Söandaksin väita, et kui poleks olnud tasuta võrguversiooni, mis leidis fännide huvi ja heakskiidu, poleks olnud ka neid miljonit (ja lisa tuleb!) paberkandjat.
Tegevus toimub paarkümmend aastat pärast tuumasõda. Inimkond on samahästi kui hävinud, teadaolevalt on alles vaid need, kes jõudsid siis, kui pauk käis, põgeneda Moskva metroosse. Peategelane Artjom sündis veel rahu ajal, sõja järel elas koos emaga ühes metroojaamas. Paraku vallutasid selle jaama rotid, ema jõudis umbes neljase Artjomi ulatada dresiinil mööda kihutavale sõjaväelasele, kes ongi poisi üles kasvatanud – romaani sündmuste ajal on Artjomil aastaid üle kahekümne. (Tõenäoliselt mõjub elu maa all kuidagi pärssivalt, igatahes suhtutakse peategelasse igal pool kui poisikesse ja tundub, et tüdrukute vastu ei ole tal veel huvi tekkinud. No hea küll, ehk ei tahtnud autor tegevusliine asjatult segasemaks ajada...) Rahvamajanduse Saavutuste Näituse nime kandvas metroojaamas käib üsna rutiinne elu. Kaheksa tundi tööl (peamiselt kasvatatakse ja töödeldakse seeni ja sigu), kaheksa tundi und perroonile püstitatud telgis, ülepäeviti lisaks ka tunnid tunnelivalves. Selle viimasega läheb aga järjest kibedamaks, sest maa peal rängas kiirguses muteerunud olevused on leidnud kusagil põhja pool sissepääsu ja teevad üha innukamaid katseid viimaseidki inimesi nahka panna. Ühel päeval saabub salapärane võõras ja annab Artjomile ülesande, millest ei saa keelduda – selle täitmisest sõltub aga mitte ainult kodujaama, vaid ka kogu metroo kestmajäämine...
Niisiis quest nagu ulmes ikka, kusjuures teekond on vähemalt niisama tähtis kui kohalejõudmine. On omad reeglid, millises tempos ning kuidas tõuse ja langusi, võite ja tagasilööke just nii järjestada, et lugejat kõige tõhusamalt põnevil hoida. Selles osas võib ju väikesi lonkamisi märgata, aga üldiselt on autor sündmuste koos hoidmisega kenasti toime tulnud ning lõpus isegi üllatuse serveerinud. Siiski võlgneb teos oma publikumenu ilmselt sündmuskohale.
Inimolemuse lahkamiseks kasutatakse sageli reisikirja vormi ja/või erinevate inimkoosluste kirjeldusi. Ulmes on autoril selleks suht vabad käed, aga kaasneb kohustus oma maailm lugejale usutavaks kirjutada. Ning need erinevate reeglite alusel elavad kooslused peavad asuma üksteisest kättesaadavas kauguses. Lugu sellest ju ei muutu, kas purjetatakse saarelt saarele, sõidetakse praegusest tehnikast pisut tõhusamate rakettidega mööda Päikesesüsteemi või seni veel olematu tehnikaga mööda galaktikat, lihtsalt kirjanik saab endale meelepärasel moel lisada tehnilisi detaile või looduskirjeldusi.
Väga sageli võib kohata ulmekaid, milles autor pole suutnud sündmuskohti tajutavaks kirjutada või siis, vastupidi, on kulutanud kogu auru miskitele kirjeldustele, sündmuste ja tegelaste osas aga leppinud klišeedega. Antud juhul on autor kasutanud maailma, mis on mõõtmetelt lugejale hoomatav ja olemuselt vägagi tuttav, kuid kehtestanud selles tavatud reeglid. Ehk siis, jalgsirännak ühest metroojaamast teise võib võtta tunde, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel nädalaid, vahel aga täiesti võimatuks osutuda. Kus pole parajasti rotikarju, mutante, katku või muud taolist, seal on inimesed ise naabrite suhtes vaenulikud. Punasel liinil püütakse ehitada kommunismi ühe metrooliini tingimustes, naabruse trotskistid põlgavad neid nii madala eesmärgi pärast, kusagil on seltskond, kes püüab kolmeharulise svastika abiga vene genofondi puhtana hoida jne. Ning kui selgub, et Kremli kohal sügavuses pesitseb mingi inimesi neelav radioaktiivne plöga, siis lausub keegi elutargalt, et tõesti, kolmesaja aasta jooksul pole Moskvas ka midagi muutunud.
Niisiis, miljonitele metrookasutajate kujutlusvõimele on on antud lähtekoht, võimalus kujutleda kaunite, säravalt valgustatud jaamade asemele pagulaslaagreid tahmunud seintega koobastes. See võimalus võlub ilmselt ka neid, kes tavaliselt ulmet ei loe.
Vahel tuleks vene ulmet lugeda kasvõi seepärast, et “lääne” ja “ida” kangelased on erinevad. Kõige paremini sobiks seda erinevust iseloomustama vana anekdoot ahvist, miilitsast, kaikast ja kõrgel rippuvast toidupalast. Ehk et on hetki, mil üks arvab, et tuleb mõtelda, ning teine, et tuleb hüpata – ja vastupidi. Hetkedel, mil Jim kontrollib kolm korda oma relvastust ja koostab lisaks plaanile A igaks juhuks ja plaanid B ja C, pühendub Vanja igavikulistele küsimustele: Miks mina? Miks üldse? Mis mõte sel kõigel on? jne. Ning vastupidi: neis kohtades, kus Jim vajub mõttesse hea ja kurja olemuse üle, võtab Vanja ühe mehise klõmaka ja läheb annab kurjale pasunasse.
Ehh, minu enda Moskva kogemused piirduvad umbes veerand sajandi eest seal veedetud nädalaga, aga metrooga tuli siis iga päev sõita. Ning kuna see nüüd üsna elavalt meelde tuli, annan ma teosele ka väikestest puudustest hoolimata (kust kuradi kohast nad ikkagi nii palju padruneid said?) kõrgeima hinde.