Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 17: Päästa meid kurjast

(antoloogia aastast 2017)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
4
1
2
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (7)

Olgu siis üks žüriiliikme arvamus veel kirja pandud. (Rõhutades seejuures, et on väga hea, et žüriiliikmete arvamused on nii erinevad. Ja imestades, miks oli žürii poolt paremateks kuulutatud lugude kogumikule veel eraldi koostajat vaja, sest kohe pärast punktide kokkulugemist oli ju selge, millised lood trükki lähevad. Aga hea küll, kellegi nimi peab ju kusagil olema. Lihtsalt et koostajast rohkem oleks vaja olnud toimetajat, kes trükivead ära oleks parandanud.) Kõige nukram tõdemus oleks ehk see, et ükski lugu ei kuulu õigupoolest 21. sajandisse. Tähendab, need oleksid võinud vabalt olla kirja pandud ka veerand või isegi pool sajandit tagasi. Järgmist "Apelsinikollast" pole paraku keegi kirjutanud. Ei, pole hullu, kirjutati vahel ju päris häid jutte ka eelmisel sajandil. Aga sisuga on mind väga raske üllatada. Seepärast ma pöörangi rohkem tähelepanu stiilile. Sellele, kuidas just on juba aastatuhandete eest paika loksunud inimsuhete kirjeldused ja muidu muinasjutud sel korral kirja pandud. Sest stiilis, selles, kuidas asju nähakse, avaldub ajastu sageli selgemini kui sündmustikus. Püüdes alguses hästi lahke olla, leidsin, et laekunud 68st tööst lausa 28s oli midagi positiivset. Olgu või mõni mõttejupp või sõnaleid või looduskirjeldus. Neist poolte puhul võis täheldada teatud sarnasust kirjandusega. Ning tükki 5-6 oli isegi äratrükkimist väärival tasemel. (Millised just, selles osas läksid žürii arvamused muidugi lahku.)
 
Loomulikult oli ju  toredaid lugusid. Minu vaieldamatu lemmik oli "Tsölibaadi lõpp". Mitte küberpungi sugemete pärast, see osa jäi minu jaoks ehk isegi natuke lahjaks. Aga miskipärast ma kujutasin ette, et iga selle veidra perekonna liikme vaatenurgast saaks kirjutada uue loo, milles just tema eripära oleks olulises rollis. Kokku võiks saada kogumiku, mis võibolla - aga mitte tingimata - meenutaks näiteks Kutneri perekond Hogbene.
 
Veel meeldis mulle "Meie külas nähti imet". Tegelastel oli isikupära, sündmustik edenes tempokalt, mul pole ka midagi tõdemuse vastu, et hiiepuude vägi on suurem kui juhmivõitu tembutajal risti-jeesusel. Heal ja mitte-nii-heal jutul aitas vahet teha seegi, et võistlusel oli ka sellelel loole teise autori poolt kirjutatud järg. Mis tuletas meelde ammuse aja, mil Mari Laaniste ja Berk Vaher tegid koos võrguväljaannet ThePression, esimene oskas kirjutada, teisel ei õnnestunud see aga pingutustele vaatamata.
 
Ma ei saanud hästi aru Rauli virisemisest, et mõned lood on argised. Aga no milleks panna mingi seltskond ülevalgusekiirusel mööda Sigakoera tähtkuju kimama, kui samad probleemid võiksid esile tulla ka Paidest Türile sõites. Nii et mulle täitsa meeldivad lood, milles ulmelised sündmused toimuvad tuttavlikus keskkonnas. Väga võimalik, et mõnele lugejale on üksikemade probleemid võõrad, aga mina kujutasin "Kõik kivide pärast" peategelast väga hästi ette. Minu meelest oli see tore lugu ja alles mõne aja pärast tuli pähe, teine pool jutust jäi ju puudu, see, milles oleks kirjeldatud peategelase teisiku samaaegseid sekeldusi.
 
Üks võistluslugu meeldis mulle veel päris hästi, aga paraku olin ma žüriis ainus, kellele see meeldis, ja nii maandus see maikuu Reaktorisse. Loomulikult on hindajate taustad erinevad ja küllap olin ma ainus, kellele meenus, et üsna täpselt 35 aastat tagasi oli põhjanaabrite juures populaarne muusikapala, milles väideti, et peale mustade inglite teistsuguseid ei olegi (Tuomari Nurmio, Lasten mehuhetki).
 
Siis olid mõned meh? lood. Arvestataval kirjaoskuslikul tasemel, kuid eskapistlikud, kirjutatud kirjutamise enda pärast. Näiteks kogumiku nimilugu. No mida? mõtlesin ma lugedes. Misjaoks ometi? Kas see on tellimustöö miskiks küüditamise aastapäevaks? Või on Harriet Beecher-Stowe juubel tulemas? Ning roheliste seinte ja akende lugu algas eikusagilt ja sumbus eikuhugi. Aga võibolla on see jälle tulevase kena romaani peatükk, nii et las ta siis olla pealegi.
 
Ja kaks lugu, mis olid ehk kahest eelmisest pisut kohmakamalt kirja pandud, kuid tundus kuidagi, et nende kirjutamine oli autoritele tähtsam olnud - et neil oli suurem vajadus lugejale midagi öelda. "Enne kui lahvatab leek" ja "Tuulerändur".
 
Trükikirjal on omamoodi efekt. Kui mingi tekst on ikka juba raamatus, siis võib jääda mulje, et see on midagi väärt. Hinnegi tõuseks nagu automaatselt. Seega siis, Adler, Jürgens, Kalmsten ja eriti Näär: 1, mitte 0.
 
Ühe loo väljajäämisest oli mul veel kahju. Ma saan küll aru, et jällegi võisid teised žüriiliikmed pidada seda kehvasti teostatuks, aga midagi selles siiski oli. Reaktor korjas selle õnneks septembrinumbri jaoks üles. Vaatasin igaks juhuks üle ka Vennaskonna samanimelise video, mitte midagi ei olnud sarnast. Mitte et pidanuks olema.
 
Et siis BAASi hinneteks teisendades: kolm viit, kaks kolme, kaks nelja, neli ühte. Tervik saab kokku nelja pigem ajastudokumendina kui väärt lugemismaterjalina.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kogumiku algul kätte võtsin, arvasin, et loen ehk kaks-kolm lugu valikuliselt. Siiski läks nii, et lugesin kõiki lugusid, ka neid, mille autorid mulle seni tundmatud olid olnud. Ei tulnud kahetseda, sest tervikuna oli Täheaeg 17 huvitav lugemisvara. Parimaks pean Lannese "Enne kui lahvatab leeki", eelkõige laiahaardelise teemakäsitluse ja huvitavate tegelaste pärast. Väga tugev oli veel Maniakkide Tänava "Tsölibaadi lõpp".
Teksti loeti eesti keeles

Regulaarselt toimuvatel konkurssidel, nt Eurovisiooni lauluvõistlusel võib olla tunnistajaks fenomenile, et osad jooksvale konkursile jõudnud lugudest on suuremal või vähemal määral eelmise aasta võiduloo kloonid. 2017. aasta jutuvõistluse puhul tabas mind sarnane deja-vu päris mitme esikümnesse jõudnud loo puhul, ehkki muidugi matti oli võetud erinevatelt eelmiste aastate esikümne, mitte ainult võidulugudelt, aga sellest juba üksikarvustustes. Muidugi võis see mulle nii vaid tunduda, sest ilu on ikka eeskätt vaataja silmades.
Igatahes, kahe esimese loo lugemise järel, millest üks oli äraütlemata puine ja võrdlemisi loetamatu ning teine idiootlik farss koos kõigi oma värdjate tegelastega, mõtlesin, et kui kaks konkursil parimaks tunnistatud lugu nii kehvad on, mis siis veel edasi tuleb. Õnneks, nagu ikka, selgus peagi, et asi pole lugudes, asi on žüriis, kes oma ilmlist tarkust sedakorda sel moel paista lasi.
Seda on vist korduvalt öeldud, et jutuvõistlusel saavad kokku nii ulmeteadlike autorite kirjanduslikult konarlikud kui ulmekaugete autorite palju paremini kirja panud lood (selle tüübi kõige iseloomulikumaks esindajaks antud võistlusel on "Kõik kivide pärast"). Sedakorda oli (heas mõttes) kõige pöörasem lugu ka tehniliselt igati adekvaatselt kirja pandud ja minu paremusjärjestuse esikoht kuulub üsna selge edumaaga "Raskele vihmale".
Paremuselt teiseks asetaksin T.K. Jürgensi "Jumala hinguse", mis on küll üpris vanamoodne tekst (oleks võinud ilmuda juba 50 aastat tagasi), aga selles on absoluutselt kõik paigas.
Järgnevad
3. Rohelistest välisseintest plastakendeni...
4. Meie külas nähti imet
5. Tuulerändur
6. Kõik kivide pärast
7. Juhtmevaba armastus
Ja edasi juba see, mida ei saa enam päris kirjanduseks pidada.
Üldiselt tundub mulle, et eelnenud kahe võistluse esikümne tööd olid keskeltläbi huvitavamad. Võib-olla on see märgiks sellest, et tõusulaine hakkab ammenduma.
Teksti loeti eesti keeles

1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

 

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

 

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

 

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

 

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

 

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

 

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

 

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

 

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

 

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

 

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

Teksti loeti eesti keeles
6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles

Kui tahta kuidagi "Ulmejutuvõistlus 2017" Täheaja erinumbrit kokku võtta, siis peab ütlema, et taas on žüriile hinnangute andmine meie skeenes kohati varjutamas lugusid endid. Seega ei midagi uut. Arusaadavalt põhjustab igasugune subjektiivne hindamine osades paksu verd ja teistes vastupidiseid tundeid, kuid minu meelest on kogumikku mahtunud lood väga loetavad. Ainult mõne puhul ei osanud ma seisukohta võtta ning jätsin need ka hindamata, kuna noh... ei oska seisukohta võtta. Või lihtsalt pole minu teema ja ei hakka ka selle pärast mingit nõrka hinnet panema.
 
Kordan siis veel üle, et Manfred Kalmsteni "Raske vihm" valmistas mulle väga positiivse (sisu ja teostuse mõttes) lugemiselamuse ning pean seda võistluse parimaks looks. Mis viga muidugi Stalkeri järel targutada, aga see hinnang on tõesti auhinnast sõltumatu ning värske laureaadi staatus on pigem lihtsalt küpseks tumekirsiks tordil.
 
Järgmisel tasemel oleksid Maniakkide Tänav "Tsölibaadi lõpp" ja Miikael Jekimov "Tuuleerändur". Mõlemad tundusid olevat terviklikud lood ning eristusid piisavalt ülejäänud juttudest.
 
Triinu Merese "Rohelistest..." ja Dani Adleri "Juhtmevaba armastuse" paigutaksin ma kolmandale riiulile, kus autorid olid mitte niivõrd ulmele keskendunud kui millelegi muule ja nad teostasid end selles oivaliselt.
 
Aleksander D Lannesi "Enne kui lahvatab leek" ja Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"... noh, nendega tuleks veel tööd teha. Samas ei ole need ka halvad jutud.
 
Ootan huviga, mida järgmine ulmejutuvõistlus, mis kuulu järgi juba järgmisel kevadel aset leiab, meie algupärandisse toob.  
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Lugu omapäraste vana-eestlaslike nimedega tegelastest, kes üritavad kosmilist eksperimenti teadustöö raames läbi viia ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.
 
Autor on peatähelepanu eksperimendile endale suunanud ja suuremast maailmapildist või sellest, milleks seda kõike tehakse, me suurt teada ei saa. Samas on Loolaid lõbusalt sündmusi kirjeldamas ja lugu liigub aina hoogsamas tempos edasi. Ehk võiks veidi ette heita loo keskel aset leidvat liigset hüplikkust ühelt vaatelt teisele. Lasta tegelastel natuke pikemalt juurelda oma tegevuse, ümbritseva ja/või tagajärgede osas. Praegu jäi lugu tegevusplaani väljaladumiseks ja oli raske otseselt kellegagi seltskonnast suhestuda. Et miks ikkagi nii ja naa? Või näha mõnd sisemist dilemmat, nähtu üle juurdlemist vms. Samas idee oli lõbus ja lahendus mõnusalt lahtine. Meeleolukas lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles

Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Kui tahta kuidagi "Ulmejutuvõistlus 2017" Täheaja erinumbrit kokku võtta, siis peab ütlema, et taas on žüriile hinnangute andmine meie skeenes kohati varjutamas lugusid endid. Seega ei midagi uut. Arusaadavalt põhjustab igasugune subjektiivne hindamine osades paksu verd ja teistes vastupidiseid tundeid, kuid minu meelest on kogumikku mahtunud lood väga loetavad. Ainult mõne puhul ei osanud ma seisukohta võtta ning jätsin need ka hindamata, kuna noh... ei oska seisukohta võtta. Või lihtsalt pole minu teema ja ei hakka ka selle pärast mingit nõrka hinnet panema.
 
Kordan siis veel üle, et Manfred Kalmsteni "Raske vihm" valmistas mulle väga positiivse (sisu ja teostuse mõttes) lugemiselamuse ning pean seda võistluse parimaks looks. Mis viga muidugi Stalkeri järel targutada, aga see hinnang on tõesti auhinnast sõltumatu ning värske laureaadi staatus on pigem lihtsalt küpseks tumekirsiks tordil.
 
Järgmisel tasemel oleksid Maniakkide Tänav "Tsölibaadi lõpp" ja Miikael Jekimov "Tuuleerändur". Mõlemad tundusid olevat terviklikud lood ning eristusid piisavalt ülejäänud juttudest.
 
Triinu Merese "Rohelistest..." ja Dani Adleri "Juhtmevaba armastuse" paigutaksin ma kolmandale riiulile, kus autorid olid mitte niivõrd ulmele keskendunud kui millelegi muule ja nad teostasid end selles oivaliselt.
 
Aleksander D Lannesi "Enne kui lahvatab leek" ja Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"... noh, nendega tuleks veel tööd teha. Samas ei ole need ka halvad jutud.
 
Ootan huviga, mida järgmine ulmejutuvõistlus, mis kuulu järgi juba järgmisel kevadel aset leiab, meie algupärandisse toob.  
Teksti loeti eesti keeles

Tänava lugu on hea näide valemipõhisest kirjutamisest ja valemi all ei mõtle ma siin üldisi (ulme)kirjanduslikke nippe, vaid selliseid, mis kõnetaks võimalikult paljusid žürii liikmeid. Tema õnnetuseks jäi välja üks oluline reegel - tegelased peavad kohvi tarbima, mida paar teist tüüpi oma loo kirjutamisel ohtralt ekspluateerisid. Seetõttu jäi kahjuks tipp napilt saavutamata. Sellegipoolest on Tänava jutus hoogu, küberpunki ja transhumaanseid teemasid, lapse elu päästmist, nalja ja omajagu ulmebutafooriat. Korralik seikluslugu ühest düsfunktsionaalsest perekonnast, mis tavamaailma loogika järgi ehk üldse koos püsima ei peaks. On tõesti jant kosmoses, aga see on muhe. Lisaks teeb loole kindlasti au tiitel "eesti ulme jäledaimate tegelaste esindusisik", mis peaks iseloomustama perekonnapeast ema. Kui see pole meeldejääv isik, siis kes veel võiks selleks olla?
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pea pool Lannesi jutust läbi töötanud, hakkas tunduma, et jätan pooleli, sest see oli liialt igav ja arusaamatu tšillimine teemal lahedate-sõpradega-matkal. KUID korraga muutus kõik, kui peategelane läbi portaali paralleelmaailma sattus. Siis paranes lugu tunduvalt. Ära kadus omadussõna "igav". KUID selle asemel tuli rabedus. Rumal tudeng käitus kohati totrana ja samas (olles loo alguse ning kirjelduste põhjal täielik põmmpea) suutis mingeid asju lennult taibata. Tasuks veidi parem/usutavam taust peategelasele mõelda ja ülejäänud kuute tüüpi tõsisemaks kujutada, sest nende jutt ja käitumine ei läinud hästi kokku. VÕIMALIK, et jutu mahupiir hakkas seinana ette tulema ja autor tahtis lahedad ideed (mis olid tõesti lahedad ja teose parimaks osaks!) ruttu tegelaste läbi ette vuristada, mistap muutusid dialoogid pigem loenguteks. Kui seda lugu rahulikult veel mudida, saaks kokku suurepärase loo. Žürii antud kõrge koht on mu meelest selle kinnituseks.
Teksti loeti eesti keeles

Pean häbiga tunnistama, et pole varasemaid Adleri jutte lugenud ning seetõttu selline võrdlusmoment puudub. Mis mulle loos meeldis? Järsk muutus, kui robotid kurjaks muutusid. Ilus ja õõvastav stseen. Uurija unelemine uurimisel. Kõik tundus arusaamatu ja ega peategelane ise ka ei paistnud mõistvat. Seega meeldis see magus teadmise tunne, et varsti läheb asi vastikuks. Lugeja ette loodud kontrast oli niivõrd kõlavalt õhus. Miinusteks siin juba välja toodud segane politseiüksuse tegutsemine juhtumi jooksul. Action-stseenid olid natuke kohmakad ja loogikaaukudega, siin oleks vaja veidi rohkem süvenemist ja toimetamist. Adleri tugev külg väljendub mu meelest selgelt jutu esimeses pooles. Kokkuvõttes tuleb tubli hea ära.
Teksti loeti eesti keeles

Miikaeli võluvik noorest nõiast Ukust oli mõnus vaheldus teistele kogumiku lugudele. Tõesti, žanri kaanoneid järgiv kiire coming-of-age kulgemine, kui peategelasel tuleb oma jõudude ja oskustega rinda pista mitte ainult meistri tapnud tegelastega, vaid ka müstilise kurjusega metsas. Mulle kuidagi istub antud autori hõljuv kunstiline keelekasutus, mil pole tihtipeale helgusega mingit pistmist. Väga hea sooritus!
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb nõustuda Stalkeritel hindeid andnud fännidega - tõesti parim algupärane jutustus eelmisest aastast ja kahtlemata antud kogumiku tugevaim! Ma imetlesin lugedes Kalmsteni lobedat sulge seenetava maailma kirjeldamisest. Meeldis hallivarjuline peategelane, mõnusad aurupungilikud detailid, oskus salapära kirjeldada, leidlikud sõnad (tumedan jt) ja ideed veidratest olenditest, paralleelmaailmast ja ka peamine idee, miks see kõik nii oli ning mida tegelased selle muutmiseks ette tahtsid võtta. Senimaani elustuvad stseenid tollest loost mälupiltidena mõtteis. Vägev sünge lugu! Palun veel.
Teksti loeti eesti keeles

Mu meelest on Triinu jutt sattunud lihtsalt valesse kogumikku. Jajah, jutuvõistlus ja mis kõik veel. Lugu räägib põhimõtteliselt alamklassi ärksa vaimuga naisest, kes hakkab aadelkonnale ja viimase kehtestatud absurdse(te)le nõudmis(t)ele vastu. Oma piina, vere ja vaat et ka elu hinnaga. Peamine osa loost keskendub tegelase olemusele ja moraalile, mis on väga Meresele omane ja minu meelest siin hästi realiseeritud. Jutu ulmeline osa on minimaalne. Lugu võiks väga vabalt toimuda meile tuntud pimedal keskaegsel perioodil ja isegi see majade värvimise probleem - täitsa usutav absurdsus ka kusagil põhjapoolsest minikuningriigis eelmise aastatuhande esimeses pooles. Pigem tundub tõesti, et näeme osakest Triinu "Lihtsad valikud" universumist, mis iseseisva tükina jääb ulmeloona veidi õhukeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Külaeided kambakesi kolli rappimas.
 
Minu meelest on selles loos kolm probleemi: ulmet liiga vähe, ropendamine ja tegelased. Kui alustada kohe esimesest, siis jäi seda üleloomulikkust mu maitse jaoks väheks. Rohkem veidrust või anomaaliat eitede igapäevaellu. Või kui oli rõhk õudusel, siis oleks taht rohkem õõva. Ropendamine - olgu kohe ära öeldud, et mul pole ropusti ütlemise vastu midagi. Probleemiks on pigem see, et tegelaste suupruuk oli vaene roppusi edastades. Oleks võinud olla naiste puhul loomingulisem. Pigem kasutada tavavestluses vandumist ja kuna lugu oli humoorikas võtmes kirjutet, siis leiutada lahedamaid väljendeid kui t*ra, p*rsse jne. A la "oh sina igavene Pärtli-Aadu aisaürask", "Malle lehmaroju mädapaistes udar" (möönan, et ma olen selles nõrk) või midagi muud jaburat. Kui situatsioon on eluohtlik, siis olen nõus, et pole aega sõnadega kenitleda ja tuleb see karvane sõna huulilt välja kangutada. Siit jõuame kolmanda punktini. Vähe sellest, et eitesid oli raske üksteisest eristada, neid oli raske ka meestest eristada. Olgu, nad jõid vähem (vist?) ja neil olid rinnad. Puudus võimalus pugeda mõne laheda eide nahka või kujutada ette, et oh... see on nagu mu vanaema, kes vajaduse kärbiku või vintpüssiga kolliga madistab. Loo muheduse eest siiski tärn juurde!
Teksti loeti eesti keeles

Mingid lood on lihtsalt sellised, mis jäävad pärast lugemist painama või mille üle leiad end alatasa mõtlemast. Antud jutu puhul kogesin esimest täiega omal nahal, kui hommikul üles ärkasin ja avastasin, et õnneks oli SEE kõik unenägu! Pidev äng ja korduvad kaadrid Tartust Herne või Oa tänavalt, Emajõelt kanduv udu, tuhmid tänavalaternad, mis ei suuda pimedusest korralikult läbi tungida, üleeelmise kümnendi lagunevad puumajad jne. Ja keegi nagu jälgiks kogu aeg, kuigi tänavad on inimtühjad. See on vastikult pidev!
 
Umbes taoline oli ka Jekimovi peategelase Renani elu, kes pidas pandimaja. Kätte jõuab päev, mil teda külastab Laenuhai, kes käib regulaarselt tasu nõudmas. Paraku tühjendati Renan eelmisel ööl rahast ja asi tundub halb. Kuid Laenuhai annab mehe kätte hoiule hoopis ühe kauni teekannu, mida ei tohi mingil tingimusel kellelegi teisele anda. Kas see on võimalik? Mis pagana teekann see on? Kes see Laenuhai tegelikult on, et ta kogukonda ja Renanit terroriseerib?
 
Tekst on täis pikki olustikukirjeldusi ja peategelase suhestumisi ümbritsevasse. Kingilikult sünge õhustik. Nagu ülal kirjutasin, oli jutt mulle mõjus. Loo lahendus oli segane, kuid eks tuleb autorilt nööbist kinni võtta ja pärida, et mis pagan seal nüüd toimus. Kindlasti kaaluda selle jutu lisamist Tuumahiiu tulevasse numbrisse.
Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi kohalik õuduslugu räägib ühest nn kontorirottide seltskonnast, kes otsustavad ette võtta väikese retke Kaansoo keskel asuva soojärve saarekesele, et seal onnis mõnusalt öö veeta ja romantitseda. Retke käigus avastame koos tegelastega, et soos ei ole asjad kõik päris nii nagu peaks. Esinevad veidrad anomaaliad - mittetöötav kompass, kahtlane häälte puudumine, olematu mobiililevi jms. Õudusloole kohaselt ei hakata liigselt pead vaevama ja rühitakse edasi. Neid ei peluta ka ühe liikme peaaegu uppumine laukasse. Lõpuks jõutakse pärale ja võiks saabuda oodatud romantiline hetk kahe peategelase Alari ja Helena vahel. Kuid Kaansool on nendega teised plaanid...
 
Olles vahetult lugenud Weinbergi romaani "Tõrkeotsing", kerkis silme ette sealne eriväelase taustaga keskkonnateadlik peategelane Maris. Siinses loos tegutseks mõnes mõttes tolle kuti sarnane tüüp. Tuttavlikud motiivid nagu Afganistaan, hullumajas istuv protagonist, keskkonnateaduse õpingud... Mul on tunne, et see tüüp on tegelikult väga sarnane kirjaniku endaga. Samas, miks mitte kirjeldada tegelast, keda ise väga hästi tunned :) See pole etteheide, vaid lihtsalt tähelepanek.
 
Lugu ise algab rahulikus tempos ja loob õuduslooks vajalikku atmosfääri. Kuid ei maksa arvata, et leiame siit tüüpilise etnosugemetega rupskiloo või painajasteri. Peagi suubume müstikalt Weinbergile tuttavliku teadusulme valdkonda, mis jällegi pole miinus. On tore tegelastega koos avastada, et asjadel on täiesti loogilised seletused. Oma ülesehituselt meenutab see veidi Joss Whedoni "The Cabin in the Woods" filmi, kus samuti nii öelda klassikaline õuduslugu pöörab ühtäkki hoopis millekski muuks.
 
Spoiler!!! Veidi jäi kripeldama lõpuosa - viimane peatükk - mis oleks ehk võinud üldse olemata olla. Piisanuks paarist lausest kirjeldamaks, et sarnane juhtum on aset leidnud ja meditsiiniasutusse on saabunud inimesed kaitseministeeriumist. Tausta andmise peategelasele oleks võinud surada jupi kaupa eelneva teksti sisse.
 
Üldjoontes oli siiski väga lobe lugemine ning Weinberg võiks julgelt proovida õudusžanris veelgi sügavamat vagu künda. Hindeks tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tchaikovsky lühike romaan räägib meile tundmatul peamiselt maismaaga kaetud planeedil toimuvast. Inimesed elavad väikestes kogukondades, mis koonduvad hiiglaslike puude ümber. Külas on kolm tähtsamat tegelast - Arst, Arhitekt, Seadusemõistja - kes saavad rolli puudes elavate eriliste putukate (Valijad) torke järel. Sellega istutatakse väljavalituisse seadmed (Vaimud), mis läbi kandjate kogukonna elu juhivad. Loodus on planeedil küllaltki vaenulik ja kogukonnad peavad harmoonilist koostööd tegema, et elus püsida. Kui keegi reeglite vastu eksib või vägivallatseb, määritakse ta Seadusemõistja otsuse põhjal spetsiaalse ainega kokku. Aine tungib sügavale organismi ja kõige muu halva juures takistab enamikku looduses eksisteerivat toitu süüa. Peategelane Handry saab nooruses õnnetuse läbi veidi tolle ainega kokku ja täiskasvanuks saades vaevavad teda endiselt probleemid. Küla kogukond ei taha teda omaks võtta ja tuleb päev, kus mehe enda lihane õde, kes saab Arsti rolli, peab venna sunniviisiliselt pagendusse saatma. Mida Handry pagenduses külade, planeedi ja inimkonna mineviku kohta avastab, jääb juba lugeja avastada.  
 
Autor on teinud suurepärast tööd maailma loomisel. Hoolimata ülimalt lühikesest teosest, valdas tegevustiku osas mind paaril korral küll väike üllatusmoment - ahaa, sellepärast siis see või too oli nii. Tõsi, ega meile eriti tegelasi välja joonistata, aga mulle olid protagonisti käigud, väikesed mõtted ja coming-of-age täiesti usutavad. Täitsa leidlikult oli kasutatud tuntud troope ja lõpp jättis piisavalt lahtiseid otsi edasisteks mõtisklusteks. Kokkuvõtvalt selline biopungilik tehnofantaasia.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus ja kiire kooljalugu Eesti piiriäärsest külakesest. Õõva tekitava loo kohta oli see väga humoorikalt kirjutatud. Lõpust jäi pauk kuidagi puudu, aga ega midagi hullu ka polnud. Teekond sinna oli vahva.
Teksti loeti eesti keeles
8.2018

Tegemist on otsese järjega A.C.Clarke'i Nebula võitnud lühiloole "A Meeting with Medusa". Kaks autorit, Baxter ja Reynolds, on võtnud nõuks pisikesest materjalist terve tegevust täis romaani välja kasvatada ja minu meelest täitsa hästi. Algmaterjal oli pigem selline mõtisklus kohtumisest tundmatuga. Pean tunnistama, et võtsin romaani ette just Reynoldsi nime pärast, kuigi lugedes tundus, et pigem on see Baxteri kirjutatud. Samas oli raamat väga loetav ja maailm intrigeeriv.
 
Loo peategelaseks on küborg nimega Howard Falcon, kes on kogu inimkonnas ainulaadne. Inimesed harrastavad pigem eksperimenteerida enda bioloogiaga (pikendada elu jms) kui ehitavad uue inim-masin hübriidi Falconi kõrvale. Meie rass on sajandi jooksul jõudnud vallutada Päikesesüsteemi ja üldiselt endaga rahul. Jupiteri atmosfäärist leitud hiiglaslikud meduusilaadsed eluvormid on jäetud omapäi, sest vastuvõetud seadus keelab kontakti võõra tsivilisatsiooniga, kuid lubab eemalt jälgida. Loomulikult ei saa inimesed hakkama masinateta, kes kuudel ja asteroididel väärtuslikke materjale kaevandavad. Falcon, kes on põhimõtteliselt surematu ja käinud lugematutel missioonidel üle süsteemi, saadetakse uurima üht ääreala tehast, kus masinate töö on millegipärast seiskunud. Seal kohtub ta Adami nimelise robotiga ja talle on tehtud ülesandeks kord majja lüüa ja masinate mõistused alglaadida, kui need omapäi mõtlema kipuvad. Falcon otsustas teha midagi muud, millele järgneb Masinate iseseisvumine ja paratamatu konflikt inimkonnaga.
 
Mulle meeldisid lahedad ideed, kuidas Jupiteri sisemust ära kasutati, kuidas Masinad järk-järgult inimesi paika panid, arutlused looja-loodu teemadel, intelligentne ja inimkeelt rääkiv ahvide rass (Simps) ning loomulikult avastus, et inimeste ja masinate omavaheline kraaklemine on kõigest köömes tõelise ohu ees. Baxter ja Reynolds on mõlemad sellised autorid, kes tahavad omi lugusid raamida usutava SF butafooria ning ideedega. Seda leiab lugeja siit külluses. Lugu ise on põnev ja eepiline ulatudes üle mitmete sajandite.
 
Miks siis ikkagi 4 tärni? Minu meelest koormasid minevikulõigud alternatiivajaloolisest käsitlusest 20. sajandi kosmosevõidujooksust ning Maa ühisest pingutusest ligineva asteroidi hävitamiseks antud teost. See nn teine liin ei haakunud hästi looga ja oli nagu kunstlikult sinna külge poogitud. Sellele vaatamata on antud romaan korralik õnnestumine SF klassiku töö jätkamise näol täis vahvat sensawundat ja suuri ideid.
Teksti loeti inglise keeles

Scalzi romaanidel on mu meelest üks hea omadus - neid on võimalik väga kiiresti ja kergelt tarbida. Lihtne keelekasutus, lühikesed laused, selged tegelased, põgusad ideekesed, mis ei väsita ka peavoolu lugejad ning palju-palju dialoogi. Jah, vanamehe triloogias on ta surunud natukene rohkem tegevust romaanide sisusse, aga üldpilt on siiski väga sarnane. Ja see pole tingimata halb asi üldse. Marketing on tal kõva, leping Tor-iga vägev ja las siis vana treib neid edasi.
 
Antud loos on tõesti kõige ägedam see Flow nimega kosmiline struktuur, mis võimaldab inimkonnal valgusest kiiremini kindlatesse tähesüsteemidesse rännata. Kui see hakkab moonduma ja tekib oht erinevate kodade/asunduste isoleerituseks ühtsest impeeriumist... noh, sellise sätungi püsti panemisega sarja avaromaan peamiselt tegeleb.
 
Paar väikest pööret on ka loos, mis muidu üsna sirge kulgemine. Kerge ja mõnus lugemine ning minul tekkis küll huvi triloogia järgmiste osade vastu, mille nimed ja isegi väljatulemised on juba välja hõigatud.
Teksti loeti inglise keeles

Väga rahulik kulgemine läbi naisterahva kirjade tema elu erinevatest ja rasketest perioodidest. On ka natuke ulmet: nanotehnoloogia, miljonilinn Tamsalu, mis on sisuliselt kõrgtehnoloogiline tehas ja selle ümber koondunud taristu, mille sees inimestel on hoopis teised väljakutsed, kui neil, kes linnatarast väljas elavad. Nautisin Mairi kirjakeelt - sõna otseses mõttes - sest raamatu peatükid ongi sisuliselt kirjad oma praegusele mehele. Armas ja südamlik lugu, aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

Väikese vahega on kirjanik Triinu Meres avaldanud kaks ulmeromaani, mis on Eesti tingimustes üsna haruldane ja tähelepanu väärt sündmus juba iseenesest. Eelmine romaan “Lihtsad valikud” sai ära märgitud Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise kohaga. Selle sündmuse tuules on ehk mõnevõrra märkamatult ilmunud kirjastus Fantaasia “Orpheuse raamatukogu” sarjas Merese uus teos. Siinkohal pole paslik peatuda pikaks arutluseks, et miks just selles sarjas jne. Koostaja Raul Sulbi on otsust ise avalikkuse ees põhjendanud sellega, et samanimeline lühiromaan (mis moodustab põhimõtteliselt käesoleva teose esimene osa) ilmus tema poolt koostatud antoloogias “Täheaeg 11”. Miks mitte siis oma “lapsukest” enda ligi hoida. Kuid keskendugem siiski peamisele – Merese romaanile.

Ütlen kohe alguses, et tegemist on hea raamatuga, kus on piisavalt möllu, tõsiseid teemasid, mõtisklusi ja tundeid, lumist metsafantaasiat vaheldumisi vere, higi, pisarate ja… tolle neljanda kehavedelikuga. Korralik sünge žanriulmekas.

Romaani tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, mida on üldjoontes kujutatud üsna tuttavlikult ehk see kõik võib vabalt Maal toimuda. Millalgi on aset leidnud sündmus, mida tegelased nimetavad Pauguks, ning selle tagajärjel on tsivilisatsioon langenud arengutasemelt tuntavalt allapoole. Tekkinud on omalaadne kolmekihiline kastiühiskond: Linnas elavad heal järjel ja tehnoloogiliselt edumeelsed. Külades elavad vaesemad, kes Linna varustavad ja tasuks piskut vastu saavad. Metsas uitavad kodutud lindpriid ehk bandiidid, kes ülejäänutelt toitu ja muud eluks hädavajalikku röövivad. Selleks vahendeid valimata. Lisaks tegutsevad metsas hiigelkasvu müstilised olendid – kuningad.

Teose kolm osa kirjeldavad tegevust ja maailma erinevate tegelaste vaatepunktist. Mõned kohad on täis äärmiselt tihedat ja võigast (näiteks inimeste söömine) tegevust. Teisalt tõmmatakse lahingust veidi hinge ja tungitakse tegelaste hingesoppidesse. Probleemid ja valikud, mida inimesed peavad lahendama või tegema, pole lihtsate killast, aga Meresele meeldibki nii. Autor pöörab tähelepanu erinevate poolte esindajatele näidates ilmekalt, et miski pole iial nii must-valge kui esmapilgul võib tunduda. Mõnevõrra ootamatu oli romaani eskaleerumine viimastel “minutitel” tõsiseks revolutsiooniks. Jah, seletused ja põhjendused on olemas. Loogilised. Sättung ka. Kuid sellest hoolimata tundus see veidi liiga pea-ees-tulle hullusena.

Kes on romaani peategelased? Minu jaoks kindlasti kuningad, kes küll päevavalguse eest peitu poevad, aga seda hirmuäratavamalt pimeduse saabudes tegutsevad. Poolsurematud, tugevad, kiired ja halastamatud olendid. Teose arenedes kergitab Meres veidi saladuseloori nende päritolu kohta, mis autorile omaselt pole ülemäära detailne, aga pusle klapib kokku küll. Kuningate võime enda ümber kogu tehnika rivist välja viia annab loole mõnusa fantasy hõngu. Peale kuningate – õigemini ühe edumeelsema nendest (Tume) – ei oskagi Merese vaieldamatult sündmusterohkest loost konkreetset kangelast või antagonisti välja tuua. Seda ehk pole vajagi, sest samastumist rasketes oludes siplevate tegelastega on piisavalt. Nagu ennist öeldud, keegi neist pole läbinisti halb või hea, lihtsalt olud on sellised ja ellu jääda soovivad ju kõik.

Mind üllatas, kui erinevalt oskab Meres kirjutada. Tema kaks seni avaldunud romaani erinevad üksteisest minu jaoks kui öö ja päev. See demonstreerib mu meelest ilmekalt autori võimekust ja enesekindlust luua erisugust materjali. Siin leidub palju vänget suupruuki, sõdurilikku ärplemist ja tundub, et ka militaarterminid koos vastava butafooriaga on paigas. Võimalik, et autorile olid abiks sõbrad, kes teemat valdavad, aga plusspunktid lähevad igal juhul talle kirja. 

Teine aspekt, mida Meres ise korduvalt rõhutab – tähtis on loogika. Seda nii tegelaste käitumises, nende suhtlemises kui ka maailmas tervikuna. Täiesti nõus ja mul pole erilisi etteheiteid teoses selle kohta välja tuua. Ainult et veidi naljakas oli seda loogika tagaajamist lugeda literaalselt kirjapildis. Mulle tuli turtsatus peale, kui üks isik otseselt lajatas: “Kus on loogika?” See on nii Triinulik lause, et ma ei saanud esiti peast kujutlust autorist, kes on salamisi tegelase nahka pugenud ja nüüd mulle pildilt käed puusas vastu vaatab.

Põnevust jagub sõna otseses mõttes viimase leheküljeni ja kokkuvõttes on Meres igati korraliku ulmeromaaniga hakkama saanud. Minu poolest võiks vabalt sellele järge meisterdama hakata, sest maailm pakub endiselt suurel hulgal avamisvõimalusi.
https://www.ulmeajakiri.ee/?triinu-meres---kuningate-tagasitulek
Teksti loeti eesti keeles

Üks eepilisemaid SF lugusid, mida olen viimasel ajal lugenud - just aja- ja ruumiskaalal. Reynoldsi muudest sarjadest täiesti iseseisva romaani sisu tegeleb peamiselt "liha" vs metalli intelligentsi võitlusega. Kui välja jätta stseenid ühe Gentian liini sadistliku naisterahvaga, kes kättemaksuks ohvreid lausa organiteks ja rakkudeks segmenteerib, on käesolev romaan võrreldes RS maailmaga oluliselt helgem. Alguses oli raske oma mõistust raamatu mastaabi ja toimuva ümber mässida, kui loo arenedes toimus selginemine ning siis sai üha uusi paljastusi või seletusi endasse ahmitud. Lõpuks selgub, et autor oskab ka südamlik olla. Kui tõesti saab teoks Reynoldsi lubadus sellesse maailma juurde kirjutada, oleks tore lugeda mitte niivõrd "kübemekeste" (ma ei tea, kas see on hea vaste terminile "shatterlings") sekeldustest Linnuteel, vaid saada teada, mis toimub naabergalaktika(te)s. Mis tegusid teevad Esimesed Masinad ja mis asja ajavad/ajasid Priorid, kelle eksistentsi ei mõõdeta miljonites aastates (nagu inimestel ja masinatel), vaid miljardites.
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et pärast Revelation Space triloogiat võtan Reynoldsi loomingust väikese pausi, sest gootilik ängi täis sünkteadusulme võttis heas mõttes võhmale, aga internetis Häid Raamatuid kammides jäi alatasa silma tema lühiromaanide/-juttude kogumik Galaktiline põhjakaar. No ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läbi ta lugesin. Õigem oleks vist öelda, et ahmisin.

[fänboy kiiduhala]
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldib Reynoldsi stiil ja tema RS maailm. Reynoldsi lühitööd on ühel või teisel moel (võtmetegelased, sündmused) pikkades romaanides juhtunuga läbipõimunud ja pigem leiab neist seletusi mõningatele aspektidele, millel raamatutes on põgusalt peatutud. Seega kena täiendus tulevikuajaloo maailmale, kus erinevatel pooltel, paikades ja ajalises mastaabis tegutsejad.

Great Wall of Mars (4/5)
Pean tunnistama, et kogumiku kaks esimest lugu olid mu esimeseks tutvuseks autoriga ja said varemalt eesti tõlkes läbi loetud. See polegi võib-olla halb lähenemine, sest Marsi Müüris antakse päris hea ülevaade demanarhistide ja ühendujate algsest konfliktist ning sündmustest, mis kahe inimkonna grupi teed lahku viisid. Nevil Clavain, Sandra Voi, Galiana jt oluliste tegelastega on võimalik kronoloogiliselt hilisemates lugudes põhjalikumalt tutvuda. Sarnaselt osadele kaasarvustajatele tundus Clavaini tegelaskuju veidi tuim olevat ning ega kõigile otsustele päris hästi pihta ei saanud. Kuid esmatutvus maailmaga oli vägev. 

Glacial (3/5)
Eelmises loos tutvustatud Nevil satub demanarhistide eest põgenedes Diademi nimelisele planeedile, et lahendada seal üks... müsteerium. Jäi natuke nõrgaks, eriti müürilooga võrreldes. Järjena oleks oodanud pigem suuremas plaanis mõistatus(t)e lahendamist.

A Spy in Europa (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.

Weather (5/5)
Armas lugu läbi ultrate silmade, kes võitlevad neid jälitavate kosmosepiraatidega. Kahe maailma kokkupõrge ja mõistmine, kui peategelased madina vahel ühenduja endi hulka toovad. Saame veidi aimu, kuidas toimivad ühendujate mootorid, mis võimaldavad kogu inimkonnal kosmoses suuri ruumivahemikke läbida.

Dilation Sleep (4/5)
Väga kena sooritus, arvestades seda, et tegu ühe esimese Reynoldsi tööga.

Grafenwalder’s Bestiary (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.

Nightingale (4,5/5)
Jällegi korralik eriüksuse madin, kus proovitakse kadunuks kuulutatud kosmoselaevast ühte sõjakurjategijat kohtumõistmise tarbeks ära tuua. Groteskne lõpp ja mõnus moraliseeriv alatoon TI poolt olid minu arust loo kirsiks. Jäi kergelt painama, kui uinuda proovisin :)

Galactic North (5/5)
Koos „Ilmaga“ üks paremaid lugusid antud kogumikus. Just see „rohelise galaktika“ idee ja kahe endise kaaslase nukker toimetamine läbi aastatuhandete. Huvitav, et pärast kogumiku lõpetamist sirvisin BAAS-ist teiste arvamusi ja Kristjan Sanderi poolt mainitud ebaloogilisus ühiskondade arengupeetusest mõlkus lugedes minugi kohati meeles. Sellest hoolimata äge lugu.
[/fänboy kiiduhala]

Lõpetuseks; oli kena lugeda autori järelsõna, kus ta veidi valgustab oma kirjutamise stiili ja loetleb üles arvukal hulgal kirjanikke/teoseid, kes/mis on tema töid mõjutanud. Seda lausa detailse täpsusega. Väga soe lugemine. Kokkuvõtteks hinne 4++;
Teksti loeti inglise keeles