Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Glos pana

(romaan aastast 1968)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Veel üks Lemi romaan kontaktist. Õigemini arvatavast kontaktist. Nimelt võetakse kosmosest vastu signaal - moduleeritud neutriinokiirgus, mis on tsükliline, s.t. teatud aja tagant kordub otsast peale ilma mingi pausita, ja raske on öelda, kus on signaali algus ja kus on lõpp. Loomulikult luuakse selle signaal uurimiseks ülisalajane projekt, kuhu kutsutakse tippteadlasi ja kus loomulikult ei puudu ka poliitikud ja sõjaväelased.

Romaan kujutab endast ühe sellest projektist osavõtnud (ja nüüd elavate kirjast lahkunud) matemaatiku käsikirja publikatsiooni. Sündmused vahelduvad filosoofilise arutlustega, ja nendes on Lem väga tugev. Nagu muudeski kontaktiteemalistes romaanides, on Lem küllaltki pessimistlik ja näeb väga suuri raskusi signaalist arusaamises.

Lugejatele, kes eelistavad põnevaid sündmusi, võib see romaan tunduda igavana. Mind Lemi filosofeerimine ei häirinud, otse vastupidi, lugesin seda romaani suurima heameelega. Hinnet ei raatsi alla viie panna.

Teksti loeti vene keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles