Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Helen Käit ·

Libahundi päevik

(jutt aastast 2019)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-libahundi-paevik

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr. 92 (mai, 2019)
Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
1
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)

Pikk ja lohisev lugemine, milles on mõningane võlu, mis kutsub ikka lõpuni "kannatama". Kahjuks lugu kuhugi välja ei jõudnudki... Loo sissejuhatuses, mis on julgelt 2/3 kogu kirjapandust, keritakse üht ja sama mõtet niivõrd kaua, et kuskil poole peal tekib juba kange tahtmine kogu kupatuse lugemine vahele jätta ja otsejoones lõpuvaatusele hüpata. Kui juba alguslõigus kuulutatakse välja kogu loo point, siis milleks see vahepealne teen angst? Autor peaks olema ometigi juba sellest faasist möödas ning kerge googeldamine näitab ka tervet posu lastele ja noortele suunatud raamatuid raamatupoodides.
Võib-olla ma pole lihtsalt antud loo sihtgrupp? Liiga vanaks jäänud ja ei suuda enam suhestuda endast poole nooremate maailmavaluga? Loo mina-tegelasele tahaks karjuda - mees, sa oled libahunt! Anna lihtsalt tappa nendele kiusajatele! Me ju kõik teame, millised ühed õiged libahundid välja näevad, Stephenie Meyer kirjeldas seda meile! Katsu sa sellise kallal norida. Aga ei - meie loo peategelane tundub olevat mingi kasimata ja räpane, sorgus juustega tüüpiline emonooruk, kellel puudub positiivne isakuju, kes õpetaks oma poja maailmavaluga tegelema.
Oleks selles loos siis mingi moraal - ei, seda pole. Sisuliselt on tegemist lihtsalt koolitulistamise kirjeldamisega, ainult et kooli smugeldatud relva asemel on peategelase libahundiks olemise needus. Me ei saa isegi teada, miks peategelane libahunt on. Me ei saa teada tegelikult mitte midagi ja loo lõppedes vaatad aknast välja ja mõtled, et "noh, jah. Mis siis ikka..." 
 
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk. 

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles