Stanisław Lem

Huvitaval kombel seostub see romaan minul Strugatskite "Tagasitulek"uga. Mitte liiga otseselt, ei, aga teatud vihje nagu peituks. (Ei viitsi praegu ka ilmumisaegu otsida.) Või oli aeg lihtsalt selline, motiivikandev? Kusjuures, ajale mõeldes - kuidas lasti trykki sihandne raamat, mis ei kirjeldanud meie puhast ja helget kommunistlikku tulevikku sugugi mitte ahvatlevalt ja tööleinnustavalt? Ilmselt on siin syydi Poola vabamad tingimused ja 60ndate alguse sula. Ju vist.

Aga lugeda tasub kindlasti.

 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.