Jaagup Mahkra
Pehmelt öeldes see lugu ei kõnetanud mind. Kasutatud on NII lootusetult vananenud stiili: pilvepiirilt alla vaatava kõiketeadva jutustaja igavad loengud; pealtnäha lineaarselt kulgeva sündmustiku juures oluliste episoodide lugeja eest varjamine, et need siis kulminatsioonis kõrvupidi kübarast välja tõmmata... Tegelikult oleks sellest materjalist saanud jutu teha küll. Kui suurem osa maailma kirjeldusest välja jätta ja praegu peitu jäänud episoodid toimumise järjekorras lahti kirjutada, võiksid peategelase topeltmängu psühholoogilised nüansid isegi huvi pakkuda. Praegusel juhul hinne 2 - ma ju siiski suutsin selle läbi lugeda.
Tade Thompson
Mitte midagi väga uut sündmuste toimumispaigas (meenub "Snow Crash") ega neis lenduvates hormoonides, lõpp on ehk natuke ebaloogiline, pärast Mahkra lugemist tundus nelja väärilisena, kogumiku laiemat konteksti arvestades siiski 3.
Meelis Kraft
Karm lugu. Kohaliku taustaga lugu. Hea lugu. Usutav lugu - selles mõttes, et alles päeva-paari pärast, kui loo lummus hakkab hajuma, võib tekkida kõhklusi: näiteks et kas kuus kutsikat on ikka ilvese tavaline pesakond. Ulmeline osa aga kahtlusi ei tekita. Üldiselt mulle ajamasinaga mängimine - sündmuste esitamine nö vales järjekorras - ei istu, aga antud juhul oli see õigustatud. Hindeks muidugi 5, kogumiku kontekstis isegi plussiga.
Seio Saks
Sümpaatne idee, millest oleks saanud enamatki välja arendada, praegune kild jääb nagu napiks. Avansina ja ka motot arvestades miinusega 4.
Kell Rajasalu
Meisterlikud eri värvi killud. Ühte kaleidoskoopi panduna jääb tervikpilt ehk pisut hõredaks, aga parem ongi salapära säilitada kui lugejat liigsete seletustega tüüdata. Kahtlemata 5
Häli Kivisild
Kohaliku taustaga ja nii hea lugu, et tahaks veidi viriseda. No et alguses on maailma võibolla liiga põhjalikult kirjeldatud. Võibolla oleks võinud neile põhjalaiustele lisaks numbritele ka oluliste asustatud punktide järgi nimed anda, et oleks lihtsam ette kujutada: Tõrva on vist üsna täpselt 58 peal. Ja (see on nüüd nali) natuke nagu feministlik on lugu ka: juttu on ühe pere nelja järjestikuse põlvkonna naistest, üsna tõenäoliselt olid neil ka isad, aga keegi isegi ei kahtlusta, et mõni kasulik omadus võiks neilt pärineda... Hindeks 5
Miikael Jekimov
Ma ei tea, miks, kuid mulle tundub, et tegemist on korralikult teostatud tellimustööga. Mis kipub tähendama, et autoril pole sisuga isiklikku suhet. Kirjeldused on väga head, selles osas on autor oma oskusi varemgi näidanud. Inimsuhted on klišeelik, heal tasemel sotsiaalporno. Ja lugu lõppeb ära seal, kus asjad võiksid huvitavaks minna - no et kuidas see katastroofijärgne ühiskond toimib, mida seal toodetakse, millistest vahenditest peetakse üleval pagulaslaagreid. Aus 3.
Henri Stravinski
Vabandust, aga see pole ilukirjandus, isegi kui koostaja seda tõsiteadulikuks fantastikaks nimetab. 1.
Veiko Belials
Nii väga see lugu mulle ei meeldinud, et mõnede proportsioonide või tempode üle viriseda, aga siinses kontekstis sobib 5 hindeks küll.
Edgar Pangborn
See on koostajal hea leid. Tõsi, tausta ja sündmusi koos hoidev liin, mingi sõge muusika, läheb minust väga suure kaarega mööda, ning aegumise märke on ka tunda. Ma ei hakanud originaali otsima, aga tundub vähemalt, et tõlkija on tekstiga hea kontakti leidnud. Kokkuvõttes 4.
Indrek Hargla
Siin tundus olevat paar väikest ebaloogilisust või vähemalt seletamata jätmist. Aga samas väärib rõhutamist, et suur osa viidetest varasematele sündmustele polnud esitatud tuima autoritekstina (nagu paraku mõnes teises jutus) vaid just selleks mängu toodud isiku kaudu. (Kas 'mälur' on kõige õnnestunum ametinimi, on nüüd iseküsimus.) Korralik lugu, pole põhjust madalamaks hindeks kui 5.
J.-H. Rosny seenior
See oli nüüd asi, mida ma esimesest peatükist kaugemale ei suutnud lugeda ja juba see nõudis suurt pingutust. 1.
Ma olen loetud Täheaegadele tavaliselt neljasid jaganud, iga kord on ju ka paar head juttu olnud. Kui esimene ja viimane tekst oleksid prügikasti jäänud, oleks seekordne üllitis isegi viite väärt, õnnestumisi oli tavbalisest rohkem. Ja vormistus. Ma saan aru, et vahel on tore pöörduda juurte juurde, Urmas Alase Täheaegades oli tekst leheküljel tõesti kahes veerus. Loodetavasti jääb see ühekordseks meenutuseks. Ning selleks, et saaks pealkirja järele pikad rallitriibud (?) joonistada, pidi iga lugu algama paarisleheküljelt, mis omakorda tõi kaasa sobimatutena mõjuvad reklaamiküljed.