuulus Ijon Tichy isiklikult, siis järeldusi võib igaüks ise teha.
Teksti loeti vene keeles

Lähituleviku Kuu on muudetud suurriikide katsepolügooniks, kus testitakse autonoomseid isearenevaid relvasüsteeme. Õnnetuseks arenevad relvasüsteemid aga nii kaugele, et nad ei soovi oma isandatega enam mingit tegemist teha. Appi kutsutakse vana kosmosekangelane Ijon Tichy, kes lendab kuule asja uurima ja saab seal sügava trauma - täpsemalt lõhestub ta aju kaheks täiesti eraldiseisvaks isiksuseks ning ei pea ilmselt ütlemagi, et kõik kuul nähtu jääb sellesse teise ja koostööle mittealluvasse poolde.

Ijon Tichy lood jagunevad kergemateks ja naljakamateks ning tõsisemateks ja filosoofilisemateks. Antud tekst kuulub sinna tõsiste juttude poolele. Kohati läheb toimuv isegi niivõrd huumorivabaks ja filosoofiliseks, et mul hakkas juba segi minema kas peategelane on absurdimees Ijon või vana emo-navigaator Pirx. Mõned koomilisemad hetked muidugi on, näiteks saab korduvalt nalja usa julgeoleku ja erinevate luureagentuuride kulul. Peamiselt kasutab aga Lem seda teost kohana, kus mõtiskleda isepaljunevate relvasüsteemide, mikroskoopiste droonipilvede ja muu põneva ning hetkel vägagi aktuaalse tehnoloogia üle. Mulle meeldis tegelikult väga aga midagi jäi samas täiusest puudu, seega koondhindeks tubli neli pluss.

"The American Medical Association finally lost the battle to save their profession, because computers gave better diagnoses and were much more patient with patients. Prosthetic sex was replaced by a simple device called an Orgaz. This was a headset with electrodes and a handgrip that resembled a toy pistol. Pulling the trigger gave you the ultimate pleasure because the appropriate place in your brain was stimulated with no effort, no exertion necessary, plus there were no upkeep expenses for male or female remotes, nor indeed the aggravations of natural courtship and matrimony. Orgazes flooded the market. To be fitted you went to special clinics. Gynandroics and other firms that manufactured synthetic women, angels, nymphs, fauns, etc., went out of business with much gnashing of teeth. As for education, most of the developed countries did away with compulsory school attendance. "Children," went the new doctrine, "should not be subjected to daily imprisonment and the psychological torture called learning." Who needs to know how many men's shirts you can sew out of six yards of Egyptian cotton if one shirt requires seven eighths of a yard, or when two trains will collide if one engineer is eighteen, drunk, and going 100 miles an hour and the other is colorblind and doing 75, if they're separated by 15 miles of track and 43 pre-automation semaphores? Equally useless are facts about kings, wars, battles, crusades, and all the other rotten behavior of history. Geography is best learned by traveling. All you have to know is the price of the ticket and when the plane takes off. Why learn foreign languages when you can put a translator chip in your ear? The study of biology depresses and depraves young minds, nor is it practical since no one now can become a doctor or dentist (after the appearance of dentautomata, about thirty thousand out-of-work dentists in both the Americas and Eurasia have committed suicide each year). And chemistry is of no more value than a knowledge of hieroglyphics. Meanwhile on traffic signs and street signs words are slowly being replaced with pictures."

Lugeda soovitan pigem siiski vaid eriti paadunud Lemi või Ijon Tichy fännidel või siis nendel, kes tahavad oma silmaga näha, kuidas üks poolakas suutis juba 30 aastat tagasi meie tänapäevast maailma ette ennustada ja mitmed põnevad teemad enne Strossi lahti kirjutada
Teksti loeti inglise keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Nooooojah...
 
On kah...
 
Seitsmeköitelise sarja kiiluvees triiviv jupp lugu, mis -- kuigi toimub tegelaste järgmiste põlvkonnaga -- lubab fännidel veel kord läbi elada sarja olulisemaid traagilisi hetki. Ja nagu ikka, on autori tahtel sinna hetkedesse (õigemini nende tagaplaanidesse) hoopis rohkem tegelasi ära peidetud, mida esmasel lugemisel poleks võinud arvatagi.  
 
Tegu on Harry poja Albuse looga. Isa kuulsusevari vaevab noort võluripoega, nii et suures masenduses üritab too minna ajas tagasi ja päästa Harry süül hukkunud Cedric Diggoryt. Korduvalt. Sest iga kord lähevad tagajärjed ainult ainult hullemaks.    
 
Ainult fännidele. Iseseisvat lugemisväärtust ei oma. 2+, ümardatuna kehva kolmeke.
Teksti loeti eesti keeles

Taivo on väga pädevalt loo kitsaskohad ära märkinud. Isegi kui tegu on äärmiselt üksildase kolkaga, mõni seeneline ikka sinna peaks ju vahetevahel ära eksima. Hea küll, tegu on suht kauge ajaga, aga siis tekib kohe teine probleem -- millal sokikandmine lihtrahva seas üldse massiliseks sai ja kas alternatiivsete jalavarjude (näiteks jalanartsude) kandmine ka mõju alla läheb?
 
Lugu ise oli üle keskmise taseme kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Anti arvustuse esimene lõik võtab minu seisukoha ilusti kokku. Selle erandiga, et ma olen seda Lovecrafti mythost näinud ja lugenud kogu maakeeli ilmunu läbi ka, aga ikka läheb see korda sama umbes palju kui Nauru välispoliitika. Mis parata...
Teksti loeti eesti keeles

See on jutt kategooriast, milles oli ületamatu parun Münchhausen -- nimelt iseenda juukseidpidi mülkast väljatõstmisel. Lühidalt öeldes parajalt muhe, aga täiesti meeldejäämatu jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne Reaktori best of. Hea, et neid ilmub, sest wõrgust lugemine ja paberil ilmunu käes hoidmine on ikka kaks ise asja, seda enam, et tunnistan ausalt, et ei viitsi/jõua iga kord värske Reaktori jutte keridagi.
 
Üldmulje... kuidagi verine. Miks küll? Igas loos lendab va punast sidekude ohtramalt. Horroržanris see ei üllata, aga tegu ei ole ju puhta horrorkogumikuga! Ja kuna ma horrorist ja iseäranis mõttetust rappimisest suurt midagi ei pea, siis seda märgib ka kehvakene  hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin läbi. Ei saanud muhvigi aru. Siis vaatasin autori nime ka. Ja kohe sain aru, et sellest põhimõtteliselt ei saagi ju aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Ippolit, Tooni tulek ja selle otsesed tagajärjed on selle kogumiku lugude jaoks suuresti juba igiammune ajalugu. Niisamuti on planeet Maa ja Kuugi sündmuste tegevuskohana väikseks jäänud ning maalaste tsivilisatsioonile kabelimatsu andmud putukid ning vähesed matsu üleelajad möllavad nüüd sisuliselt terve Päikesesüsteemi ulatuses.  5 juttu ja 5 väga erinevat ja üksteisest ruumiliselt väga kauget nurka. 
 
Siin polegi kirjutajatele muud kosta, kui et : Andke minna -- Galaktika ootab!
Teksti loeti eesti keeles

Kärts, mürts ja ilmkärakas.... ja ega siin suuremat iva rohkem ei olegi. Ja ega ole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles

Young adult fantasy-žanrisse ja pigem tütarlastele (IMHO ei ole võimalik poisterahvastele kirjutada, kui kaks peamist tegelast on printsivennad, kes mõlemad on ühe neiu pärast arust ära!!) suunatud parajalt paks köide tekitas minus parajalt hämmingut, sest tegu on ühe ääretult sadistliku ja verise raamatuga. Kahjuks jäi surmasaanute loendus tegemata, kuna väärt mõte tuli pähe alles siis, kui pool raamatut oli juba läbi. Aga lisaks surnutele pööratakse ülearu tähelepanu ka sandistatutele ja ajude vägistamisele. Aga mida sa revolutsiooni ja kodusõja juures ju ikka ootaksidki.  
 
Ühesõnaga -- üks väga ebahuvitav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles