Raul Sulbi

Kui päris otse välja öelda, siis tõsiselt nurisema paneb autorite esituse puhul ebaõiglased propotsioonid. Kolmandik raamatust on puha Hargla päralt. (Pani kohe mõtlema, et kas Hargla on tõesti see kõige-kõigem ja loetavam tegija, et tema nime varjus õnnestub seda kogumiku paremini müüa?) Kui räägime ühtlasi ulmemaastiku olulisematest autoritest ja nende parimatest tekstidest, siis pigem võinuks autori valik olla rikkalikum ja õiglasem. Mitte lükata kogumikku tervelt teise raamatutäie materiali ühelt ja samalt autorilt ja siis avastada, et obaa, nüüd asi juba nii paks, et ei mahu kriipsugi juurde!

Nüüd jäid paraku välja paljud teised “olulisemad tegijad”, kes ees-sõnas juba mainimist leidsid. Kui on juba tegemist omamoodi Eesti Ulmet Tutvustava Best Off Kogumikuga, siis oleksin tahtnud näha parimaid palu Kristjan Sanderilt, Maniakkide Tänavalt, André Trinitylt(kuigi teda isegi ei mainitud!?), Mehis Heinsaarelt jt. Ja Matt Barkerilt. Barkerilt oli sees kõigest üks jutt – kõige vanem ja viletsam.

Trinity ja Heinsaare puhul pole mingi vabandus öelda, et meil ainult puhta zhanriulme kogumikuga tegemist. Veskimehe “Naeratus...” ja Raudsaare “Soolinn”, ja ehk veelgi mõni, kõõlub juba iseenesest kuskil kirjanduse ja ulmenduse vahepeal. Täiesti õigustamatult vaenatud (vt BAASi) Heinsaar kirjutab tegelikult eriti omapärast fantasyt (või midagi säärast) ja nii mõnigi jutt (N: Liblikmees, Vanameeste näppaja jne) on eelpool mainitutega võrreldes kirjutatud samas võtmes ja isegi paremini. No ma ei hakka igat väljajäänud autorit siin nüüd lahkama...

Ühesõnaga ei mõista mina seda valiku poliitikat! Kas tegemist on puhtalt koostaja maitse-eelistusega? Või on tegemist müümisnõksuga? Igatahes pole tegu zhanripuhtusest kinni pidamisega. Ja selle kõge pärast ei taha ma sellele kogumikule üle kolme anda. Hindan kolmega nii lugude keskmist taset kui ka koostamise õnnestumist.

PS! Ja muide esimene jutt, Alase "Ootel", on puhas plagiaat! Või siis tahtis ta Bradbury "Ootajat" tõlkida, aga kuna see tal eriti hästi välja ei tulnud, siis otsustas enda nime all avaldada. Igatahes kogumikule see erilist au ei tee! Pläss lugu.

Nii et - tubli töö, aga nagu meil siin kombeks... on arenguruumi veel tohutult.

Raamatu kohta on teada, et (a) koostaja pidas sihtgrupina silmas tavalugejat, mitte ulmefänni; (b) kirjastuse nõudel sisaldab raamat Stalkeri laureaate, mis realiseerus ühe erandiga (Orlau "Rannahiidsed"). Viimasel asjaolul oli ette programmeeritud, et raamat sisaldab kindlasti nelja konkreetset autorit, sh. ühelt (Hargla) kolme juttu. See kirjastuse jäik poliitika on ka põhjuseks, miks patriootilisel eesti ulme ostjal tuleb kirvehinna eest lunastada tekste, mis tal niigi juba riiulis vedelevad. No muidugi pean silmas Harglat.

Eesti oma ulme ei kuulu mul just eriti põhjalikult loetud materjali kilda, sestap suutis kogumik pakkuda ka meeldivaid üllatusi nagu Tarlapi "Tänav akna taga", Mart Raudsaare "Soolinn" ja Freyja Eki "Manga" aga ka Bergi "Vaimudejõe viirastused". Samas on ka andestamatuid apse nagu liigne kogus Alast, Harglat, Belialsi ja Märt Lauri "Turmamäng", mis on terve kogumiku konkurentsitult viletsaim lugu. Simpsoniga on nagu on - ühest küljest on tema lood nii lühikesed, et ei võta tükki küljest ära ja mine tea - äkki kellelegi selline esimese loomeperioodi Simpson (nihilismus kuubis) isegi meeldib?

Missioonitundeliseks võib lugeda Tarlapi ja Veskimehe antud mahus trükki toomise, kuid liialt palju on koostaja toetunud oma isiklikule maitsele (Alas, Hargla "Nad tulevad täna öösel", "Turmamäng", Barkeri "Lõbustuspark"), misläbi nüüd ja edaspidi on tal raske vältida eneseõigustusi vastavas seltskonnas.

Isegi kui püüda end kehastada mainstreami lugejaks või lihtsalt juhuhuviliseks, ei saa lahti mõttest, et palju paremini oleks raamat oma eesmärgi täitnud n.-ö. sämplerina - poole õhemana, 1 (max 2) lugu ühelt autorilt. Kui siis huvi tekib, on üha enamate autorite puhul võimalik lunastada autorikogu. Sest mul on kahtlus, et kui antud raamat hästi ei müü (ja mis põhjusel ta peaks antud hinna juures hästi müüma?), torpedeerib see sarnaste omaulme antoloogiate väljaandmise paljudeks aastateks.

Üht illustreerib kogumik siiski hästi. Veskimehe "Naeratust" ja Alase katsetusi eraldab valgusaasta. Ja selle vahemaa oleme me ca 10 aastaga ületanud. Neli miinus.

Kogumikku koostati kindlasti üle aasta ja see on pikk aeg, et kõik poolt- ja vastuargumendid põhjalikult läbi mõelda. Mul ei ole põhjust arvata, et Sulbil pole iga konkreetse autori, tema jutu või mahuproportsioonide osas täiesti konkreetseid põhjendusi, miks on asjad just nii nagu nad on. Nii teose esitluselt kui raamatu eessõnast sai ka mitmele küsimusele vastuseid ja kui ei saanud, võib iga rahulolematu need saada, saates koostajale vastavaid küsimusi sisaldava meili. Kerge on muidugi pika protsessi tulemusena valminud tulemust lahmivalt maha teha, teadmata asjaolusid.

Mis siis veel silma jäi. Tore, et see antoloogia ilmus. Suurepärane, et see on nii mahukas ning korralikus tugevas köites. (Aga mingi probleem on autorite nimede ja juttude pealkirjadega - võinuks olla teine shrift või rasvane kiri, iga jutu alustamine uuelt leheküljelt ja mitte ülemisest reast või mingi muu võte nende reljeefsemaks esile toomiseks) Ja mis puutub tema müügihinda, siis jagatuna lehekülgede arvule võiks seda isegi soodsaks pidada. Kardan siiski, et kahe aasta pärast hakkavad poed teda poole hinnaga ära andma, et riiulipinna kinnihoidjast lahti saada. Eessõna kiidan küll.

Sisu osas näib nii, et kirjastuse tingimustest ülejääv osa on täiesti talutav ja ma ei vaenakski siin nii väga Sulbi maitset (mis siis, et minu omaga kokku ei lähe). Loomulikult tuleks sisu iga koostaja puhul erinev ja protestida võiks vaid seda, et kirjastus ei lasknud seda antoloogiat koostada minul, sinul, temal või kellel iganes. Hargla domineerimist mainida pole vist enam originaalne, aga siiski - kui "Nad tulevad täna öösel!" ja "Excelsuse konkistadoorid" asendada ühe looga Sanderilt, ühega Trinity`lt ja ühega Sinilaiult (jaa-jaa, te ei loe valesti!), tulnuks teos mitmekesisem ja kaotanud poleks mu meelest midagi.

Et antoloogia polnud päriselt mõeldud "Best Of"-tüüpi asjana, vaid näitama pigem arengut ja mitmekesisust, lepin ma isegi Raudsaare, Orlau, Eki ja Habichti lugudega, ehkki isiklikku rõõmu need mulle ei valmista. Kummalisel kombel leidsin aga Märt Lauri jutu ülelugemisel midagi sisukat, aga eks ole ma vist ise SF-i hakanud leplikumalt suhtuma.

Üldiselt olen antoloogiate ja kogumike üle otsustamisel võtnud kriteeriumiks, et kui sisaldab vähemalt kahte teksti, mis eriti vinge mulje jätavad, pean kogu raamatut õnnestunuks (paraku juba on nii, et loota antoloogiast kõigi või enamiku lugude nautimist kuulub üleloomulikku sfääri). Antud teos vastab sellele kriteeriumile, õigemini ületab selle kõrgelt. Mulle vastukarva käivad lood lihtsalt jäävad hindamisest kõrvale.

Sellest lähtudes oli ka huvitavam lugeda. Jah, ilmselt tuleb üldise kriitikaga nõustuda, et Harglat sai ehk liiga palju. Belialsi sai liiga vähe ja mõnda, vaid ühe looga esindet autorit, sai samuti liiga palju. Antoloogia kõige viletsam tekst? Sõelale jäävad kolm kandidaati: Simpsoni “Projekt Invasioon”; Märt Lauri “Turmamäng” ja Vangoneni “Ülestõusjad”. Kui pannaks näpud sahtli vahele, et nimeta siis kõige hullem – pärast pika kaalumist siis, et see on “Ülestõusjad”. Sest midagi nii mõttetut ja mõttetult kirjutatud pole juba pikka aega ette sattunud.

Huvitavat oli siiski küllaga. Näiteks et Alas ei suutnudki ega tahtnudki loobuda kõige primitiivsemate anglo-ameerika süzheede lihtsustatud ümberjutustustest ja siiski otsustas Simpson mõni aasta hiljem just samast alustada. Et Veskimees üritas jälle mõne aasta pärast seda sama teha aga on tunduvalt värskem ja huvitavam kui läheneb asjale nö nullist. Et Tarlapki tunneb end kosmoselugudes veidi julgemalt ja vabamalt, kui Burbahani sarjas... aga ilmselt on ajaleheformaat sundinud väljamõeldut esitama allapoole võimete.

Üks paremaid lugusid oli kahtlemata Habichti oma. Barkerilt valiti tõepoolest midagi üsna kummaliselt sisutühja. Ent eks ole iga antoloogia koostaja nägu ja ega see nägu objektiivsest reaalsusest suurt ei erinegi. No ilmselt pole küll Eestis teist koostajat, kes “Turmamängu” oleks sisse võtnud. Aga see selleks.