Täheaeg 4 on päris korralik kogumik, seekordse rõhuga eesti ulmele. Välismaiseid kirjanikke on ainult kaks, millest Bacigalupi lugu on üsna okei (ma ise oleks küll valinud võrratu "The People of Sand and Slag`i"), teine aga enam kui keskpärane. Eesti autoritest saavad väga hea hinde Indrek Hargla ja Taivo Rist, lihtsalt heaga peavad piirduma Veiko Belials ja Kristjan Sander. Allapoole igasugust latti jäävad aga Maniakkide Tänava ja Dani Adleri ponnistused; tõsi küll, M. Tänava panus oli selline poolteiseleheküljeline laast. Kogumikku lõpetab Siim Veskimehe võrratu essee ajarändudest (õieti nende võimatusest), millel on hämmastavaid ühisjooni 2005. aastal Estconil toimunud sama võrratu Ants Milleri ettekandega.Eelmises numbris justkui lubama hakanud ülevaated ja artiklid paraku sellega piirduvadki.
Muud polegi öelda, korralik kogumik. Kui mitte muu pärast, siis Veskimehe essee tasuks küll igal ajarändudest kirjutada plaanival kirjanikuhakatisel hoolega läbi lugeda, kusjuures selle mõistmine ei nõua tõesti kõrgemat haridust matemaatikas/füüsikas, mida humanitaarid näivad pelgavat nagu vanakurat välku.