Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Lõputu juuni

(romaan aastast 2012)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2012;
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 33)

Hinne
Hindajaid
0
3
3
1
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (7)

Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.

Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)

Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat omaette oli päris hea, kuid maksimumhinnet takistab panemast kaks suurt puudust:

1) Suurem plaan jäi segaseks nii tundmatute tulnukate osas, kui ka maalaste osas. Näiteks tulnukate tegevus tundus olevat suhteliselt täpselt paika pandud: maandusid ju täheväravad enam-vähem poliitiliste piirjoonte järgi. Seega oli nende osalus aktiivsem, kui see tegelikult raamatus üleüldse välja paistis. Maalaste osas jäi arusaamatuks, kuhu Augustase punt hiljem välja jõuda tahtis.
2) Aegajalt võttis peategelane jälle vaevaks võtta aeg maha ja hakkas karjudes lehti ja oksi õhku loopima. Lisaks deklareeriti juurde mitmesuguseid (peategelasele) sobivaid paaritumiskombeid. Need kes Veskimeest varem on lugenud, on teemaga tuttavad ja võibolla lasevad ennast vähe häirida. Värskele lugejale, kellel kuuordudega kogemust pole, võib aga see suhteliselt ehmatavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Olles värskelt lugenud järjepanu mitut eestikeelset Heinleini (mida võiks ka millalgi arvustada) ning seejärel Veskimeest tulevad paraku viimase puudused ikka väga selgelt välja. Nagu eespool juba mainiti, siis tõesti, Veskimehe "ideaalühiskond" pole tõesti kuigi sümpaatne.

Pealegi on ideoloogilised seisukohad vägagi tuimalt ja mustvalgelt edasi antud: ühel pool head ja õiglased "uue ilma" rajajad ning teiselpool juhm enamik, hall mass, mida juhivad troppidest poliitikud ja valitsused. Niivõrd pessimistlik vaade inimühiskonnale ja iseäranis poliitilisele süsteemile tundub küll veidi liiast. Isegi valitsus- ja ühiskonnakriitlised Pratchett+Baxter kujutavad oma Pika Maa poliitilisi süsteeme ja politikaane oluliselt positiivsemalt (ja reaalsuselähedasemalt).

Aga kõige selle juures ei taha ma jätta muljet, et see raamat poleks mulle üldse meeldinud - kõik oli küllaltki hästi läbi mõeldud (eriti võrreldes algajate suleseppadega - oli näha, et autor oli tekstiga vaeva näinud) ja omas süsteemis suhteliselt loogiline (ehkki tuleb nõustuda Kristjan Sanderi välja toodud puudujääkidega). Kirjatehniliselt ja suuresti stiiliselt poolelt oli ka täiesti tahe tükk. Veidi jääb siiski tõesti häirima korduvus - Kuu Ordu rahvuslikus soustis, nagu eespool samuti juba öeldi.

Kokkuvõttes oleks 4-.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.

No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.

Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.

Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.

Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.

 
 

Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles

"Elusa surnu päevik" kujutab endast Suure Balthasari nimelise maagi päevikut, kelle maine elu möödus 13. sajandi alguses. Balthasar oli jõudnud igavese elu otsingul kaugele vastristitud Liivimaale ja varastanud selle saladuse Orpheuse-nimelise maagi käest, kes pani talle kättemaksuks peale omapärase needuse: Balthasari keha vananes ja suri, ent hing jäi kehaga seotud ning surematuks, püsides järgnevad aastasajad kirstus lõksus koos tema maiste jäänustega. Aastal 2006 avab Balthasari kirstu teismeline eestlasest maagiõpilane Otto, kes on huvitatud igavese elu saladustest. Kehatu vaimu kujul eksisteerival Balthasaril ei jää muud üle, kui temaga koostööd tegema hakata, et endale uus keha saada...
"Elusa surnu päevik" kujutab endast segu õudusfantasyst ja transhumanistlike elementidega SF-ist. Lõpptulemus jätab üsna väljapeetud ja võimsa mulje. Miinuspoolelt tasuks märkida asjaolu, et autor on sündmustiku edasiandmisel kasutanud üsna keerulist ja häid taustateadmisi nõudvat võtet: keskaegse inimese kasutamist minajutustajana. Üldiselt on see tal üsna hästi välja tulnud, ent teatud eksimused keskaegse maailmapildi edasiandmisel torkavad siiski silma (nt. ühes kohas kasutab Balthasar muistsete hiinlaste kohta võrdlust "inimesed olid justkui teiselt planeedilt"). Sellest asjaolust tuleb hindele "5" väike miinus taha. 
Teksti loeti eesti keeles

"Hallvanake ja Ussikuningas" jätkab Jansi loos "Tarkmees taskus" kirjeldatud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetel juttudel" põhineva võrgumängu/virtuaalmaailma teemat. Loos on rohkelt kasutatud Kreutzwaldi loodud pseudomütoloogiat.  
Ei midagi väga vaimustavat, aga omas laadis korralikult teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

21. sajandi keskpaiga Eestit kummitab tööjõupuudus ja äsja Riigikogu valimised võitnud Tööjõuerakond pakub sellele välja nanotehnoloogia uusimatele arengutele toetuva novaatorliku lahenduse...
Sotsiaalne satiir ulmekuues, lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu 19. sajandi Eesti maakohas asetleidev õuduslugu äsja lesestunud taluperemehest ja tema taluga seotud võikast saladusest, mis on antud edasi tema naabri ning sõbra pilgu läbi. Mahkra õudusloomingule omaselt on tegu üsna koledaid kirjeldusi tulvil splätteriga, mis nõrgema närvikavaga lugejale ilmselt üsna tülgastavalt mõjuda võib. 
Teksti loeti eesti keeles

Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...  
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsna väheütlev looke, mis žanriliselt peaks vist maagiliseks realismiks liigituma. Loo lõpus tuleb sise ka mõningane fantastiline element, ent žanriulme antoloogiasse Kivastiku lugu siiski väga ei sobi. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles