Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Dmitri Gluhhovski

12.06.1979-

Teosed

· Dmitri Gluhhovski ·

Metro 2035

(romaan aastast 2015)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
1
0
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (2)
Raux

Erineb sarja eelmistest romaanidest, eriti aga samade tegelastega Metro2033st nagu öö ja päev. Seda nii meeleolu kui olustiku poolest. Eriti just viimane tekitab kummastust -- nimelt pole maa peal jälgegi neist ohtratest mutantidest, kes varem igal võimalikul ja võimatul puhul oma tegusid tegid! Rahvas Moskva metroos aga elab ja mandub endiselt.

Kõik metroo asukad on leppinud sellega, et vaid nemad on inimkonnast alles jäänud, ainult Metro2033 kangelane Artjom käib veel pidevalt maapinnal, lootuses taas kord eetrist hääli kuulda, ent asjata. Ja äkki räägitakse talle juhuslikult, et keegi kunagi kuskil oli ühe sõnumi välismaailmast kinni püüdnud. Maniakaalse järjekindlusega kuulujuttu kontrollida püüdev Artjom avastab lõpuks midagi nii ehtvenelikult absurdset ja salastatut, et tema leidu keegi tõsiselt ei võta. Nimelt kogu muu maailm elab nagu muiste, ainult Moskva on kolinud sügavale maa alla, sest riiklikud raadioside summutajad on ikka veel eeskujulikult töökorras! Ühesõnaga, suletud süsteemi on võimu nimel palju parem kontrolli all hoida...
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Ruumet

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Raux

Noor McDevitt kasutas oma esimestes ilmunud juttudes ohtralt maletemaatikat ja mõned neist ilmusidki esmakordselt lausa maleajakirjas. Sellega nii "hullusti" ei läinud, aga sisu poolest võinuks küll.
 
Avastavad maalased planeedi. Rikkaliku eluga planeedi. Ja planeedil on linn. Üksainus linn. Hüljatud linn. Kusjuures linnaasukad oleks nagu kõik korraga rahulikult evakueeritud -- ainult kõik isiklikud asjad on kaasa võetud, ühisvara nagu muuseumid jms on kõik alles. Ja siinkohal saab normaalne jutt otsa ja algab raskekujuline psühhedeelne maleline paranoia...
 
Nimelt TUNDUB ühele mehele muuseumis üht maali vaadates, et see mäng, mida maalil mängitakse, meenutab malet. Ja see seis seal mängulaual TUNDUB meenutavat üht eriti krehvtist gambiiti. Ja mängijad TUNDUVAD nagu muigavat vaatleja üle. Ta ekstrapoleerib saadud tunnet käesolevale olukorrale... nojah -- ise mõtles välja ja ise jäi ka uskuma...
 
Sellega võrreldes on ka astroloogia ülitäppisteadus. Aga muidu on tore jutuke.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

No ei -- vampiirid ja male ei käi küll mitte kuidagi kokku. Paneb imestama, miks seda jutukest lausa kahte antoloogiasse on kaasatud.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Nii absurdne jutt, et lausa hea. :-)  
 
Kusagil kosmose pärapõrgus asuval planeedil peavad inimesed tipptehmoloogilist sõda. Üksildasel piiluripostil oleva soldati võtab sihikule viietonnine tulnukate lahingurakett.... kes tahab temaga malet mängida!... Rakett muidugi võidab. Läheb teeb teine oma patrullringi ära ja tuleb tagasi uue partii järele...  
 
Malesõbrad on Universumis igal pool ühtmoodi sõgedad...
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Natuke taustsüsteemist. 1770. aastal presenteerib leidur Kempelen Habsburgide lossis oma leiutist -- õukonda hämmastanud türklase kujulist maleautomaati. Pärast aastakümnetepikkust edukat (ja skandaaliderohket) ringreisi mööda maailma jõuab Türklane 1836. aastal Edgar Allan Poe kodulinna, kus tulevane klassik ilmselgelt isiklike elamuste toel kirjutab malemasinast kui suurest pettusest paljastava essee. Gwynplaine MacIntyre kirjeldabki oma jutus Poe ja malemasina kohtumist.
 
Õudust pole mitte kusagil, natuke šokeerivat peretüli ainult. Asja ei päästa ka autori eessõna, kus ta kirjeldab oma uurimistööd vanade allikmaterjali kallal, otsustamaks, millal siis täpselt see kohtumine võis aset leida. Hindeks e(=2,718...), ümardatuna... olgu seekord ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Jutt, mille esmailmumiskoht on maleajakiri. Ausalt öelda pakubki rohkem huvi male- kui ulmetaustaga inimesele.
 
Kauge tulevik. Simuleeritakse tehisteadvust ning vältimaks võimalikke humanitaaraladesse hälbimisi, võetakse ette rangelt loogilise mõtlemisega isik, kelleks saab Paul Morphy -- legendaarne USA maletaja, keda vahel nimetatakse siiani kõigi aegade kõige paremaks nuputõstjaks. (Teadmiseks -- 1857-59 tegi noormees Euroopas ringreisi, kus võitis kõiki suure ülekaaluga. Pärast USAsse tagasiminekut aga loobus malest täielikult.) Kahe malekuulsuse omavahelist kemplemist tuleviku tehisteadvuse kujul lugeda lihtinimesele ei tohiks väga huvitav olla.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Suurepärane näide žanrist, mida mina nimetan pseudoulmeks -- st välise ulmelisuse taga ei ole tegelikult mitte midagi üleloomulikku ega reaal-loogiliselt seletamatut.
 
Malemeister kurdab, et teda kiusab poltergeist -- nagu magama jääb, nii läheb lahti -- maleraamatud kaovad, käsikirjas uurimused kistakse tükkideks, malenupud ja -lauad lähevad katki. Elukoha vahetamine toob vaid mõneks päevaks leevendust ja nuhtlus algab peagi uuesti. Puänt on täiesti loogiline ja ulmevaba.
Teksti loeti inglise keeles
Raux

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles
Raux

Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles
Raux

Mahhanenko värske raamat on young adult. Isegi very young adult. Mitte ainult sellepärast, et peategelased on 10aastased nagamannid, vaid eelkõige süžee lihtsuse tõttu -- no et on head, on (väga) pahad, ja on ka paar heaks maskeerunud salapaha,... ja ülejäänud osi ei ole. Süžeekäänakuid ka ei ole, sirge madin enam-vähem algusest lõpuni välja. Actionikirjeldamist Mahhanenko valdab, iseasi muidugi, kas reaalselt hinnates üks 10aastane selleks kõigeks võimeline peaks olema. Aga fantasyvärk, miks mitte.
 
Lugu toimub virtuaalses pseudokeskaegses fantasymaailmas, kus maagia on esindatud võlukaartitega -- mana olemasolul puhud kaardile peale, lausud parooli (sic!) ja tulebki! Server on isikustatud jumal. Peategelane on maakolkas üks väheseid maagiavõimetega inimesi. Paraku ei tohi orbu seaduslikult enne täisealiseks saamist üldse füüsilise töö peale rakendada, mistõttu hooldajaks määratud kohalik võim poisist absoluutselt ei hooli. Niisama ringikondav klutt sattub kohalises varemetes kõigepealt peale kuritegelikule tehingule, sealt pagedes aga varemete all asuvale linnale ja siis lähebki õige märul lahti -- et ca 3500 aastat tagasi tuli Maale Mäng, mille vastu ägedates lahingutes hävitatud kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon (mille relvi siin-seal ikka veel leitakse (seejuures laserpüss konverditakse jooksvalt maagiakaardiks!)) tundub et suutis sissetungijad minema kupatada. Ja kõik ei ole muidugi nii nagu ametlik ajalugu seda serveerib.
 
Intriig jääb õhku rippuma, nii et tuleb järgmist köidet ootama jääda.
 
 
Teksti loeti vene keeles
Raux

Sarja "Muudetute maailm" kolmas romaan on veelgi vingem kärts-mürts-põmm kui eelmised kaks. Tulnukate poolt nanotehnoloogia abil arvutimänguks muudetud Maa ägab kõiksugu tulnukrüüste käes ning vaid loo peategelane tekitab viimaste seas kaost ja kadusid. Ja seda vägagi edukalt, eriti kui maalase "jultumus" MänguOmanikul üha suuremaid raevupurskeid esile kutsub ning eriti kui sellest tingitult tekib kaadri taha uus osaline: MänguLooja, kes miskipärast on huvitatud MänguOmaniku kahjustamisest.  Esimese boonuste toel jõuab peategelane Mängu enneaegselt ära lõpetada.  
 
Lühidalt öeldes jääb Maa pärast grand finale't alles ja isegi mõned miljonid inimesed jäävad ellu. Peategelasel nii hästi ei lähe ning tundub, et järg tuleb. Seda otseselt ootama ei jää, aga kui see tuleb, siis ikka loen. Nii palju ühes kohas korraga kokku pressitut deus-ex-machina't ei tohi ripakile jätta. :-)
Teksti loeti vene keeles
Raux

Heh, see on nagu deus ex machina käsiraamat -- peategelane satub järjest üha suuremate jamade sisse, kust väljapääsemiseks tuleb autoril taas üks "jänes kübarast" välja tõmmata. Isegi kangelase surmasaamine ei aita, ikka elustatakse, kusjuures sõltumata tüübi soovidest. Peab siiski möönma, et ühe mehe sõda kõikide vastu on autoril korralikult ohjatud, kuid lugemisest täislaksu kätte saamiseks peab lugejal siiski hea päev olema. Minul oli.
 
Maale saabus Mäng, mis muutis enamiku inimkonnast mörisevateks monstrumiteks. Samuti saabus Maale hulk tulnukrassidest Mängureid, kelle põhitegevuseks on allesjäänud inimeste mahanottimine oma levelite tõstmise eesmärgil. Loo peategelasel ei jää mida muud üle, kui enese elushoidmiseks kogu aeg tulnuktehnoloogiat hävitada. Mis tal vaatamata Mängujuhi üha suurenevale ärritusele ja tegelikult asjast mõhkugi taipamata järjest suurenevas katastrofaalses mastaabis ka korda läheb.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Teine romaan Mahhanenko Barliona epopöa jätkusarjast. Meeldis rohkem kui esimene teos. Põhiliselt sellepärast, et need arvutimängutegelaste esimesed levelid on loo käivitamise seisukohalt küll üliolulised, kuid natuke tüütud ja venivad, eriti kui oled varem juba mitutki analoogset lugema juhtunud. Siin aga haaratakse kohe härjal (pardon -- deemonitel!) sarvist ja hakatakse andma nii et vähe pole.  Ainult et lõpeb kõik nii suure mäsuga peategelase klannilossi ümber, et õigupoolest on raskegi kokku lugeda, mitme väe lahinguks seda siis võib pidada -- kõvasti rohkem kui viis on neid igatahes.
Tuleb sarja järgmist köidet ootama jääda!
Teksti loeti vene keeles
Raux

Mahhanenko on pärast mitmeaastast pausi tagasi Barliona maailmas ehk samanimelises fantasy-settinguga arvutimänguseikluste juures. Tõsi küll, teiste tegelastega. 
 
Lugu algab reaalajas umbkaudu aastajagu hiljem pärast esimese 7-osalise epopöa lõppu. Suure eepilise ragnarökiga lõppenud algse sarjaga on päris palju mittekokkulangevusi, mida autor põhjendab ära selle ragnaröki-järgselt tehtud progeuuendustega. Tekst ei vaja eelmise epopöa läbilugemist, kuigi mitmed nüansid võivad seetõttu jääda natuke hämaraks.
 
Niisiis -- Barlionasse tekkis juurde uus manner, millel käib suur sõda sissetungivate deemonitega (esimene erinevus: algses epopöas olid sissetungijateks hiigeltarantlid). Loo peategelane laseb endale tegelaskuju loomise käigus anda täieliku randomi, mistõttu pälvis rassiks tuttuue Barliona tõu -- pooldeemoni. Keda kõik vanad rassid iseenest mõista loomuldasa jälestavad ja umbusaldavad. Sarja esimene raamatu sisu on žanrile omaselt nö "liivakastis" ehk siis kohas, kus loodud karakteri omadusi ja võimalusi suht ohutult tundma õpitakse, mistõttu loo käivitumine võtab aega.
 
Korralik ja žanrilikult üllatustevaba võluvik. Ei mõju paraku küll nii põrutavalt meeldejäävana kui originaalepopöa avaromaan.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles