Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Vihapõletus

(jutt aastast 2017)
http://algernon.ee/node/1116

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2017; detsember
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

John Scalzi "Vanamehe" sõda on koos oma järgedega ilmselgelt vajutanud ulmemaastikule igavese lahmaka jälje. Väga südametunnistus ei piina kui spoilerina selle siia niimodi välja ütlen, et selle loo tegevus toimub millalgi pärast "Human Division" ja "The End of All Things" sündmusi.
 
Inimkond ja Kolooniate Liit ja Maa on toredasti (niivõrd-kuivõrd) ellu jäänud. Konklaavi nimetatakse siin Ümarlauaks (pole eestikeelseid tõlkeid lugenud rohkem kui "Vanamehe sõda" - vbl on sealgi Konklaav selliselt tõlgitud...), kehtib jätkuvalt mingi piirang koloniseerimisele, mida ühel või teisel määral rikutakse. Ja loomulikult tahtmise, vajaduse ja sunni (või mingi kombinatsiooni neist) pärast mõistusega rassid sõdivad omavahel.  
 
Inimkonna hulgas on ka neid, kes päris arutult ei soovi tulnukaid nottida. Ja siin võibolla astub lavale Veskimees ise sellega, mida ta nimetab ühiskonna modelleerimiseks - ehk siis mulle tundub, et ta on proovinud Scalzit "õigeks kirjutada". Omal kummastaval moel tundub see umbes sellise tegevusena, millega näevad vaeva tänasel päeval ilmselt ilma formaalse hariduseta teoloogid ja islami tõlgendajad ja muidu veidi peast soojad religioossed fanaatikud, kes püüavad inimestele üle maailma selgeks teha, mida religioonide rajajad "tegelikult silmas pidasid" ja "kuidas asjad tõesti need kõige õigemad ja pühamad oleksid".  
 
Seal, kus Scalzi on jõudnud järelduseni, et üksteise nottimine on viljatu ummiktee ("The End of All Things" toob igapäevaelust kohati päris selgelt sisse nii Vietnami, Iraagi kui Afganistani sõja vastased meeleolud), visandab Veskimees läbi oma tegelaste mõtete võiduka verise teekonna universumi valitsejateks ja kõik, kes teisiti mõtlevad, tembeldatakse nõrkadeks ja ebaolulisteks...  
 
Loo enda seisukohalt on tegemist küllalt huvitava kohtumisega Kolooniate Kaitsejõudude kõrge sõjaväelase ja inimestega sõjast oleva tulnukarassi kõrge esindaja vahel ning küsimuseks on, miks inimesed näiliselt põhjuseta selle tulnukate rassi suhtes järjepidevat genotsiidi rakendavad. Olgu siis natuke lugeja enda avastada, mis seal taustal on. Niisugusena on tegelikult tegemist isegi päris hea "Vanamehe sõja" maailma laiendusega. Ma ilmselt pole piisavalt pädev tõmbama piire fan fiction'i ja selle päris kirjanduse vahele. Kuri kahtlus on arvestades selle Algernoni numbri sisu, et seegi jutt on siiski fan fiction. Noh - piisavalt hästi tehtud, et saada hindeks "3". Kirjaniku vaba voli oma lugu üles ehitada nii, kuidas talle endale parem tundub, aga minu meelest on need kaks tüüpi seal vannis mõnulemas ja toimunu üle arutlemas täiesti kasutu ballast. Ehk siis milleks esitleda seda põhilugu justkui kaudselt, ümber nurga? Miks mitte teha täiesti aus ja häbenematu fan fiction...?
 
PS. Huvitava parralleeli leidsin veel ka Kunnase "Gort Ashryniga". Aga eks mingid motiivid ongi nii Kunnasel kui Scalzil sarnased: inimkond kosmoses tulnukatega ellujäämisvõitlust pidamas; kloonimised ja teadvuse ülekandmised ja tehisinimeste loomine... Ja veel mõned teisedki.
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles