Üldiselt on ühtlane kogumik, kui eelmiste “Süngete varjudega” võrrelda, siis päris hulle prohmakaid ei olnud. Kõik lood on söödavad, ja vahest nõrgim osis ansamblis on Noyes’i oma. Aga näib olevat kuulus jutt ja las ta siis olla.
SV2 illustreerib kenasti ka seda väidet, et 100 aasta tagune klassikaõudus on tänapäeva omast tihti üle. Selle kogumiku parimad tekstid on James’ilt ja le Fanult. Üsna tihedalt püsib nende tasemes kinni ka Lamsley (kui lahja lõpp välja arvata). Lõpp on probleem ka Schweitzeri jutus, mis võib hinnet kuni kaks palli langetada. Copper seevastu suudab aga viimase lausega ära põhjendada ja legaliseerida, miks ta selle anektootlikult lihtsameelse jutu üldse kirjutas kirjutas. Sutton ja Noyes on siis nõrgimad esinejad, ehkki ka neile pole põhjust alla “nelja” anda. Minu edetabel oleks siis selline:
1. M.R. James
2. le Fanu
3. Lamsley
4. Schweitzer
5. Copper
6. Noyes
7.Sutton
Hinde suhtes olen kahe vahel...aga tundub üldiselt meeldivas elamuses kipub kerge rahuldamatuse tunne siiski peale jääma. Oma vanema vennaga võrreldes on kogumik aga kuidagi mahlasem. 5:1 amoraalsete juttude kasuks, muide. "Neli" plussiga.