Erineb sarja eelmistest romaanidest, eriti aga samade tegelastega Metro2033st nagu öö ja päev. Seda nii meeleolu kui olustiku poolest. Eriti just viimane tekitab kummastust -- nimelt pole maa peal jälgegi neist ohtratest mutantidest, kes varem igal võimalikul ja võimatul puhul oma tegusid tegid! Rahvas Moskva metroos aga elab ja mandub endiselt.
Kõik metroo asukad on leppinud sellega, et vaid nemad on inimkonnast alles jäänud, ainult Metro2033 kangelane Artjom käib veel pidevalt maapinnal, lootuses taas kord eetrist hääli kuulda, ent asjata. Ja äkki räägitakse talle juhuslikult, et keegi kunagi kuskil oli ühe sõnumi välismaailmast kinni püüdnud. Maniakaalse järjekindlusega kuulujuttu kontrollida püüdev Artjom avastab lõpuks midagi nii ehtvenelikult absurdset ja salastatut, et tema leidu keegi tõsiselt ei võta. Nimelt kogu muu maailm elab nagu muiste, ainult Moskva on kolinud sügavale maa alla, sest riiklikud raadioside summutajad on ikka veel eeskujulikult töökorras! Ühesõnaga, suletud süsteemi on võimu nimel palju parem kontrolli all hoida...