Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Aleksander Batanov ·

Dahlbergide aed

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
6
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (8)

Nii, algus. Noormees sõidab autos. Mootor sureb välja. Ta asub jala teele ja näeb tee ääres midagi kummalist. Läheb asja uurima ja... oot, misasja?! JÄLLE on majaga midagi valesti?!

Kõiki 10. Täheaja majalugusid omavahel võrreldes ütleksin, et see lugu on neist kõige ühtlasem ja paremini kirjutatud. Peategelane on inimlik ja sümpaatne, tema tähelepanekud huvitavad. Sündmustik tõmbub pingeliseks kuidagi märkamatult ja tegelase reaktsioonid sellele püsivad kogu aeg loomulikud. Vinti kuskil üle ei keerata - ning lõpupuänt, kuigi mitte midagi vapustavat, on kenasti ette mängitud.
See lugu õigupoolest ei pürigi üheski faasis millegi vapustava poole, aga ta on üleni hästi õmmeldud ning rütmikas ega muutu igavaks (ilmselt ka seetõttu, et pole liiga pikk).
Ma saan aru, miks ta žürii silmis eelnevatest lugudest tahapoole jäi (kindla keskmise peale välja minek vast ei vaja nii palju premeerimist kui originaalne idee või rabav õhkkond-tegelane-puänt), aga minu kui lugeja jaoks on ta nauditavam ajaviide. Samas... ei tahaks korralikku turvalist käsitööd ka üle hinnata.
Tugev rahuldav - ja ma olengi selle looga päriselt ka rahul.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, tugev "3" sobib hästi ka selle loo hindeks. Lõpplahenduse osas õnnestus autoril mind ära petta, ootasin midagi karmimat.

Segaseks jäi tegevuskoht-vaheldumisi inglise- ja saksapärased nimed, baltisaksa kunstnikest üks inglise noormees aga vaevalt et kuulnud on...

Teksti loeti eesti keeles

See jutt ei ole kellegi jutt.
Nagu enamus jutte selles kogumikus.
Aga hoopis teistmoodi kui need teised.
Mistõttu sobib ta siia kogumikku hästi. Nad tasakaalustavad üksteist.

Lugesin teist vähemalt kolm-neli korda, enne kui kirjutama asusin. Praegu teda kõrval ei ole – mistõttu viitan (kui viitan) mälu järgi.

Enamik sellest, mis jutu kohta öelda on, puudutab valitud stiili, jutu eesmärki ja nende omavahelist sobivust.
Praegu on nii, et selle loo olemasolu kogumikus justkui ei panekski tähele.

Oli üks häiriv detaili – kui tegelane ärkab külmas nurgas ja katteks ainult vana närune ja määrdunud hobusetekk, siis mille järgi saab ta aru selle teki hobusetekk olemisest (lõige(?), lõhn(?) – oli ju siin viimati kool olnud, kust see hobuse tekk siis?). Natuke juurde kirjutada ja tekk muutub hobusetekiks ka lugeja jaoks.

Valitud stiil oli ulmeka/õuduka jaoks erakordne.
Tegelastel justkui puudusid emotsioonid ja motiivid. Vaid lõpus, kolme või viiesõnalises lause(osa)s Tom korraks vihastas.
Vaimude tegevuse motiveerimatus ja peategelase toimuvaga initsiatiivitu, passiivne kaasaminek oleks võinud tõusta x tasemele, aga kasutatud kirjanduslike meetodite nappus ei võimaldanud seda.
Sellise neutraalse stiiliga oleks pidanud lugejas efekti saavutamiseks võtma tunduvalt enam aega – jutt on kaheksa lehekülge pikk, lugemine võtab aega kümme minutit (mõne lugeja puhul vähemgi veel) – neutraalsusega emotsioonidele mõjumiseks liiga vähe.
Paralleel ammuloetud Camus’ „Võõraga“ – seal neutraalsus töötas.
Saavutada Camus’ga analoogilist efekti – oleks natuke palju tahetud.
Küll aga oleks sellest toorikust saanud päris hea loo Stephen Kingi detailiküllusega – oleks tulnud vähemalt paarikümneleheküljeline jutt. Lisaks täpsetele detailidele, mis tekitavad äratundmise rõõmu kaudu lugejal seose jutustatavaga, oleks sinna mingil poolneutraalsel viisil pidanud sisse tooma rohkem peategelase tundeid. Nüüd oli vaid see, et naisvaim tundus peategelasele (kergelt seksuaalse alatooniga) sümpaatne olevat – kuigi polnud tema tüüp.

Ega ma lugejana suutnud aru saada, mis mõte sel lool Tomi jaoks oli ja mis mõte sellel peaks olema lugeja jaoks. Kirjutaja jaoks tundus olevat eesmärgiks jutu kirjutamine.
Ma kirjutan juttu sellepärast, et võistlus tulemas ja ma tahan olla jutukirjutaja. Isegi auhinda tahaks!
Lugejale taoline eesmärk hästi peale ei lähe. Lugeja tahaks miskit muud – no kasvõi meele lahutamist. Ei saa ju ometi lumes olevast jäljereast tulenevat järeldust ( see oligi päris! ) lugeda autori sõnumiks lugejale, eriti raske on seda puändiks lugeda.

Naisvaimuga õueskäimisele ja selle mingil hetkel kiirustama hakkamisele on küll mõtet võimalik konstrueerida – carpe diem.
Aga see mõte ei haaku hästi ülejäänud jutu ja selle stiiliga. Ja kui ta oli, oleks võinud Tom sellest ka aru saada või vähemalt seda kahtlustada.

Erik Dahlberg on tõesti olemas olnud (http://et.wikipedia.org/wiki/Erik_Dahlberg) – Virtsu mõisahärra, Wiki pildil habet pole. Jutu pealkirja järgi arvaks, et tegemist on oluliselt tähendusliku nimega, aga...
Mina ei tea temast miskit ja arvata on, et teised lugejad ka. Kui tähendus on olemas, tuleb sellest lugejale natukenegi jutustada, vihjata. Muidugi on ka nii võimalik, et tavalugejale on mingil detailil üks tähendus ja erudiitidele teine tähendus. Ma ei taha ja usun, et autorgi ei taha olukorda, kus tema üksi voodis teki all itsitab, „ ma panin neile sellise mõistatuse, mitte keegi ei lahendanudki ära “. Keegi ei pannud tähelegi, et mõistatus üldse olemas on – muidugi ei lahenda keegi ära.

Minu sisemine küsimus: kas Dahlbergide aed või Dahlbergite aed või mõlemad võimalikud ja õiged?

Enamiku kümnenda Täheaja kirjandusvõistluse autorite suhtes on küllalt ükskõik, kas ja mida nad edasi kirjutavad (mõnele oleks ilmselt sobilikuim loobuda).
Batanovist tahaks küll, et ta kirjutaks!

Teksti loeti eesti keeles

Jääb ühineda arvamusega, et tugev keskmine.

Teema on hea, aga teostus mitte niiväga, ei pannud eriti kaasa elama.

Mulle meenus seda lugu lugedes Arvo Valtoni jutt (vist kogumikust "Kuninglik lõbu") sellest, kuidas üks professionaalses elus veidi ebaõnnestunud või pettunud ajaloolane ööseks miskisse linnusesse sattus ja siis tema peale vihastanud baltisaksa vaimude poolt üheks ööks keskaegseks baltisaksa mõisahärraks tehakse. Too jutt oli kirjanduslikus mõttes muidugi hoopis teisest klassist, mistõttu seesinane lugu mõjus kindlasti ka kahvatumana.

Võimalik, et viide Erik Dahlbergile on sisse toodud meelega, ent sellisel juhul on autor vähemalt ajaloolise konteksti osas mööda pannud: Liivimaa kindralkuberner ja Rootsi silmapaistvaim fortifikatsioonide rajaja 17. sajandil ei sobitu kuigi hästi jutus loodud pigem romantistlikku, kõige varemalt 18.-19. sajandi vahetuse miljöösse, vähemalt minu jaoks. Minevik ei ole ju lihtsalt minevik, igal sajandil on ju oma nägu.

Ent lõpetada võib siiski positiivsel noodil: loo lõpp istus mulle siiski hästi, vast oligi üldse selle kõige parem osa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.

Teksti loeti inglise keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.

Teksti loeti inglise keeles