Kasutajainfo

Dmitri Gluhhovski

12.06.1979-

Teosed

· Dmitri Gluhhovski ·

Metro 2033

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Kui Dima veel väike oli, sõitis ta iga päev tund aega metrooga kooli ja pärast jälle tund aega koju. Ning nõnda aastast aastasse. Moskva on suur ja prantsuse keele eriklassiga kool oli kaugel. Niisugune kogemus jätab ilmselt oma jälje. Teine asi, mis jättis küll väiksema, aga siiski olulise jälje, oli arvutimäng Fallout. Selleks ajaks oli Dimast saanud juba Dmitri. Siis jõudis ta veel mitmeid keeli õppida ning ajakirjanikuks saada. Aga need kaks mõjutajat, metroo ja Fallouti maailm, jäid nii kangesti hinge, et sundisid raamatu kirjutama. Esimene variant valmis 2002, ükski kirjastaja seda ei tahtnud ning autor pani teksti võrku üles, vihjates vene ulmehuviliste foorumites, et kes tahab lugeda, võiks ehk ka midagi arvata. Arvatigi – ja eelkõige seda, et pole just kõige kavalam mõte peategelasel mõttetult hukkuda lasta. Autor jäi uskuma ja lisas senisele tekstile veel üle kolmandiku, iga uus peatükk ilmus kohe valmimise järel võrku ja lugejaskond muudkui arutas, andis nõu ja ennustas, mis edasi saab. 2005 sai uus variant lõpetatud ja nende arv, kes selleks ajaks olid teksti endale lugemiseks alla tõmmanud, lähenes sajale tuhandele. Siis ärkasid ka kirjastajad. Ning Vene kirjastajate järel teiste maade kirjastajad. Nii et koos hispaania ja inglise keelega on müüdud paberkandjate hulk ületanud miljoni piiri. Tuleks seejuures rõhutada, et pahatihti korjavad seni vaba teabe vaba leviku poolt sõna võtnud autorid tõelise kuulsuse (Venemaal tähendab see eelkõige välislepinguid) saabudes oma teksti võrgust ära, aga kõnealune teos, nagu ka järg, on autori soovil seniajani vabalt allalaetav.

Söandaksin väita, et kui poleks olnud tasuta võrguversiooni, mis leidis fännide huvi ja heakskiidu, poleks olnud ka neid miljonit (ja lisa tuleb!) paberkandjat.

Tegevus toimub paarkümmend aastat pärast tuumasõda. Inimkond on samahästi kui hävinud, teadaolevalt on alles vaid need, kes jõudsid siis, kui pauk käis, põgeneda Moskva metroosse. Peategelane Artjom sündis veel rahu ajal, sõja järel elas koos emaga ühes metroojaamas. Paraku vallutasid selle jaama rotid, ema jõudis umbes neljase Artjomi ulatada dresiinil mööda kihutavale sõjaväelasele, kes ongi poisi üles kasvatanud – romaani sündmuste ajal on Artjomil aastaid üle kahekümne. (Tõenäoliselt mõjub elu maa all kuidagi pärssivalt, igatahes suhtutakse peategelasse igal pool kui poisikesse ja tundub, et tüdrukute vastu ei ole tal veel huvi tekkinud. No hea küll, ehk ei tahtnud autor tegevusliine asjatult segasemaks ajada...) Rahvamajanduse Saavutuste Näituse nime kandvas metroojaamas käib üsna rutiinne elu. Kaheksa tundi tööl (peamiselt kasvatatakse ja töödeldakse seeni ja sigu), kaheksa tundi und perroonile püstitatud telgis, ülepäeviti lisaks ka tunnid tunnelivalves. Selle viimasega läheb aga järjest kibedamaks, sest maa peal rängas kiirguses muteerunud olevused on leidnud kusagil põhja pool sissepääsu ja teevad üha innukamaid katseid viimaseidki inimesi nahka panna. Ühel päeval saabub salapärane võõras ja annab Artjomile ülesande, millest ei saa keelduda – selle täitmisest sõltub aga mitte ainult kodujaama, vaid ka kogu metroo kestmajäämine...

Niisiis quest nagu ulmes ikka, kusjuures teekond on vähemalt niisama tähtis kui kohalejõudmine. On omad reeglid, millises tempos ning kuidas tõuse ja langusi, võite ja tagasilööke just nii järjestada, et lugejat kõige tõhusamalt põnevil hoida. Selles osas võib ju väikesi lonkamisi märgata, aga üldiselt on autor sündmuste koos hoidmisega kenasti toime tulnud ning lõpus isegi üllatuse serveerinud. Siiski võlgneb teos oma publikumenu ilmselt sündmuskohale.

Inimolemuse lahkamiseks kasutatakse sageli reisikirja vormi ja/või erinevate inimkoosluste kirjeldusi. Ulmes on autoril selleks suht vabad käed, aga kaasneb kohustus oma maailm lugejale usutavaks kirjutada. Ning need erinevate reeglite alusel elavad kooslused peavad asuma üksteisest kättesaadavas kauguses. Lugu sellest ju ei muutu, kas purjetatakse saarelt saarele, sõidetakse praegusest tehnikast pisut tõhusamate rakettidega mööda Päikesesüsteemi või seni veel olematu tehnikaga mööda galaktikat, lihtsalt kirjanik saab endale meelepärasel moel lisada tehnilisi detaile või looduskirjeldusi.

Väga sageli võib kohata ulmekaid, milles autor pole suutnud sündmuskohti tajutavaks kirjutada või siis, vastupidi, on kulutanud kogu auru miskitele kirjeldustele, sündmuste ja tegelaste osas aga leppinud klišeedega. Antud juhul on autor kasutanud maailma, mis on mõõtmetelt lugejale hoomatav ja olemuselt vägagi tuttav, kuid kehtestanud selles tavatud reeglid. Ehk siis, jalgsirännak ühest metroojaamast teise võib võtta tunde, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel nädalaid, vahel aga täiesti võimatuks osutuda. Kus pole parajasti rotikarju, mutante, katku või muud taolist, seal on inimesed ise naabrite suhtes vaenulikud. Punasel liinil püütakse ehitada kommunismi ühe metrooliini tingimustes, naabruse trotskistid põlgavad neid nii madala eesmärgi pärast, kusagil on seltskond, kes püüab kolmeharulise svastika abiga vene genofondi puhtana hoida jne. Ning kui selgub, et Kremli kohal sügavuses pesitseb mingi inimesi neelav radioaktiivne plöga, siis lausub keegi elutargalt, et tõesti, kolmesaja aasta jooksul pole Moskvas ka midagi muutunud.

Niisiis, miljonitele metrookasutajate kujutlusvõimele on on antud lähtekoht, võimalus kujutleda kaunite, säravalt valgustatud jaamade asemele pagulaslaagreid tahmunud seintega koobastes. See võimalus võlub ilmselt ka neid, kes tavaliselt ulmet ei loe.

Vahel tuleks vene ulmet lugeda kasvõi seepärast, et “lääne” ja “ida” kangelased on erinevad. Kõige paremini sobiks seda erinevust iseloomustama vana anekdoot ahvist, miilitsast, kaikast ja kõrgel rippuvast toidupalast. Ehk et on hetki, mil üks arvab, et tuleb mõtelda, ning teine, et tuleb hüpata – ja vastupidi. Hetkedel, mil Jim kontrollib kolm korda oma relvastust ja koostab lisaks plaanile A igaks juhuks ja plaanid B ja C, pühendub Vanja igavikulistele küsimustele: Miks mina? Miks üldse? Mis mõte sel kõigel on? jne. Ning vastupidi: neis kohtades, kus Jim vajub mõttesse hea ja kurja olemuse üle, võtab Vanja ühe mehise klõmaka ja läheb annab kurjale pasunasse.

Ehh, minu enda Moskva kogemused piirduvad umbes veerand sajandi eest seal veedetud nädalaga, aga metrooga tuli siis iga päev sõita. Ning kuna see nüüd üsna elavalt meelde tuli, annan ma teosele ka väikestest puudustest hoolimata (kust kuradi kohast nad ikkagi nii palju padruneid said?) kõrgeima hinde.

Teksti loeti vene keeles

Hinde annan maksimaalse - atmosfääri, õhkkonna eest. Ei mäletagi, millal oleks sellise lugemiselamuse saanud - ehkki lugesin vahetult enne seda üle Strugatskite "Pikniku" vene keeles, ehkki mulle questid eriti ei istu, ehkki ma pole ei rolli- ega esimene-tulistab-mängude austaja...Musta Kassi märkustele on vähe lisada. Mulle meeldisid hirmsasti satiirilised, paiguti isegi õelad vihjed Venemaa ajaloole ja olevikule. Näiteks Artjomi esimene arvamus Venemaa igipõlise vapilinnu, kahepäise kotka kohta - kiiritusest väärdunud lind.Nojah, mul tekkis lugedes mõistagi mitu küsimust peale padrunite, mida kusagil Baumani liinil kuulu järgi toodeti. Kuidas näiteks Kreml ja üldse Moskva niivõrd terveks jäid? Külma sõja aegsete plaanide kohaselt oleks Moskva paarikümne poolemegatonnise lõhkepea abil kuni välimise autostraadini maatasa tehtud. Kust nad patareisid ja akusid said? Ja elujõuliste mutatsioonide selline kiirus, kõigest 20 aastat?Dmitri ise on vastanud diplomaatiliselt - kirjanikul on kirjanduslik vabadus.Ütleme nii, et mulle istus nagu rusikas silmaauku - natuke kore, veidi logisev, aga omapärase maailmalõpuvisiooniga teos.
Teksti loeti vene keeles

Raamat venis ja venis, kuu ajaga jõudsin selle kõrval läbi lugeda üle kümne soome detektiivromaani. Põhjuseid leidsin kaks:
1. Seiklusele ühes jaamas järgneb teine jaam ja teine seiklus. Siis kolmas, siis neljas, siis... Niiviisi umbes kakskümmend jaama. Ära tüütas.
2. Mu meelest oli ka keelekasutus lame, üks igav lehekülg järgnes teisele.

Romaan teenib auga kolme ära, sest metroojaamad, võimalikud vastuolud ning Artjomi seiklused teel jaamast jaama on täiesti korralik käsitöö. Järge ma ei osta ega ka loe. Ilmselt jätan kõrvale ka kogu Metroo 2033 maailma: V. Berjozini Teemärgid, S. Antonovi Tumedad tunnelid jne.
Teksti loeti vene keeles

Loed ja peas vasardab samal ajal: "Doom! Doom! Doom!"
Sellest olustiku ja sündmustiku kirjeldamiseks ka piisab. Kõigiti nõus eelpool mainitud puudujääkide ja autori kirjandusliku vabaduse koha pealt, aga mulle isiklikult jäi eriti arusaamatuks antud elukeskkonna jätkusuutlikkus. Üks asi on muidugi tehniline baas, aga kui hakkasin jooksvalt kokku liitma inimkadusid, siis ekstrapoleerides saadud numbrit katastroofist möödunud aja peale ja arvestades, et mingit olulist mudilaste pealekasvamist metrooasukate seas isegi autor ei ole üles täheldanud... Vabandage, aga rahvas saab ju füüsiliselt otsa! Isegi kui enamik kuulujutte metrooliinidel vohavast õudusest osutubki ainult kuulujuttudeks...

Aga olgu pealegi, netihinnangute pidev tagasiside on tekstile ainult kasuks tulnud ja autorile ka kenakese kopika sisse toonud. Selles mõttes on tegu ikka üle keskmise prahiga ja "mainstreemile" , s.o. teismeliste vampiirisuhtedraamadele teeb see ikka väga pika ja tummise matraga ära.

Teksti loeti vene keeles

ETTEVAATUST, SPOILERID!!!

Kummaline raamat. Algus ehk Artjomi quest metroos jätab sellise suhteliselt tuima mulje-justkui levinud fantasyklišee paigutamine teistsugusesse tegevuskeskkonda-kolkas üleskasvanud orvukesele usaldatakse ootamatult maailmapäästmise-missioon ja ta peab selle läbiviimiseks võtma ette pika ning vaevalise teekonna. Selles osas jätab Artjom kuidagi väga imeliku mulje... justkui veidi alaaranenud ja samas mingit nõukogude lastekirjanduse kangelaspioneeri vms meenutava. Lugedes on tõesti tunne, et tegu on umbes 13-14 aastase vapra poisikesega kuskilt seikluslikust noorteraamatust, kes ei tea tänu karmile elukeskkonnale mõhkugi natsidest, trotskistidest ega jehoovatunnistajatest, ent kes kohati veidral kombel täismehena filosofeerima kaldub. Ka teised tegelaskujud jätavad romaani alguses pigem klišeeliku/karikatuurse mulje-sadistidest fašistid, uljas trotskistlik päästekomando jne.

Siis aga jõuavad tegelased ühel hetkel postapokalüptilisse Moskvasse ja sealt edasi läheb palju paremaks ( näiteks episood mahajäetud raamatukogus ja Suurt Ussi kummardavate metslaste kirjeldus olid ikka täielikud pärlid). Ka ilmnes selles osas kõige rohkem romaanile omane kurjakuulutav, peaaegu õuduskirjandusele omane õhustik. Ja ega seda, mis värk selle Kremliga täpselt oli, ju teada ei saanudki. Selle romaaniosa lugemine tekitas soovi "Metro 2033" maksimumhinnet panna.

Veidi "Enderi mängu" meenutav nutune lõpposa tõmbas aga hinde mu jaoks lõplikult "4" peale. No said need väidetavalt suurepärased ja head mutandid hukka-mis seal ikka lõpmatuseni nutta, eriti arvestades, millist jama nad oma saamatute kontakteerumiskatsete läbi põhjustanud olid. Lisaks "Enderi mängule" meenutas see lõpp mulle veidi ka Veskimehe "Vesivõsu", ehkki oli Gluhhovski lähenemine uue mutantliigi genotsiidile on Veskimehe omast täiesti erinev. Romaanile tervikuna hindeks niisiis "4" tugeva plussiga.

P. S. Pealkirja tõlge mõjub kummaliselt, sõna "metroo" kirjutatakse eesti keeles ikkagi kahe o-ga.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ikka päris hea oli. Algus lõi maailmatutvustamisega kohe uimaseks. Tõsi küll - see maailm polnud teab mis suur, ainult Moskva metroosüsteem. Kuid siiski. Oli jah kergelt "Doom", üsna tuntav oli ka vene kirjanduses krestomaatiline "Väljasõit rohelusse"-mõjud, seda eriti romaani teises pooles, kus juba maapinnale tungiti. Minu jaoks tundus too mutanteerunud ja radioaktiivsusest moonutatud ent siiski eriti elujõuline ja eriti karnivoorne fauna oma väljakujunenud biosüsteemiga, ja seda kõike siis napi 20 aasta pärast tulevikus ikka väga ebausutav. Nagu ka mõtisklused teemal kuidas ikka 20 aastat metroos elada miskite sigade ja seente dieedi peal, kust läbipõlenud pirni asemel uusi saadi, kust üldse uusi asju saadi jne, jne, jne. Ma jätan siiski selliste asjade üle eideliku vingumise eetrissepaiskamise teistele härradele ja lepin tõdemusega et mind ei huvita kas too kirjeldatud maailm on elujõuline ja tõetruu või mitte, mind huvitab kas lugu oli hea - ja seda ta oli.

Viited "Enderi mängu" sarnasele lõpule magasin ma südamerahuga maha, kuna lugesin "Enderi mängu" ühe korra paarkümmend aastat tagasi ja olen selle keskpärase või keskpärasest natuke halvema poisteka nüüdseks juba ammu unustanud. Seega tuli süžeele 180 kraadise käänaku andev lõpplahendus mulle mõnevõrra üllatusena.

Loodetavasti müüb see raamat nii palju, et kirjastus peab vajalikuks ka järjed ilmutada. Eesti(keelses) ulmekirjanduses teadupärast on sarja lõpuni ilmutamine väga harukordne nähtus...

Teksti loeti eesti keeles

Ähmaselt mäletan et legendid metroos elavatest krokodillidest ja meetripikkustest rottidest olid üsnagi populaarne teema 1980ndate lõpul ja 90ndate päris alguses äsja vabaks saanud Eesti (ja küllap ka teiste endiste vennasvabariikide) pulp-ajakirjanduse mõningates väljaannetes. Nii et romaani tegevuspaika võib pidada mingis mõttes klišeeks. Aga mitte kõige hullemaks. Tegelikult tundus idee Moskva metroost kui inimkonna viimsest reservaadist enne lugemaasumist üsnagi paljutõotav.

Ei saa ka kaugeltki öelda et autor oleks "hea idee ära lörtsinud" või muud taolist. Sünge maailm on edasi antud üsnagi mõjusalt (jättes kõrvale eelmistes arvustustes kajastatud kaheldavused loogikas). On mitmeid kohti mis võiksid lugedes päris ehedaid judinaid tekitada. Nii et õhkkond tuleb kindlalt kanda teose suurte õnnestumiste poolele. Tekkis küll mõte et äkki oleks huvitavam kui tegevus paigutada kaugemasse tulevikku, aga see selleks.

Mis ei ole nii hästi õnnestunud, on selles õhkkonnas aset leidev quest. Peategelase Artjomi sattumine metroo päästmiseks mõeldud retkele tundub lausa karjuvalt kunstlik. Lõpus ajab autor selle küll üleloomulike tegurite kaela, aga kuni selle lõpuni pole jõutud kipun mina kui lugeja kogu aeg õlgu kehitades küsima miks peategelane usub et tema rännakus peitub mingisugune pääsemine ja miks kogu see jama üldse aset leiab. Muidugi leiab see aset selleks et saaks tutvustada erinevates metroojaamades eksisteerivaid erinevaid "mikrokosmoseid". Sellega aga on jällegi probleem - enamus neid jaamu on küll täitsa huvitavad, aga neid on lihtsalt liiga palju nii et lugemise käigus läheb vägisi järg käest ja lugejal kipub tekkima teatav "reisiväsimus". Jaamades ja nende vahel saab Artjom abi erinevatelt tegelastelt keda on jällegi nii palju et nende üle ei jaksa arvet pidada (kuigi paar tükki on päris meeldejäävad). Lõpus, kui asi juba otsustavaks kisub, on Artjomile seltsi jäänud paar tegelast kellele viidatakse kogu aeg eesnime pidi, mina aga ei suutnudki sel hetkel enam meenutada kust nad pärit olid või kuidas Artjom nendega kohtus...

Lõpp ei ole õnneks päris tüüpiline "õnnelik lõpp". Romaani meeldejäävaim koht oli minu jaoks vahetult enne lõppu toimunud stseen maa peal mingisuguses putkas, kus peategelane mutantkoerte eest varju otsides leidis ühed ellujäänu kirjad. See koht lõikas ikka ehedalt hinge.

Kokkuvõttes - kuigi mitte täielik õnnestumine, pole tegu kaugeltki mitte kehva kraamiga. Kui kirjastaja plaanib eestikeelse järje väljaandmist, võib tiraažile ühe juurde liita.

Teksti loeti eesti keeles

Peale raamatu lugemist on vähe kahetised tunded.

Esiteks, raamatu sisu ja tegevus kui selline on tõesti minu maitse järgi ja igav (suurim patt!) see küll ei olnud.

Kuid teiseks, see sebimine ja non-stop ühest seiklusest teise viskumine oli kuidagi kunstlik ning isegi minule liiast, see pudru sai liiga rammus.

Suures plaanis oli raamatu maailm usutav. Kõik see tuumasõda ja metroosse pagenud inimesed, kes püüavad edasi elada. Kuid detailides oli see maailm väga uskumatu. Mina, kes ma üsna kriitikavabalt suudan vastuolusid täis tekste nautida, siis seekord tekkis järjepanu küsimusi ja pretensioone. Toon ära neist mõned:

1) Ei saa ju sigade, kanade, seente ja sambla peal elada. Seda enam, et sammal ja seened ei oma ka toiteväärtust. Mida sõid sead? Taimi ju metroos praktiliselt polnud ja ülalt neid ka kaasa ei toodud.

2) Kust saadi nii palju küttepuid? OK, stalkerid käisid aeg-ajalt väljas ja tõid süles oksi/halge. Aga metroos tehti igas jaamas palju lõkkeid, nii et maa pealt oleks pidanud iga päev toodama tonnide viisi puitu.

3) Kuidas nii palju inimesi ikka veel metroos elas? Lugedes kirjeldusi, siis oli suremus ülikõrge ning kogu elanikkond oleks pidanud kahe aastaga välja surema.

4) Kust saadi värsket õhku? Lõkked kogu aeg põlesid ja inimesed ning sead tarbisid hapnikku ning maa peal oli radioaktiivselt saastunud õhk, lisaks veel õhukindlad uksed. Õhk oleks pidanud nädalate-kuudega otsa lõppema. Kuhu kadus lõkete vingugaas?

5) Miks elati telkides? Kindlasti mitte temperatuuri ega sademete tõttu. Miks siis? Rottide?

6) Kas padrunid ei olnudki radioaktiivsed? Toodi ju needki maa pealt. Sama kehtib muu stalkerite toodava kraami kohta, kaasa arvatud küttepuud ja raamatud.

7) Kuidas sai suur osa Moskvast nii terve olla?

8) Täiesti uskumatu on 15-20 aastaga (mitte aastatuhandetega) välja arenenud uued loomaliigid ja isegi uued mõistusega liigid (mustad, bibliotekaarid).

Teksti loeti eesti keeles

Miinused: Pidev questimine tüütas juba poole pealt ära. Teine asi, mis veidi pinda käis, kuid ka samal ajal äärmiselt naljakas tundus: pildiga dokument on ka postapokalüpsises äärmiselt vajalik asi ja selle pidulik-hoolikas kontrollimine on oluline osa suhtlemisprotokollis. Äärmiselt sovjetlik anakronism.

Neutraalne: Absurdne olukord resursside (toit/kütus/õhk/laskemoon/rahvaarv) osas -- mis eelnevaid arvustajaid veidi häiris -- mind väga ei seganudki. Vajadusel oleks võinud autor leida sellele mõne parema seletuse.

Plussid: Lõpp oli mõnevõrra üllatav.

Huvitav detail: MacGyveri teibi asemel sobib olukorra lahendamiseks alati AK-47. (Keerulisemate olukordade puhul mõni suurem kaliiber.)

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: