Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Lõputu juuni

(romaan aastast 2012)

ajakirjapublikatsioon: «Lääne Elu» 2012;
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2013 (Sündmuste horisont, nr 33)

Hinne
Hindajaid
0
3
3
1
0
Keskmine hinne
3.286
Arvustused (7)

Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.

Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)

Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat omaette oli päris hea, kuid maksimumhinnet takistab panemast kaks suurt puudust:

1) Suurem plaan jäi segaseks nii tundmatute tulnukate osas, kui ka maalaste osas. Näiteks tulnukate tegevus tundus olevat suhteliselt täpselt paika pandud: maandusid ju täheväravad enam-vähem poliitiliste piirjoonte järgi. Seega oli nende osalus aktiivsem, kui see tegelikult raamatus üleüldse välja paistis. Maalaste osas jäi arusaamatuks, kuhu Augustase punt hiljem välja jõuda tahtis.
2) Aegajalt võttis peategelane jälle vaevaks võtta aeg maha ja hakkas karjudes lehti ja oksi õhku loopima. Lisaks deklareeriti juurde mitmesuguseid (peategelasele) sobivaid paaritumiskombeid. Need kes Veskimeest varem on lugenud, on teemaga tuttavad ja võibolla lasevad ennast vähe häirida. Värskele lugejale, kellel kuuordudega kogemust pole, võib aga see suhteliselt ehmatavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Olles värskelt lugenud järjepanu mitut eestikeelset Heinleini (mida võiks ka millalgi arvustada) ning seejärel Veskimeest tulevad paraku viimase puudused ikka väga selgelt välja. Nagu eespool juba mainiti, siis tõesti, Veskimehe "ideaalühiskond" pole tõesti kuigi sümpaatne.

Pealegi on ideoloogilised seisukohad vägagi tuimalt ja mustvalgelt edasi antud: ühel pool head ja õiglased "uue ilma" rajajad ning teiselpool juhm enamik, hall mass, mida juhivad troppidest poliitikud ja valitsused. Niivõrd pessimistlik vaade inimühiskonnale ja iseäranis poliitilisele süsteemile tundub küll veidi liiast. Isegi valitsus- ja ühiskonnakriitlised Pratchett+Baxter kujutavad oma Pika Maa poliitilisi süsteeme ja politikaane oluliselt positiivsemalt (ja reaalsuselähedasemalt).

Aga kõige selle juures ei taha ma jätta muljet, et see raamat poleks mulle üldse meeldinud - kõik oli küllaltki hästi läbi mõeldud (eriti võrreldes algajate suleseppadega - oli näha, et autor oli tekstiga vaeva näinud) ja omas süsteemis suhteliselt loogiline (ehkki tuleb nõustuda Kristjan Sanderi välja toodud puudujääkidega). Kirjatehniliselt ja suuresti stiiliselt poolelt oli ka täiesti tahe tükk. Veidi jääb siiski tõesti häirima korduvus - Kuu Ordu rahvuslikus soustis, nagu eespool samuti juba öeldi.

Kokkuvõttes oleks 4-.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui alustada raamatu sisulisest poolest siis lähitulevikus sajavad Marsilt maale hiigeltünnid, täheväravad, mille kaudu saab liikuda teistele planeetidele. Jagunevad need üsna võrdselt üle maailma, ka Eesti saab ühe. Raamatu algusepool keskendubki nendele tünnidele, olgu nad siis selles kontekstis lendavad ulmemasinad. Peategelased hangivad Marsilt erilisi kristalle, mille abil saab täheväravaid ühendada ning koloniseerivadki ühe planeedi ära nimetades selle Taaravallaks. Ega neid sinna kokkuvõttes palju ei lähe, suurusjärgus paarkümmend tuhat aktivisti. Planeet on Maa-tüüpi, mitmekülgne ja pigem karm, küll aga on Euraasia-suurune lapp inimkonnale täitsa sobiva kliimaga. Selline pigem keskmisest soojem, õhk 20C, vesi 25C.

No vot. Autor ise paneb ka kohe eessõnas paika, et on poliitikas olnud tegev, kaitseliidus ka, lisaks kirjanik ning andnud igaljuhul Eesti maa ja rahva heaks keskmisest enam. Jah, just nii ongi kirjas. Igaljuhul seega peab ta enda irooniat asjakohaseks, samuti on enda maa ja rahva kohta väga-väga kehvasti ütlemine õigustatud sest ta on ju ju keskmisest parem inimene.

Raamatut läbib tõepoolest ironiseeriv ja kriitiline joon. Fookuses on Taaravalla, kus siis entusiastid üritavad uut ja paremat Eestimaad teha. Enne tünne oli Eestis ja Euroliidus samuti elu sant, see jätkub ka Taaravallat ehitades. Tihti räägitakse sapiselt, peamiselt läbi vägesid juhtiva Haini silme läbi, kuidas Eestis makstakse mõnituspalku, kuidas valitsejad on nõmedad, kodumaa-armastus pateetiline, seadused tobedad. Ning seda kõike kuidagi väga lihtsustatult ja labaselt. Sotsiaalkriitikat saab teha väga erineval moel, antud juhul on kukkunud kuidagi Delfi kommentaariumi tasemel välja.

Samal ajal on enamus tegelasi meeskodanikud, kes pidevalt kortsutavad kulmu, ironiseerivad, suruvad läbi hammaste, muigavad pahuralt. Sõnavaras on "kõõmakott", "liikuv peldik", "möga" ja "alamõõõdulised jobud". Isegi Taaravalla deklaratsioonis on sõna sõnalt kirjas: "Me tegime selle ära vaatamata sellele, et kari armsaid rahvuskaaslastest pereseauke meid kõikvõimalike vahenditega takistada proovis - lihtsast laimust ja irisemisest idiootlike kohtuhagideni välja." Eks üsna niimoodi võibki päriselus olla, et kõvemad sõnad tulevad teinekord kasutusse. Samas kui raamat koosnebki märkimisväärses osas dialoogide poolest madalalaubalisest jõmmikeelest - no ei ole hullult nauditav.

Kui rääkida loodud maailmast siis see on üldiselt pigem huvitav. Puudu jääb aga igal sammul, et MIKS? Mis oli nonde tünne saatvate tulnukate agenda? Kuhu Augustase punt Haini juhtimisel välja jõuda tahtis? Sest päeva lõpuks olid osad mutid-kutid kusagil teisel planeedil ja tegelesid ikka õlle joomise ja paaritumisega. Mis jällegi on ise-enesest täiesti okei aga raamatulehtedelt vastuvaatavad (mees)kodanikud olid kahemõõtmelised ja nullpsühholoogiaga tüütused. Näiteks Lew R. Bergil on tegelikult raamatud ju täis sigar hambus suur relvi kõmmutavaid higilõhnalisi meeskodanikke, need aga on kuidagi... sümpaatsed. Umbes nagu kaheksakümnendate Hollywoodi action, mis on omas niššis igati okei.

 
 

Ahjaa, et lõpetada positiivsemal noodil siis raamatu kaunis kaanepilt on Siiri Kumari jagu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles