Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Solaris

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
30
11
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (42)

Raamatus kirjeldatakse küllatki klassikalist situatsiooni - inimese kokkupuudet teistsuguse eluvormiga. Kuid tegu pole harjunud kontaktiga humanoidse või vähemalt mingile Maal tuntud tüübile vastava olendiga, vaid pea kogu planeeti katva ''ookeaniga'', mille käitumine jääb inimestele täielikult arusaamatuks ja võõraks. Sellelaadsete mittestandardsete kontaktide kirjeldamist tuleb hetkel meelde veel kahest kohast, need on Clifford Simaki ''Libainimesed'' ja Fred Hoyle'i ''Must Pilv'', kuid nendes puudub antud teosele omane sügavus ja püüe võõra organismi olemusse süüvida, mis ''Solarise'' omamoodi nauditavaks teevad. Ookeanile on sarnaselt Simaki ''keeglikuulidele'' omane absoluutne kohanemisvõime ja suutlikkus võtta endale mistahes vorme - siin aga üritavad raamatu tegelased ka asjast tõsiteaduslikult aru saada ning teevad kindlaks, et ''ookeani'' poolt moodustatule annab tema erakordsed omadused neutriinodest koosnev struktuur harjumuspärase aatomistruktuuri asemel. Siin on ehk märgata raamatu kirjutamise ajale iseloomulikku elementaarosakeste vaimustust (sarnaselt Asimovi robotite positronajudele). Üks olulisemaid probleeme, mis teoses tõstatatakse, on küsimus inimese uuringute ja pürgimuste mõttekusest - kas inimesel on vaja uurida nähtusi, mis talle absoluutselt võõrad on ja millest mingit tulu ei tõuse. Sarnaselt pannakse proovile ka kõik muu inimesele omane nagu inimlikud emotsioonid, nendevahelised suhted ja inimliku mõttemaailma püsivus. Aga lugegu lähemalt igaüks ise, tegu on tõesti hea raamatuga (eesti keeles ilmunud sarjas ''Põnevik'').
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise retsensiooni põhjal võiks otsustada, et tegu on inseneriromaaniga. Minu arusaamist mööda kipub käesolev raamat juba suuresti ulme raamidest välja libisema (näiteks võrreldes sama autori ''Tagasitulekuga tähtede juurest'' on kontrast märgatav). Ookean ookeaniks, rõhk oli siiski maalastel oma kiivakiskunud elu ja probleemidega. Ainuüksi idee inimesest sinu minevikust, kes sinu süü läbi kannatanud on ja kes sinu juurde naaseb, ise seda mitte teades, on erakordselt painav. Mida kõike me läbi elama ei pea. Lugesin raamatut siis, kui ta 1989. aastal Põneviku sarjas ilmus, muidugi meeldis. Tarkovski film, kus Jüri Järvet üht peaosa mängis - see oli ka hea. Miks ma nelja panin? Üks Lemi raamat meeldib mulle veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Originaalne, vähemalt Lem ei kirjuta kunagi kellegi pealt maha. Raamatut kannab inimese paratamatu üksinduse ja sellega leppimise idee. Nukker mõtisklus, olukirjeldus, kus tegevus on kõrvaline. Väga tõepärased karakterid: tavalised inimesed, oma hirmude ja kinnisideedega. Me kardame võõrast ja mõistetamatut. Noortes ühiskondades kuulutatakse see mõnikord jumaluseks, kuid mida arenenumad ollakse, mida rohkem inimesed teavad, seda rohkem nad kardavad... Meie maailm on üles ehitatud reeglitele... Ja me usume, et nad kehtivad. Ent vahelpeal näeme, et see pole alati nii, tajume jälle tõde, et kõik mõistuslik on kokkuleppeline... Teistel on teised reeglid. Kui on. Inimesed ju ei mõista reeglite ja eesmärkideta maailma, aga see võib ikkagi olemas olla. Lemi kirjeldatu näiteks. Ookean tegi katseid, moodustas vorme? Aga kui ei teinud? Kui ta lihtsalt tegutses... Niisama :) Et teist mõista on raske, tegeleb inimene parem iseendaga, ka Solarise grupp. Ollakse iseendaga, iseenda probleemidega... Lem kirjeldab üksikisiku hirme ja lootust, mõtteid... Filosoofiline romaan, täis omapäraseid lauseid ja ideid. Paljudel ehk raske lugeda (liiga palju filosoofiat, vähe maailmaarendust), aga proovida võiks siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Lemi parim raamat. Eks tal muidugi natuke seda inseneri vaatekohalist juttu seal vahel oli, kuid ei ütleks, et see häirima oleks hakanud. Selline mõnus lugemine. Tea milles asi et mulle sellised rahulikumad tükid meeldivad. Aga vaatamata sellisele sügavale teosele ja pikematele ookeanikirjeldustele siiski igav ei hakka. Soovitaks kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevaid kommentaare ja mõtlesin, et selliseid raamatuid nagu "Solaris" on raske iseloomustada. Olen seda ise korduvalt lugenud, "mitmes erinevas keeles" :-), ja alati avastanud midagi uut. Siiski ei saa seda romaani oma kultuseobjektide hulka paigutada. Võib-olla tuleneb see minu õelast iseloomust, kuid ironiseeriv Lem meeldib mulle rohkem. Arvan, et "Solaris" kuulub maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu, sinna kus hindamised ja võrdlused kaotavad lihtsalt mõte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga karm värk, midagi non plus ultra. Aga seda raamatut ma nüüd küll kellegile soovitama ei hakka, sest mõtelda polegi alati mõnus. ( kui sul on soe ja hea olla siis on parem niisama lesida, kui et tumedas tulevikus tuhnida - nagu ütles Jevgeni Shvartsi "Draakonis " kass Masha.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" on romaan, mille puhul on raske (vähemasti minul) filmi ja raamatut üksteisest lahus hoida. Nii romaan, kui ka film on tugevad ja mõjuvad teosed, kuigi mõlemad on seda omal kombel ning räägivad nad ka hoopis ise asjadest. Loomulikult ei mõelnud Lem esimesena välja mittehumanoidset (ja ühes "isikus" olevat) mõistuse kandjat: Fred Hoyle ja Charles Henneberg tegid seda kindlasti varem ning kindlasti oli neid veel. Lem aga teostas selle sedavõrd meisterlikult, et järgnevaid samateemalisi tekste kiputakse igatahes võrdlema romaaniga "Solaris". Üks abivahend veel erinevate tõlgenduste otsimiseks: Solaris on (vähemasti antud romaanis) naissoost sõna...
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Hea raamat ja hea film. Tarkovski nägemus asjast oli parem kui mu enda oma. ;-) Tavaliselt ulmekate ekraniseerigu puhul see nii ei ole, seepärast on tavaliselt raamatud paremad kui filmid. See oli meeldiv erand.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" kuulub ulmekirjanduse klassikasse. Lem on välja mõelnud mõtleva ookeani! Ega midagi, juba see annab maksimumpunktid. Lisaks veel inimeste omavahelised suhted hõljuvas Jaamas. "5" kirjas.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske on kommenteerida sellist raamatut nagu seda on "Solaris". Sa pead seda lihtsalt lugema ja lugedes sa tajud raamatu suurust. See ei pea isegi väga meeldima aga sellest õhkuvat terviklikkust, massiivsust, melanhoolsust ja "väljasolevat võõrapärasust" koos iseenese väiksuse/suutmatuse tunnetusega niisamalihtsalt juba eirata ei saa. Üsna imelik seletus küll, aga see selleks, viie panen kohe kindlasti ära.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske ja tänamatu on oletada mida keegi autor oma mingi teosega mõtles. Kahjuks ma märkan ees- ja tagapool mõningaid just selliseid kindlas kõneviisis arvamuseavaldusi. Ise proovin lähtuda siiski vaid sellest, mida autor ise otsesõnu välja on öelnud ja selle alusel oletada :)

See raamat on organismist, kelle intelligents on mõõtmatult suurem kui kelle tahes inimese oma, suurem kui inimesed üheskoos, rakendades oma ebatäiuslikke kommunikatsioonimeetodeid, suudavad avaldada.

See raamat on sellest, kuidas alamad mõistused proovivad uurida ülemat mõistust ja sellest kuidas too kõrgem mõistus neid vastu uurib. Kuid kõrgema teadvusega seotud nähtused ei allu teaduslikule uurimismeetodile.

Pigem on ookean kui laps kes torgib konna kord rohukõrre kord sõrmega. Kui konn rohukõrre peale pahaselt häälitseb, siis varsti torgib juba sõrmega. Niisamamoodi kirjeldab ka see raamat ühte torget, mille lõpus konn on rahul, et tal õnnestus segajale selgeks teha, et tal paha oli. Aga kes teab mis kujul tuleb järgmine torge.

Ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - see teos paneb mõtlema, et võib olla on see tõsi.

Veidike raamatu kirjanduslikust küljest ka:

Huvitava elemendina on sisse toodud pikad kirjeldused ookeani käitumisest, vormidest, värvidest. Nagu mu kirjandusõpetaja kunagi "Jumalaema kiriku" juures ütles - "Jätke kirjeldused lugemata kui ei taha", siis selle teose puhul võib seda tõesti teha. Kui kogenud lugeja suudab ennast ka niisama vajalikku vaimsesse seisundisse viia, siis tõesti võib need kohad vahele jätta või diagonaalis lugeda - teose üldmõttest ei kaota niimoodi toimides midagi.

Eelnevates arvustustes mainitud enese ärkveloleku tõestamise koht on kõige ebaloogilisem koht selles raamatus. Miks? Sest mis takistab inimesel ette kujutamast maailma kus kõik ikkagi klapib, kus olevikuga mittesobivad mälestused kohandatakse sobivateks. Pealegi oleks sellise skeemi toimimisel üks filosoofia ja religiooni põhiprobleemidest oma lahenduse leidnud. See stseen oli raamatusse sisse toodud siiski vaid illustreerimaks ka kõige teadlaslikemate inimindiviidide laskumist müstitsismi, kui olukorra psühholoogiline pinge hakkab talumatuks muutuma.

Kes tahab arendada mõistuse, jumala ja muu sellisega seotud mõtteid - lugege, teos annab selleks väga hea alguspunkti. Teised hoidku heaga eemale - niikuinii pole kõigest võimalik aru saada - asi võib lõppeda lühema ehk pikema vaimse teovõimetusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei anna viit romaanile, mille läbilugemiseks ma pean end sundima.

Minule oli temast kasu, sest ma hakkasin aru saama inimestest, kes on muidu normaalsed, kuid võimetud õnnelikus abielus olemaa (Kelvin).

Teksti loeti eesti keeles

Njah, kunagi nooruses sai seda raamatut loetud eestikeelses kaksikv2ljaandes v2ga mitmel korral. Siis see raamat isegi meeldis. N11d enam mitte. N11d tabab pilk vigu ja vastur22kivusi, ps1hholoogilisi ebausutavusigi.Milles siis probleem? Kas on t6esti vananemine mind ja mu maitset nii m6jutanud? V6i on ehk asi mitmekordses lugemises, mis lubab v2hem t2helepanu p88rata sisule ja rohkem pisiasjadele? Iga samas eas meeldinud raamatut ju ma ei laidaks... Tegelased on v2ga ebausutavad. M6eldes sellele teadurile, ee... sellele, kel oli neegrinaine, ja tema s6nadele, et sinna ei saadeta valitud p1hakuid, tekib samas k1simus, kas on t6epoolest v6imalik, et sinna saadeti 2raspidine valik? Tegelaskujud on k1ll elulised, aga pigem seda t11pi, keda kontaktiloomist 1ritama m6istlik valija ei saadaks. Tekkis paratamatult m6te, et teoses oli tegelikult kaks teost, inimeste "Solaris" ja planeet Solaris. Miks olid nad aga 1htede kaante vahel koos? Kes teab... Omaette oleks need kaks eri teost kindlasti k6rgema hinde saanud. Taivo Risti F-olendid n2isid ka usutavamad ja veidi paremini kirjutatud olevat.J2i mulje, et Lem vihkab keskp2rast inimest, ja kui ta ei saa kangelast, v6i kui kangelast ei saa olla, siis ilmub teosesse antikangelane. Selline vaatenurk, must-valge maailm kipub n6rgemal m22ral esinema ka teistes Lemi teostes ( see on k1ll ainult tunne), aga taoline vaatenurk n2ib olevat liialt primitiivne. Aga kas on see nii? V6i on asi vaid selles, et olen 1ht head raamatut liialt palju lugenud ning pisiasjadesse klammerdunud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ulme pole Lemile tegelikult muud, kui psühholoogilise analüüsi abivahend. Varieerime mõnda tingimust ning olemegi jõudnud eksperimendi situatsiooni. Seejärel jääb üle vaid kirja panna. Kuigi psühholoogilise usutavuse üle võib vaielda, on tegu siiski ühe parima ulmeraamatuga ning probleem--kohtumine tundmatuga--on samuti mind alati huvitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata "Eedenist" parem, aga miski ei lase siiski maksimumpunkte anda... ah muidugi, hukkunud alpinist on ees.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikult äärmiselt tugev romaan. Peale põhitegevuse meeldis väga ka väike ekskurss subjektiivse maailmatunnetuse problemaatikasse -- kuidas veenduda, et maailm meie ümber pole meie enese luul? Mis puutub sellesse, et mõne arvustaja arvates olid jaamas isikud, keda poleks olnud mingit mõtet sellele tööle saata, siis arvestatagu, et sellisteks olid nad muutunud alles pärast Solarise näitemängu algust. Ei saa tõsiselt võtta mõtet, et on inimesi, kelle elus või mõtetes poleks selliseid varjatud tahke, millest voolis oma mängukannid välja Solaris -- iga inimese teadvuses on peidus midagi sellist, olen selles absoluutselt veendunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pidin kogu selle romaani lugemise aja raskemeelsusega võitlema. Sünge lugu lõppkokkuvõttes oma tundeid ja arvamust üle vaadates leidsin, et isegi meeldis nats.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas. See ei ole raamat, mida loetakse kaanest kaaneni, ja siis jälle otsast peale. (Seda enam, et kirjanikuna pole Lem suurem asi, kuigi antud teoses on ta ennast ületanud.) see on nagu kanooniline tekst, mis lööb oma idee, kujunditega. Veel nüüd, 40 aasta hiljem on see värske, idee ei ole kaotanud midagi oma sünk-kurvast võlust.

See on Teos, millele saab kõhlemata kõrgeima hinde panna.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost juba tykk aega tagasi - see meeldis ka siis, aga mitte nii, et oleks viitsinud arvustada. Nyyd on see raamat minu hinnangu järgi sattunud nende hulka, mis ei jää lihtsalt looks iseenesest, vaid millel on tekkinud seosed muude teemadega millega ma tegelen ja mille vastu huvi tunnen. Selliste tingimuste ilmnemisel tavaliselt minu jaoks nende teoste võlu kasvab.

Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.

Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).

Teksti loeti eesti keeles

Tarkovski ja Lem kipuvad kokku sulama. Ma isegi ei mäleta enam, kumba enne tarbisin. Arvatavasi filmi. Nii mitu korda loetud-nähtud, et läheb juba meelest. Kahju muidugi, oleks tahtnud enda fantaasial sündmusi ette kujutada lasta. Kui oled kord juba filmi näinud, siis ettekujutus kopeerib täpselt Tarkovski nägemust. Nii et lugege kõigepealt raamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei sula Lem ja Tarkovski kokku, pigem nad vaatlevad sama asja otsekui eri külgedelt. Igal juhul pole Tarkovski versioon ameeriklaste, ehk siis lihtne kujutlus asjast: My adaptation of Solaris will be a combination of Odyssey 2001 with The Last Tango in Paris (Loe Lemi ametlikult kodulehelt.) Tahaksin kiita ka eelarvustajaid, sest enam-vähem kõik, mida oskaks öelda, on öeldud. Viis on plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Läbilugemisel erilist muljet ei jätnud, ent tagantjärele üle lehitsedes võib öelda, et autori filosoofilised arutlused on nauditavad. Idee on samuti originaalne. " Viit" ei tõuse käsi siiski panema, kuna puudub vahetu lugemiselamus.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suuremad, kuna nägin Tarkovski filmi enne lugemist ja nüüdseks on ka sellest mingi lääne film tehtud. Tulebki see olukord, et kumba enne tarbid, siis vaatad filmi läbi raamatu või loed raamatud läbi filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmekaid, mida ma lugenud olen. Seda vaatamata sellele, et Lemi teised teosed pole mulle väga suurt muljet jätnud. Väga mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitaat: "Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilisatsioone tundma õppima, tunnetamata lõpuni iseenda salajasi hingesoppe, varjatud umbseid urkaid, põhjatuid kaevusid, barrikadeeritud tumedaid uksi."See ongi minu jaoks "Solarise" kandev idee. Reaalsuses ei olegi inimene pääsenud oma planeedilt Maa palju kaugemale, rääkimata teiste, meiega rohkem või vähem sarnaste tsivilisatsioonidega kohtumisest. Ja mulle meeldib mõelda, et üks põhjusi võib olla muuhulgas ka see, et me tõesti iseennast veel piisavalt hästi ei tunne. Lisaks sellele, et tehnika ei võimalda ja sellele, et vb polegi kellegagi kohtuda.Miks hinne 4?Sest raamatu idee väga erinevast eluvormist on 5+ ja ka mõte "vigasest jumalast" on 5+.Aga sõna otseses mõttes käis pinda tegelaste inimlik rumalus, varjamine, mitte-otse-ütlemine, mõttetu häbi tundmine. Keegi meist ei ole ju pühak. Oleks siis kohe sotid selgeks räägitud ja tõele otsa vaadatud, et "jah, siin toimub meie salajaste hirmude ja häbide materialiseerumine; ärme võta isiklikult ja püüame selgusele jõuda, millest see tuleb." Aga neil oli vaja häbeneda, keerutada, mingit draamat teha ja jutuajamine katkestada just siis kui oleks võinud öelda välja mõtte, et "ookean on elusolend ja mängib meiega" ja selle põhjalt edasi minna või midagi seesugust. Mulle tundus nii ahvatlevana võimalus, et kosmosepsühholoog Kris oleks võinud püüda Harey teadvuse kaudu kuidagi Ookeani mõista. Isegi siis kui see olekski osutunud põhimõtteliselt võimatuks. Aga ei, neil oli tarvis hullu mängida igalühel oma kambris. Tekkis tahtmine antud olukorda paigutada buda mungad ja vaadata, mis siis saab. Kindlasti on neilgi oma pimedad hingesopid, kuid nad ei oleks oma kehastunud häbiplekke ehk nii tõsiselt võtnud ja oleks saanud ka mingigi kontakti selle vb tõesti lapseliku või ka lausa idiootliku mõistusega. Sest ka Lem ise ütleb Gibariani unenäolise hääle läbi "Et jätkata uurimisplaani täitmist, peab kas hävitama isiklikud mõtted, või siis nende materiaalse teostumise". Tänapäeval annaks seda Ookeani kasutada ehk psühhoteraapilise võttena stiilis "Vaata silma oma kõige suurematele hirmudele!" Auratransformatsiooni eriti kallis ja eksklusiivne lisa ;) Kuigi jah, tunnistan, et paljud läheksid sellest "teraapiast" hulluks, ka ilmselt mina ise.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu inimesest ja planeedist. Uurimisest. Igatsusest. Kolm meest uurimisjaamas ookeaniplaneedil. Teoloogilised arutlused. Planeedi käitumise õigustamine sellega et too on alles alaealine. Varasem teooria oli, et planeet on ammu oma arengu haritipu ületanud ja praegune on ainult kuhtunud jäänuk.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles