Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Haldjaradade ahvatlus

(romaan aastast 2014)

Hinne
Hindajaid
0
4
1
2
2
Keskmine hinne
2.778
Arvustused (9)

Käesolev romaan kujutab endast siis Veskimehe uue romaanisarja avateost... vähemalt võib nii öelda romaani lõpu põhjal, mis mitte midagi ei lõpeta. Romaanis on sedapuhku juttu dimensioonirändudest ja vihjeid autori varasematele teostele, mis sama teemat käsitlevad, leidub siin kuhjaga. Rohkelt vihjatakse ka välismaistele ulmetekstidele-Bradbury loo "Draakon" olemasolu meenus mulle aastate tagant just käesolevat romaani lugedes.

Sisust: on mingi salajase organisatsiooni korraldatav ekspeditsioon Põhja-Norrase, milles ka eestlasest peategelane (kes millegipärast esineb kummalise nime Oldi Kafac all) osaleb. Jäämerel Norra-Vene piiri kandis kisuvad asjad ekspeditsiooni jaoks juba ohtlikuks ja peagi satutakse ka paralleelmaailma...

Romaani headest külgedest: worldbuilding tuleb Veskimehel talle omaselt hästi välja ja märulistseene lugedes igav ei hakka. Ka kõike seda, mis Veskimehe loomingus halb on, on selles romaanis nagu veidi vähem. Veidi on muudetud peategelase olemust ja tema suhteid kaasinimestega-peategelane polegi mingi übermachost ülbe füüsikageenius, vaid hoopis veidi nohiklik bioloog. Ja naised, kellega ta romaani kestel vahekorras on, on täisealised ning neil on suured rinnad. Paternalistlikku targutamist ja maailmaparandamist on "Haldjaradade ahvatluses" võrreldes mõne autori varasema romaaniga oluliselt vähem-kohati küll kiidetakse Simi-nimelise paralleelmaailma kastiühiskonda, ent see kõik ei torka niiväga silma, kui näiteks "Lõputus juunis" või "Asteriuse kodutees".

Halvad küljed. Romaani tegelased on äärmiselt tuimad ja skemaatilised, lisaks on autor talle omaselt toppinud teksti rohkelt tuima, emotsioonitut erootikat. Kohati jääb mulje, et peategelase peamiseks eesmärgiks on liikuda tuima robotina punktist A punkti B ja paarituda tee peal kõigega, mis sõltumata liigilisest kuuluvusest naisterahvast meenutab. Pidev seks ja killurebimine kõige sobimatumates olukordades muudavad romaani tegelaste käitumise psühholoogiliselt usutamatuks.

Hindest. "3" oleks justkui veidi liiga karm, sest ega "Haldjaradade ahvatlusi" lugedes ju otseselt igav ega ebameeldiv ei olnud, aga "4" oleks ilmselgelt liiga kõrge hinne, sest miinuseid oli romaanil ikka samuti kõvasti. Olgu siis "4" pika miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Talvise ulmikute Tartus toimunud kokkutuleku tuules sai Veskimehe uusim romaan lõpulauseni loetud. “Haldjarajade ahvatlus” kui teose pealkiri kirjeldab päris täpselt romaani õhustikku. Ahvatlusi on seal tõesti nagu putru: ahvatlevad – sedakorda korpulentsemad – naised erinevatest liikidest, Eesti päritoluga bioloogist peategelase igatus Simi nimelise paralleelmaailma põneva kaoselikkuse järele, minu kui lugeja ootus, et kohe-kohe leidub jälle uusi muhedaid seletusi teistest teostest tuttavate (muinas)tegelaste tausta ning eesmärkide kohta jne.

Lugu räägib peategelase Oldi Kafaci silme läbi, kuidas ühe tundmatu organisatsiooni salapärane figuur ta missioonile palkab. Selgub, et lisaks eestlasele on kokku kutsutud üle maailma igasugu huvitavat rahvast, kus keegi ei paista olevat see, kellena väidab. Kaugel põhjas lumises laagris ja jäisel merel toimuv muutub juba esimestest päevadest alates väga paranoiliseks ja kõige tagatipuks satub rühm anomaaliate küüsi, mis viib seltskonna tavafüüsikat eirates tundmatutesse maailmadesse... Hatifnatid, haldjad, hatifnatid, sapiensid, hiidroomajad, HATIFNATID!!! Mida sa hing veel tahta oskad?

Oldi sattumine kõikvõimalikesse ebameeldivustesse erinevate reaalsuste vahel meenutas natuke Kingi „Tumeda torni“ saagas seikleva Laskuri üsnagi lootusetuid olukordi võõrastes maailmades. Oldi oli muidugi tüütavalt muigavamav, ironiseerivam ja himuram. Olles ise bioloogi kadalipu koolis läbinud, oli autoripoolne peategelase erialavalik intrigeeriv. Jah, meile meeldis(b) asja tuumani jõuda ja kõike elavat detailideni otseses mõttes lahata. Samas ei oska öelda, kas oleksin haldjate elu kirjeldavas teatmetoses esimese asjana (inimestega) kopuleerumise peatükini sobranud. Võib-olla küll, eks nad ühed ropud elukad ole, need bioloogid. Kuid mitmed stseenid vastassugupoolega lõppesid väga naturalistlike vahekorrakirjeldustega, mistap pani lugejat kulmu kergitama, et kas see kõik oli otseselt vajalik.

Ühe piimapärmidega tegeleva teadlasnohiku kohta käitus Oldi kohati liiga palgasõdurilikuna, kui jutt läks eri relvatüüpide kirjeldamise, taktikalise analüüsi ja lahingutegevuse peale. Kuid tuleb nentida, et ega ta suurt tihtipeale ise teinudki. Ärkas, sõi, vestles veidi, ootamatu madin, uus päev, sõi, vestles, uus madin, vahekord, ärkas, pesi... Sõnaga, sündmused olid Oldist alati sammu jagu ees ja rääkimata temast endast, ei saanud ka ta kaaslased toimuvast suurt sotti. Dialoogid olid minu maitse jaoks natuke liiga ebalevad. Laused katkesid pidevalt kolme punktiga ja olid ülemäära hüplikud, mis raskendas mõtte jälgimist. Seda mitte ainult peategelase ütlemiste puhul.

Romaani esimene pool meeldis mulle väga, kirjeldet maailmad olid huvitavad ning hää fantaasia pealt kirjutatud. Raamatu keskkosas oli tegevus konkreetsem ja meenutas rohkem tüüpilist spioonipõnevikku, kus tundmatud sala-superorganisatsioonid üritavad üksteist üle kavaldada. Raamat lõppeb klassikalise „alati on olemas suurem kala“ lahendusega, mis paneb arvama, et on oodata teist osa, kuna miski otseselt ei klaarunud. Autoriga põgusalt “Fantaasia” ja “Reaktori” sünnipäeval vesteldes sai eelnev väide kinnitust, et saame veidral moel hüpnotiseerivat haldjamaailma tulevikus taas mekkida. Jaksu Veskimehele, sest raamat sai loetud lenneldes ja tahaks teada, mis värk seal ikkagi toimub.

Teksti loeti eesti keeles

Jõuluvaheajal Tallinnas põigates sai ostetud seesamune Veskimehe uus romaan ja jälle üks pikem õhtu sai kasulikult veedetud. Veskimees on Veskimees on Veskimees: suurepäraselt teostatud maailm/maailmad, palju põnevust ja madinat, ohtralt seksi. Miinuseks: ikka ja jälle on tegelasi sedavõrd palju, et peab lehti pöörama ja meenutama, kes on kes.

Avastasin Pilvelinnustega palju seoseid: heldid, tulejumal Alfred Kärp ehk Alf Human, karvased vanemad rassid jne. Kahtlustan, et autor seob tulevikus Haldjaradade ahvatluse ja selle järje(d) Lõimekera sarjaga. Hindeks tugev neli. Jään ootama järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

13 aasta jooksul avaldatud 13 romaani teeb Veskimehest isegi lühivorme arvestamata selgelt kõige viljakama autori eesti ulmes. Mõni aeg tagasi pillas üks kaasulmik eravestluses arvamuse, et kui SV oleks poole raamatute kirjutamisele kulunud ajast eraldanud teoste viimistlemise peale (raamatuid oleks seega vähem, aga kõik kirjapandu oleks läbimõeldum), võiks mõni neist olla lausa väga hea kirjandusteos. Olles lugenuna Veskimehe romaanidest läbi tubli kolmandiku (nii et mingi sämpling peaks justkui olema), ei saa ma ometi selle arvamusega nõustuda. Ma lihtsalt ei näe kusagil seda potentsiaali, mis meistritöö võimalikuks teeks. Kujutagem enesele ette fiktiivset Loova Kirjutamise Algkooli. Väidan, et SV on seal õppimise käigus mõnest olulisest tunnist poppi teinud ning sellest jäänud kirjutamishariduslik lünk on tunnusjooneks kogu SV loomingule.

Iseenesest tuleb SV selles romaanis oma kriitikutele vastu ja on vältinud mitut autorile kurikuulsuse toonud tüüpmotiivi või lausa need teistpidiseks pööranud. Erinevalt Veskimehe tüüpkangelastest on "Haldjaradade ahvatluste" peategelane näiteks võrdlemisi saamatu oportunist (ja seksuaalne juurvili). Samas asjaolu, et romaani tegelast pole enam võimalik aktiivselt jälestada, vabastab tähelepanu seda koormanud lastist ning võimaldab selgemini märgata autori fundamentaalseid nõrkusi kompositsioonis ja karakteriloomes.

"Haldjaradade ahvatlus" kujutab endast räpakalt kokkutraageldatud stseenide jada. Kuhu iganes ka romaani kangelane ei satu (heal juhul jõuab ta seal korra süüa ja magada), käib seal õige pea mingi litakas, mille järel jätkub tegevus juba uues, täiesti muutunud situatsioonis. Ilmselt ekspluateeritakse siin Raymond Chandleri klassikaks kulunud soovitust, et kui süžee kipub kinni jooksma, lase siseneda kahel revolvriga varustatud molkusel; abiks nõuanne küll, aga ühegi nõuandega praktiseerimisega ei ole mõtet vinti üle keerata, muidu väändub see eneseparoodiaks.

Romaanis toimuvale hirmsale rahmeldamisele sekundeerib tegelaste portreede pinnapealsus, Teose lõpuks ei eristanud ma enam ühtegi tegelast teisest (neid on seal võrdlemisi palju ka). Eestlasest peategelasel, kes kannab nime Oldi Kafac (või Kafak, autor pruugib vaheldumisi mõlemaid kujusid) puudub arvestatav siseelu või kui ka midagi oli, ei olnud see huvipakkuv. Teistel polnud sedagi. Milleks kuhjata raamatusse tegelasi, kes ei anna isegi mitte tüpaaži mõõtu välja?

Okei, niipalju kui on autorist teada, ei hinda tema ise ulmes mitte kirjanduslikku tulevärki, stiili nõtkust või mingit muud raskestihõlmatavat kategooriat, vaid eeskätt ideede uudsust ja sügavust. Selle koha pealt jääb "Haldjaradade ahvatlustest" meelde paljuekspluateeritud paralleelmaailmade teooria ning (ulme)kirjandusklassika tegelaste taaskasutus. Sel taustal käib tihe luurekas ning üldmulje võib koondada sõnapaari "esoteeriline jamps". Kummastav on praktiliselt kõigi tegelaste võime ulmekirjandust tsiteerida või sellele viidata. Ja veel kummastavam on mitu korda kõlanud õpetus millestki keerulisest arusaamiseks - "loe läbi kolm raamatut ja mõtle nende üle 5 aastat, võib-olla siis hakkad midagi taipama".

Samas, võib-olla see ongi retsept, kuidas SV loomingut tarbima peaks.

P.S. Kesiganes seda raamatut loeb, võib leheküljed 20-25 vahele jätta, sest see on muu tekstiga täiesti mitteseostuv osa, unenägu kui soovite; tõenäoliselt lihtsalt toimetuspraak, kustutamata jäänud mustandijupp. Üleüldse võib romaani esimest 30 lehekülge võtta hoiatavana näitena sellest, kuidas romaani ei tohiks alustada; tegevuskohad vahelduvad ilma mingi üleminekuta suvalises järjekorras - kord on selleks buss, kord hõljuk, kord kopter, kord lennujaamahoone fuajee - ning see, kuidas autor romaani tegelastest suuremat osa lugejale elementaarselgi määral tutvustama ei vaevu, on üldse omaette teema.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul reserveerin ma hinde "üks" teostele, mis on tekitanud päris otsesõnu vastikust või vähemalt tugevat negatiivset emotsiooni. Veskimehe käesolev romaan pääseb (mitte et see mingit päästmist vajaks) halvimast lihtsalt seetõttu, et annan endale aru, et mitte enam kui 30 lk lugenuna ja veel 10-20 lk diagonaalis skanneerinuna, pole ma ilmselt päris pädev "lajatama". Lihtsalt - võimalik ju on, et ma tõesti ei jõudnud tuumani ja huvitavate osadeni. Viidates eelarvustajale - ma pole vaiksel nohinal läbi lugenud ja seejärel 5 aastat loetu üle mõtisklenud. Samas on iga hindamine ikkagi subjektiivse kogemuse peegeldus. Ehk siis...

Alustuseks meenutas "Haldjaradade ahvatles" romaani "Poolel teel". Selline kiire tõmblemine erinevate maailmade vahel, suht` suvaline aktsioon, küllalt kirju seltskond.

Saan mina teada, et peategelane Oldi on bioloog ja temal on selline "oskus", et ta näeb, tajub olendite olemust. Teine tegelane, kellele läheb (alguses) natuke enam tähelepanu, on Nataša, kelle peamiseks teeneks, väärtuseks näikse olema oskus leida tagasiteed. On miski segane punt palga(sõdureid), kes lähevad kaugpõhjas paralleelmaailmadesse. Niipaljukest saan sotti, et käib ühe paralleelmaailma, Sim`i kaitsmine. Tundub, et üks läbivaid ideid on, et muinasjuttude tegelased, nagu haldjad, kääbikud, muumitrollid, hatifnatid ja teab-kes-kõik-veel, on täitsa tegelikult olemas ja üleilmselt on miskid jõud, kes teavad nende olemasolust (sh näikse, et ka mõni lastekirjanik on tõele pihta saanud) ning sellelt pinnalt siis aktsioon toimubki. Noh, see on minu (sügavalt poolik) arusaam raamatu sisust.

Juba esimestest lehekülgedest riivasid tõsiselt silma keelelised konarused. Ühest küljest tuleb nõustuda hr Harglaga, kes ütleb, et ega ilukirjanduslik tekst pole koolikirjand, et peab püüdlikult vältima sõnakordusi ja otsima meeleheitlikult tegelase nime asemele asesõnu. Teisalt kui ikka loed ja sõnakordused mõjuvad sõnailu ja poeetilisuse asemel teksti degradeerivalt, siis on jama küll. Koht, kus võibolla tõesti oleks kasu sellest kui tekstile antaks aega ja kus toimetajad teevad tänuväärset tööd.

Kokkuvõttes tunnen pettumust ja hindan kahega.

PS. "Loe läbi 3 raamatut mingil teemal..." on tuttav väide koolitajate suust, kelle veendumuse kohta tagavat see, et nii toiminud isik teab antud teemal rohkem kui 80% inimkonnast. Võimalik, et % varieerub koolitajate lõikes, kes väitega esinevad.

Teksti loeti eesti keeles
2.2015

Väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised. Eelarvamusega lugeja võib hakata ootusärevalt käsi hõõruma, kui loos astuvad üles pisikesed, lühema teismelise moodi haldjanaised, kuid mitmes kohas on selge sõnaga öeldud, et nad näevad siiski välja nagu täiskasvanud ja lapselikkust pole neis kröömi jagugi. Näha on, et autor kuulab kriitikuid, arvestab nendega ja laseb neile ninanipsu. Mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku ja kunstniku sünergia, sest kui romaanis esimest korda kirjeldatakse haldjanaist, siis vastab peategelase nähtu päris palju kaanepildile, tsiteerin:

„Oldi ei saanud aru, kas haldjas oli ilus või mitte. Kord tundus ta imekaunina, kord elutu maskina. Seksikas oli ta küll /.../“

Mind, kes ma raamatupoes lasen end kaanepildist päris palju mõjutada, ajab tihtilugu hambaid kiristama, kui lugedes selgub, et kaanel on mingi suvaline asi, millel sisuga vaid väga kauge kokkupuude, kui üldse. Antud teose puhul vastab pakend sisule ja käesolev pakend äratas minus soovi sisuga tutvuda. Maastik linnaga, värvid, üldine kompositsioon, panen hindeks hea. Ainus mille kallal ehk noriks, oleks see haldjakõrv, mis tundub pildil veidi kunstlik.

Loo sisust. Meie peategelane on bioloog laulva keelega maalt, kellel on hämaramat sorti minevik. Ta palgatakse teadusekspeditsioonile Maa veelgi põhjapoolsetesse regioonidesse kui ta kodumaa ja satub seal läbi elukardetavate seikluste teistesse dimensioonidesse, kus avanevad maailmad täis muinasjutulisi tegelasi, et mitte öelda muinasjututegelasi, nagu näiteks haldjaid. Kõik jääb siiski liba- ja parateadusliku fantaasia piiridesse, sest kõige maagilise taga pole muud kui maalastele üle mõistuse käivad loodusseadused ja tehnikaimed. Ei saaks nüüd öelda, et maailmamudel, mida Veskimees kujutab, oleks midagi kardinaalset uut, võrdlusi võib tuua nii maailmakirjanduse suurnimedelt, kui ka Veskimehe enda varasemast loomingust. Ma ei hakkaksi ühtegi otseselt nimetama, kes huvi tunneb, saab nimekirja otse romaanist, sest peategelane on ulmelugemusega tüüp ja ei hoia seda vaka all.

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on murakamilikkus, mis mulle lugemise käigus silma torkas. Olen seda võrdlust kasutanud juba ühes varasemas arvustuses, kuid siinkohal on see taas paslik. Ma ei ole jaapani amerikaniseerunud kirjameest Haruki Murakamit just palju lugenud, vaid Norra metsa ja Kafkat mererannal, kui mõlemal korral on mulle tundunud veidi kummastavad tema romaanide peategelased, kes üldjuhul ei tee suurt midagi. Mitte selles mõttes, nagu nad ei satuks mingitesse sündmustesse ja sekeldustesse, ikka satuvad, kuid nad ise ei tee suurt midagi, et neisse sattuda või neid situatsioone kuidagi lahendada. Pigem lähevad nad lihtsalt vooluga kaasa, ulbivad nagu koolnud kalad, kõhud ülespoole punnis elujõge mööda alla-alla ja imestavad suurte pungis silmadega ringi tuiutades, et ei ta küll, mis nende ümber sünnib, tunnevad ajaviiteks igasuguseid tundeid, mõtlevad aeg-ajalt oma surnud ajus mingeid aeglasi kalamõtteid. Nende elul puudub üldjuhul eesmärk, ning see kuhu nad satuvad ja mida teevad ei ole nende arvates nende teha, vaid asjad lihtsalt juhtuvad nende ümber. Teised inimesed lükkavad ja tõukavad neid nagu tahavad, ning nood siis kas reageerivad või mitte. Üldjuhul ei reageeri, nad on suht inertsed, mõtlevad ainult oma sisimas, et ohohoh ja ahahah, ning olesklevad edasi. Veskimehe Haldjaradade peategelane on seekord samasugune murkamilik tüüp juhtunud. Ta ise ei tee midagi, et kuhugi minna, tal puuduvad tahtmised ja soovid ning kui kasutada Trubetsky laulusõnu, siis: „Tal pole numbrit ega nime, pole midagi mis seoks. Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks.“

Selline tegelane, nagu ka suurerinnalised naised, on Veskimehe loomingus suhteliselt erandlik tüüp. Pigem on autori peategelased ikkagi konkreetse maailmanägemusega tegudeinimesed, kes ei kõhkle oma ideid ja unistusi ellu viimast. Ka Oldi, Haldjaradade peategelane, ei kõhkle püssi paugutamast ja vajadusel külmavereliselt mõrva sooritamist arutamast, kuid temas puudub igasugune säde ja initsiatiiv. Romaani lugedes kerkis mu kujutlusse huvitav võrdlus Tiit Tarlapi Lõhestusjoone peategelasega. Kui Tarlapi muinaskauboi mõtles, analüüsis ja planeeris lehekülgede kaupa lausa tüütuseni, siis Veskimehe Oldi ei mõtle ega tunne üldse mitte midagi. Võib-olla „mitte midagi“ on minu poolt ülepingutamine, sest aeg-ajalt ta mõtles, et „külm on“, „janu on“, „keppi tahaks“, aga need olid siiski pigem füsioloogilised põhivajadused kui et homo sapiensi väärilised mõtted-tajud. Kui tuua näide eesti autorite sarnasest loomingust, siis Sündmuste Horisondi sarjas ilmunud Algolagnia peategelane oli ka sarnane tegelane, kuid tema oli selle kamba kolmas versioon – ei mõtle midagi, ega tee midagi, ning isegi ei reageerinud eriti välistele ärritajatele. Haldjaradade Oldi kiituseks peab ütlema, et ta reageeris vähemalt välistele ärritajatele, kuigi ei võtnud nende suhtes ette rohkem kui esmane reageering: keegi tulistab mind, lasen vastu; rünnak lõppes, mina siis ka enam ei lase; alasti kaunitar surub end minu vastu – armatsen; enam ei suru – ei armatse. Tundsin tugevat puudust tegelase sellistest mõtetest nagu: Miks ma teen neid asju mida ma teen? Kuhu ma oma tegevusega tahan jõuda? Mis on minu eesmärk peale esmase ellujäämise? Kas see mis ma teen on õige? Mida ma arvan neist olenditest kes mind ümbritsevad? Kas saaks ka kuidagi teistmoodi teha? Milleks see kõik, kui see kuhugi ei vii? Ilma nende mõteteta oli väga halb. Sihitu sekeldamine.

Siiski tahaksin välja tuua leheküljelt 64 ühe lause, mis pani mind õhku ahmima. Nimelt seal kirjeldati haldjakeele kõla järgmiselt: „Selles oli taevasse tõusvat pääsukest, südasuvel põlismetsa all voolavat kristallselget oja ja kauguses heiastuvaid kõrgmägesid.“Pagan võtaks, ütlen ma selle peale, Veskimees on ju sündinud romantik, oskab küll kui tahab. Kahju, et see jäi vaid üksikuks sääraseks virvenduseks. Romaanile oleks väga palju juurde andnud, kui peategelane oleks tundnud midagi säärast iga kord kui sattus mõne haldjanaise lähedale.

Kuna romaan tundub olevat sarja avaosa, siis loodetavasti Oldi edaspidi areneb ja hakkab otsima oma kohta maailmas, mõtlema, et mispärast miks ja mispärast kuhu, ning seab endale mingi pikemaajalise eesmärgi, mis romaanile ka süzee annab.

Kokkuvõtteks ütleksin, et jäi nõrgaks, ning seda just peategelase initsiatiivikuse ja mõttemaailma osas.

Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.

Teksti loeti inglise keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.

Teksti loeti inglise keeles