Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Powrot z gwiazd

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Tagasitulek tähtede juurest»
Tallinn «Eesti Raamat» 1976 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
31
7
3
0
0
Keskmine hinne
4.683
Arvustused (41)

Keda pealkiri segadusse ajab, siis tegu on eesti keeles pealkirja ''Tagasitulek tähtede juurest'' all ilmunuga. Jälle Mirabilias. Sisust niipalju, et kosmonaut leiab ekspeditsioonilt naastes põhjalikult muutunud ühiskonna. Oma osa lisab ka see, et reisil veedetud paar aastat võrduvad umbes 50-100-ga maakeral. Nii pole tal ainsatki sugulast, ainsatki muidututtavat peale ekspeditsioonikaaslaste, kellest tal niigi kõrini. Ja nii hulgub ta mööda võõrast linna, rusutuna, üksikuna. Mis edasi saab, seda lugege ise. Kui kuskil räägitakse ulmekirjandusest kui kirjandusliigist, mis uurib võimalike tulevikumuudatuste mõju inimpsühholoogiale, siis mulle tuleb meelde just see raamat, mis Lemi loomingust kõige eredama mulje on jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa hästi aru, kummaga on rohkem tegu, kas hoiatusromaani või utoopiaga. Tõepoolest, kas vägivalla kaotamine kui selline mõjub ühiskonnale hästi või halvasti? Väikesele inimesele hallist massist kindlasti hästi tegelikult - tal ei ole ju mingeid suuri ambitsioone, mille elluviimine järske ja agressiivseid emotsioone eeldaks, tema vaikne, mugav, rahulik ja turvaline elu muutub veelgi vaiksemaks, mugavamaks, rahulikumaks ja turvalisemaks, keegi teda ei sega, keegi ei häiri. Aga kas võib öelda, et enamuse huvid = ühiskonna huvid? Minu meelest mitte - kuna tavaline pisike inimene mõtleb väga harva ühiskonna saatuse peale, ei ole ühiskonnal ka erilist põhjust mõelda tema peale (ainult minu enda tagasihoidlik arvamus). Ja nii jõuavadki tähtede juurest tagasi kosmonaudid, kes pole mitte halli massi seast ja kellele Maal valitsev ühiskonnakorraldus vastu hakkab - väga kavalalt üles seatud konfliktsituatsioon - tasub kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmonaudid saabuvad tagasi ja leiavad eest heakorrastatud planeedi. Niisugune võiks Maa välja näha pärast "Lõpliku Ravi" (vt. "Lilled Algernonile"), ainult, et sedapuhku pole tohterdajateks mitte "heasoovlikud" tulnukad, kes vaksineerivad meid "haiguste vastu, mille olemasolu me isegi ei aima", vaid inimesed ise. Rahulik, mugav, turvaline, perspektiivitu... ilus elu! Eht lem'ilik on minu arvates see, et peategelased ei hakka mässama. Ja ikkagi põksub pan Stanislawi pões usk, et inimesi ei saa vaimselt kastreerida, muuta neid ebahuvituvateks molluskiteks. Ka kõige parematest kavatsustest lähtudes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nõustun sellega, mis eel öeldud. Tulevikuühiskond on Lemil aga vaid pealtnäha vaimselt kastreeritud, olgugi, et üksikisikud on tõesti molluskid. Selle ühiskonna pealispinna all tuksub jõud, see pole degenereeruv, vaid edasi liikuv, tehnoloogia pidev areng on tuntav. Ja ehk näita midagi ka see, et organiseeritakse uus kosmoselend, mis ei saa olla kuidagi vaid käputöie veteranide