Viis head või vähemalt korralikku ulmelugu, lisaks lõbus-pretensioonikas eessõna teatud "imevate" uudissõnade teemal. Võrreldes eelmise "Täheajaga" on kvaliteedi tõus märgatav, eriti annab see tunda tõlkelugude osas.
1.
4
3.0
1.
12
4.083
2.
7
4.286
3.
12
3.5
4.
8
3.875
5.
4
4.0
6.
1
5.0
7.
6
3.167
8.
7
4.571
9.
6
3.667
10.
3
3.667
11.
6
4.0
12.
5
3.6
13.
3
3.667
14.
4
4.25
15.
4
2.75
16.
3
3.667
17.
4
4.0
18.
6
3.833
19.
1
3.0
20.
2
4.0
21.
1
4.0
22.
2
4.5
23.
7
3.286
24.
1
4.0
25.
6
4.5
26.
2
4.5
27.
3
4.0
28.
3
4.333
29.
4
3.75
(antoloogia aastast 2009)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2009
Kokkuvõttes on see sümpaatne, ent mitte erakordne antoloogia, st ajakiri, millele päevakajaline juhtkiri samuti väärtust lisab. Mitte et ma eestikeelset wikipeediat kasutaksin, aga pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et grupp isikuid on võtnud vaevaks seal oma vaimuhaigusi välja elada. Kokkuvõttes saab raamat hindeks tugeva „nelja”.
1. Robert Charles Wilson - Julian: A Christmas Story. Välismaine autor lööb kodumaiseid isegi eriliselt pingutamata.
2. Janusz A. Grinewski - Võika pseudonüümiga kodumaise autori lugu on sedapuhku (minu meelest) kõrgemal tema tavapärasest tasemest - mitte et see tase eriti kõrge oleks: kraabib üsna tugevasti põrandat, aga käesolev lugu on täitsa loetav.
3.-4. Nat Schachner - Past, Present and Future ja Maniakkide Tänav - Elu kaja. Tolmukihi alt üles otsitud ja pasast puhtaks raputatud välismaine autor ja kodumaine õuduse asjatundja on minu meelest üsna samal tasemel. Võibolla on isegi M. Tänava lugu kröömike parem, Schachneri lugu oleks minu poolest võinud ulmekirjanduse prügikasti jäädagi.
5. Siim Veskimees - Eluring. Seekord jookseb kodumaise hard sfi esinumber vilinal iseenda seatud lati alt läbi. Loost endast ei meenu paar-kolm päeva peale lugemist enam muud kui meelega võimatult segaseks aetud narratiiv ja üleüldine jampsimine Maa ja mingite heade ja kurjade kõrgtsivilisatsioonide teemadel, kellest ühed tahavad Maa ära hävitada, teised aga jälle neid takistada. Ununeb suht kiiresti kahjuks.
Kogumikus on ka päris mõnus essee, kus võetakse sõna eestikeelse Vikipeedia ja selles leiduva "ulme" artikli kohta. Esseest selgub, nagu Indrek Hargla juba tabavalt eespool on märkinud, et eestikeelset vikipeediat kasutavad oma huvides ära mingid peast soojad seltsimehed, kes sinna süüdimatult oma luulusid artiklite nime all sisse paiskavad. Aga see selleks. Kes üldse loeb eestikeelset vikipeediat?
Noh, kogumik...polnud paha. Koostaja on samas võimeline märksa enamaks ja küllap leidub ka materjali. Seekordne tundub sellise ülejalalaskmisena, sellest ka koolipoisi hinne.