Mulle tundub see rohkem ajakirja kui raamatu või siis antoloogiana. Mitte et ma tahaks sellega kiita või laita. Ajakirjale viitab lugudevaliku teatav juhuslikkus, illustratsioonid, ja koostajapoolse otsese kontseptsiooni puudumine. Kuigi jah, kui üldse midagi, siis veidi on asi kaldus etnoõuduse poole. Muidu aga on siin väga erinevaid stiile ja žanreid– tavalis-tuimast sf-st kuni „klassikaliseks“ nimetatud fantasyni. Taivo lugu oli meeldiv üllatus, ja vist ka ainus üllatus kogu raamatu peale. Adleri debüüti ei saa õnnestunuks lugeda... tähendab selles mõttes, et sellise vähemõjusa looga esimest korda suure publiku ette tulla ei tekita vist erilist fännbaasi. Väljamaa autorite tekstid panevad ka pigem õlgu kehitama ja mõjuvad tüüpilise ajakirjaulmena. Üsnagi kummastavana mõjub Veskimehe artikkel-essee kogumiku lõpus. Iseenesest oli seda ju huvitav lugeda, samas jäävad aga selle eesmärk ja motivatsioon arusaamatuks. Tegemist on ju ulmekirjandusse kui sellisesse ülimalt kriitiliselt suhtuva kirjatükiga, millist on ulmeajakirjast üsnagi pentsik lugeda. Autor materdab ennastsalgava visadusega ulmet kui žanri, ja heidaks sellele nagu ette, et see tegeleb muu asjaga (meelelahutus) kui teadus (millegi teada saamine). Ulme ongi ju „what if-il“ põhinev mäng. Minu jaoks on sellise kirjatüki mõttekus umbes sama, kui keegi hakkaks teadusele tuginedes põhjendama, et sellist nähtamatuks tegevat sõrmust, nagu Bilbol oli ei saa vist ikka tegelikult olemas olla ja järelikult on terve kääbiku raamat ebaloogiline ja ebausutav. Come on. Aga lõbustav oli lugeda ja sellest ka kogumiku hindeks “neli”.