Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977–

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Orioni vöö 1

(antoloogia aastast 2020)

Sisukord:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada. Selle üle, kas sellise "pisiasja" unustamine on mingi kultuuriline eripära, ma spekuleerida ei julge, sest ei tea jorubadest eriti palju.
Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...
Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...
Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...
"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus  küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2". 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.
Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.
Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima... 
Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem. 
Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud. 
Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi... 
Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...
Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...
Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...
Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed. 
Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.
Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.
 Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne). 
Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet". 
Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.
Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir,  seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.
Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast  pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...
Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen. 
Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise. 
Teksti loeti eesti keeles