initsiatiiv, vaid lähtuma juhtide kindlast veendumusest, et hoolimata kõigest on inimkonnal vaja edasi minna ja nende kõigutamatusest selle sihi elluviimisel. Selleks polegi muide vaja inimesi enam kasutada - ka peategelane ise taipab, et robotid võivad teha kõike, mida inimalluvad ei suudaks. See Lemi positiivne sõnum mulle väga meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult üks paremaid ulmelugusid mis tulevikuühiskonnast räägib. Eks mulle ka meeldib tegelikult lugeda sellest, kui keegi ei ole valitseva olukorraga rahul ja püüab asja oma nägemise järgi paika panna. Tegelikult võib ju öelda, et ega mulle ka seesamunegi ülimugav ühiskond vist ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Võigas hoiatusromaan! Kuigi paljud tehnokraadid on seda ka säravaks utoopiaks pidanud. Mille vastu siis pan Stanislaw hoiatab? Lem väidab et sihuke vaktsineeritud ühiskond mingil hetkel enam ei arene, kuna areng on ka alati risk. Okay. Areng siis iga hinna eest? Tõtt öelda häiris mind selles romaanis mitte see sotsiaalne kastratsioon, vaid hoopis emotsionaalne. Mäletate, korduvalt esinesid romaanis sihukesed ehmunud ja hirmunud inimesed. Mulle tundus kogu aeg just see selle vaktsineerimise kõige õudsam tagajärg olevat. Tunnistan ausalt, et paljud Lemi esitatud ohumärgid, ajasid hilisematel lugemistel mind lihtsalt naerma. Tegelikult oli neid kosmonaute kahe asja jaoks vaja: et kirjanikul oleks lihtsam lugejale asju seletada ning need kaua eemalolnud kosmonaudid olid ka ainuke võimalus ühiskonna võimalikuks ümberhindamiseks. Võibolla peaks ka kohe hakkama mingeid selle orbiidile kõmmutama (või maasse kaevama), et oleks pärast objektiivseid "progressi" hindajaid varnast võtta. Ka olen ma üsna suures segaduses, et mis hinne panna. Kõigub ta mul nelja ja viie vahel. Ühtpidi romaan venis, teisalt igav ju ei olnud. Lem ise kirub seda raamatut aktiivselt, kuna ta oli seal miskit Erich Maria Remarque'i romaanist "Kolm sõpra" maha kirjutanud. Noh, kirjaniku arvamust ma ei arvesta, nad pole kunagi oma loomingu pädevad hindajad olnud. Tuleb aga siiski viis panna - olen seda romaani umbes kümme korda lugenud, raske on ka analoogi leida...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat, aga lõpp oli minu meelest põhjendamatult optimistlik. No mis tähelendurid need "kohitsetud" inimesed ikka on.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal esimesi eestikeeles ilmunud ulmeromaane, kus esines ka erootiline mõõde. Vägev tekst, mis olgem ausad,ülemääraselt vermis mu noore-ea seksuaalkäitumist. Olles lugenud suure sisseelamisega T.T.J. ca 12 aastaselt käitusin naesterahvastega tosinkond aastaid Hal Breggina. See tähendab, et erroootilistes situatsioonides mängisin eba/alateadlikult niihästi-halvasti kui sain Hal Breggi.Tore,mis? Olles selle arvustuse ülelugenud, tundsin end äkiste tühjana, nagu Sfinks-- peale seda, kui Oidipus ta mõistatuse lahendas. Nõnda hakkavad hajuma psühhomüüdid, nõnda hiilib Surm=Tühjus me teadvusse. Mehed, olgem ettevaatlikud oma poisiea lemmikraaamatute ülelugemisel!
Teksti loeti eesti keeles

Kvaliteetselt segatud tehno-ja psühhoulme,üks tuleneb antud teoses teisest. Olen lugenud mitu korda, kannatab täitsa korduvlugemist, piisavalt tegevusrikas ja mõtestatud.
Teksti loeti eesti keeles

V2givaldsuse kaotamine oli iseenesest ju hea m6te, aga tagasitulek kui teema oli liialt ebaulmeline, liialt igap2evane, et see huvi pakkunuks. Yhiskond n2is aga tagasituleku enda motiivi k6rval olevat kahjuks just tausts1steem, vastasel juhul oleks autor ehk loo paremini lahendanud. Tuleb keegi kusagilt tagasi, siis tore, aga seda v6ib iga1ks meist 1le elada ju ka n2iteks t88lt koju minnes ja kuigi see ehk v6ib mingil m22ral huvi pakkuda (kui palju muutusi, kui palju harjumatut, kuis kohaneda), siis sellest NII pikka lugu lugeda ei tahaks. M6nel teisel kirjanikul on see motiiv paremini ja usutavamalt lahendatud ka.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks vanadest lemmikutest. Tagasitulekust kohta, mis peaks olema kodu, kuid ei ole seda enam. Kohanemine muutustega. Hoiatav tulevikuvisioon oli võimas, kuid mis olekski selle alternatiiviks? Kui agressiivsust ei murta, siis lööb see varem või hiljem välja ning teine võimalus oleks olnud, et Hal Bregg oleks tagasi tulles hoopis sõdadest laastatud planeedi eest leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Üks mu lemmikraamatutest. Minu jaoks on tegu düstoopiaga, sünge ja hoiatava raamtuga, milles kirjeldatud tulevikust tuleks võimaluse korral hoiduda. Küsimus on selles, et milline saab olema maailm siis, kui agressiivsust ei suruta maha? Inimesel on raske oma tuleviku üle otsustada, ükskõik mida ta ei teeks, ikka läheb viltu. Tahes tahtmata...
Teksti loeti eesti keeles

Sisu juba varem kommenteeritud, ning vaatamata "esinevatele puudustele" on ta nii ideetihe, et peaks olema näidiseks tulevikuühiskonna kujutamisel. Natuke teeb nalja see utoopia/düstoopia üle arutlemine - vist on nii, et iga utoopia osutub lähemal vaatlemisel düstoopiaks, sest selles kurjas maailmas toimub miski alati millegi arvel; segaduste vältimiseks, ka minu jaoks oli kirjeldatu düstoopia.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea teos. Mulle meeldis, et selles ulmeromaanis oli leitud kohti ka mõningale huumorile, et ei olnud ainult kuiv ja vägivaldne ulmemärul. Teos oli otsast lõpuni tegevusrikas ja sündmusterohke ja nagu ütles üks eelmistest arvustajatest, et see raamat kannatab hästi ka korduvlugemist. Ja nii see ongi - isegi olen seda juba mitmeid setmeid kordi läbi jõudnud lugeda. Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat, kuid see eest on seda kirjeldatud väga maitsekalt ja värvikalt. Sisu ise seisneb siis jah, üldiselt selles, et kui astronaudid peale pikka kosmoselendu tagasi Maale jõuavad, avastavad nad eest planeedi, kus on aeg palju edasi tiksunud ja selle aja jooksul on Maal kaotatud vägivald ja üldse on kõik väga rahulik ja korras. Ja siis on kirjutatud nende astronautide kohanemisest Maal, mida nad vägagi teistmoodi minevikust mäletasid. Soovitan väga lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustajad vaidlevad, kas tegemist on utoopia või düstoopiaga. Oma arvamuse panin kirja "Algernonis". Ent ükskõik kummal seisukohal inimesed ka poleks, peavad nad seda ikka väga heaks raamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Lem, mida olen lugenud. Võigas hoiatusromaan emotsionaalselt kastreeritud tulevikuühiskonnast, kuhu saabuvad tagasi 120 aastat teel olnud astronaudid, kes ei oska sellesse ühiskonda sulanduda, ning käituvad kui metslased. Tasub lugemist!
Teksti loeti eesti keeles

Tugeva põhjaga teos, ent filosoofia oleks saanud väljenduda ka aktiivsemas tegevuses. Nagu ütles Diamond, üks eelnevatest arvustajatest, "Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat [...]". Selles osas jääb suuresti tuntud filosoofi Ursula LeGuinile alla.
Teksti loeti eesti keeles

Lem`i k6ige igavam ja tyhjem teos, mida loetud. Isegi kunagisel ulmevaesel ajal ei jätnud positiivset mljet. Ei leidnud filosoofiat. Oli lihtsalt mingi tyhiplajas nämmutamine teemal inimene vs inimyhiskonna areng. Ei tundunud usutavana. Samuti ei pea v6imalikuks inimsoo poolenisti kohitsemist, ehk siis agressiivsusest ilmajätmist. Lihtsalt samal hetkel katkeks ka progress ja areng. Kurb kyll, aga n6rgapoolne kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla minu senises elus enim rolli omanud raamat. Esimesel korral sai nauditud kirjeldusi, arhitektuuri ja maailma, raamatu algul. Teisalt, tegelikult on siin üksindust ja ... ah, kõik oluline on juba öeldud eelarvustajate poolt.

Ei saa jätta tungivalt soovitamata!
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju positiivseid komentaare, mida mul siia ikka lisada on. Kes pole lugenud, lugege ja kes on, tehke seda kindlasti veel!
Teksti loeti eesti keeles

" Viiele" tuleb kerge miinus taha, sest lõpp oli minu meelest liialt konformistlik. Peategelane pidanuks mingilgi moel sellele ilgele rezhiimile vastu astuma, mitte üritama sellega muganeda. Või kasvõi Maalt lahkuda püüdma. Minu meelest ei ole sellises ühiskonnas midagi " utoopilist" , pigem on meie maailm muudetud kopitanud muuseumiks, milles jalutavad kõndivad laibad. Progressi pole, ohtlikumaid töid teevad robotid. Inimesed on muudetud lollimateks loomadest, kuna loomad vähemalt suudavad end rünnaku eest kaitsta. Otsekui paralleelina pakutakse peategelase mälestusi kosmonautide karmist ja seikluslikust argipäevast. Hea raamat, mis paneb vastavat tulevikku tõsiselt kartma!
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea raamat. Ei mingit U-d seal -toopia ees, puhas düs-. Ehkki ega inimestel see utoopiate kirjutamine yldse hästi välja tule; mis yhe unistus, see teise õud. Ja nii juba Platonist peale.

Huvitaval kombel seostub see romaan minul Strugatskite "Tagasitulek"uga. Mitte liiga otseselt, ei, aga teatud vihje nagu peituks. (Ei viitsi praegu ka ilmumisaegu otsida.) Või oli aeg lihtsalt selline, motiivikandev? Kusjuures, ajale mõeldes - kuidas lasti trykki sihandne raamat, mis ei kirjeldanud meie puhast ja helget kommunistlikku tulevikku sugugi mitte ahvatlevalt ja tööleinnustavalt? Ilmselt on siin syydi Poola vabamad tingimused ja 60ndate alguse sula. Ju vist.

Aga lugeda tasub kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm pluss. Raamatu esimene pool oli hea, aga alates poole pealt läks asi jamaks ja raamatu teine pool on puhas kolm. Tegevus kulges suhteliselt nauditavalt kuni selle näitleja Aen Aeniseni. Asi hakkas oma usutavust kaotama. Ning Eri ja Olafi ilmumisega suutis Lem kustutada minu huvi antud teose vastu. Arusaamatu käitumine kõigi tegelaste poolt ei tekitanud erilist kaasaelamissoovi. Olgu, Aen Aenis oli seksuaalpervert ja soovis suksutada tolle maailma mõistes totaalselt mitteseksikat rauka (meenutage, Hal Bregg nägi ju välja nagu iluravikliinikus ilulõikusel käinud vanur ning vanadus oli selles ühiskonnas totaalne OUT). Aga Eri?? Neiu oli selgelt armunud oma mehesse ja siis lööb äkki mesti Hal Breggiga? Kas Stockholmi sündroom tuleviku versioonis? Aga Bregg ise? Nägi silmanurgast üht tüdrukut ja pea esimese mõttena tahab ennast (suurest armastusest???) ära tappa. Ning see ilgelt tüütu ja imal suhte lahkamine meenutas juba naistesopakaid ja neid ma põhimõtteliselt ei loe.Siin on mainitud, et tegemist on hoiatusromaaniga võikast tulevikust. Vaidlen totaalselt vastu. Pigem on see utoopia, millega peategelased (kosmonaudid) lihtsalt ei suuda kohaneda. Kosmonaudid, kes tahaksid end täis juua ja autosid sodiks sõita. Peategelased, kes tahaksid suvalisele vastutulijale lõuga sõita, sest nood näivad liiga ülbetena (Olaf). Peategelased, kes nutavad taga oma maailma, aga mitte sellepärast, et see maailm oleks parem olnud, vaid sellepärast, et see oli neile lihtsalt tuttavam maailm. Näiteks: eks nii mõnigi suurema osa elust vanglas veetnud kurjategija ihkab oma vanglasse tagasi, kuna seal on kõik tuttav ja arusaadav, aga kohutavas vabaduses on nii arusaamatud inimsuhted ja söögi saamiseks tuleb vaeva näha. Mõtleks vaid kui kohutav tulevik: pole sõdu, haigusi, ebavõrdsust, vaesust, nälga, harimatust, liiklusõnnetusi, mõrvu, peksmisi, joominguid, saastatud keskkonda. Mõnele võib selline tulevik tõesti kohutav tunduda. Eks barbar Conan ja Tšingis-khaan oleks kah tänapäeva maailma sattudes peast kinni haaranud, et oi kui jube, ei saagi piiramatult verd pritsida igal pool ja iga vastutulijat oma orjaks teha. Ma arvan, et selline bezatreerimine oli üldiselt maailma paremaks muutev asi, aga täiesti mitteusutav, et bezatreerimata inimesed või valitsused oleksid sellise sammu üle maailma heaks kiitnud. See kuulus juba tõelise ulme valdkonda.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli päris vahva, moraalsed-eetilised dilemmad annavad alati sügavust juurde. See meeldis. Stiililiselt oleks võinud aga väheke rohkem pingutada - nullpunktimootorid, ruumihüpped ja siis - vintpüss, releed, kooliõpikutest lugemine... Ime, et nad veel lauatelefoni ei kasutanud või pastakaga märkmeid paberile ei sirgeldanud :P

Teksti loeti eesti keeles

Loole oleks ilmselt juurde andnud mingi keskse peategelase või väiksema peategelasegrupi olemasolu, kelle silmade läbi toimuvat näidataks. Oleks kellele kaasa elada.
 
Hetkel tegelikult meenutab toimuv sellist mõnusat muusikavideot, kus kaamera liigub suvaliselt mööda ruume ringi ja võtab üles, mis silma jääb. Bändi osas on vahakujud ja solisti näha ei ole :D no kujuta ette, kui järgnevas videos laulu ja solisti ei oleks - midagi olulist oleks jalamaid puudu: https://www.youtube.com/watch?v=BP3wAfIIhAo
 
Möll on mõnus, tegevuspaik ja seltskond sobituvad kokku ja loovad kõik hea fiilingu verepulmaks, selle kõige eest punkt juurde. Fiiling oli, aga mõnes kohas oleks võinud tempo korraks maha võtta ja toimuvat nõks ka süvitsi lahata, kus tegelased seletavad lugeja jaoks lahti, mis ja kus ja püüavad lugejaga sõbraks saada.
 
Seos telefonimängu ja kollide elustumise vahel oli aimatav aga jäi segaseks. Sellise slasheri lugeja tahab et asi tehakse ikka puust ja väga tilkuvalt punaseks. Tilkumist oli kohe mõnusalt, nii head verest libedat treppi, millest lugeja saaks alla kukkuda on kohe lust lugeda aga trepipuud jäi väheks :D Lugeja kukkus ilma trepita niisama alla vereloiku :D
 
Aga midagi sarnast (kus on lisaks ka peategelane ja kõik on puust ja punane), tahaks edaspidi veelgi kindlasti lugeda.    
Teksti loeti eesti keeles

Uljas, väga uljas. Aga see, et rüütlihärra kongist nii lihtsalt pärast massimõrva välja lasti... hmm, see tundus veider, ning kuskohast ta äkki sõna "portaal" üles korjas?
Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles