Hargla teenib sedapuhku napi kolme. Küberpungi butafooria ei anna loole midagi juurde. Igaüks teab ju, et triibulise ükssarviku tatt viib dimensioonidevahelistesse dimensioonidesse täpselt niisama hästi kui bx-ressiiver. Õigupoolest ei anna ka just selle tädi peategelasena kasutamine jutule mingit omapära. Kõik muu on vaid kanderaketiks, mis viib autori oma lemmikut ehk siis ajalooteemat arendama. Episood keskaegse kunstnikuga on nauditav, pealkiri samuti, ülejäänud osa paraku mitte. Ka puändina pakutu – Frank Zappa and the Mothers jne – ei haaku ülejäänuga. Endalegi üllatuseks hindaksin rahuldavaks ka Juhan Paju homage. Just sellisena Taivo Risti lugu mulle tundus. Kuni üks meie väga väheseid elukutselisi kirjanikke veel elus oli, suhtusin ma tema loomingusse skepsisega. Tagantjärele – selles siiski oli midagi. Kohalikud olud seotud mõeldamatult jaburate juhtumustega ning naiivsed ja pehmed, kuid sümpaatsed miilitsad neid juhtumeid lahendamas. Nii ka nüüd. Võimalik, et statistiliselt võttes on naissoost Ariele maailmas isegi rohkem kui meessoost, kuid eelmine kirjanduses kohatud Arielidest juhtus minu jaoks olema mees, nii et miilits Edgari sättumus lisas koomikat veelgi.
Kaks alamõõdulist. Ma ei ole kunagi aru saanud, milles seisab Belialsi fenomen. Ja kodanik Kaas jutustab uuesti juba ziljon korda jutustatud lugu – kui selles peakski olema mingi originaalsusekübe, siis kaob see ära lootusetult 19. sajandisse kuuluva stiili sisse.
Tõlgetest on Stross väga hea. Nagu ka ajastus – need, kes on Accelerando läbi lugenud, saavad teada, mis sel ajal Maal toimub. Kui Hargla (pseudo)teaduslikud terminid jäävad kuidagi hõredalt ebalevaks, siis Stross lajatab neid korraga sellise laengu, et see mõjub veenvalt. (Ja tõlke enda üle pole kah põhjust nuriseda.) Carlsoni osas pole ma ehk päris erapooletu hindaja. Tahaks vaid rõhutada, et oma kodumaal rõhutab ta kuulumist "near future thrilleri", mitte science fictioni hulka. Mis on küll pigem marketinginipp. Aga maailm on neis lugudes tuttav, paari väikese leiutisega, mille mõju vaadeldakse.
Nüüd siis antoloogia kui sellise juurde. Kujundus on saanud senistest oluliselt parem. Ma ei tea küll, mida sümboliseerib Honor Harringtoni kujutav kaanepilt, sest siinmail on vist Avo olnud selle sarja ainus järjekindel lugeja, aga igatahes mõjuvad pilt ja kirjatüüp ja paigutus kõik kokku viimaks ometi tervikuna. Otsekui selle tasakaalustamiseks on küljendus äpardunud. 7 sümbolit on taandreaks palju, jääks ikka tavalise 3 juurde. Sest just see äpardus juhib tähelepanu mõnele puuduvale taandreale, ebajärjekindlusele poolituse kasutamisel ja paarile poolitusveale.
Tõsiüllatav oli koostaja järelsõna. Ka selles mõttes, et ma olen nõus tema järeldustega, kuid kindlasti mitte tema eeldustega. Žanrireeglid arvustuste kirjutamisel? No ei ole ju. On koht paberkandjal: 500 või 1500 märki näiteks, kuidas kunagi. Need nõuavad aga erinevat lähenemist. Optimaalne, mäletan, oli 8000 märki, sellega sai raamatu kohta kolm-neli mõtet välja arendada, aga tänapäeval poleks seda kuhugi peale Loomingu pakkuda. Teiseks ei hakka ma raamatuarvustusi mingil juhul plogidest otsima. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimesed päevikut peavad – pange oma mõtted kirja ja te näete, kui vähe teil neid on, eksole. Need päevikud ja salmikud on aga enamasti nii piinlikud, et mina plogisid ja feisspukke ei torgi. Kes tahab, et tema ulmealaseid arvamusi loetaks, avaldab need paberkandjal või paneb BAASi. Ja üldse see BAAS siin. Ma olen paberkandjatel avaldanud sadu arvustusi ja raamatutvustusi. Mul oli õudselt hea meel, kui ma leidsin BAASi ja sain loobuda formaadikohaste ja poliitkorrektsete arvustuste kirjutamisest. Veel: ingliskeelsetes võrgukeskkondades käib arvustamise sildi all pidev ja valimatu vastastikune kiitus. Mulle väga meeldib, et meil öeldakse kõntsa kohta kõnts, olgu siis tegemist Hugo nominendiga või mitte.