Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall

(antoloogia aastast 2010)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2010

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
3
2
0
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (5)

Seekordse kogumiku tugevaim kodumaine lugu on Kuldhordi teine tulek. Veskimehe lugudes on alati madinat, aga kui see on õigustatud – ja antud juhul on – siis mõjub see isegi kaasakiskuvalt. Kiiduväärt on asja tuuma sidumine vahelduseks just idamaadega. Ja arhetüüpne kujund, millega mängitakse, on väga tugev. No kes ei tahaks kuuluda kõrgemasse rassi, liiatigi veel tingimustel, mis välistavad juhuse ja näivad toimivat tõelise loodusliku valikuna. Mulle jõudsid pähe tulla nlkp ladvik, Põrguinglid ja veel mõnedki organisatsioonid. Ehk oleks mulle rohkem meeldinud, kui mängureegleid oleks seletatud kuidagi sujuvamalt kui ise-küsin-ise-vastan stiilis loenguga. Samas mind tegelikult ei häiri, kui üks loogikaauk lapitakse paigaga, mis paigutab teksti teadusliku fantastika vallast pigem fantaasia sekka, aga ma kujutan ette, kui valus oli autoril seda teha. Nii et minu jaoks viieväärne lugu.

Hargla teenib sedapuhku napi kolme. Küberpungi butafooria ei anna loole midagi juurde. Igaüks teab ju, et triibulise ükssarviku tatt viib dimensioonidevahelistesse dimensioonidesse täpselt niisama hästi kui bx-ressiiver. Õigupoolest ei anna ka just selle tädi peategelasena kasutamine jutule mingit omapära. Kõik muu on vaid kanderaketiks, mis viib autori oma lemmikut ehk siis ajalooteemat arendama. Episood keskaegse kunstnikuga on nauditav, pealkiri samuti, ülejäänud osa paraku mitte. Ka puändina pakutu – Frank Zappa and the Mothers jne – ei haaku ülejäänuga. Endalegi üllatuseks hindaksin rahuldavaks ka Juhan Paju homage. Just sellisena Taivo Risti lugu mulle tundus. Kuni üks meie väga väheseid elukutselisi kirjanikke veel elus oli, suhtusin ma tema loomingusse skepsisega. Tagantjärele – selles siiski oli midagi. Kohalikud olud seotud mõeldamatult jaburate juhtumustega ning naiivsed ja pehmed, kuid sümpaatsed miilitsad neid juhtumeid lahendamas. Nii ka nüüd. Võimalik, et statistiliselt võttes on naissoost Ariele maailmas isegi rohkem kui meessoost, kuid eelmine kirjanduses kohatud Arielidest juhtus minu jaoks olema mees, nii et miilits Edgari sättumus lisas koomikat veelgi.

Kaks alamõõdulist. Ma ei ole kunagi aru saanud, milles seisab Belialsi fenomen. Ja kodanik Kaas jutustab uuesti juba ziljon korda jutustatud lugu – kui selles peakski olema mingi originaalsusekübe, siis kaob see ära lootusetult 19. sajandisse kuuluva stiili sisse.

Tõlgetest on Stross väga hea. Nagu ka ajastus – need, kes on Accelerando läbi lugenud, saavad teada, mis sel ajal Maal toimub. Kui Hargla (pseudo)teaduslikud terminid jäävad kuidagi hõredalt ebalevaks, siis Stross lajatab neid korraga sellise laengu, et see mõjub veenvalt. (Ja tõlke enda üle pole kah põhjust nuriseda.) Carlsoni osas pole ma ehk päris erapooletu hindaja. Tahaks vaid rõhutada, et oma kodumaal rõhutab ta kuulumist "near future thrilleri", mitte science fictioni hulka. Mis on küll pigem marketinginipp. Aga maailm on neis lugudes tuttav, paari väikese leiutisega, mille mõju vaadeldakse.

