Sündmused saavad alguse koolimaja keldrtisse avanevas tunnelis, kus leitakse varingu alt kohaliku külajoodiku surnukeha. Mees on tapetud, käsi otsast rebitud. Samal ajal luurab Vana-Kuustes Hans Schmidt, tuhandeaastane mees, kel piirkonna ajaloo ja iidsete reliikviatega oma asi ajada. Tüübi pikk eluiga põhineb sellel, et kunagi kutsus ta oma teenistusse surmaingel Samaeli, kellega sõlmis vastava lepingu. Demonoloogia ongi "Okultismiklubi" teise raamatu keskne teema: Samael, Lucifer, Azazel, Belial, Asmodeus, nefilimid jne. Tunneli teises otsas leiavad lapsed ilmselt Luciferi kummardamiseks mõeldud maa-aluse templi, samas leitakse lähedal Kõivussaares arheoloogilistel kaevamistel muistsed inimjäänused. Sündmused arenevad kiires tempos ja muudkui kuhjuvad. Tavaline aju ei jõua neid jälgida, ei jõua aru saada keerulistest ajaloosündmustest ja demonoloogilisest jurast. Mida lõpu poole, seda enam vajub loo mõte ära, järele jääb segapudru. Liiga uskumatu lugu, eriti uskumatu on see, et kamp maalapsi selle lihtsalt välja raalib - naeruväärne.
Ühes kohas (lk 138) sain siiski suutäie naerda. Ajarännule läinud õpetaja ja mõned õpilased jätsid oma füüsilised kehad motelli, kus sõbrad nende juurde valvesse jäid. Kui ajarändurid ajaloost tagasi pöördusid, ütles üks motellis oodanu, et tal oli kiusatus neid vahepeal ära pasteerida... Miskipärast arvan, et oleksin samas olukorras umbes samasuguse nalja visanud.