Esimene osa mulle meeldis, aga järg ei vääri lugemise vaeva. Kuidagi ei ole tasakaalus asjad. Alguses tehakse kõik võimalikult süngeks ja õudseks, siis aga antakse mõista, et saab ikka küll veel hullemaks minna. Ning järgneb tohutu hulk targutamist. Et kuidas ikka sai juhtuda ja mis mõte sel on ja mis mõte on iga inimese elul jne. Mõned tegelased on oma sõgeduses naljakad, aga mitte ka väga. Ja siis veel see tütarlaps, isa pahanduste pärast pagendusse saadetud, ei tea ööd ega mütsi, aga oskab kõikvõimalikke asju parandada. Siis pestakse ta üle kümne aasta esimest korda puhtaks, asju parandada pole enam vaja ning kõik mehed kipuvad ära armuma. Tütarlapse rolliks saab aeg-ajalt hüüatada: tahan, et juhtuks ime! Ning siis juhtubki.
Eetiline probleem on selles, et ühes jaamas pääseb valla haigus, väga nakkav ja täiesti ravimatu. Ja et kas siis lihtsalt isoleerida ja oodata, kuni maha surevad, või mitte hakata nii kaua ootama, vaid desinfitseerida kolle tina ja tulega kohe ära. Ning räägitakse, et ikkagi on võimalik paraneda. Oh, jah.