Nüüd siis antoloogia kui sellise juurde. Kujundus on saanud senistest oluliselt parem. Ma ei tea küll, mida sümboliseerib Honor Harringtoni kujutav kaanepilt, sest siinmail on vist Avo olnud selle sarja ainus järjekindel lugeja, aga igatahes mõjuvad pilt ja kirjatüüp ja paigutus kõik kokku viimaks ometi tervikuna. Otsekui selle tasakaalustamiseks on küljendus äpardunud. 7 sümbolit on taandreaks palju, jääks ikka tavalise 3 juurde. Sest just see äpardus juhib tähelepanu mõnele puuduvale taandreale, ebajärjekindlusele poolituse kasutamisel ja paarile poolitusveale.

Tõsiüllatav oli koostaja järelsõna. Ka selles mõttes, et ma olen nõus tema järeldustega, kuid kindlasti mitte tema eeldustega. Žanrireeglid arvustuste kirjutamisel? No ei ole ju. On koht paberkandjal: 500 või 1500 märki näiteks, kuidas kunagi. Need nõuavad aga erinevat lähenemist. Optimaalne, mäletan, oli 8000 märki, sellega sai raamatu kohta kolm-neli mõtet välja arendada, aga tänapäeval poleks seda kuhugi peale Loomingu pakkuda. Teiseks ei hakka ma raamatuarvustusi mingil juhul plogidest otsima. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimesed päevikut peavad – pange oma mõtted kirja ja te näete, kui vähe teil neid on, eksole. Need päevikud ja salmikud on aga enamasti nii piinlikud, et mina plogisid ja feisspukke ei torgi. Kes tahab, et tema ulmealaseid arvamusi loetaks, avaldab need paberkandjal või paneb BAASi. Ja üldse see BAAS siin. Ma olen paberkandjatel avaldanud sadu arvustusi ja raamatutvustusi. Mul oli õudselt hea meel, kui ma leidsin BAASi ja sain loobuda formaadikohaste ja poliitkorrektsete arvustuste kirjutamisest. Veel: ingliskeelsetes võrgukeskkondades käib arvustamise sildi all pidev ja valimatu vastastikune kiitus. Mulle väga meeldib, et meil öeldakse kõntsa kohta kõnts, olgu siis tegemist Hugo nominendiga või mitte.

Teksti loeti eesti keeles

"Täheaeg" on üldiselt ikka päris kiiduväärt üritus Eesti ulmemaastikul, sest annab kohalikele autoritele võimaluse oma lugusid ka paberkandjal ilmutada. Praegusel raskel ajal selliseid kohtasid just vägapalju ei ole. Sarja seitsemes köide alapealkirjaga "Ingel ja kvantkristall" sisaldab kaheksat lugu, millest viis läheb maakeelsete kirjanike ning kolm välismaiste kontosse. Kuna ma kõiki jutte olen juba eraldi arvustanud, siis rohkem nendel ei peatu. Tahaks lihtsalt mainida, et kui kogumikus väga eredaid pärle eriti ei leidunud, on üleüldine tase ikka kõvasti üle keskmise. Seda nii kodumaiste kui külalisesinejate arvestuses. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Seekordne Täheaeg oli kobe kogumik, kuid kuid nii võimsat muljet ei jätnud kui eelmine. Kui Pika talve alguses oli neli viieväärset juttu, siis uues oli vaid üks nendega võistlev lugu: Kuldhordi teine tulek. Kas olen sel aastal vähe jutte lugenud või valede otsa komistanud, aga seda juttu pean loetutest tugevaimaks. Mõistagi sain meeldiva elamuse ka juttudest Ingel ja kvartskristall ning Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Tõlkejutud olid nüüd selgelt nõrgemad kui eelmises antoloogias. Näiteks Strossi puhul eelistan alati Poissi ja tema jumalat jutule Hulkurfarm, seda muidugi juhul, kui tahan hakata häid jutte kõledal sügisõhtul uuesti nautima.

Täheaeg 7-le hindeks neli. Seda arvan mina.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: