Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Powrot z gwiazd

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Tagasitulek tähtede juurest»
Tallinn «Eesti Raamat» 1976 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
31
7
3
0
0
Keskmine hinne
4.683
Arvustused (41)

Keda pealkiri segadusse ajab, siis tegu on eesti keeles pealkirja ''Tagasitulek tähtede juurest'' all ilmunuga. Jälle Mirabilias. Sisust niipalju, et kosmonaut leiab ekspeditsioonilt naastes põhjalikult muutunud ühiskonna. Oma osa lisab ka see, et reisil veedetud paar aastat võrduvad umbes 50-100-ga maakeral. Nii pole tal ainsatki sugulast, ainsatki muidututtavat peale ekspeditsioonikaaslaste, kellest tal niigi kõrini. Ja nii hulgub ta mööda võõrast linna, rusutuna, üksikuna. Mis edasi saab, seda lugege ise. Kui kuskil räägitakse ulmekirjandusest kui kirjandusliigist, mis uurib võimalike tulevikumuudatuste mõju inimpsühholoogiale, siis mulle tuleb meelde just see raamat, mis Lemi loomingust kõige eredama mulje on jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa hästi aru, kummaga on rohkem tegu, kas hoiatusromaani või utoopiaga. Tõepoolest, kas vägivalla kaotamine kui selline mõjub ühiskonnale hästi või halvasti? Väikesele inimesele hallist massist kindlasti hästi tegelikult - tal ei ole ju mingeid suuri ambitsioone, mille elluviimine järske ja agressiivseid emotsioone eeldaks, tema vaikne, mugav, rahulik ja turvaline elu muutub veelgi vaiksemaks, mugavamaks, rahulikumaks ja turvalisemaks, keegi teda ei sega, keegi ei häiri. Aga kas võib öelda, et enamuse huvid = ühiskonna huvid? Minu meelest mitte - kuna tavaline pisike inimene mõtleb väga harva ühiskonna saatuse peale, ei ole ühiskonnal ka erilist põhjust mõelda tema peale (ainult minu enda tagasihoidlik arvamus). Ja nii jõuavadki tähtede juurest tagasi kosmonaudid, kes pole mitte halli massi seast ja kellele Maal valitsev ühiskonnakorraldus vastu hakkab - väga kavalalt üles seatud konfliktsituatsioon - tasub kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmonaudid saabuvad tagasi ja leiavad eest heakorrastatud planeedi. Niisugune võiks Maa välja näha pärast "Lõpliku Ravi" (vt. "Lilled Algernonile"), ainult, et sedapuhku pole tohterdajateks mitte "heasoovlikud" tulnukad, kes vaksineerivad meid "haiguste vastu, mille olemasolu me isegi ei aima", vaid inimesed ise. Rahulik, mugav, turvaline, perspektiivitu... ilus elu! Eht lem'ilik on minu arvates see, et peategelased ei hakka mässama. Ja ikkagi põksub pan Stanislawi pões usk, et inimesi ei saa vaimselt kastreerida, muuta neid ebahuvituvateks molluskiteks. Ka kõige parematest kavatsustest lähtudes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nõustun sellega, mis eel öeldud. Tulevikuühiskond on Lemil aga vaid pealtnäha vaimselt kastreeritud, olgugi, et üksikisikud on tõesti molluskid. Selle ühiskonna pealispinna all tuksub jõud, see pole degenereeruv, vaid edasi liikuv, tehnoloogia pidev areng on tuntav. Ja ehk näita midagi ka see, et organiseeritakse uus kosmoselend, mis ei saa olla kuidagi vaid käputöie veteranide initsiatiiv, vaid lähtuma juhtide kindlast veendumusest, et hoolimata kõigest on inimkonnal vaja edasi minna ja nende kõigutamatusest selle sihi elluviimisel. Selleks polegi muide vaja inimesi enam kasutada - ka peategelane ise taipab, et robotid võivad teha kõike, mida inimalluvad ei suudaks. See Lemi positiivne sõnum mulle väga meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult üks paremaid ulmelugusid mis tulevikuühiskonnast räägib. Eks mulle ka meeldib tegelikult lugeda sellest, kui keegi ei ole valitseva olukorraga rahul ja püüab asja oma nägemise järgi paika panna. Tegelikult võib ju öelda, et ega mulle ka seesamunegi ülimugav ühiskond vist ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Võigas hoiatusromaan! Kuigi paljud tehnokraadid on seda ka säravaks utoopiaks pidanud. Mille vastu siis pan Stanislaw hoiatab? Lem väidab et sihuke vaktsineeritud ühiskond mingil hetkel enam ei arene, kuna areng on ka alati risk. Okay. Areng siis iga hinna eest? Tõtt öelda häiris mind selles romaanis mitte see sotsiaalne kastratsioon, vaid hoopis emotsionaalne. Mäletate, korduvalt esinesid romaanis sihukesed ehmunud ja hirmunud inimesed. Mulle tundus kogu aeg just see selle vaktsineerimise kõige õudsam tagajärg olevat. Tunnistan ausalt, et paljud Lemi esitatud ohumärgid, ajasid hilisematel lugemistel mind lihtsalt naerma. Tegelikult oli neid kosmonaute kahe asja jaoks vaja: et kirjanikul oleks lihtsam lugejale asju seletada ning need kaua eemalolnud kosmonaudid olid ka ainuke võimalus ühiskonna võimalikuks ümberhindamiseks. Võibolla peaks ka kohe hakkama mingeid selle orbiidile kõmmutama (või maasse kaevama), et oleks pärast objektiivseid "progressi" hindajaid varnast võtta. Ka olen ma üsna suures segaduses, et mis hinne panna. Kõigub ta mul nelja ja viie vahel. Ühtpidi romaan venis, teisalt igav ju ei olnud. Lem ise kirub seda raamatut aktiivselt, kuna ta oli seal miskit Erich Maria Remarque'i romaanist "Kolm sõpra" maha kirjutanud. Noh, kirjaniku arvamust ma ei arvesta, nad pole kunagi oma loomingu pädevad hindajad olnud. Tuleb aga siiski viis panna - olen seda romaani umbes kümme korda lugenud, raske on ka analoogi leida...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat, aga lõpp oli minu meelest põhjendamatult optimistlik. No mis tähelendurid need "kohitsetud" inimesed ikka on.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal esimesi eestikeeles ilmunud ulmeromaane, kus esines ka erootiline mõõde. Vägev tekst, mis olgem ausad,ülemääraselt vermis mu noore-ea seksuaalkäitumist. Olles lugenud suure sisseelamisega T.T.J. ca 12 aastaselt käitusin naesterahvastega tosinkond aastaid Hal Breggina. See tähendab, et erroootilistes situatsioonides mängisin eba/alateadlikult niihästi-halvasti kui sain Hal Breggi.Tore,mis? Olles selle arvustuse ülelugenud, tundsin end äkiste tühjana, nagu Sfinks-- peale seda, kui Oidipus ta mõistatuse lahendas. Nõnda hakkavad hajuma psühhomüüdid, nõnda hiilib Surm=Tühjus me teadvusse. Mehed, olgem ettevaatlikud oma poisiea lemmikraaamatute ülelugemisel!
Teksti loeti eesti keeles

Kvaliteetselt segatud tehno-ja psühhoulme,üks tuleneb antud teoses teisest. Olen lugenud mitu korda, kannatab täitsa korduvlugemist, piisavalt tegevusrikas ja mõtestatud.
Teksti loeti eesti keeles

V2givaldsuse kaotamine oli iseenesest ju hea m6te, aga tagasitulek kui teema oli liialt ebaulmeline, liialt igap2evane, et see huvi pakkunuks. Yhiskond n2is aga tagasituleku enda motiivi k6rval olevat kahjuks just tausts1steem, vastasel juhul oleks autor ehk loo paremini lahendanud. Tuleb keegi kusagilt tagasi, siis tore, aga seda v6ib iga1ks meist 1le elada ju ka n2iteks t88lt koju minnes ja kuigi see ehk v6ib mingil m22ral huvi pakkuda (kui palju muutusi, kui palju harjumatut, kuis kohaneda), siis sellest NII pikka lugu lugeda ei tahaks. M6nel teisel kirjanikul on see motiiv paremini ja usutavamalt lahendatud ka.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks vanadest lemmikutest. Tagasitulekust kohta, mis peaks olema kodu, kuid ei ole seda enam. Kohanemine muutustega. Hoiatav tulevikuvisioon oli võimas, kuid mis olekski selle alternatiiviks? Kui agressiivsust ei murta, siis lööb see varem või hiljem välja ning teine võimalus oleks olnud, et Hal Bregg oleks tagasi tulles hoopis sõdadest laastatud planeedi eest leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Üks mu lemmikraamatutest. Minu jaoks on tegu düstoopiaga, sünge ja hoiatava raamtuga, milles kirjeldatud tulevikust tuleks võimaluse korral hoiduda. Küsimus on selles, et milline saab olema maailm siis, kui agressiivsust ei suruta maha? Inimesel on raske oma tuleviku üle otsustada, ükskõik mida ta ei teeks, ikka läheb viltu. Tahes tahtmata...
Teksti loeti eesti keeles

Sisu juba varem kommenteeritud, ning vaatamata "esinevatele puudustele" on ta nii ideetihe, et peaks olema näidiseks tulevikuühiskonna kujutamisel. Natuke teeb nalja see utoopia/düstoopia üle arutlemine - vist on nii, et iga utoopia osutub lähemal vaatlemisel düstoopiaks, sest selles kurjas maailmas toimub miski alati millegi arvel; segaduste vältimiseks, ka minu jaoks oli kirjeldatu düstoopia.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea teos. Mulle meeldis, et selles ulmeromaanis oli leitud kohti ka mõningale huumorile, et ei olnud ainult kuiv ja vägivaldne ulmemärul. Teos oli otsast lõpuni tegevusrikas ja sündmusterohke ja nagu ütles üks eelmistest arvustajatest, et see raamat kannatab hästi ka korduvlugemist. Ja nii see ongi - isegi olen seda juba mitmeid setmeid kordi läbi jõudnud lugeda. Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat, kuid see eest on seda kirjeldatud väga maitsekalt ja värvikalt. Sisu ise seisneb siis jah, üldiselt selles, et kui astronaudid peale pikka kosmoselendu tagasi Maale jõuavad, avastavad nad eest planeedi, kus on aeg palju edasi tiksunud ja selle aja jooksul on Maal kaotatud vägivald ja üldse on kõik väga rahulik ja korras. Ja siis on kirjutatud nende astronautide kohanemisest Maal, mida nad vägagi teistmoodi minevikust mäletasid. Soovitan väga lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustajad vaidlevad, kas tegemist on utoopia või düstoopiaga. Oma arvamuse panin kirja "Algernonis". Ent ükskõik kummal seisukohal inimesed ka poleks, peavad nad seda ikka väga heaks raamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Lem, mida olen lugenud. Võigas hoiatusromaan emotsionaalselt kastreeritud tulevikuühiskonnast, kuhu saabuvad tagasi 120 aastat teel olnud astronaudid, kes ei oska sellesse ühiskonda sulanduda, ning käituvad kui metslased. Tasub lugemist!
Teksti loeti eesti keeles

Tugeva põhjaga teos, ent filosoofia oleks saanud väljenduda ka aktiivsemas tegevuses. Nagu ütles Diamond, üks eelnevatest arvustajatest, "Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat [...]". Selles osas jääb suuresti tuntud filosoofi Ursula LeGuinile alla.
Teksti loeti eesti keeles

Lem`i k6ige igavam ja tyhjem teos, mida loetud. Isegi kunagisel ulmevaesel ajal ei jätnud positiivset mljet. Ei leidnud filosoofiat. Oli lihtsalt mingi tyhiplajas nämmutamine teemal inimene vs inimyhiskonna areng. Ei tundunud usutavana. Samuti ei pea v6imalikuks inimsoo poolenisti kohitsemist, ehk siis agressiivsusest ilmajätmist. Lihtsalt samal hetkel katkeks ka progress ja areng. Kurb kyll, aga n6rgapoolne kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla minu senises elus enim rolli omanud raamat. Esimesel korral sai nauditud kirjeldusi, arhitektuuri ja maailma, raamatu algul. Teisalt, tegelikult on siin üksindust ja ... ah, kõik oluline on juba öeldud eelarvustajate poolt.

Ei saa jätta tungivalt soovitamata!
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju positiivseid komentaare, mida mul siia ikka lisada on. Kes pole lugenud, lugege ja kes on, tehke seda kindlasti veel!
Teksti loeti eesti keeles

" Viiele" tuleb kerge miinus taha, sest lõpp oli minu meelest liialt konformistlik. Peategelane pidanuks mingilgi moel sellele ilgele rezhiimile vastu astuma, mitte üritama sellega muganeda. Või kasvõi Maalt lahkuda püüdma. Minu meelest ei ole sellises ühiskonnas midagi " utoopilist" , pigem on meie maailm muudetud kopitanud muuseumiks, milles jalutavad kõndivad laibad. Progressi pole, ohtlikumaid töid teevad robotid. Inimesed on muudetud lollimateks loomadest, kuna loomad vähemalt suudavad end rünnaku eest kaitsta. Otsekui paralleelina pakutakse peategelase mälestusi kosmonautide karmist ja seikluslikust argipäevast. Hea raamat, mis paneb vastavat tulevikku tõsiselt kartma!
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea raamat. Ei mingit U-d seal -toopia ees, puhas düs-. Ehkki ega inimestel see utoopiate kirjutamine yldse hästi välja tule; mis yhe unistus, see teise õud. Ja nii juba Platonist peale.

Huvitaval kombel seostub see romaan minul Strugatskite "Tagasitulek"uga. Mitte liiga otseselt, ei, aga teatud vihje nagu peituks. (Ei viitsi praegu ka ilmumisaegu otsida.) Või oli aeg lihtsalt selline, motiivikandev? Kusjuures, ajale mõeldes - kuidas lasti trykki sihandne raamat, mis ei kirjeldanud meie puhast ja helget kommunistlikku tulevikku sugugi mitte ahvatlevalt ja tööleinnustavalt? Ilmselt on siin syydi Poola vabamad tingimused ja 60ndate alguse sula. Ju vist.

Aga lugeda tasub kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm pluss. Raamatu esimene pool oli hea, aga alates poole pealt läks asi jamaks ja raamatu teine pool on puhas kolm. Tegevus kulges suhteliselt nauditavalt kuni selle näitleja Aen Aeniseni. Asi hakkas oma usutavust kaotama. Ning Eri ja Olafi ilmumisega suutis Lem kustutada minu huvi antud teose vastu. Arusaamatu käitumine kõigi tegelaste poolt ei tekitanud erilist kaasaelamissoovi. Olgu, Aen Aenis oli seksuaalpervert ja soovis suksutada tolle maailma mõistes totaalselt mitteseksikat rauka (meenutage, Hal Bregg nägi ju välja nagu iluravikliinikus ilulõikusel käinud vanur ning vanadus oli selles ühiskonnas totaalne OUT). Aga Eri?? Neiu oli selgelt armunud oma mehesse ja siis lööb äkki mesti Hal Breggiga? Kas Stockholmi sündroom tuleviku versioonis? Aga Bregg ise? Nägi silmanurgast üht tüdrukut ja pea esimese mõttena tahab ennast (suurest armastusest???) ära tappa. Ning see ilgelt tüütu ja imal suhte lahkamine meenutas juba naistesopakaid ja neid ma põhimõtteliselt ei loe.Siin on mainitud, et tegemist on hoiatusromaaniga võikast tulevikust. Vaidlen totaalselt vastu. Pigem on see utoopia, millega peategelased (kosmonaudid) lihtsalt ei suuda kohaneda. Kosmonaudid, kes tahaksid end täis juua ja autosid sodiks sõita. Peategelased, kes tahaksid suvalisele vastutulijale lõuga sõita, sest nood näivad liiga ülbetena (Olaf). Peategelased, kes nutavad taga oma maailma, aga mitte sellepärast, et see maailm oleks parem olnud, vaid sellepärast, et see oli neile lihtsalt tuttavam maailm. Näiteks: eks nii mõnigi suurema osa elust vanglas veetnud kurjategija ihkab oma vanglasse tagasi, kuna seal on kõik tuttav ja arusaadav, aga kohutavas vabaduses on nii arusaamatud inimsuhted ja söögi saamiseks tuleb vaeva näha. Mõtleks vaid kui kohutav tulevik: pole sõdu, haigusi, ebavõrdsust, vaesust, nälga, harimatust, liiklusõnnetusi, mõrvu, peksmisi, joominguid, saastatud keskkonda. Mõnele võib selline tulevik tõesti kohutav tunduda. Eks barbar Conan ja Tšingis-khaan oleks kah tänapäeva maailma sattudes peast kinni haaranud, et oi kui jube, ei saagi piiramatult verd pritsida igal pool ja iga vastutulijat oma orjaks teha. Ma arvan, et selline bezatreerimine oli üldiselt maailma paremaks muutev asi, aga täiesti mitteusutav, et bezatreerimata inimesed või valitsused oleksid sellise sammu üle maailma heaks kiitnud. See kuulus juba tõelise ulme valdkonda.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles