Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Haldjaradade ahvatlus

(romaan aastast 2014)

Hinne
Hindajaid
0
4
2
2
2
Keskmine hinne
2.8
Arvustused (10)

Käesolev romaan kujutab endast siis Veskimehe uue romaanisarja avateost... vähemalt võib nii öelda romaani lõpu põhjal, mis mitte midagi ei lõpeta. Romaanis on sedapuhku juttu dimensioonirändudest ja vihjeid autori varasematele teostele, mis sama teemat käsitlevad, leidub siin kuhjaga. Rohkelt vihjatakse ka välismaistele ulmetekstidele-Bradbury loo "Draakon" olemasolu meenus mulle aastate tagant just käesolevat romaani lugedes.

Sisust: on mingi salajase organisatsiooni korraldatav ekspeditsioon Põhja-Norrase, milles ka eestlasest peategelane (kes millegipärast esineb kummalise nime Oldi Kafac all) osaleb. Jäämerel Norra-Vene piiri kandis kisuvad asjad ekspeditsiooni jaoks juba ohtlikuks ja peagi satutakse ka paralleelmaailma...

Romaani headest külgedest: worldbuilding tuleb Veskimehel talle omaselt hästi välja ja märulistseene lugedes igav ei hakka. Ka kõike seda, mis Veskimehe loomingus halb on, on selles romaanis nagu veidi vähem. Veidi on muudetud peategelase olemust ja tema suhteid kaasinimestega-peategelane polegi mingi übermachost ülbe füüsikageenius, vaid hoopis veidi nohiklik bioloog. Ja naised, kellega ta romaani kestel vahekorras on, on täisealised ning neil on suured rinnad. Paternalistlikku targutamist ja maailmaparandamist on "Haldjaradade ahvatluses" võrreldes mõne autori varasema romaaniga oluliselt vähem-kohati küll kiidetakse Simi-nimelise paralleelmaailma kastiühiskonda, ent see kõik ei torka niiväga silma, kui näiteks "Lõputus juunis" või "Asteriuse kodutees".

Halvad küljed. Romaani tegelased on äärmiselt tuimad ja skemaatilised, lisaks on autor talle omaselt toppinud teksti rohkelt tuima, emotsioonitut erootikat. Kohati jääb mulje, et peategelase peamiseks eesmärgiks on liikuda tuima robotina punktist A punkti B ja paarituda tee peal kõigega, mis sõltumata liigilisest kuuluvusest naisterahvast meenutab. Pidev seks ja killurebimine kõige sobimatumates olukordades muudavad romaani tegelaste käitumise psühholoogiliselt usutamatuks.

Hindest. "3" oleks justkui veidi liiga karm, sest ega "Haldjaradade ahvatlusi" lugedes ju otseselt igav ega ebameeldiv ei olnud, aga "4" oleks ilmselgelt liiga kõrge hinne, sest miinuseid oli romaanil ikka samuti kõvasti. Olgu siis "4" pika miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Talvise ulmikute Tartus toimunud kokkutuleku tuules sai Veskimehe uusim romaan lõpulauseni loetud. “Haldjarajade ahvatlus” kui teose pealkiri kirjeldab päris täpselt romaani õhustikku. Ahvatlusi on seal tõesti nagu putru: ahvatlevad – sedakorda korpulentsemad – naised erinevatest liikidest, Eesti päritoluga bioloogist peategelase igatus Simi nimelise paralleelmaailma põneva kaoselikkuse järele, minu kui lugeja ootus, et kohe-kohe leidub jälle uusi muhedaid seletusi teistest teostest tuttavate (muinas)tegelaste tausta ning eesmärkide kohta jne.

Lugu räägib peategelase Oldi Kafaci silme läbi, kuidas ühe tundmatu organisatsiooni salapärane figuur ta missioonile palkab. Selgub, et lisaks eestlasele on kokku kutsutud üle maailma igasugu huvitavat rahvast, kus keegi ei paista olevat see, kellena väidab. Kaugel põhjas lumises laagris ja jäisel merel toimuv muutub juba esimestest päevadest alates väga paranoiliseks ja kõige tagatipuks satub rühm anomaaliate küüsi, mis viib seltskonna tavafüüsikat eirates tundmatutesse maailmadesse... Hatifnatid, haldjad, hatifnatid, sapiensid, hiidroomajad, HATIFNATID!!! Mida sa hing veel tahta oskad?

Oldi sattumine kõikvõimalikesse ebameeldivustesse erinevate reaalsuste vahel meenutas natuke Kingi „Tumeda torni“ saagas seikleva Laskuri üsnagi lootusetuid olukordi võõrastes maailmades. Oldi oli muidugi tüütavalt muigavamav, ironiseerivam ja himuram. Olles ise bioloogi kadalipu koolis läbinud, oli autoripoolne peategelase erialavalik intrigeeriv. Jah, meile meeldis(b) asja tuumani jõuda ja kõike elavat detailideni otseses mõttes lahata. Samas ei oska öelda, kas oleksin haldjate elu kirjeldavas teatmetoses esimese asjana (inimestega) kopuleerumise peatükini sobranud. Võib-olla küll, eks nad ühed ropud elukad ole, need bioloogid. Kuid mitmed stseenid vastassugupoolega lõppesid väga naturalistlike vahekorrakirjeldustega, mistap pani lugejat kulmu kergitama, et kas see kõik oli otseselt vajalik.

Ühe piimapärmidega tegeleva teadlasnohiku kohta käitus Oldi kohati liiga palgasõdurilikuna, kui jutt läks eri relvatüüpide kirjeldamise, taktikalise analüüsi ja lahingutegevuse peale. Kuid tuleb nentida, et ega ta suurt tihtipeale ise teinudki. Ärkas, sõi, vestles veidi, ootamatu madin, uus päev, sõi, vestles, uus madin, vahekord, ärkas, pesi... Sõnaga, sündmused olid Oldist alati sammu jagu ees ja rääkimata temast endast, ei saanud ka ta kaaslased toimuvast suurt sotti. Dialoogid olid minu maitse jaoks natuke liiga ebalevad. Laused katkesid pidevalt kolme punktiga ja olid ülemäära hüplikud, mis raskendas mõtte jälgimist. Seda mitte ainult peategelase ütlemiste puhul.

Romaani esimene pool meeldis mulle väga, kirjeldet maailmad olid huvitavad ning hää fantaasia pealt kirjutatud. Raamatu keskkosas oli tegevus konkreetsem ja meenutas rohkem tüüpilist spioonipõnevikku, kus tundmatud sala-superorganisatsioonid üritavad üksteist üle kavaldada. Raamat lõppeb klassikalise „alati on olemas suurem kala“ lahendusega, mis paneb arvama, et on oodata teist osa, kuna miski otseselt ei klaarunud. Autoriga põgusalt “Fantaasia” ja “Reaktori” sünnipäeval vesteldes sai eelnev väide kinnitust, et saame veidral moel hüpnotiseerivat haldjamaailma tulevikus taas mekkida. Jaksu Veskimehele, sest raamat sai loetud lenneldes ja tahaks teada, mis värk seal ikkagi toimub.

Teksti loeti eesti keeles

Jõuluvaheajal Tallinnas põigates sai ostetud seesamune Veskimehe uus romaan ja jälle üks pikem õhtu sai kasulikult veedetud. Veskimees on Veskimees on Veskimees: suurepäraselt teostatud maailm/maailmad, palju põnevust ja madinat, ohtralt seksi. Miinuseks: ikka ja jälle on tegelasi sedavõrd palju, et peab lehti pöörama ja meenutama, kes on kes.

Avastasin Pilvelinnustega palju seoseid: heldid, tulejumal Alfred Kärp ehk Alf Human, karvased vanemad rassid jne. Kahtlustan, et autor seob tulevikus Haldjaradade ahvatluse ja selle järje(d) Lõimekera sarjaga. Hindeks tugev neli. Jään ootama järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

13 aasta jooksul avaldatud 13 romaani teeb Veskimehest isegi lühivorme arvestamata selgelt kõige viljakama autori eesti ulmes. Mõni aeg tagasi pillas üks kaasulmik eravestluses arvamuse, et kui SV oleks poole raamatute kirjutamisele kulunud ajast eraldanud teoste viimistlemise peale (raamatuid oleks seega vähem, aga kõik kirjapandu oleks läbimõeldum), võiks mõni neist olla lausa väga hea kirjandusteos. Olles lugenuna Veskimehe romaanidest läbi tubli kolmandiku (nii et mingi sämpling peaks justkui olema), ei saa ma ometi selle arvamusega nõustuda. Ma lihtsalt ei näe kusagil seda potentsiaali, mis meistritöö võimalikuks teeks. Kujutagem enesele ette fiktiivset Loova Kirjutamise Algkooli. Väidan, et SV on seal õppimise käigus mõnest olulisest tunnist poppi teinud ning sellest jäänud kirjutamishariduslik lünk on tunnusjooneks kogu SV loomingule.

Iseenesest tuleb SV selles romaanis oma kriitikutele vastu ja on vältinud mitut autorile kurikuulsuse toonud tüüpmotiivi või lausa need teistpidiseks pööranud. Erinevalt Veskimehe tüüpkangelastest on "Haldjaradade ahvatluste" peategelane näiteks võrdlemisi saamatu oportunist (ja seksuaalne juurvili). Samas asjaolu, et romaani tegelast pole enam võimalik aktiivselt jälestada, vabastab tähelepanu seda koormanud lastist ning võimaldab selgemini märgata autori fundamentaalseid nõrkusi kompositsioonis ja karakteriloomes.

"Haldjaradade ahvatlus" kujutab endast räpakalt kokkutraageldatud stseenide jada. Kuhu iganes ka romaani kangelane ei satu (heal juhul jõuab ta seal korra süüa ja magada), käib seal õige pea mingi litakas, mille järel jätkub tegevus juba uues, täiesti muutunud situatsioonis. Ilmselt ekspluateeritakse siin Raymond Chandleri klassikaks kulunud soovitust, et kui süžee kipub kinni jooksma, lase siseneda kahel revolvriga varustatud molkusel; abiks nõuanne küll, aga ühegi nõuandega praktiseerimisega ei ole mõtet vinti üle keerata, muidu väändub see eneseparoodiaks.

Romaanis toimuvale hirmsale rahmeldamisele sekundeerib tegelaste portreede pinnapealsus, Teose lõpuks ei eristanud ma enam ühtegi tegelast teisest (neid on seal võrdlemisi palju ka). Eestlasest peategelasel, kes kannab nime Oldi Kafac (või Kafak, autor pruugib vaheldumisi mõlemaid kujusid) puudub arvestatav siseelu või kui ka midagi oli, ei olnud see huvipakkuv. Teistel polnud sedagi. Milleks kuhjata raamatusse tegelasi, kes ei anna isegi mitte tüpaaži mõõtu välja?

Okei, niipalju kui on autorist teada, ei hinda tema ise ulmes mitte kirjanduslikku tulevärki, stiili nõtkust või mingit muud raskestihõlmatavat kategooriat, vaid eeskätt ideede uudsust ja sügavust. Selle koha pealt jääb "Haldjaradade ahvatlustest" meelde paljuekspluateeritud paralleelmaailmade teooria ning (ulme)kirjandusklassika tegelaste taaskasutus. Sel taustal käib tihe luurekas ning üldmulje võib koondada sõnapaari "esoteeriline jamps". Kummastav on praktiliselt kõigi tegelaste võime ulmekirjandust tsiteerida või sellele viidata. Ja veel kummastavam on mitu korda kõlanud õpetus millestki keerulisest arusaamiseks - "loe läbi kolm raamatut ja mõtle nende üle 5 aastat, võib-olla siis hakkad midagi taipama".

Samas, võib-olla see ongi retsept, kuidas SV loomingut tarbima peaks.

P.S. Kesiganes seda raamatut loeb, võib leheküljed 20-25 vahele jätta, sest see on muu tekstiga täiesti mitteseostuv osa, unenägu kui soovite; tõenäoliselt lihtsalt toimetuspraak, kustutamata jäänud mustandijupp. Üleüldse võib romaani esimest 30 lehekülge võtta hoiatavana näitena sellest, kuidas romaani ei tohiks alustada; tegevuskohad vahelduvad ilma mingi üleminekuta suvalises järjekorras - kord on selleks buss, kord hõljuk, kord kopter, kord lennujaamahoone fuajee - ning see, kuidas autor romaani tegelastest suuremat osa lugejale elementaarselgi määral tutvustama ei vaevu, on üldse omaette teema.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul reserveerin ma hinde "üks" teostele, mis on tekitanud päris otsesõnu vastikust või vähemalt tugevat negatiivset emotsiooni. Veskimehe käesolev romaan pääseb (mitte et see mingit päästmist vajaks) halvimast lihtsalt seetõttu, et annan endale aru, et mitte enam kui 30 lk lugenuna ja veel 10-20 lk diagonaalis skanneerinuna, pole ma ilmselt päris pädev "lajatama". Lihtsalt - võimalik ju on, et ma tõesti ei jõudnud tuumani ja huvitavate osadeni. Viidates eelarvustajale - ma pole vaiksel nohinal läbi lugenud ja seejärel 5 aastat loetu üle mõtisklenud. Samas on iga hindamine ikkagi subjektiivse kogemuse peegeldus. Ehk siis...

Alustuseks meenutas "Haldjaradade ahvatles" romaani "Poolel teel". Selline kiire tõmblemine erinevate maailmade vahel, suht` suvaline aktsioon, küllalt kirju seltskond.

Saan mina teada, et peategelane Oldi on bioloog ja temal on selline "oskus", et ta näeb, tajub olendite olemust. Teine tegelane, kellele läheb (alguses) natuke enam tähelepanu, on Nataša, kelle peamiseks teeneks, väärtuseks näikse olema oskus leida tagasiteed. On miski segane punt palga(sõdureid), kes lähevad kaugpõhjas paralleelmaailmadesse. Niipaljukest saan sotti, et käib ühe paralleelmaailma, Sim`i kaitsmine. Tundub, et üks läbivaid ideid on, et muinasjuttude tegelased, nagu haldjad, kääbikud, muumitrollid, hatifnatid ja teab-kes-kõik-veel, on täitsa tegelikult olemas ja üleilmselt on miskid jõud, kes teavad nende olemasolust (sh näikse, et ka mõni lastekirjanik on tõele pihta saanud) ning sellelt pinnalt siis aktsioon toimubki. Noh, see on minu (sügavalt poolik) arusaam raamatu sisust.

Juba esimestest lehekülgedest riivasid tõsiselt silma keelelised konarused. Ühest küljest tuleb nõustuda hr Harglaga, kes ütleb, et ega ilukirjanduslik tekst pole koolikirjand, et peab püüdlikult vältima sõnakordusi ja otsima meeleheitlikult tegelase nime asemele asesõnu. Teisalt kui ikka loed ja sõnakordused mõjuvad sõnailu ja poeetilisuse asemel teksti degradeerivalt, siis on jama küll. Koht, kus võibolla tõesti oleks kasu sellest kui tekstile antaks aega ja kus toimetajad teevad tänuväärset tööd.

Kokkuvõttes tunnen pettumust ja hindan kahega.

PS. "Loe läbi 3 raamatut mingil teemal..." on tuttav väide koolitajate suust, kelle veendumuse kohta tagavat see, et nii toiminud isik teab antud teemal rohkem kui 80% inimkonnast. Võimalik, et % varieerub koolitajate lõikes, kes väitega esinevad.

Teksti loeti eesti keeles
2.2015

Väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised. Eelarvamusega lugeja võib hakata ootusärevalt käsi hõõruma, kui loos astuvad üles pisikesed, lühema teismelise moodi haldjanaised, kuid mitmes kohas on selge sõnaga öeldud, et nad näevad siiski välja nagu täiskasvanud ja lapselikkust pole neis kröömi jagugi. Näha on, et autor kuulab kriitikuid, arvestab nendega ja laseb neile ninanipsu. Mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku ja kunstniku sünergia, sest kui romaanis esimest korda kirjeldatakse haldjanaist, siis vastab peategelase nähtu päris palju kaanepildile, tsiteerin:

„Oldi ei saanud aru, kas haldjas oli ilus või mitte. Kord tundus ta imekaunina, kord elutu maskina. Seksikas oli ta küll /.../“

Mind, kes ma raamatupoes lasen end kaanepildist päris palju mõjutada, ajab tihtilugu hambaid kiristama, kui lugedes selgub, et kaanel on mingi suvaline asi, millel sisuga vaid väga kauge kokkupuude, kui üldse. Antud teose puhul vastab pakend sisule ja käesolev pakend äratas minus soovi sisuga tutvuda. Maastik linnaga, värvid, üldine kompositsioon, panen hindeks hea. Ainus mille kallal ehk noriks, oleks see haldjakõrv, mis tundub pildil veidi kunstlik.

Loo sisust. Meie peategelane on bioloog laulva keelega maalt, kellel on hämaramat sorti minevik. Ta palgatakse teadusekspeditsioonile Maa veelgi põhjapoolsetesse regioonidesse kui ta kodumaa ja satub seal läbi elukardetavate seikluste teistesse dimensioonidesse, kus avanevad maailmad täis muinasjutulisi tegelasi, et mitte öelda muinasjututegelasi, nagu näiteks haldjaid. Kõik jääb siiski liba- ja parateadusliku fantaasia piiridesse, sest kõige maagilise taga pole muud kui maalastele üle mõistuse käivad loodusseadused ja tehnikaimed. Ei saaks nüüd öelda, et maailmamudel, mida Veskimees kujutab, oleks midagi kardinaalset uut, võrdlusi võib tuua nii maailmakirjanduse suurnimedelt, kui ka Veskimehe enda varasemast loomingust. Ma ei hakkaksi ühtegi otseselt nimetama, kes huvi tunneb, saab nimekirja otse romaanist, sest peategelane on ulmelugemusega tüüp ja ei hoia seda vaka all.

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on murakamilikkus, mis mulle lugemise käigus silma torkas. Olen seda võrdlust kasutanud juba ühes varasemas arvustuses, kuid siinkohal on see taas paslik. Ma ei ole jaapani amerikaniseerunud kirjameest Haruki Murakamit just palju lugenud, vaid Norra metsa ja Kafkat mererannal, kui mõlemal korral on mulle tundunud veidi kummastavad tema romaanide peategelased, kes üldjuhul ei tee suurt midagi. Mitte selles mõttes, nagu nad ei satuks mingitesse sündmustesse ja sekeldustesse, ikka satuvad, kuid nad ise ei tee suurt midagi, et neisse sattuda või neid situatsioone kuidagi lahendada. Pigem lähevad nad lihtsalt vooluga kaasa, ulbivad nagu koolnud kalad, kõhud ülespoole punnis elujõge mööda alla-alla ja imestavad suurte pungis silmadega ringi tuiutades, et ei ta küll, mis nende ümber sünnib, tunnevad ajaviiteks igasuguseid tundeid, mõtlevad aeg-ajalt oma surnud ajus mingeid aeglasi kalamõtteid. Nende elul puudub üldjuhul eesmärk, ning see kuhu nad satuvad ja mida teevad ei ole nende arvates nende teha, vaid asjad lihtsalt juhtuvad nende ümber. Teised inimesed lükkavad ja tõukavad neid nagu tahavad, ning nood siis kas reageerivad või mitte. Üldjuhul ei reageeri, nad on suht inertsed, mõtlevad ainult oma sisimas, et ohohoh ja ahahah, ning olesklevad edasi. Veskimehe Haldjaradade peategelane on seekord samasugune murkamilik tüüp juhtunud. Ta ise ei tee midagi, et kuhugi minna, tal puuduvad tahtmised ja soovid ning kui kasutada Trubetsky laulusõnu, siis: „Tal pole numbrit ega nime, pole midagi mis seoks. Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks.“

Selline tegelane, nagu ka suurerinnalised naised, on Veskimehe loomingus suhteliselt erandlik tüüp. Pigem on autori peategelased ikkagi konkreetse maailmanägemusega tegudeinimesed, kes ei kõhkle oma ideid ja unistusi ellu viimast. Ka Oldi, Haldjaradade peategelane, ei kõhkle püssi paugutamast ja vajadusel külmavereliselt mõrva sooritamist arutamast, kuid temas puudub igasugune säde ja initsiatiiv. Romaani lugedes kerkis mu kujutlusse huvitav võrdlus Tiit Tarlapi Lõhestusjoone peategelasega. Kui Tarlapi muinaskauboi mõtles, analüüsis ja planeeris lehekülgede kaupa lausa tüütuseni, siis Veskimehe Oldi ei mõtle ega tunne üldse mitte midagi. Võib-olla „mitte midagi“ on minu poolt ülepingutamine, sest aeg-ajalt ta mõtles, et „külm on“, „janu on“, „keppi tahaks“, aga need olid siiski pigem füsioloogilised põhivajadused kui et homo sapiensi väärilised mõtted-tajud. Kui tuua näide eesti autorite sarnasest loomingust, siis Sündmuste Horisondi sarjas ilmunud Algolagnia peategelane oli ka sarnane tegelane, kuid tema oli selle kamba kolmas versioon – ei mõtle midagi, ega tee midagi, ning isegi ei reageerinud eriti välistele ärritajatele. Haldjaradade Oldi kiituseks peab ütlema, et ta reageeris vähemalt välistele ärritajatele, kuigi ei võtnud nende suhtes ette rohkem kui esmane reageering: keegi tulistab mind, lasen vastu; rünnak lõppes, mina siis ka enam ei lase; alasti kaunitar surub end minu vastu – armatsen; enam ei suru – ei armatse. Tundsin tugevat puudust tegelase sellistest mõtetest nagu: Miks ma teen neid asju mida ma teen? Kuhu ma oma tegevusega tahan jõuda? Mis on minu eesmärk peale esmase ellujäämise? Kas see mis ma teen on õige? Mida ma arvan neist olenditest kes mind ümbritsevad? Kas saaks ka kuidagi teistmoodi teha? Milleks see kõik, kui see kuhugi ei vii? Ilma nende mõteteta oli väga halb. Sihitu sekeldamine.

Siiski tahaksin välja tuua leheküljelt 64 ühe lause, mis pani mind õhku ahmima. Nimelt seal kirjeldati haldjakeele kõla järgmiselt: „Selles oli taevasse tõusvat pääsukest, südasuvel põlismetsa all voolavat kristallselget oja ja kauguses heiastuvaid kõrgmägesid.“Pagan võtaks, ütlen ma selle peale, Veskimees on ju sündinud romantik, oskab küll kui tahab. Kahju, et see jäi vaid üksikuks sääraseks virvenduseks. Romaanile oleks väga palju juurde andnud, kui peategelane oleks tundnud midagi säärast iga kord kui sattus mõne haldjanaise lähedale.

Kuna romaan tundub olevat sarja avaosa, siis loodetavasti Oldi edaspidi areneb ja hakkab otsima oma kohta maailmas, mõtlema, et mispärast miks ja mispärast kuhu, ning seab endale mingi pikemaajalise eesmärgi, mis romaanile ka süzee annab.

Kokkuvõtteks ütleksin, et jäi nõrgaks, ning seda just peategelase initsiatiivikuse ja mõttemaailma osas.

Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimehe loominguga on mul omamoodi suhe. Või mis omamoodi, olen natuke teda lugenud ning kui seda kõrvutada netist leitud muude jutustustega siis arvamus on laias laastus sarnane. “Meestekad”, kus karmid paari joonega ülesvõetud nurgelised meespeategelased teevad kõva ulmeaktsiooni ja suurerinnalised naised langevad sülle nagu küpsed õunad. Hm, samas miks ei peaks selline värk ühele “harju keskmisele meeskodanikule” © meeldima, mh-ah?! :)
 
Kuna autor jagas Ulmeturul mõningaid teiste autorite raamatuid tasuta siis võtsin isegi paar tükki (muide, üks nendest ehk  Karen A. Simonjani “Apteeker Nerses Majaen” oli äärmiselt-äärmiselt hea). Ning kuna tahtsin heale inimesele midagi vastu ka anda siis pakkusin autorile välja, et äkki ta tahaks mulle lisaks enda loomingust müüa raamatu või paar. Noh, ja niimoodi siis sattuski “Haldjaradade ahvatlus” enda lugemisjärjekorda. Tihtipeale kipub nii minema, et värskemad ostud-hankimised satuvad ka kiiremini lugemisse, eriti kui mõni raamat ahvatleb (pun intended) juba esimesest silmapilgust.
 
“Haldjarade ahvatlus” on vähemalt ühe nurga alt ebatüüpiline Veskimees. Kui muidu on ta peategelased testosteroonist nõretavad musklihärjad siis antud juhul dirigeerib mängu eestlasest nohikbioloog Oldi Kafac. Tõsi, ta minevik on kirjuvõitu ja üles kirjutatud muuhulgas karistusregistrisse. Samuti pole relvadega ümberkäimine talle võõras - kuid see ei käi mängeldes, John Rambost on asi kaugel.
 
Raamatu algus on mõnevõrra kulunud või tuttav - keski salajane kulisside taga niite tõmbav isik saadab erinevatest palgamõrvaritest ja erialaspetsidest koosneva tiimi Põhja-Norra ekspeditsioonile. Kafac pole muidugi papist poiss, juba treeningu vahepausidel magatab ta lingvist Natašat, üldse on üks raamatu läbivaid jooni see, kuidas naised tahavad ja anduvad kui mitte esimesest siis hiljemalt teisest silmapilgust. Norra-Vene piiril läheb ühel hetkel põnevaks, eks raamatukaane ja pealkirja seest saab vihjeid, mis VÕIB edasi toimuda. Aga las need detailid jäävad parem järgmisele lugejale avastada, süžeekäänakuid raamatus ikka jagub.
 
Tehnilise detailina jäi silma, et peategelase nimi on üldiselt Oldi Kafac, ühes kohas Oldi Kafak. Näpukas vist.
 
Kerge ja tempokas teos, ei sättu vast erinevate klassikutega samale teljeotsale aga tegelikult ka - lahe oli lugeda. Hästi kirjutatud meelelahutus - ning ma ei häbene küll seda, et aastas mõne korra Hesburgerisse satun. Käin ja naudin.
 
Eraldi kiidaks maailma ülesehitamist ja detaile, seda kunsti valdab Veskimees hästi. 
 
Jäin raamatut lugedes mõtlema, et kuna on tegu autori kolmeteistkümnenda romaaniga siis ilmselt võiks olla selge, mis õnnestub hästi, mis võibolla mitte nii väga. Ehk siis kui maailma ülesjoonistamine ja märul on käpas siis saaks päris hea kombinatsiooni kellegagi kahasse kirjutamine. Kellegagi, kes tegelaste sisemaailma ja omavahelisi suhteid suudaks natuke paremini kujundada-kujutada - sest siis võiks väga kobedaid raamatuid siit tulla. Samas pole selles raamatus pidevalt irooniliselt muigavaid, kulmu kortsutavaid ja ironiseerivaid tegelasi. Mis on enda silmis äärmiselt meeldiv areng.
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. 
Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon  aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal.
P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud. 
Teksti loeti eesti keeles

Asusin seda romaani lugema üsna madalate ootustega (üks viimastest seni eesti keelde tõlkimata Strugatskite teostest, kui nende varasema loomeperioodi nõukogulik kosmoseulme välja jätta), ent tegelikult polnud "Muinasjutu troikast" pikem variant üldsegi halb lugemisvara. Ei ütleks, et kehvem kui "Esmaspäev algab laupäeval". Nalja sai ja nagu eelarvustajagi maininud, olid Kitežgradi koloonias elavad üleloomulikud olendid päris huvitavalt kirja pandud. Muidugi kehtib "Muinasjutu Troikast" kohta paljuski see, mis nõukogudevastase sotsiaalse satiiri kohta tervikuna: omal ajal võis see olla sajaprotsendiliselt lõikav ja vaimukas, ent praeguseks on paljud pilatud nähtused lõplikult ajalooks saanud ning kõigi tehtud naljade tagamaid tänapäeva lugeja enam ei mõista. 
Teksti loeti eesti keeles

Äsja eestikeelses tõlkes ilmunud Martini debüütromaani tegevus toimub samas Tuhande Maailma-tulevikumaailmas kus mitmete teiste tema varasemast loominguperioodist pärinevate kosmoseulme hulka kuuluvate tekstide tegevus. "Valguse hääbumise" peategelaseks on ökoloog Dirk T'Larien, kes saab ootamatult abikutse oma endiselt armastatult Gwen Delvanolt ja saabub naise uude koju Worlorni planeedile. Tähtede soojusest eemalduvale kunagisele muretule festivaliplaneedile Worlornile on saabumas jääaeg, ööd selles lõunamaiselt eksootilises maailmas on järjest külmemad ja senised inimkolonistid on Worlorni valdavalt hüljanud, küll aga on end seal sisse seadnud Kõrg-Kavalari planeedilt saabunud sõjakad kavalarid, kelle hulka kuulub ka Gweni uus elukaaslane Jaantony Riv-Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary (keda ka üsna eestipäraselt Jaaniks kutsutakse). Worlornil ootab Dirki segane olukord: keerulised suhted endise armastatuga ja keerulist sõdalaskoodeksit järgivate kavalaride järjest verisemaks muutuvad intriigid ja konfliktid, millesse kistakse ka märksa patsifistlikumast kultuurist pärinev Dirk...
"Valguse hääbumine" on Martini varasemale loomingule üsna iseloomulik tekst: värvikirev ja keeruline, erinevaid mõistuslikke rasse ning tsivilisatsioone sisaldav kosmosemaailm ning pigem süngetes ja tumedates toonides sündmustik. Lisaks veel aristokraatide omavahelised verised võimuvõitlused ja peategelast kummitav pidev ebaõnn, mis lasevad aimata hilisemat "Troonide mängu" autorit. Kummituslikult inimtühja Worlorni kirjeldused mõjusid üsna lummavalt... kuni ühel hetkel märkasin, et peaaegu pool raamatust on loetud, aga sisuliselt pole midagi veel toimunudki. Teatud venivus ongi peamiseks põhjuseks, miks ma "Valguse hääbumise" hinde "4" peale langetasin, ehkki sellel "4-l" on tubli pluss järel.
Romaani eestikeelse tõlke kaanepilt mõjub natuke segadusttekitavalt: mingeid hävituslennukeid ega muid sarnaseid õhusõidukeid romaanis ei esine, kirjeldatud kavalaride õhuautod on aga hoopis teistsuguse välimusega. 
 
Teksti loeti eesti keeles

"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles

"Elusa surnu päevik" kujutab endast Suure Balthasari nimelise maagi päevikut, kelle maine elu möödus 13. sajandi alguses. Balthasar oli jõudnud igavese elu otsingul kaugele vastristitud Liivimaale ja varastanud selle saladuse Orpheuse-nimelise maagi käest, kes pani talle kättemaksuks peale omapärase needuse: Balthasari keha vananes ja suri, ent hing jäi kehaga seotud ning surematuks, püsides järgnevad aastasajad kirstus lõksus koos tema maiste jäänustega. Aastal 2006 avab Balthasari kirstu teismeline eestlasest maagiõpilane Otto, kes on huvitatud igavese elu saladustest. Kehatu vaimu kujul eksisteerival Balthasaril ei jää muud üle, kui temaga koostööd tegema hakata, et endale uus keha saada...
"Elusa surnu päevik" kujutab endast segu õudusfantasyst ja transhumanistlike elementidega SF-ist. Lõpptulemus jätab üsna väljapeetud ja võimsa mulje. Miinuspoolelt tasuks märkida asjaolu, et autor on sündmustiku edasiandmisel kasutanud üsna keerulist ja häid taustateadmisi nõudvat võtet: keskaegse inimese kasutamist minajutustajana. Üldiselt on see tal üsna hästi välja tulnud, ent teatud eksimused keskaegse maailmapildi edasiandmisel torkavad siiski silma (nt. ühes kohas kasutab Balthasar muistsete hiinlaste kohta võrdlust "inimesed olid justkui teiselt planeedilt"). Sellest asjaolust tuleb hindele "5" väike miinus taha. 
Teksti loeti eesti keeles

"Hallvanake ja Ussikuningas" jätkab Jansi loos "Tarkmees taskus" kirjeldatud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetel juttudel" põhineva võrgumängu/virtuaalmaailma teemat. Loos on rohkelt kasutatud Kreutzwaldi loodud pseudomütoloogiat.  
Ei midagi väga vaimustavat, aga omas laadis korralikult teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

21. sajandi keskpaiga Eestit kummitab tööjõupuudus ja äsja Riigikogu valimised võitnud Tööjõuerakond pakub sellele välja nanotehnoloogia uusimatele arengutele toetuva novaatorliku lahenduse...
Sotsiaalne satiir ulmekuues, lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu 19. sajandi Eesti maakohas asetleidev õuduslugu äsja lesestunud taluperemehest ja tema taluga seotud võikast saladusest, mis on antud edasi tema naabri ning sõbra pilgu läbi. Mahkra õudusloomingule omaselt on tegu üsna koledaid kirjeldusi tulvil splätteriga, mis nõrgema närvikavaga lugejale ilmselt üsna tülgastavalt mõjuda võib. 
Teksti loeti eesti keeles

Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...  
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsna väheütlev looke, mis žanriliselt peaks vist maagiliseks realismiks liigituma. Loo lõpus tuleb sise ka mõningane fantastiline element, ent žanriulme antoloogiasse Kivastiku lugu siiski väga ei sobi. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles