Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Ennesõjaaegne kullakarva: Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2011 (Sündmuste horisont, nr 27)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

.. Kullakarva, kõige ehedam Veskimees koos kõige sellega mida olen harjunud tema raamatutes lugema ja jumal tänatud. Eelpool olevates arvustustes on mainitud et kirjanik pole kulunud aastatega midagi õppinud ega oma stiilis muutnud.. mina selel üle ei kurda, vastupidi.. see stiil mida Veskimees viljeleb ongi see mis paneb mind tema raamatuid lugema ja virin teemal, et loodud ühiskond pole reaalne või naised liiga lõdva kummiga.. no vabandust kui ma tahan kellegi reaalelust tehtud tõmmiseid lugeda siis ma ilmselt ulmeraamatut kätte ei võta. Seega ..loodud maailm on ühele toredale ulmekale igati asjakohane ja olen kirjanikuga ühte meelt (mõningate arvates siis sama perversne) et selles maailmas tahaksin ka ise elada.Plussid: Veskimehe luulud tema parimas vormis.. loodud maailm, tegelased, tehnika ja väike psüholoogiline vint selle kõige seljas.Miinused: Veskimees on uue raamatuga siiski midagi õppinud.. ja see on teksti venitamine. Võimalik et mitte tahtlikult kuid tundub nagu oleks mahtu kunstlikult juurde tekitatud. (väga ei häirinud ja seega punkte maha ei võta)Kokkuvõttes kogu Ordu saaga istub minu maitsemeelele nigut kinnas kätte ja lootes et 2061 ja 2120 vahele veel üks jutustus tekib käin välja tubli 5 punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees mõtles Kuu Ordu välja siis kui siinarvustaja sündis: „70-date lõpus, oma koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki,“ kui tsiteerida „Ennesõjaaegse kullakarva“ autoripoolset saatesõna. Nii vähe kui kodumaised kirjatsurad kosmoseulmet kirjutavad, haaran selle ikka põnevusega kätte. Juba poisina meeldis mulle näiteks väga Boriss Kaburi „Kosmose rannavetes“. „Kullakarvaline“ meenutaski mõnes mõttes lapsena loetud Nõukogudeaegset ulmet. Kõik kuuordukad on omavahel suured sõbrad ja teevad aina tööd helge tuleviku nimel. Selline vahva kommunistlik mõttelaad. Ei laida seda, vastuoksa, ütlen kiidusõnad. Selles on edasipürglikkust ja optimismi, millest kaasaegses ulmekirjanduses aeg-ajalt puudust tunnen. Väga iseendasse on nüüdsed kirjanduskangelased kapseldunud, üldjuhul teevad nad midagi ühiskonna heaks vastu tahtmist ja suure sundimise peale või siis kogemata. See positiivne programm ja eluraskustest üleolek on üks asi, mis mulle Kuu Ordu raamatutes meeldib. Ent Kuu Ordu maailm ei ole siiski pelgalt nostalgiline elluäratatud nõukogude ulme. Maailm on karmim. Kommunistlik töörõõm on ainult pealispind. Kui veidi sügavamale sellesse maailma süveneda, siis paljastub optimismi varjus üsna keskaegne range klassisüsteem ja helge tulevik on mõeldud eelkõige mõnekümnele tuhandele ordu täisliikmetele. Miljonitele töörügajatele aga, kelle olemasolu võib vaid aimata, on eliidile kättesaadavad võimalused valgusaastate kaugusel. Eliitinimeste varju jäävate mustatööliste jaoks pole ordul pakkuda ilmselt enamat kui Maa valitsustel. Ordust rääkivate lugudes on, nagu heas rüütliromaanis kohane, rambivalguses eelkõige siiski aadelkond, aga eks sellele vihjab ka otseselt ühiskonna nimetuski – Kuu Ordu. Niisiis ei tohi ka Veskimehe raamatute , nagu nõukogude kirjanike teoste lugemise juures unustada ühte olulist asja – kõike kirjapandut ei tohi võtta puhtalt kullakarvalisena, vaid tuleb osata lugeda ka ridade vahelt. Sealt koorub välja veel üks lugu.

Aga tulen nüüd üldise Kuu Ordu maailma juurest täpsemalt „Ennesõjaaegse kullakarvalise“ juurde, mis on Kuu Ordu maailma nii-öelda alguslugu. Käesolevas teoses näeme peategelase Ago alias Longhorni, ning mõnede teiste tegelaste silme läbi kuidas Ordu Maalt lahkus. Alustan kõigepealt virinaga, et lahkemad sõnad lõppu jätta.

Kahjuks on Veskimehe rõõmsas ja sõbralikus kosmoseperes puudu tegelaste isikupärast. Kui võtta eeskujuks üks teine raamat kommunistliku tulevikuühiskonnaga, kus kõik „meie mehed“ on samuti targad ja seltsimehelikud - „Andromeeda udukogu“, siis ka seal oli inimestel suurepärases kommunismiühiskonnas siiski säilinud omad ihad ja hirmud, säilinud oli isiksus. Kuu Ordu puhul jäi aga ajuti mulje nagu oleks romaanis tegemist taruorganismiga. Üks isiksus paljudes kehades korraga. Peategelane mulle selle poolest meeldis, et ta ütles iseenda kohta „karvane pelmeen“. Üsna alguses mainis autor paar veel korda, et peategelane Ago on kerges ülekaalus. Kogu muu üheülbalisuse taustal jäi see eripärasus ning kordus selgelt silma ja veidi joonistus tegelane minu jaoks õrnalt paberile. Tema kummaline hüüdnimi ja tegelemine seksileludega andsid puuslikule samuti veidi hinge juurde. Seda oleks võinud olla veel ja rohkemgi. Aga veel parem oleks olnud, kui sellised omad kiiksud, mida läbi romaani rõhutada, oleks olnud kõigil olulistel (kaas)peategelastel. Sellest ei piisa kui öelda, et see on prantslane ja see vanaätt ja too on traktorist. Kui nad räägivad kõik nii tarka juttu, et siga ka ei söö ja neil pole ühtki viga, kõik on kõigiga sõbrad ja kepivad käigupealt kõiki ja puuduvad kompleksid ja hirmud ja ihad... siis neil puudub ka üks oluline asi, mis neid lugejale söödavaks teeks... neil puudub isikupära. Raske on tegelasele kaasa elada, kui sa ei erista teda teiste seast. Esimesel lugemiskorral sulasidki mul kõik tegelased enam vähem üheks n.ö. orduliikme koondkujuks. See koondtegelane siis askeldaski ringi ja rääkis oma kloonidega paljudest tähtsatest teaduslikest asjadest. See toob meid teise negatiivse ilmingu juurde. Ühel hetkel tekkis lugedes tugev paraleel raamatuga „Totu Päikeselinnas“. Selle kohaga kui tegelane nimega Kukkel vedas Totut, Kriimikut ja Nöpsikut rahvamajanduse saavutusi vaatama. Üksipulgi seletas ta iga viguri ja masina lahti. Pean tunnistama, et see Päikeselinna osa jäi kuivaks ja igavaks loenguks. Mitte, et leiutised ise oleks igavad, kuid tegevusest puudus pinge ja tegelased olid taandatud statistideks.

Praktiliselt kogu „Kullakarvagi“ koosneb dialoogidest, kus inimesed üksteisele mingeid sotsioloogilisi või tehnilisi asju lahti seletavad. Pooled dialoogiosalised läksid oma sõnavõttudega nii pikaks, et vahetati juba sisuliselt monolooge. Kõik tegelased tundusid teadvat kõigest kõike ja ometigi seletasid nad üksteisele veel igaks juhuks kõike üle. Mis ma öelda tahan - vähem möla, pikem samm! Omavahelisi arusaamatusi, isiklikke kiikse – sotsiaalpornot võiks rohkem olla. Et inimesed oleks nagu inimesed, mitte nagu robotid. Paar võitluskohta vahepeal ja lõpusõda olid nagu sõõm värsket õhku.

Autor on eessõnas öelnud, et loodetavasti on ta suutnud panna oma tegelastesse Heinleini karget jõudu ja irooniat, lisaks Strugatskite helget maailmavalu ja optimismi ning esitada seda läbi Clarki range teadusliku läbimõelduse. Ilma igasuguse irooniata ütlen ma, et üldiselt, kui Strugatskid välja jätta, on see tõepoolest õnnestunud ja see on põhjus, miks ma romaani lõpuni lugesin ja selle hiljem teistki korda huviga uuesti üle lugesin. Kuid Strugaskite tegelaste inimlikkust ja maailmavalu võiks tugevalt lihvida. Või võiks eeskujude seas olla nimekirjas mõni kirjanik, kes annaks edasi indiviidide isikupära ja inimlikkust.

Aga ärgem lõpetagem negatiivselt. Paradoksaalselt kombel meeldis mulle see tehniline jutt, mille rohkust just ülevalpool sarjasin. See on oluline ja vajalik ning seda ei tohi kuidagi vähendada. Teadust tuleks vaid teistmoodi esitada, lühemate lausetega, lühemate sõnavõttudega, ajuti võiks mõelda „autori hääle“ peale, mis võimaldaks ilma kunstliku dialoogita anda lühidalt edasi mõne väikse detaili. Lisaks teadusele meeldis mulle optimism, mulle meeldis haare, mulle meeldis visioon.

Kokkuvõttes – nõustun igas punktis Ulmekirjanduse Baasis Kristjan Rätsepa poolt „Kullakarva“ ja Veskimehe loomingu kohta üldse välja toodud miinuste ja plussidega . Kõige paremini õnnestuvad autoril võitluse ja lahingustseenid. Nendega ei tasuks ilmselt edaspidisteski juttudes koonerdada. Kõige nõrgemaks jäävad tegelased ja dialoogid. Sisu osas annaksin teosele 5/5 kuid teostus kisub selle tublisti alla. Panen karmilt 3/5 kokkuvõtteks, sest teaduse populariseerimine võiks toimuda veidi lugejasõbralikumas võtmes. „Ennesõjaaegset kullakarva“ ei saa lugeda kiirelt ja mõnuga, see on tehnika ja ideede tihendatud monoloog, see on nagu sumpamine põlvini masuudis kauni poolalasti ning sõbralikult meelestatud neiuga käevangus. Kõik on nagu olemas ja tahaks nautima hakata, aga kuskil pole kuiva kohta kuhu saaks end maha toetada.

Kuid kuivast esitusviisist hoolimata väärib tehniline jutt ja väljaöeldud ideed süvenemist. Tasub juurde lugeda ka Siim Veskimehe koduleheküljel olevat rohket Kuu Ordut tutvustavat taustamaterjali. Selles mõttes ei olnud SF-i autor sugugi juhuslikult Reaktori 2012 aasta jaanuarinumbris fantasiautori J.R.R.Tolkieniga üheskoos vaatluse all. Mõlema kirjaniku maailmad on suured, huvitavad, põhinevad põhjalikul eeltööl ja tasuvad süvenemist. Kui Veskimees Kuu Orduga jätkab ja oma stiili rohkem lugejasõbralikumaks lihvib, siis ei imestaks ma põrmugi, kui ühel päeval luuakse Eestisse Keskmaa Ordu kõrvale ka teadusulme fänne ühendav Kuu Ordu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles