Raul Sulbi

Parim aga oleks nüüd muidugi, kui neid Täheaegu hakkakski tulema nii paar tükki aastas...

Mis käesoleva antoloogia vaagimisel esmalt silma torkab on asjaolu, et koostamisel on toimetaja mõelnud rohkem iseendale kui potentsiaalsele lugejale. Juhul kui koostaja maitse korreleerub hästi lugejate üldosa maitsega, pole sellest katki midagi. Paraku on antud juhul tegu väga iseäralike eelistustega. Lisaks heidaks toimetajale ette vähest lugemust. Lugemus ei pruugi olla, kuid enamasti on eduka antologiseerimise tähtsaks eelduseks ning antud juhul on vähene kogemus lubanud antoloogiasse mitu teksti, mis ei kirjanduslikult ega zhanrisiseselt endast midagi ei kujuta. Resultaadina jätab raamat võrdlemisi suvalise mulje, teatud ühtlus on hoomatav vaid lugude stilistikas.

Niisiis, laad, mis eesti lugejale peale eeldatakse minevat on "tehnitsistlik löömakas", mille stiilipuhtaimaks kehastuseks on "Spirey ja kuninganna". Ilmselt on kahe esimese loo valiku taga soov lugeja jalust maha rabada, Russo ja Goldini võib juba nimetatud vähese lugemuse arvele kirjutada. Eesti lugude puhul on peetud tähtsamaks ambitsioone ja pretensioone kui võimeid nende realiseerimiseks ja korralikku lõpptulemust. Lõppkokkuvõttes on raamatu lugemine väsitav ja mingit erilist rahuldust, mis vaeva kompenseeriks, ei tule.

Saatesõna on pointless ja autoritutvustused kannatavad väljendi "võrratu" väärkasutuse all. Mis puutub allusioonidesse 90ndate alul episoodiliselt ilmunud ulmeajakirjaga "Täheaeg", siis jäägu need juba koostaja südametunnistusele.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et käesolevas antoloogias sisalduv "moodne" ulmekirjandus ei ole päris see, mida eesti lugejal esimeses järjekorras vaja oleks. Vähe on kasu rahvaülikooli juhuslikult valitud loengutest kui põhikool on pooleli jäänud. Tunduvalt olulisem kui moodsaimate trendidega tutvumine, on ajaproovile vastu pidanud klassikaliste tekstide tundmine, millele hilisem ulmekirjandus suurel määral toetub. Sest mis on klassikast mööndusteta loetav tänasel päeval, on seda tõenäoliselt ka lähitulevikus, erinevalt suuremast osast eelmise viisaastaku Nebula nominantidest. Aga muidugi on selliste lugude väljapeilimine ja nendest mõtestatud valiku teostamine pisut raskem kui juhuslikult loetud lugude reastamine meeldivuse järjekorras. Loodan antoloogiasarja jätkumisele, seda küll tunduvalt läbimõeldumal tasemel.

Olles tutvunud raamatu sisuga, tundub sõna "täheaeg" kasutamine raamatu pealkirjas sulaselge mõnitamisena. Raamatus oli kaks head juttu - Brown`i ja McDonald`i omad. Ülejäänust pooled olid loetavad, teised mitte. Muidu aga kirjutan kahe käega alla Andri Riidi arvustusele.

Päris mahavistatuks ma ka sellele raamatule kulunud aega ei loeks. Brown`i ja McDonald`i lood panid autorite teisi tekste otsima, samuti tean mida edaspidi vältida.