Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Solaris

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
30
11
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (42)

Raamatus kirjeldatakse küllatki klassikalist situatsiooni - inimese kokkupuudet teistsuguse eluvormiga. Kuid tegu pole harjunud kontaktiga humanoidse või vähemalt mingile Maal tuntud tüübile vastava olendiga, vaid pea kogu planeeti katva ''ookeaniga'', mille käitumine jääb inimestele täielikult arusaamatuks ja võõraks. Sellelaadsete mittestandardsete kontaktide kirjeldamist tuleb hetkel meelde veel kahest kohast, need on Clifford Simaki ''Libainimesed'' ja Fred Hoyle'i ''Must Pilv'', kuid nendes puudub antud teosele omane sügavus ja püüe võõra organismi olemusse süüvida, mis ''Solarise'' omamoodi nauditavaks teevad. Ookeanile on sarnaselt Simaki ''keeglikuulidele'' omane absoluutne kohanemisvõime ja suutlikkus võtta endale mistahes vorme - siin aga üritavad raamatu tegelased ka asjast tõsiteaduslikult aru saada ning teevad kindlaks, et ''ookeani'' poolt moodustatule annab tema erakordsed omadused neutriinodest koosnev struktuur harjumuspärase aatomistruktuuri asemel. Siin on ehk märgata raamatu kirjutamise ajale iseloomulikku elementaarosakeste vaimustust (sarnaselt Asimovi robotite positronajudele). Üks olulisemaid probleeme, mis teoses tõstatatakse, on küsimus inimese uuringute ja pürgimuste mõttekusest - kas inimesel on vaja uurida nähtusi, mis talle absoluutselt võõrad on ja millest mingit tulu ei tõuse. Sarnaselt pannakse proovile ka kõik muu inimesele omane nagu inimlikud emotsioonid, nendevahelised suhted ja inimliku mõttemaailma püsivus. Aga lugegu lähemalt igaüks ise, tegu on tõesti hea raamatuga (eesti keeles ilmunud sarjas ''Põnevik'').
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise retsensiooni põhjal võiks otsustada, et tegu on inseneriromaaniga. Minu arusaamist mööda kipub käesolev raamat juba suuresti ulme raamidest välja libisema (näiteks võrreldes sama autori ''Tagasitulekuga tähtede juurest'' on kontrast märgatav). Ookean ookeaniks, rõhk oli siiski maalastel oma kiivakiskunud elu ja probleemidega. Ainuüksi idee inimesest sinu minevikust, kes sinu süü läbi kannatanud on ja kes sinu juurde naaseb, ise seda mitte teades, on erakordselt painav. Mida kõike me läbi elama ei pea. Lugesin raamatut siis, kui ta 1989. aastal Põneviku sarjas ilmus, muidugi meeldis. Tarkovski film, kus Jüri Järvet üht peaosa mängis - see oli ka hea. Miks ma nelja panin? Üks Lemi raamat meeldib mulle veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Originaalne, vähemalt Lem ei kirjuta kunagi kellegi pealt maha. Raamatut kannab inimese paratamatu üksinduse ja sellega leppimise idee. Nukker mõtisklus, olukirjeldus, kus tegevus on kõrvaline. Väga tõepärased karakterid: tavalised inimesed, oma hirmude ja kinnisideedega. Me kardame võõrast ja mõistetamatut. Noortes ühiskondades kuulutatakse see mõnikord jumaluseks, kuid mida arenenumad ollakse, mida rohkem inimesed teavad, seda rohkem nad kardavad... Meie maailm on üles ehitatud reeglitele... Ja me usume, et nad kehtivad. Ent vahelpeal näeme, et see pole alati nii, tajume jälle tõde, et kõik mõistuslik on kokkuleppeline... Teistel on teised reeglid. Kui on. Inimesed ju ei mõista reeglite ja eesmärkideta maailma, aga see võib ikkagi olemas olla. Lemi kirjeldatu näiteks. Ookean tegi katseid, moodustas vorme? Aga kui ei teinud? Kui ta lihtsalt tegutses... Niisama :) Et teist mõista on raske, tegeleb inimene parem iseendaga, ka Solarise grupp. Ollakse iseendaga, iseenda probleemidega... Lem kirjeldab üksikisiku hirme ja lootust, mõtteid... Filosoofiline romaan, täis omapäraseid lauseid ja ideid. Paljudel ehk raske lugeda (liiga palju filosoofiat, vähe maailmaarendust), aga proovida võiks siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Lemi parim raamat. Eks tal muidugi natuke seda inseneri vaatekohalist juttu seal vahel oli, kuid ei ütleks, et see häirima oleks hakanud. Selline mõnus lugemine. Tea milles asi et mulle sellised rahulikumad tükid meeldivad. Aga vaatamata sellisele sügavale teosele ja pikematele ookeanikirjeldustele siiski igav ei hakka. Soovitaks kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevaid kommentaare ja mõtlesin, et selliseid raamatuid nagu "Solaris" on raske iseloomustada. Olen seda ise korduvalt lugenud, "mitmes erinevas keeles" :-), ja alati avastanud midagi uut. Siiski ei saa seda romaani oma kultuseobjektide hulka paigutada. Võib-olla tuleneb see minu õelast iseloomust, kuid ironiseeriv Lem meeldib mulle rohkem. Arvan, et "Solaris" kuulub maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu, sinna kus hindamised ja võrdlused kaotavad lihtsalt mõte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga karm värk, midagi non plus ultra. Aga seda raamatut ma nüüd küll kellegile soovitama ei hakka, sest mõtelda polegi alati mõnus. ( kui sul on soe ja hea olla siis on parem niisama lesida, kui et tumedas tulevikus tuhnida - nagu ütles Jevgeni Shvartsi "Draakonis " kass Masha.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" on romaan, mille puhul on raske (vähemasti minul) filmi ja raamatut üksteisest lahus hoida. Nii romaan, kui ka film on tugevad ja mõjuvad teosed, kuigi mõlemad on seda omal kombel ning räägivad nad ka hoopis ise asjadest. Loomulikult ei mõelnud Lem esimesena välja mittehumanoidset (ja ühes "isikus" olevat) mõistuse kandjat: Fred Hoyle ja Charles Henneberg tegid seda kindlasti varem ning kindlasti oli neid veel. Lem aga teostas selle sedavõrd meisterlikult, et järgnevaid samateemalisi tekste kiputakse igatahes võrdlema romaaniga "Solaris". Üks abivahend veel erinevate tõlgenduste otsimiseks: Solaris on (vähemasti antud romaanis) naissoost sõna...
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Hea raamat ja hea film. Tarkovski nägemus asjast oli parem kui mu enda oma. ;-) Tavaliselt ulmekate ekraniseerigu puhul see nii ei ole, seepärast on tavaliselt raamatud paremad kui filmid. See oli meeldiv erand.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" kuulub ulmekirjanduse klassikasse. Lem on välja mõelnud mõtleva ookeani! Ega midagi, juba see annab maksimumpunktid. Lisaks veel inimeste omavahelised suhted hõljuvas Jaamas. "5" kirjas.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske on kommenteerida sellist raamatut nagu seda on "Solaris". Sa pead seda lihtsalt lugema ja lugedes sa tajud raamatu suurust. See ei pea isegi väga meeldima aga sellest õhkuvat terviklikkust, massiivsust, melanhoolsust ja "väljasolevat võõrapärasust" koos iseenese väiksuse/suutmatuse tunnetusega niisamalihtsalt juba eirata ei saa. Üsna imelik seletus küll, aga see selleks, viie panen kohe kindlasti ära.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske ja tänamatu on oletada mida keegi autor oma mingi teosega mõtles. Kahjuks ma märkan ees- ja tagapool mõningaid just selliseid kindlas kõneviisis arvamuseavaldusi. Ise proovin lähtuda siiski vaid sellest, mida autor ise otsesõnu välja on öelnud ja selle alusel oletada :)

See raamat on organismist, kelle intelligents on mõõtmatult suurem kui kelle tahes inimese oma, suurem kui inimesed üheskoos, rakendades oma ebatäiuslikke kommunikatsioonimeetodeid, suudavad avaldada.

See raamat on sellest, kuidas alamad mõistused proovivad uurida ülemat mõistust ja sellest kuidas too kõrgem mõistus neid vastu uurib. Kuid kõrgema teadvusega seotud nähtused ei allu teaduslikule uurimismeetodile.

Pigem on ookean kui laps kes torgib konna kord rohukõrre kord sõrmega. Kui konn rohukõrre peale pahaselt häälitseb, siis varsti torgib juba sõrmega. Niisamamoodi kirjeldab ka see raamat ühte torget, mille lõpus konn on rahul, et tal õnnestus segajale selgeks teha, et tal paha oli. Aga kes teab mis kujul tuleb järgmine torge.

Ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - see teos paneb mõtlema, et võib olla on see tõsi.

Veidike raamatu kirjanduslikust küljest ka:

Huvitava elemendina on sisse toodud pikad kirjeldused ookeani käitumisest, vormidest, värvidest. Nagu mu kirjandusõpetaja kunagi "Jumalaema kiriku" juures ütles - "Jätke kirjeldused lugemata kui ei taha", siis selle teose puhul võib seda tõesti teha. Kui kogenud lugeja suudab ennast ka niisama vajalikku vaimsesse seisundisse viia, siis tõesti võib need kohad vahele jätta või diagonaalis lugeda - teose üldmõttest ei kaota niimoodi toimides midagi.

Eelnevates arvustustes mainitud enese ärkveloleku tõestamise koht on kõige ebaloogilisem koht selles raamatus. Miks? Sest mis takistab inimesel ette kujutamast maailma kus kõik ikkagi klapib, kus olevikuga mittesobivad mälestused kohandatakse sobivateks. Pealegi oleks sellise skeemi toimimisel üks filosoofia ja religiooni põhiprobleemidest oma lahenduse leidnud. See stseen oli raamatusse sisse toodud siiski vaid illustreerimaks ka kõige teadlaslikemate inimindiviidide laskumist müstitsismi, kui olukorra psühholoogiline pinge hakkab talumatuks muutuma.

Kes tahab arendada mõistuse, jumala ja muu sellisega seotud mõtteid - lugege, teos annab selleks väga hea alguspunkti. Teised hoidku heaga eemale - niikuinii pole kõigest võimalik aru saada - asi võib lõppeda lühema ehk pikema vaimse teovõimetusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei anna viit romaanile, mille läbilugemiseks ma pean end sundima.

Minule oli temast kasu, sest ma hakkasin aru saama inimestest, kes on muidu normaalsed, kuid võimetud õnnelikus abielus olemaa (Kelvin).

Teksti loeti eesti keeles

Njah, kunagi nooruses sai seda raamatut loetud eestikeelses kaksikv2ljaandes v2ga mitmel korral. Siis see raamat isegi meeldis. N11d enam mitte. N11d tabab pilk vigu ja vastur22kivusi, ps1hholoogilisi ebausutavusigi.Milles siis probleem? Kas on t6esti vananemine mind ja mu maitset nii m6jutanud? V6i on ehk asi mitmekordses lugemises, mis lubab v2hem t2helepanu p88rata sisule ja rohkem pisiasjadele? Iga samas eas meeldinud raamatut ju ma ei laidaks... Tegelased on v2ga ebausutavad. M6eldes sellele teadurile, ee... sellele, kel oli neegrinaine, ja tema s6nadele, et sinna ei saadeta valitud p1hakuid, tekib samas k1simus, kas on t6epoolest v6imalik, et sinna saadeti 2raspidine valik? Tegelaskujud on k1ll elulised, aga pigem seda t11pi, keda kontaktiloomist 1ritama m6istlik valija ei saadaks. Tekkis paratamatult m6te, et teoses oli tegelikult kaks teost, inimeste "Solaris" ja planeet Solaris. Miks olid nad aga 1htede kaante vahel koos? Kes teab... Omaette oleks need kaks eri teost kindlasti k6rgema hinde saanud. Taivo Risti F-olendid n2isid ka usutavamad ja veidi paremini kirjutatud olevat.J2i mulje, et Lem vihkab keskp2rast inimest, ja kui ta ei saa kangelast, v6i kui kangelast ei saa olla, siis ilmub teosesse antikangelane. Selline vaatenurk, must-valge maailm kipub n6rgemal m22ral esinema ka teistes Lemi teostes ( see on k1ll ainult tunne), aga taoline vaatenurk n2ib olevat liialt primitiivne. Aga kas on see nii? V6i on asi vaid selles, et olen 1ht head raamatut liialt palju lugenud ning pisiasjadesse klammerdunud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ulme pole Lemile tegelikult muud, kui psühholoogilise analüüsi abivahend. Varieerime mõnda tingimust ning olemegi jõudnud eksperimendi situatsiooni. Seejärel jääb üle vaid kirja panna. Kuigi psühholoogilise usutavuse üle võib vaielda, on tegu siiski ühe parima ulmeraamatuga ning probleem--kohtumine tundmatuga--on samuti mind alati huvitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata "Eedenist" parem, aga miski ei lase siiski maksimumpunkte anda... ah muidugi, hukkunud alpinist on ees.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikult äärmiselt tugev romaan. Peale põhitegevuse meeldis väga ka väike ekskurss subjektiivse maailmatunnetuse problemaatikasse -- kuidas veenduda, et maailm meie ümber pole meie enese luul? Mis puutub sellesse, et mõne arvustaja arvates olid jaamas isikud, keda poleks olnud mingit mõtet sellele tööle saata, siis arvestatagu, et sellisteks olid nad muutunud alles pärast Solarise näitemängu algust. Ei saa tõsiselt võtta mõtet, et on inimesi, kelle elus või mõtetes poleks selliseid varjatud tahke, millest voolis oma mängukannid välja Solaris -- iga inimese teadvuses on peidus midagi sellist, olen selles absoluutselt veendunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pidin kogu selle romaani lugemise aja raskemeelsusega võitlema. Sünge lugu lõppkokkuvõttes oma tundeid ja arvamust üle vaadates leidsin, et isegi meeldis nats.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas. See ei ole raamat, mida loetakse kaanest kaaneni, ja siis jälle otsast peale. (Seda enam, et kirjanikuna pole Lem suurem asi, kuigi antud teoses on ta ennast ületanud.) see on nagu kanooniline tekst, mis lööb oma idee, kujunditega. Veel nüüd, 40 aasta hiljem on see värske, idee ei ole kaotanud midagi oma sünk-kurvast võlust.

See on Teos, millele saab kõhlemata kõrgeima hinde panna.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost juba tykk aega tagasi - see meeldis ka siis, aga mitte nii, et oleks viitsinud arvustada. Nyyd on see raamat minu hinnangu järgi sattunud nende hulka, mis ei jää lihtsalt looks iseenesest, vaid millel on tekkinud seosed muude teemadega millega ma tegelen ja mille vastu huvi tunnen. Selliste tingimuste ilmnemisel tavaliselt minu jaoks nende teoste võlu kasvab.

Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.

Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).

Teksti loeti eesti keeles

Tarkovski ja Lem kipuvad kokku sulama. Ma isegi ei mäleta enam, kumba enne tarbisin. Arvatavasi filmi. Nii mitu korda loetud-nähtud, et läheb juba meelest. Kahju muidugi, oleks tahtnud enda fantaasial sündmusi ette kujutada lasta. Kui oled kord juba filmi näinud, siis ettekujutus kopeerib täpselt Tarkovski nägemust. Nii et lugege kõigepealt raamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei sula Lem ja Tarkovski kokku, pigem nad vaatlevad sama asja otsekui eri külgedelt. Igal juhul pole Tarkovski versioon ameeriklaste, ehk siis lihtne kujutlus asjast: My adaptation of Solaris will be a combination of Odyssey 2001 with The Last Tango in Paris (Loe Lemi ametlikult kodulehelt.) Tahaksin kiita ka eelarvustajaid, sest enam-vähem kõik, mida oskaks öelda, on öeldud. Viis on plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Läbilugemisel erilist muljet ei jätnud, ent tagantjärele üle lehitsedes võib öelda, et autori filosoofilised arutlused on nauditavad. Idee on samuti originaalne. " Viit" ei tõuse käsi siiski panema, kuna puudub vahetu lugemiselamus.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suuremad, kuna nägin Tarkovski filmi enne lugemist ja nüüdseks on ka sellest mingi lääne film tehtud. Tulebki see olukord, et kumba enne tarbid, siis vaatad filmi läbi raamatu või loed raamatud läbi filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmekaid, mida ma lugenud olen. Seda vaatamata sellele, et Lemi teised teosed pole mulle väga suurt muljet jätnud. Väga mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitaat: "Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilisatsioone tundma õppima, tunnetamata lõpuni iseenda salajasi hingesoppe, varjatud umbseid urkaid, põhjatuid kaevusid, barrikadeeritud tumedaid uksi."See ongi minu jaoks "Solarise" kandev idee. Reaalsuses ei olegi inimene pääsenud oma planeedilt Maa palju kaugemale, rääkimata teiste, meiega rohkem või vähem sarnaste tsivilisatsioonidega kohtumisest. Ja mulle meeldib mõelda, et üks põhjusi võib olla muuhulgas ka see, et me tõesti iseennast veel piisavalt hästi ei tunne. Lisaks sellele, et tehnika ei võimalda ja sellele, et vb polegi kellegagi kohtuda.Miks hinne 4?Sest raamatu idee väga erinevast eluvormist on 5+ ja ka mõte "vigasest jumalast" on 5+.Aga sõna otseses mõttes käis pinda tegelaste inimlik rumalus, varjamine, mitte-otse-ütlemine, mõttetu häbi tundmine. Keegi meist ei ole ju pühak. Oleks siis kohe sotid selgeks räägitud ja tõele otsa vaadatud, et "jah, siin toimub meie salajaste hirmude ja häbide materialiseerumine; ärme võta isiklikult ja püüame selgusele jõuda, millest see tuleb." Aga neil oli vaja häbeneda, keerutada, mingit draamat teha ja jutuajamine katkestada just siis kui oleks võinud öelda välja mõtte, et "ookean on elusolend ja mängib meiega" ja selle põhjalt edasi minna või midagi seesugust. Mulle tundus nii ahvatlevana võimalus, et kosmosepsühholoog Kris oleks võinud püüda Harey teadvuse kaudu kuidagi Ookeani mõista. Isegi siis kui see olekski osutunud põhimõtteliselt võimatuks. Aga ei, neil oli tarvis hullu mängida igalühel oma kambris. Tekkis tahtmine antud olukorda paigutada buda mungad ja vaadata, mis siis saab. Kindlasti on neilgi oma pimedad hingesopid, kuid nad ei oleks oma kehastunud häbiplekke ehk nii tõsiselt võtnud ja oleks saanud ka mingigi kontakti selle vb tõesti lapseliku või ka lausa idiootliku mõistusega. Sest ka Lem ise ütleb Gibariani unenäolise hääle läbi "Et jätkata uurimisplaani täitmist, peab kas hävitama isiklikud mõtted, või siis nende materiaalse teostumise". Tänapäeval annaks seda Ookeani kasutada ehk psühhoteraapilise võttena stiilis "Vaata silma oma kõige suurematele hirmudele!" Auratransformatsiooni eriti kallis ja eksklusiivne lisa ;) Kuigi jah, tunnistan, et paljud läheksid sellest "teraapiast" hulluks, ka ilmselt mina ise.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu inimesest ja planeedist. Uurimisest. Igatsusest. Kolm meest uurimisjaamas ookeaniplaneedil. Teoloogilised arutlused. Planeedi käitumise õigustamine sellega et too on alles alaealine. Varasem teooria oli, et planeet on ammu oma arengu haritipu ületanud ja praegune on ainult kuhtunud jäänuk.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Anti
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

 Toimetamata teksti on veidi keeruline lugeda. Lihtne paragrahvideks liigendamine oleks teinud juba loetavuse osas imesid. Loodetavasti oli ta Tuumahiius veidi teise struktuuriga.
 
Tuumahiid. Ma loomulikult ei mõista, millistel kaalutlustel see lugu kogumikku valiti. Ta pole otseselt ulme, fantasy samuti mitte, kuigi tegelased justkui laseks teda sinna maailma suunata. Mul on lihtsalt kuri kahtlus, et autor vaatas filmi Suicide Squad (2016), oli šokeeritud sellest jamast ning otsustas veidi parema süžee kirjutada. Mingil määral see isegi õnnestus...
Teksti loeti eesti keeles

Lubage mul naerda. Tõsiselt. Naerda. See on just selline lugu, mida on mõnus ja hea pika tööpäeva lõpetuseks lugeda. Jutt jookseb ladusalt, huvitavalt, tegelased on isikupärased ning omased.
 
Huvitav, et küllaltki lühikeses jutukeses saavutab mõni kirjanik seda, millega mõni teine kirjanik terve raamatusarja jooksul hakkama ei saa. Aga see ongi ju kõige tähtsam - et lugu mind lugejana haagiks ning meelitaks kaasa elama.
 
Kui seda jutukest lugedes ei kangastu silme ette Mel Brooksi "To Be Or Not To Be" või siis kasvõi "Allo, Allo", on lugejaga küll midagi lahti...
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Solarise puhul, ilmus ka Eedeni kohta esimene BAASi arvustus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu, ent lugedes eelnevaid arvustusi tundub, et mõtted nende kohta muutuvad küll.
 
Lemi Eeden on läbi oma tegelaskuju prototüüpide justkui läbilõige teadusmeelsest ühiskonnast. Seal pole tegelasteks tsiviliste, sest tsivilistidel pole asja raketiga võõraste planeetide juures lennata. Seal on teadlased, oma ala spetsialistid. Ja eriline poolehoid tundub minevad Doktorile ja Insenerile. Insener on kusjuures ka ainus, kelle poole Koordinaator pöördub sageli eesnime pidi. Henryk. Nimi pidavat tähendama perekonnapead, peremeest.
 
Mis siis juhtub, kui kamp teadlasi leiab ennast võõralt planeedilt ning on sunnitud välja uurima, kas kohalikud on kontaktivõimelised, on nad maalaste jaoks ohutud? Eedenis näeme, kuidas teadlased üritavad mõista kohalike eluolu, nende sotsiaalset struktuuri ning ühiskonnakorraldust. Lem kirjeldab sisuliselt seda, kuidas teadusmaailm võib küll sotsiaalses maailmas kohati konfliktsetesse olukordadesse sattuda, ent lõppeks ei sekku siiski humanitaaria arengusse, isegi kui selle juured toetuvad otsapidi teaduslikku maailma (geneetiline manipulatsioon, jõuväljade kasutamine erinevatel arengujärgul olevate ühiskonnagruppide eraldamiseks jne). Mis moodi teadus üritab ellu jääda nende sotsiaalsete struktuuride vahel, pidevalt mõtiskledes selle üle - kas sekkuda sellesse, mida ei mõisteta (või analoogiat jätkates - mis ei kuulu konkreetse teadusvoolu pärusmaale). Kas mingi informatsiooni omamine kohustab seda informatsiooni jagama, isegi juhul kui see jagatav teave võiks drastiliselt muuta ühiskonna struktuuri? Kuidas saavutada tasakaal ühiskonnas?
 
Raamatu esimene pool on täis uusi avastusi, mõistatusi, huvitavaid kirjeldusi eedenlaste linnadest, tehastest, sõiduvahendeist. Erinevalt mõnest eelpool arvustajast ma ei usu, et loo peategelased oleksid käitunud mõtlematult ja uisapäisa. Minu jaoks olid nende tegevused alati... ettenähtud parameetritesse jäävad. Vaid Doktor käitus emotsionaalsemalt, kui teised ning nii mõneski küsimuses oli ta pioneeriks, kes läks esimesena ja mõtles esimesena. Loo arenedes näeme, et teadlaste omavaheline läbisaamine on paigas ning vastavalt loo arengule tõusevad ja langevad oluliste rollide fookused. Kui on tarvis korraldada väljasõite ja uurimusi, on Koordinaator see, kes korraldab, kui on tarvis roboteid/abistajaid korda saada, on Küberneetik see, kes tegutseb jne. Ühtset tegelaskuju, kes kõikidest ülesannetest läbivalt osa võtaks, ei ole. Kui, siis vast mööndustega juba eelpool mainitud Doktor ja Insener.
 
Raamatu teine pool ning just see osa, mis kirjeldas loo kangelaste ettevalmistusi oma raketi kordasaamiseks, tundus vähemalt minu jaoks veidi liialt kiirustav. Oleksin soovinud lugejana veidi lähemalt teada saada eedenlaste eluolu kohta ning oleksin ka soovinud, et raketi kordaseadmine oleks võtnud proportsionaalselt rohkem aega. Praegusel juhul oli enamus taustinfost, mis meie kangelased teada said, tänu info hankimise omapärale, suuresti oletuslik ja killustunud. Samas ei suuda ma teha kirjanikule ka etteheiteid selles osas nagu oleks tegemist halva kirjutamisstiiliga. Mina ju ei tea, mis Lem konkreetselt mõtles Eedeni viimaseid peatükke kirjutades. Võib-olla oligi olukord selline, et taheti kiiresti lahkuda, võib-olla juhtuski nii, et rakett sai nii kiiresti püsti nagu ta sai. Mina ju ei tea. Meil lugejaina on muidugi õigus nõuda, et raamat oleks põhjalik ja kõik raamatu osad oleks loo osas tasakaalus, ent päriselus see pahatihti ju nii pole. On aegu, kus me uurime ja unistame, on aegu, kus peab kiiresti tegutsema ja alles hiljem leiame aega, et mõtlema hakkama oma kiirustamise põhjuste üle.
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus sellest, kuidas arvude maailmas pole kohta eksimustele. Võrrand peab kehtima ning lõpptulemuse jaoks peavad algväärtused klappima.
 
Kuulasin juttu esmalt Lennart Meri seades kuuldemänguna ning seejärel lugesin inglise keeles, jutusisesed kirjeldused mille sisu kuuldemängus vaid kaude oli kirjeldatud. See kõik kokku lõi tõepoolest üsna masendava pildi paratamatusest.
 
Jutustus ise on oma lühiduse/pikkuse kohta üsna põhjalik ja kõik oluline saab kirjeldatud. On näha, et kirjanik oskab õigetes kohtades vajutada nö. õigetele punktidele, et lugu oleks mõjus ja meeldejääv. Eestikeelne kuuldemäng oli samuti igati tasemel. Soovitan!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Selle loo võib oma olemuselt ja kirjelduslaadilt vabalt paigutada kuhugi Kitzbergi Libahundi ning Tammsaare Tõe ja õiguse vahele. Olles küll vaid lühike jutustus, on temas emotsiooni ja hingetoitu vaat, et rohkemgi, kui kahes tuntud suurteoses.
 
Suured sõnad küll aga vahetult pärast loo lugemist just säärane tunne sees on. Libahundi ja Vargamäe hõnguline pilguheit aega, kus elu ja surm olid tihedalt omavahel seotud. Suudab luua pilti, kisub välja emotsioonid ja samas on selline ootusärevust loov õõvaõhkkond.
 
Meie esivanemate igapäevaelu oli üks paras jama küll, kui unustasid ära kombestiku ja taiad. Hingedeaja alustuseks ongi paslik kirjutada/lugeda sääraseid lugusid, mis näitavad episoode meie vaarvanemate toimetustest, nende toimetulekut leinaga, teispoolsusega. Hingedeaeg ongi see aeg, mil lahkunute hinged kipuvad kodukäijaiks tulema ja jumal/taara/taevas hoidku selle eest, et sul ununeks neile pruukosti pakkuda või neilt miskit enesele nõutada. Siis juhtub just see, mis toimus jutustuses "Muld ei hoia".
 
Nokiks kah lõpetuseks - jutu tegelastel kipuvad igasugused asjad pidevalt suus ära lõppema. "Hingetõmme suri naise huulil", "Nuri suust lahkus jõuetu niutsatus", "Hääl suust ei lahkunud", "Vaikne pomin katkes Pärdi huulil"
Teksti loeti eesti keeles

Tõeline põrgutee nii otseses kui kaudses tähenduses. Loo peategelased on oma usuliste tõekspidamiste üllast aatest juhitud sõdalased, ehk ründurid, kes jahivad kurjuse jõududega koostööd tegevat nõida. Viimane otsib võimalusi avada põrguväravaid ning... tont teab, mida teha. Lugu areneb aga sootuks ootamatus suunas...
 
Kaasahaarav ja mahlaka kõnepruugiga jutustatud lugu, mis lõppedes jätab tahes-tahtmata mulje justkui oleks miskit vahepeal tähelepanu alt plehku pannud ja kutsub seetõttu lugu uuesti lugema. Spoilerdamishirmus inimesed ärgu edasi lugegu - kättemaksuaktsioon värskelt ristitud Maarjamaal viib meie kangelased mõõkade ja kilpidega varustatult ühtäkki Shyamalaniliku Küla radadele ja sealt edasi deus ex võlurite abil Kingi Udusse... Mõnus segapuder erinevatest ajastutest ja maailmadest, ent need maailmate segamised töötavad omavahel üllatavalt hästi ning nii ongi tulemuseks stiilne jutustus.
 
Mis mulle aga eriti meeldis, oli loo olemuslik nukker noot. Ei olnud niisama suvaline mõõkadega lahmimine, ei olnud pime raev põrgusigidike osas, mingist hetkest tekkis ründuritel küsimus, et kas see, mida nad teevad, on ikka õige. Kas lunastuse ootuses on lubatud tappa, kui tapmine saab põrgus viibimisega vabandatud? Lõppeks selgus, et suured tapamasinad, kes olid paganaid ja põrgulisi hävitanud nii siin- kui sealpool Peipsit, olid ka siiski vaid inimesed.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Eh, parim sõber löödi maha, no pole hullu, sööme torti edasi! Säärane hoogsa tempoga läbi öö kepslev slasher-humoresk. Mulle meenutasid verejanulised kujud alguses Doktor Who-st tuttavaid Leinaingleid (kõnealuse jutu autori maakeelne tõlge). Jutu edenedes muutusid need aga üha enam ja enam iseteadlikumateks jõletisteks.
 
Jutt on nauditavalt kirjutatud, mõnusa huumoriga vürtsitatud ning just nii pikk või lühike, et ei hakka kuskilt otsast venitama. Veidi jäi vaid kriipima see mobiiltelefoni ja aset leidnud sündmuste vaheline seos. Miks need meie laulupeokangelased siis ikka nii endast välja läksid?
 
Tundub, et Loolaiu jaoks on sõnadega mängimine tavapärane tegevus. Siinses loos on seda küll tunduvalt vähem, kui Vaeslapse faasinihkes, ent jutuvestja kirjanduslik taust on selgelt taustal tuntav.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenub üks veste, mille kohaselt olla mingi saaremaa mees vahetanud autol rehvi ning sedasi eebliga rehvi ning velje vahel udjades laksaki oma pöidla luuni pooleks löönud. Aga kuna töö vajas tegemist, siis võttis garaažilaualt tavotise lapi, mässis ümber pöidla ning vahetas kumme edasi. Alles õhtul söögilauas tuli lugu meelde ning olevat naisele öelnud, et näe - äkki saad pärast sööki mu sõrme vaadata.
Vot sellised mehed on need saare mehed.
 
Kuidas see veste antud looga seotud on, ei oska öelda aga ega mul pole ka antud loo kohta midagi targemat kosta. Mina mandriinimesena ei tea, mismoodi need kanged saare mehed käituvad, kui ohtu satuvad, ent ju nad niimoodi siis enam-vähem on.
 
Loo kohta veel niipalju, et sääraseid oleks poe taga õllepudeli kõrvale vägagi lahe kuulata. Selliseid lugusid lugeda on aga piin.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugema suure huviga, ent huvi lahtus viimaste lõikudega. Lõpplahendus oli... kuidas nüüd öeldagi - segane. Ma saan aru, mida autor üritas saavutada, ent ma ei suutnud lugejana kuidagi sellele järeldusele puhtalt kirjatüki põhjal jõuda. Miski jäi jutus puudu, mis oleks erinevad tükid pannud omavahel klapitama. Idee iseenesest oli vahva ja vägagi palju erinevaid lahenduskäike genereeriv, kahjuks olid need kõik jäetud kasutamata.
 
Punktid annan geniaalse idee ja dialoogi eest. Dialoog oli mõnus lugeda, taksidermist oli väga inimlik ja käitus just nii nagu ma kujutan ette, et iga normaalne inimene käituks.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ootaks veidi lähemat lahtikirjutamist. Materjali ju on ja seda teksti annaks mahlasemaks muuta, kui asju veidi pikemalt kirjeldada. Idee üliolenditest, kes mängivad Riski, lihtsalt nõuab edasiarendust ja ei saa leppida säärase lühikese kokkuvõtliku suleharjutusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kaval väike värdjas on viite punkti väärt.
 
Ladus lugemine, vahepeal läks pisut liiga ulmeliseks kätte ära :D
Teksti loeti eesti keeles

Maailm oleks väga ilus paik, kui omnikud mitte kunagi Maani ei jõuaks. Putukate "ühiskond" on puhtalt üles ehitatud biomassi tootmisele - jutust selgub, et omnikud pole Saturni kuul väga kaua olnud, ent siiski on nad juba välja aretanud palju putukaliike konkreetse asukoha erinevate toimingute toimetamiseks. See näitab, et liigisisene mitmekesistumine on väga kiire ja usutavasti põlvkonna-kahe jooksul toimub juba vastav muudatus. Kusjuures ka erinevate omnikute kehakuju vastab nende ülesandele - on tõlkurid, kellel pole jäsemeid tarvis, on uksomnikud, kes on piisavalt suured, et koopasuue katta jne. Huvitav kontseptsioon, mis usutavasti lähtub reaalelu putukakolooniatel, kus on tavaliselt emad, töölised... igal isendil oma konkreetne ülesanne.
 
Aga kuna neid omnikuid toodetakse pidevalt juurde ja nende olemuseks on olla lihtsalt biomass, eristuvad nimedega tegelased seda eredamalt. Õpetaja, Korraldajanna, inimene Taido. Mul on kuri kahtlus, et nii omnikute päritolu, kui ka Õpetaja olemus on kuskil Saladusliku Tsaari kogumikes veel lähemalt kirjeldatud, antud juttu üksikuna lugedes see ei selgunudki. Kuidas omnikud sinna kuule sattusid, kes või mis oli Õpetaja? Ja Õpetajal tundub olevat mingi plaan, mille jaoks omnikud on vaid vahendiks selle plaani teostamisel...
 
Mõnusalt ja muhedalt kirjutatud lugu, millest kumab läbi autorile omapärane stiil ja teatud toimingute varjatud afišeerimine...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju potentsiaali aga täiesti seosetu teostus. Tegelased on mõttetud, sisu on mõttetu, lõpulahendus on... puudu?
 
Ärge lugege, lugege parem Hullult Tormi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Hullult lugenud nüüdseks kaks ülilühikest jutukest. Ma olen õnnelik, et lugesin esimesena just Tormi, sest kui ma oleksin lugenud loo "Pikk mees tuleb", ei oleks ma ehk Tormini üldse jõudnudki. Niivõrd erinevad on need lood, ütleks suisa, et erinevate inimeste kirjutatud.
 
Torm on nauditavalt kirjutatud ja olgugi, et sisuks on vaid ühe loitsu toime kirjeldus, haarab sõnaseade kohe enesesse. Mis sest, et lugu pole eriti ulmeline ja ta ei oma eneses tüüpilisi jutustuse elemente - miskit salapärast on autor igal juhul tabanud, et tema kirjapandud sõnad tabavad kogu selle nõidusliku protsessi olemust. Ja kas see polegi mitte iga jutuvestja ülesanne - viia kuulaja (antud juhul lugeja) rändama sinna maailma, mille jutuvestja loob? Antud juhul sai autor sellega suurepäraselt hakkama.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu, mida Weinbergilt üldse kunagi lugesin - seetõttu võiks eeldada, et arvamus loost on kirjaniku enese stiilist ja varasematest teostest sõltumatu.
 
Lugu algab nagu tüüpiline tiinekate släsher - kamp noori läheb kuhugi ja siis võib juba ette aimata, mis juhtuma hakkab. Kuigi antud loo tegelased ei ole enam kindlasti mitte tiinekad, siis nende käitumine on küll jäänud kuhugi sinna noorusaega pidama. Pikalt ja laialt kirjeldatakse rabamatka, lollitamisi rabalaugastel ning laukasaarele jõudmist. Ja otse loomulikult hakkab midagi toimuma siis, kui läheb pimedaks. Meie, lugejate jaoks ei ole pimedust tarvis, sest me teame niigi, et pimeduse kasutamine õuduste kirjeldamisel on lihtsalt atmosfääri loomiseks vajalik võte ning kollid, kes antud loos tegutsesid, ei vajanud küll oma tegutsemiseks pimedat. Seda oli vaja pigem inimestel, kes pimeduse saabudes kaotavad kõik oma meeled ja muutuvad umbes poole võrra kartlikumaks ja hirmunumaks.
 
Hirm on suur osa teadmatust ja sama suur osa olukorra kontrollimatuse tunnetust. Antud loos oli hirm ses suhtes paigas, et mitte keegi ei kontrollinud tegelikult enda olukorda. Vanemad ei kontrollinud oma lapse käekäiku, peategelane kõikide oma sõprade saatust... mööndustega ka iseenda saatust. Ja kollid? Need ei suutnud midagi kontrollida. Olid veel abitumad oma kontrollimatus keskkonnas, kui inimesed. Tahaks koju aga kõht on tühi...
 
Kui nüüd hinde andmiseks läheb, siis kirjaoskuselt on kirjanik Weinberg ilmselgelt oma tiitlit väärt. Ma pole kindel, kas see lugu oma terviklikkusega viite väärt oleks, liialt venis mõttetutes kohtades ja liialt kiiresti keris edasi olulistes kohtades. Kolme väärt kah pole, seega neli.
 
PS. see, et tegelased on eestlased, ei anna loole mitte mingit lisamõõdet juurde. Mitte mingit ühtekuuluvustunnet mul nende tegelastega ei tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes Cthulhu müütosest mitte midagi ei tea (ja neid on väga palju) loeb seda kirjatükki ja mõtleb - meh - ning klikkab loo kinni, siirdudes muude asjatoimetuste juurde. Ja sinna see jääb.
 
Inimene, kes aga teab kasvõi poole grammi võrra sellest fenomenist, mille kombitsad ulatuvad inimmõistuse pimedaimate soppideni, suudab seda lugu lugedes mõnust mõmiseda. Selles lühikeses loos on kõik tasakaalus - sõnad on just need, mis olema peavad ja just seal, kus olema peavad. Laused loovad mõtte ja mõte jookseb just õiges taktis, et teadvus talle järele jõuaks. Aga kui see kõik ei ole nii, siis ma ei tea, mida ma lugesin ja pean arvatavasti väitekirja tarbeks teksti lähemalt analüüsima hakkama...
Teksti loeti eesti keeles

Väga tabav pealkiri lühijutule, mis oma olemuselt tekitab rohkem mõtteainet, kui valmislahendusi. Faasinihe kõige ehedamal kujul - kõik oleks justkui tuttav, ent samas täiesti uudne. Väga kummaline moodus esmakontakti loomiseks ning antud narratiivi piires on vaeslapse osaks olla loll ullike, samal ajal, kui kurja võõrasema rolli täidab salakaval, ent samas ütlemata arukas sõjard.
 
 
Ette võiks heita ehk väga keerulist süzeearendust, võõrkehadena tunduvaid eestindatud nimedega tehnomula ja osaliselt arusaamatuks jäävat taustainfot, et mille pagana pärast see kõik üldse toimub. Mingi hetk tekib arusaam, et selles loos on kõik sassis nagu puder ja kapsad, ent mingil imelikul kombel see kõik töötab. Samas idee on vahva. Kokku annaks idee eest 5, loetavuse eest 3 ja keskmiseks tuleb 4
Teksti loeti eesti keeles

Valged helid, mustad helid, halltoonid... helikiirusel liikumine. Muusikat on varemgi kirjeldatud maailma muutmise ja kontrollimise vahendina - imeflöödid, vilepillid, paani flööt - senimaani enamasti just muinasjuttudes. Siinses loos on võimalik muusikat mängida nii üht- kui teistpidi ja see on küllalt arusaadavalt ka selgeks tehtud, jättes tegelikud "jõud" varju - kes on need, keda kutsutakse ja kust tulevad kuued.
Loo lõppu jõudes tekib küsimusi rohkem, kui on vastuseid ja antud juhul see töötab pigem positiivselt. Tasakaalu peab olema. Lühijutuna täiesti korralik hommikune lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuvimka oli veidi ootamatu ja lõhkus muidu nii mõnusalt kulgevat lugu. Olekski võinud jääda lihtsalt üheks tüüpiliseks "maaka" päevakirjelduseks. Muus osaas oli aga lugemine ladus ja muhe, tugev neli kahe plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska sellisest jutust midagi tarka arvata. Mulle tundusid need futuristlike vidinate mainimised muu jutu sees kuidagi punnitatud, tegelaste motiivid olid arusaadavad aga kahjuks minusuguse isehakanud esteedi jaoks puudusid kõikidel neid lunastuslikud omadused. Lihtsamalt öeldes ei olnud ükski tegelane väärt minu aega. Nii vähemalt mulle tundub.   Aga - ma olen nõus ka (osaliselt) Triinu Merese aruteluga siinsamas ülal, et loos on olemas põnevus, teatav areng, huviäratavate tegelaste suhtes jään aga eriarvamusele.   Hindeks kolm, sest nelja ei venita kuidagi välja aga kahte väärt see kirjatükk nüüd kah pole.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lõpp jäi õhku rippuma.
Jah, miskit erilist ei juhtunud ja millegipärast ma arvasin, et pealkirjas kajastatud vallutamine juba a priori tähendab võitlust mingite tulnukatega.
Jube lühike oli kah.
See on juba kolm miinust aga minu jaoks kaks plussi annab juurde see, et jutt oli väga hästi kirjutatud. Mulle meeldisid kõik laused ja nende esitamine. Ladus oli lugeda. Mõnus oli lugeda. Mõnda ulmelugu loed ja ei saa mitte halligi aru, siin aga on kõik justkui sulavõi, millest silmad üle jooksevad.
Mõne loo puhul pole vaja palju öeldagi, piisab vaid vihjamistest. Neli reaalselt eksisteerinud kosmonauti muutusid Nõukogude propagandas õigete eelduste täitumisel kangelasteks aga päriselus näe - tänu kapitalistlikele sigadele, kes ei lasknud NLiidul õilmitseda, pidid needsama neli kosmonauti hukkuma kosmoses.
Teksti loeti eesti keeles

Eraldiseisva loona igati tip-top. Muhe tehnoulme, kontseptsioon mulle täiesti meeldis. Peategelasega on aga natuke raske suhestuda kui juba algusminutitel lihtsalt kellegi ära tapab. Ma saan aru, et see on ela-või-sure situatsioon, ent lugeja visatakse suvalises kohas vette ja karjutakse, et õpi ujumine selgeks. Ma ei tea, kuhu ma sattunud olen, ma ei tea, mida arvata - kas Mel on hea tüüp või halb tüüp, kas ta tahab liftiliiklust taastada või seda hävitada?
Õnneks loo jooksul see aegamisi selgub ja minu esmane vingumine oli asjatu. Suur emotsionaalne kulminatsioon lahendatakse natuke liiga kergekäeliselt justkui peaks lugejale jäetama mulje, et *** oli ise süüdi, et alla ronis. Mida ta siis ronib, kui nuga ei taha saada.
PS. lisamärkusena mainiks kah, et kui skafander käist parandada suudab, siis miks ei võiks samad nanoosakesed skafandrit noatorgete eest kaitsta? Nuga on üldse üks mõttetu relv. Palju ägedam oleks olnud seal trepi peal käsikähmlust pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Tulin-nägin-võitsin
Lugu, mille puhul oleks tahtnud kordades rohkem lugeda hoopis eelmistest rännakutest ja võitlustest.Kes on deinid, mis teisi olendeid selles maailmas leidub, milline oli täpsemalt kangelase kangelaseks saamise tee?
Antud loos oli peategelase ülesandeks mõõgaga vehkida ning kõrvalosatäitjad tegid ära kõik muu vajaliku. Nii oli meil jutuvestja rollis nõid, kelle ainsaks ülesandeks oli maailma avamine lugejale. Sepp, kes suvalisele hulgusele oma isikliku sepikoja loovutab. Tegelased lihtsalt käitusid imelikult ja vastavalt loo jutustamise eeldustele, mitte aga tegelikule olustikule.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase eneseleidmise tee on justkui vabanemine mineviku taagast ja enesekindluse leidmine läbi eee... "situatsiooni"? Kuidas muud moodi seda juhtunut nimetada? Ulmeline situatsioon oli antud loos kõrvaline ning toimis pelgalt katalüsaatorina.
Natuke segaselt ja liiga unelevalt kirjutatud lugu, mis usutavasti nauditavam nendele lugejatele, kes ise sarnases situatsioonis või piirkonnas viibinud. Peategelane küll tõttab rõõmsalt nelja tuule poole, ent jätab maha segaduses kukalt kratsiva lugeja - mis see kõik siis ikkagi nüüd oli?
Ja pealegi - ma ei suuda senimaani aru saada, kuidas ma praeguseni peategelast naiseks pean.
Teksti loeti eesti keeles