Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Eden

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Trybuna Robotnicza» 1958; nr. 211 - nr. 271
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
8
4
1
0
Keskmine hinne
4.321
Arvustused (28)

''Eeden'' oli raamat, mis pani mind südamest õnne tänama infoühiskonna eest, kuhu me kõik rõõmsalt jõudnud või jõudmas oleme. Idee ise on järgmine - inimeste kosmoselaev teeb hädamaandumise senitundmatul planeedil. Avastatakse, et planeet on küll täiesti elamiskõlbulik ja asustatud mõistuslike olenditega, kuid nende ühiskonnakord jääb inimestele esialgu täiesti arusaamatuks. Raketi parandamise kõrval ongi hätta sattunute teiseks põhitegevuseks kohaliku elu tundmaõppimine. Lõpuks selgub, et planeeti valitsetakse põhimõttel - kellel on info, sellel on ka võim. Paraku on enamik planeedi elanikest infost täielikult ilma jäetud, nii et nad ei tea isegi mitte seda, kes neid tegelikult valitseb. Taoline olukord teeb valitsuse jaoks võimalikuks totaalse manipuleerimise elanikkonnaga (äpardunud geneetilise eksperimendi tagajärjed aetakse tundmatu haiguse kaela etc.), mis üheksakümnendail elavate lugejate jaoks üsna kole tundub. Äärmiselt mõnus ja antud konteksti imehästi sobiv on veel see, et raamatu tegelasi ei nimetata mitte nende pärisnimede, vaid elukutsete järgi (Koordinaator, Füüsik jne.) - see ja muud võtted loovad täiesti eripärase stanislawlemiliku fiilingu. Eesti keeles on raamat ilmunud ''Põneviku'' sarjas koos ''Solarisega''.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks veel paar momenti, mis minule meeldisid. 1. Kommunikatsiooniprotsess olevusega, kes raketti sattus. Riskantne pinnas. Ei ütleks, et Lem iseendale püstitatud lõksust just terve nahaga pääses, aga intrigeeriv see situatsioon igatahes oli. 2. Lõpplahendus - et lahkuti planeedilt enam-vähem sama targalt kui sinna satuti. Et ei sekkutud ja ei tehtud planeedist maakera õnnelikku õde.
Teksti loeti eesti keeles

Tsipake Tüütu lugu kohati, aga muidu loetav. Isegi hea võrreldes taoliste planeediavastamislugudega, kus mingid sepad oma laseritega välgutavad ja mingi mõttetu jura käib kogu aeg. Kuid Lemil on ka tunduvalt paremaid lugusid, üheks neist näiteks on ka eesti keeles samade kaante vahel olev "Solaris". See lugu selline neljavääriline.
Teksti loeti eesti keeles

On kontakt... pole kontakti... Selles raamatus on nö "poolkontakt", mingi suhe kohalikega saavutakse, aga "mõistusevendadega" sõbralik käepigistus jääb ära. Meeldiv kosmoseseiklus. Sisaldab nii filosoofiat, kui paugutegemist ja butafooriat.
Teksti loeti eesti keeles

Kehvem kui "Solaris"! Miks selline võrdlus? Kuna nad eesti keeles ühtede kaante vahel ilmusid, siis see võrdlusmoment ikka tekib küll. Häiris just mingisugune udune tinglikkus... mis täpselt, seda seletada ei oska. Olen seda romaani üsna pika vahega kaks korda lugenud, aga kolmas kord seda vist enam ei tee... minu jaoks on ta liiga kuiv. Kes pole lugenud, need peaksid seda kindlasti lugema: piisavalt krestomaatiline tekst... usun ka, et SF rohkem hindavale lugejale võib see romaan märksa enam meeldida.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Parem kui Solaris. Harjumatu (ent kosutav) oli see, et kõik, viimane kui üks jobin mida nad kasutada tahtsid oma laevast - robotid jne. olid hirmus kobakad ja rasked. Küllap tulenes see Lemi kaasajast. Vene värk, robustneaga üsna lollikindel, kannatab kukkumist ja puha. Tore.
Teksti loeti eesti keeles

Raskelt hea raamat. Tegelaste nimedest alates ja Kontaktiga lõpetades. Totalitaarse ühiskonna kirjeldus, see, et ei hakatud seda "parandama", vaid niisama ära mindi. Tegelaste arutlused: mis on miski ja mille jaoks... Teadusega (sh. psühholoogiaga) oli kõik kooskõlas.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, mida tuleb siiski täie tõsidusega võtta. Tõesti lõpeb see raamat (pea-aegu) samas kohas kui algab - pole need maalased suurt targemaks saanud ja ka kohalikud jäid infost ilma ("Seisavad."). Aga soovitada ehk võib?
Teksti loeti eesti keeles

Robinsonaad t2ies ilus koos pooliku kontaktiga. Kontaktip11dlused olid 1pris kenasti v2ljendatud, kuigi jah, nagu keegi ennem juba v2ljendas, ega Lem sellest t2iesti teve nahaga ei p22senud. Samas h2iriski just see robinsonaadi pool. Lem kippus kogu aeg esitama detailse t2psusega keerukaid probleeme nullist alustamise kohta, samas nende probleemide tehnilisest lahendamisest oli juttu v2ga v2he, ehk rakett sai korda nagu iseenesest. See tekkitas minus k1ll kummalise k6hedustunde ja soovi rohkemat teada. Ehk teisis6nu, kui keskp2rase inimese asemel olid "Solarises" antikangelased, siis selles teoses n2isid maalased olevat rohkem kangelase moodi, kel kuulid eal otsa ei saa ja kes tuleb igast olukorrast kuiva nahaga v2lja. Oleks nad siis kasv6i 1he oma meeskonnaliikme kaotanud... Ja et ilmselgelt v66raste vastu alustati ilma hoiatusteta s6jaga isoleerimise eesm2rgil, n2is ka veidi kahtlane. Yhes6naga, tegemist oli kena kosmoseseiklusega, kus ei puudunud ka omad head tahud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli väga hea romaan. Piisavalt tehnilist juttu ning eriti meeldis koloniseerimise ebaõnnestumine või isegi selle taotluse puudumine. Mõni nõukogude autor oleks lasknud kangelaslikel kosmonautidel planeedi rahva kindlasti "vabastada" ning seejärel oleks hakatud tsivilisatsiooni uuesti üles ehitama...
Teksti loeti eesti keeles

Üks kunagine kallis nägi seda mu raamaturiiulis ja kommenteeris kerge muigega, et tänapäeval lugemiseks pisut imelik. Tagantjärele tundub, et tal oli õigus. On jah kuidagi väga oma ajastus kinni. Ja eestikeelse variandi pildid on lausa masendavad (palun vabandust, kui peaks tegu olema mõne kunsti tippsaavutusega).
Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma sellega, et "Eeden" ei küüni "Solariseni". Kõva tase on romaan aga sellegipoolest. Mis häiris? Eelkõige see maalaste lollakas sebimine, ennatlik käitumine, mis mitmel juhul oleks võinud raskete tagajärgedeni viia. Tegelikult ühel korral ju viiski -- nimelt siis, kui nad alla kukkusid. Tundus, et mehed kõigepealt teevad ja siis alles mõtlevad et miks või milleks. Kosmoselaev tuleks ikkagi väheke vastutusvõimelisematele isikutele anda. Küll aga oli neil sea moodi õnne sellel planeedil.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole hea raamat. Ütlen kohe ära, et nüüd ja edaspidi minu suhtumine Lemi selge oleks - ta on hea filosoof, tal on huvitavaid ja intrigeerivaid mõtteid, aga kirjanikuna on ta alla keskmise. Ta eksib oma teostes teinekord elementaarsete kirjutamistõdede vastu, rääkimata tervest mõistusest või loogikast. "Eeden" on selles suhtes perfektne näide (või et need teised erineksid…) - tundmatu, pisut õõvastav planeet, mis jääbki võõraks ja salapäraseks, vaimustavad, oma ajast kaugel ees olevad mõtted informatsiooni kasutamisest ja geneetiliste manipulatsioonide tagajärgedest. Teiselt poolt inimeste käitumine planeedil, mis ei kannataks ühestki vaatenurgast kriitikat. Nii võivad käituda Ameerika turistid keset Austraalia kõrbe rikkiläinud autos. Ma võin ju arvata, et Lem tahtis näidata, et õieti ei hoolinud planeet nendestki, ent peab siis niimoodi… Ma ei pea ka õigeks võtet jätta inimesed anonüümseteks. Ega nad polnudki nagu inimesed, tegelaskujud, nad ainult markeerisid erinevaid vaateid asjale. Ah, et omapärane? Seda küll. Ah et miks peavad tegelased elus olema? Kurat, milleks üldse raamatuid kirjutatakse? Kui asi oleks nimetatud "mõteteks, mis võib juhtuda abstraktse inimesega võõras kohas", poleks ma seda kättegi võtnud. Ja see kohutav kontaktikatse kakskehaga - esitaks ühe lihtsa küsimuse - kuidas üldse on masin võimeline aru saama võõrast märgisüsteemist, kui ta pole adekvaatselt võimeline suhtlema ka oma loojate märgisüsteemis? (Sest pooled raskused olid ju inimese ja selle totaka tõlkemasina vahelised.) Ühesõnaga - jälle päris huvitav algidee, aga nii tapvalt mannetult teostatud, et ei kannata pikemat peatumist. Mida võib kokkuvõtlikult öelda kogu raamatu kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Lemi kohta üllatavalt seikluslik tekst. Nagu " Solarises" , vaadeldakse siingi inimese võimekust mõista võõrast mõistuslikku eluvormi. Ent siin on tegu inimesetaoliste humanoididega ja kontakt leiab aset otsese relvastatud kokkupõrke näol. Huvitav romaan, mida võib lugeda nii filosoofilise kui ka seiklusulmena.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega. Positiivne oli see, et autor ei andnud must-valgeid hinnanguid ja jättis palju salapäraseks. Negatiivne pool olid lohisevad ja kuivad kirjeldused, mis minul kohati silma looja tahtsid ajada. Romaan kirjutati 1959. Põnev oli jälgida, et osa valdkondi Lem ei eeldanudki arenevat, kuigi just need on vahepealse poolsajandiga kõvasti arenenud (sidesüsteemid, navigatsioon, infotehnoloogia, videotehnika). Naljakas on lugeda, et kosmost vallutavav inimsugu, kes oskab radioaktiivsust likvideerida ja suvalise tulnukrassi kõnet tõlkida, kasutab sidepidamiseks ikka ainult raadiolaineid (ja sedagi väga piiratult), orienteerub võõral planeedil ilmakaarte ja jalajälgede järgi, salvestab sündmusi must-valge filmikaameraga, mille film vajab ilmutamist ja kardab koledal kombel ülevalgustamist ning arvutid töötavad ka heal juhul elektronlampidega ja perfokaartidega (viide Lemi ühele teisele teosele). Rääkimata sellest, et süvakosmoses hulkuv meeskond on täiesti ettevalmistamata võõra tsivilisatsiooniga kohtumiseks või üldse hädaolukorraks.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelaste nimedena kasutati nende ametinimesid. Need omakorda viitasid et ekspeditsioon pidi olema teadusliku eesmärgiga. Samas sündmuste areng ja maalaste tegevus planeedil ei jätnud väga asjatundlikku muljet. Nad ei teadnud kas planeet on asustatud või mitte. Rohmakas maandumine raketiga, mis kohe tekitas küsimuse - aga kuidas tagasi? Mismoodi rakett püsti saada! Teadlaste kohta oli meeskonnal tavatult suur huvi relvade vastu. Aga suhteliselt trööstitu algus muutus pisitasa mõtestatud tegevuseks ja lõpp oli juba päris kena.

Meeskonnas oleks võinud olla ksenobioloog, näiteks. Võõrast ühiskonda suudeti mõista sedavõrd kui palju sellel oli lõikepunkte Maa ühiskonnaga. Ja neid isegi oli. Hästi kirjutatud, aga tänapäeva seiklusliku angloameerika ulmega harjunud lugejale kuivavõitu tekst. Neli sellepärast et uuesti lugema ma "Eedenit" ilmselt ei hakka.

Teksti loeti eesti keeles

Üks mu ulmekirjanduslikke lemmikuid läbi aegade, kus hädamaandumise teinud kosmoselaeva meeskond leiab end ootamatu kesk äärmiselt võõrikut ja absurdset tsivilisatsiooni. Ning hoolimata maalaste tehnoloogilisest ja sõjalisest üleolekust (või just tänu sellele?) muutub kontakt üsna kiiresti pigem konfliktiks.

Musta huumorit ja satiiri leidub siin raamatus meeletult. Laeva meeskond on mõnesmõttes koondkokkuvõte inimkonnast - üldiselt sõbralikud, kohutavalt teadmishimulised aga samas räpakad ja paljuski läbimõtlematult tegutsevad. Tahetakse head aga välja kukub nagu alati. Näiteks esimene kontakt lõppeb tulnuka tapmise ja tema sõiduvahendi ärandamisega jne. Ahjaa lahe nüke on ka see, et nimede asemel kasutatakse vaid ametinimetusi.

Parem kui Solaris ja hindeks viis kolme plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu Solarise puhul, ilmus ka Eedeni kohta esimene BAASi arvustus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu, ent lugedes eelnevaid arvustusi tundub, et mõtted nende kohta muutuvad küll.
 
Lemi Eeden on läbi oma tegelaskuju prototüüpide justkui läbilõige teadusmeelsest ühiskonnast. Seal pole tegelasteks tsiviliste, sest tsivilistidel pole asja raketiga võõraste planeetide juures lennata. Seal on teadlased, oma ala spetsialistid. Ja eriline poolehoid tundub minevad Doktorile ja Insenerile. Insener on kusjuures ka ainus, kelle poole Koordinaator pöördub sageli eesnime pidi. Henryk. Nimi pidavat tähendama perekonnapead, peremeest.
 
Mis siis juhtub, kui kamp teadlasi leiab ennast võõralt planeedilt ning on sunnitud välja uurima, kas kohalikud on kontaktivõimelised, on nad maalaste jaoks ohutud? Eedenis näeme, kuidas teadlased üritavad mõista kohalike eluolu, nende sotsiaalset struktuuri ning ühiskonnakorraldust. Lem kirjeldab sisuliselt seda, kuidas teadusmaailm võib küll sotsiaalses maailmas kohati konfliktsetesse olukordadesse sattuda, ent lõppeks ei sekku siiski humanitaaria arengusse, isegi kui selle juured toetuvad otsapidi teaduslikku maailma (geneetiline manipulatsioon, jõuväljade kasutamine erinevatel arengujärgul olevate ühiskonnagruppide eraldamiseks jne). Mis moodi teadus üritab ellu jääda nende sotsiaalsete struktuuride vahel, pidevalt mõtiskledes selle üle - kas sekkuda sellesse, mida ei mõisteta (või analoogiat jätkates - mis ei kuulu konkreetse teadusvoolu pärusmaale). Kas mingi informatsiooni omamine kohustab seda informatsiooni jagama, isegi juhul kui see jagatav teave võiks drastiliselt muuta ühiskonna struktuuri? Kuidas saavutada tasakaal ühiskonnas?
 
Raamatu esimene pool on täis uusi avastusi, mõistatusi, huvitavaid kirjeldusi eedenlaste linnadest, tehastest, sõiduvahendeist. Erinevalt mõnest eelpool arvustajast ma ei usu, et loo peategelased oleksid käitunud mõtlematult ja uisapäisa. Minu jaoks olid nende tegevused alati... ettenähtud parameetritesse jäävad. Vaid Doktor käitus emotsionaalsemalt, kui teised ning nii mõneski küsimuses oli ta pioneeriks, kes läks esimesena ja mõtles esimesena. Loo arenedes näeme, et teadlaste omavaheline läbisaamine on paigas ning vastavalt loo arengule tõusevad ja langevad oluliste rollide fookused. Kui on tarvis korraldada väljasõite ja uurimusi, on Koordinaator see, kes korraldab, kui on tarvis roboteid/abistajaid korda saada, on Küberneetik see, kes tegutseb jne. Ühtset tegelaskuju, kes kõikidest ülesannetest läbivalt osa võtaks, ei ole. Kui, siis vast mööndustega juba eelpool mainitud Doktor ja Insener.
 
Raamatu teine pool ning just see osa, mis kirjeldas loo kangelaste ettevalmistusi oma raketi kordasaamiseks, tundus vähemalt minu jaoks veidi liialt kiirustav. Oleksin soovinud lugejana veidi lähemalt teada saada eedenlaste eluolu kohta ning oleksin ka soovinud, et raketi kordaseadmine oleks võtnud proportsionaalselt rohkem aega. Praegusel juhul oli enamus taustinfost, mis meie kangelased teada said, tänu info hankimise omapärale, suuresti oletuslik ja killustunud. Samas ei suuda ma teha kirjanikule ka etteheiteid selles osas nagu oleks tegemist halva kirjutamisstiiliga. Mina ju ei tea, mis Lem konkreetselt mõtles Eedeni viimaseid peatükke kirjutades. Võib-olla oligi olukord selline, et taheti kiiresti lahkuda, võib-olla juhtuski nii, et rakett sai nii kiiresti püsti nagu ta sai. Mina ju ei tea. Meil lugejaina on muidugi õigus nõuda, et raamat oleks põhjalik ja kõik raamatu osad oleks loo osas tasakaalus, ent päriselus see pahatihti ju nii pole. On aegu, kus me uurime ja unistame, on aegu, kus peab kiiresti tegutsema ja alles hiljem leiame aega, et mõtlema hakkama oma kiirustamise põhjuste üle.
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ander Skarp
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles

Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles

Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles

Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta kõõlubki seal kuskil ulme, kogemusliku trippimise ja aju pettekujutelmade vahepealsetel hallidel piiridel. Ainus ulmeline asi antud loo juures oli tüüpilise uusajastulase rituaalkäitumise vürtsitamine sõnaga "paralleeluniversum". Esoteerikas selliseid sõnu ei kasutata. Ulmes jällegi ei kirjeldata esoteerilisi kogemuslikke kondamisi (Aleksander Heintalu arhailine sõnaus).
Minu isiklik arvamus on, et jäägu need kaks maailma teineteisest lahku, vastasel juhul kaotab kumbki osapool midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sisaldab peaaegu krahvi. Parun on krahvist vaid ühe seisuse võrra madalamal tasemel, aga... babysteps.
 
Hinne kolm, sest lugu oli huvitav ja igav üheaegselt. Seda oli piin lugeda, ent lõpetada kah ei saanud, sest miski sundis edasi piinlema. Uudishimu?
 
Ma saan aru, et on olemas sõnadega mängivaid kirjanikke, kelle jaoks ulme on pigem vürts, mida põhiroale juurde saputada, ent siin oli põhiroa asemel lihtsalt hunnik eneseimetlejaslikku sõnavahtu, mis nii mõneski kohas sundis lauseid korduvalt üle lugema, et neist normaalselt aru saada. Vähe sellest - loos eneses kordusid samuti paljud laused, seega ma pidin mõnda lauset suisa neli korda üle lugema. Aga nagu ma varasemalt juba mainisin - ei suutnud enne lõppu lõpetada. Masohhistlik lugemiskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Publikatsioon koos disklaimeriga, et vaadake matsid, mida aju suudab 20 minutiga genereerida.
 
Loo karikatuursus ajas mind naerma, küborgi saunas istumine tundus sama tobe, kui telesarja "The Orville" tegelase Bortuse erinevad katsed end kurssi viia maalaste olemusega - vuntside kasvatamine, sigarettide suitsetamine...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin terve päeva, kuidas antud loole reageerida. Jutus oleks justkui kaks täiesti erinevat külge, millest teine lööb suure ja märja läraka kogu eelnevale pitseriks.
 
Ühest küljest on meil lugu, mis on väga tehnotiine ja tihkelt kirja pandud, ulmet pritsib akendest ja ustest, kogu tegevustik peategelase silmade läbi on loogiliselt üles ehitatud ja peategelase kogemuste ja mälestuste abil saame tervikliku pildi kogu olemasolevast. Terve tulevikuühiskond on üles ehitatud väga "hiinalikult", kus laste saamine on rangelt kontrollitud protsess ning inimesed selles ühiskonnas ei ole olulised ega väärtuslikud. Oluline ja väärtuslik on vaid ühiskond ja inimkond laiemana, samas üksikisik selles kompotis jääb vaid statistiliseks numbriks. Ning 400 aasta jooksul, mis on eelnenud peategelase kirjeldatud ajale, on inimkond minetanud emotsionaalsete sidemete loomise võimalikkuse üksikisikute vahel.
 
Teisest küljest aga lülitub aja möödudes ning Maa üha enam ja enam kaugenemisel Päikesest sisse mingi sõnuseletamatu emotsionaalsuse virr-varr, mis kulmineerub eksistentsiaalse hirmu formuleerimisega ülestõusu näol. Nii viibki peategelane meid sündmuste keskele, kus kirjeldab inimkonna "tänu" nendele, kes terve oma elu pühendasid inimkonna päästmisele - häbistamine ja avalik hukkamine öö pimeduse all.
 
5000 inimkonna päästjat, kosmose külmusesse hukkama viidud, vaatlemas igaveses unes meie Päikese viimast hingetõmmet. Ja sellise mälestusega ja sellise väärtusega eksisteerib inimkond edasi.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda Kvesti vahetult pärast Bergi "Kombinatsioon kolme kaardiga" lõpetamist. Kaks questi, kaks täiesti erinevat lähenemist asjale ja mis siin pattu tunnistada - Veskimehe Kvest meeldis mulle ikka jupi maad rohkem kui Bergi quest...
 
Kusagil tsivilisatsioonis asub Tsoon, mille keskmeks usutakse olevat soovide kivi (miski alla kukkunud taevakivi), mille juurde teatud segastel põhjustel arvutimängulikke rännakuid sooritatakse. Kvesti (kuesti?) käigus selguvad ka Tsooni tegelikud tagamaad ja selle olemus.
 
Mis ma oskan öelda? Lugu on silmnähtavalt kiirustades kirja pandud, sõnakorduseid oli amatöörlikult palju ning kirjastiil ei olnud eriti Veskimehelik. Samas loo lahtirullumine ja teatud karakterite käitumismallid olid siiski autorile omased. Müsteerium oli olemas, ulme oli olemas, piisav kogus vastuseid koorus samuti loo käigus välja... Hea lugemiselamus, mis keelelise külje tegelikult tagaplaanile lükkas.
 
Nüüd aga punktidest:
Ma oleksin loole tegelikult pannud maksimumpunktid, kui autor oleks
a) suutnud enda "kiiksudest" hoiduda ning lahendada loo kulminatsiooni kuidagi muud moodi. Praegusel juhul aga tundub vägisi, et "Veskimehe Porno"(tm) toodi loo sisse lihtsalt vesimärgina või (tm) märgistusena nagu paljad naised tema romaanide kaantel.
b) suutnud mõelda välja midagi originaalset. Antud juhul on Kvest konkreetselt sama lugu nagu oli Svjatoslav Loginovi "Kvest", lisaks on tegevusse süstitud tubli annus Westworldi, Dark Towerit ning Annihilationit. Kogu tsoon on aga nii algupärases Kvestis, kui ka Veskimehe Kvestis Stalkeri pärusmaa...
Niimoodi tagantjärgi mõeldes oligi originaalne osa antud loos vaid Veskimehe TM.
Aga kuna ma ise pole originaal Kvesti lugenud ja nägin vaid sisututvustust, siis võtan Veskimehe Kvesti eraldi lugemiselamusena. Sellest kõigest eelnevast koorubki kokku neli suure miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

See, mis antud loos oli hea, on loo kulgemises jäänud kahjuks teisejärguliseks ning see, mis võiks ühe ulmeloo puhul olla kõrvaline, võtab enese alla üle kolmveerandi kogu jutust.
 
Kombinatsioon kolme kaardiga on justkui kolm lugu üheks kompotiks väänatult - on suhtedraama, kus lahatakse suhteid peategelaste ja nende naiste vahel, peategelaste ja pahalase vahel ning peategelaste endi vahel. See osa loost hõlmab julgelt pool kogu jutustusest. Järgneb indianajones'lik aardejaht koos kohustuslike salauste ja peidetud lõksudega. Ning alles päris loo lõpus saame väikese annuse ulmet, kui peategelastel tuleb episoodiliselt tegemist teha amorfsete eluvormidega, kes tulevad ei-tea-kust, teevad ei-tea-mida ning valdavad ei-tea-kui-võimsaid relvi.
 
Halb lugemine just polnud, ent samas polnud ka midagi erilist. Lugege Kuningas Saalomoni kaevandust või vaadake mõnda Indiana Jonesi filmi ning kujutage ette, et tegevus toimub kuskil võõral planeedil. 
Teksti loeti eesti keeles

Hargla: "Kuule Veskimees, kirjuta mulle üks vahva Kreutzwaldi teemaline ulmejutt..."
Veskimees: "Oh, vägev! Mul on juba üks idee olemas! Kirjutaks nii, et on mingi kohalik pohlatohlakas, kes siis näeb pealt, kuidas tulnukad kepivad ja siis see pohlatohlakas tahaks kah vähe keppi saada ja..."
Hargla: "Oot-oot, Veskimees. Mis seos sellel kõigel Kreutzwaldiga on?"
Veskimees: "Ega ei olegi, aga see pole kellegi veskimees, kui keppi ja keeksi ei saa. No ütleme siis, et see kosmosesond, millega maa peale laskutakse on Põhja konn"
Hargla: "Eee..."
Veskimees, juba kaugemale joostes: "Homseks on valmis!"
Teksti loeti eesti keeles

See pole ulme, vaid kõige ehedam meelsuskirjandus. Inimene väljendab oma nägemust sotsiaalselt päevakajalisest teemast, esitades seda poole valinuna. Nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia "Vinguv jalaluu" avalugu - lööb kohe jutu jooksma ja ulmet pritsib nii aknast kui uksest. Loost kumab välja kaks tõika - autorile meeldib digitaalne inimmõistuslik sotsiaalia ning autoril on olemas ilmselge kokkupuude Kreutzwaldi algupäraste lugudega. Minu teada peaks see vist olema ainus jutt jalaluu-antoloogias, kus on kasutatud erinevaid Kreutzwaldi tegelaskujusid ühes liinis.
 
Peategelane on taaskord autorile omaselt egoistlik idioot, kes on omal alal nii suur proff, et vilistab taustasüsteemi ja reeglite peale. Oma ala professionaalsus lubab ka nii mõnestki hullust olukorrast läbi hammustada pettuste ja häkkimiste abil ja isegi olukorras, kus tavakangelane tunnistaks oma lüüasaamist ja vaataks, mis saatus nüüd teeb, on Joel Jansi kangelasel veel üks nipp varrukast tõmmata, tõdedes hiljem, et jube jama küll aga nii pidigi minema ja nii oligi planeeritud.
Teksti loeti eesti keeles
12.2018

Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)

 

Arvustus ilmus 2018 aasta novembrikuu Reaktoris

Teksti loeti eesti keeles

Üliarenenud tsivilisatsiooni esindaja saadetakse maale uurima, miks nende masinad ei tööta. Selgub, et kunagi suvaliselt laiali pillutatud masinavärk on rakendatud hoopis kohaliku võimuihara teadmamehe ambitsioonide täide viimiseks ning seeläbi on orjastatud terve planeedi rahvastik.
 
Mõned väga värvikad tegelaskujud, mõned kähmlus-stseenid, veidi interdimensionaalset müstikat ja tehnoloogilist kirjeldust ning üks osaliselt töötav deus-ex-machina, mis loo peategelase kindlast surmast päästab. Mida sa ühest ulmelisest lühiloost muud ikka oskad tahta?
 
Hea ja ladus lugemine
Teksti loeti eesti keeles

Ma hakkasin ennast tundma koerana. Ma lugesin selle lühijutu läbi ja mulle meeldis. Ajas hamba verele, nagu öeldakse. Kloonimised, teadvuse digitaliseerimine, digimaterjali autoriõigused jne.   Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.
Teksti loeti inglise keeles

60 aastat üksindust. Ja siis telefonikõne sinult endalt. 60. aasta tagusest ajast. Noor ja reibas, valmis seiklusteks - terve maailm sinu ees valla. Kas reaalne maailm osutub selliseks nagu me teda noorena ette kujutame? Harva...
Teksti loeti inglise keeles

Liiga lühike ja reaalse mõtteta, et sellest midagi erilist arvata. Tundub justkui kuhugi ajalehe täiteks kirjutatud heietus. PS. Kolme aasta pärast poleks Asimov seda lugu enam kirjutada saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kas teos peab ajahambale vastu? Võib-olla olen oma elus liiga palju muinasjutte lugenud, sest minu jaoks oli see lugu lihtsalt muinasjutt. Seetõttu ei oska ma ka tema erilisust hinnata, sest muinasjutuna ta midegi erilist ei ole. Kes teab - äkki ilmumisaastal oleksin rohkem vaimustuses olnud, kuigi kahtlen selles...

Teksti loeti eesti keeles

Mitte midagi ei toimu! Ei ole mingit tegevust. On vaid ühe inimese mõtisklus sellest, kuidas usk ja teadmine kohtuvad ning tõdemus, et usk ei pea taanduma teadmiste ees nagu ka teadmisi ei saa võrrandist taandada usu ees... Aga kas usk muutub sellest tugevamaks või kaob sootuks, kui peaks selguma, et ühe inimkonna lunastus on teise inimkonna hukatus...
 
 
Teksti loeti inglise keeles