Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.
No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.
Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.
Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.
Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.
Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.
