Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Lõputu juuni

(romaan aastast 2012)
https://veskimees.eu/loputu-juuni-0

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2012; 04.02–09.10
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 33)

  • Ilmunud ajalehes
  • Sündmuste horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
0
3
3
1
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (7)

Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.

Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)

Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat omaette oli päris hea, kuid maksimumhinnet takistab panemast kaks suurt puudust:

1) Suurem plaan jäi segaseks nii tundmatute tulnukate osas, kui ka maalaste osas. Näiteks tulnukate tegevus tundus olevat suhteliselt täpselt paika pandud: maandusid ju täheväravad enam-vähem poliitiliste piirjoonte järgi. Seega oli nende osalus aktiivsem, kui see tegelikult raamatus üleüldse välja paistis. Maalaste osas jäi arusaamatuks, kuhu Augustase punt hiljem välja jõuda tahtis.
2) Aegajalt võttis peategelane jälle vaevaks võtta aeg maha ja hakkas karjudes lehti ja oksi õhku loopima. Lisaks deklareeriti juurde mitmesuguseid (peategelasele) sobivaid paaritumiskombeid. Need kes Veskimeest varem on lugenud, on teemaga tuttavad ja võibolla lasevad ennast vähe häirida. Värskele lugejale, kellel kuuordudega kogemust pole, võib aga see suhteliselt ehmatavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Olles värskelt lugenud järjepanu mitut eestikeelset Heinleini (mida võiks ka millalgi arvustada) ning seejärel Veskimeest tulevad paraku viimase puudused ikka väga selgelt välja. Nagu eespool juba mainiti, siis tõesti, Veskimehe "ideaalühiskond" pole tõesti kuigi sümpaatne.

Pealegi on ideoloogilised seisukohad vägagi tuimalt ja mustvalgelt edasi antud: ühel pool head ja õiglased "uue ilma" rajajad ning teiselpool juhm enamik, hall mass, mida juhivad troppidest poliitikud ja valitsused. Niivõrd pessimistlik vaade inimühiskonnale ja iseäranis poliitilisele süsteemile tundub küll veidi liiast. Isegi valitsus- ja ühiskonnakriitlised Pratchett+Baxter kujutavad oma Pika Maa poliitilisi süsteeme ja politikaane oluliselt positiivsemalt (ja reaalsuselähedasemalt).

Aga kõige selle juures ei taha ma jätta muljet, et see raamat poleks mulle üldse meeldinud - kõik oli küllaltki hästi läbi mõeldud (eriti võrreldes algajate suleseppadega - oli näha, et autor oli tekstiga vaeva näinud) ja omas süsteemis suhteliselt loogiline (ehkki tuleb nõustuda Kristjan Sanderi välja toodud puudujääkidega). Kirjatehniliselt ja suuresti stiiliselt poolelt oli ka täiesti tahe tükk. Veidi jääb siiski tõesti häirima korduvus - Kuu Ordu rahvuslikus soustis, nagu eespool samuti juba öeldi.

Kokkuvõttes oleks 4-.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.

No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.

Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.

Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.

Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.

 
 

Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles