Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Ennesõjaaegne kullakarva: Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2011 (Sündmuste horisont, nr 27)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

.. Kullakarva, kõige ehedam Veskimees koos kõige sellega mida olen harjunud tema raamatutes lugema ja jumal tänatud. Eelpool olevates arvustustes on mainitud et kirjanik pole kulunud aastatega midagi õppinud ega oma stiilis muutnud.. mina selel üle ei kurda, vastupidi.. see stiil mida Veskimees viljeleb ongi see mis paneb mind tema raamatuid lugema ja virin teemal, et loodud ühiskond pole reaalne või naised liiga lõdva kummiga.. no vabandust kui ma tahan kellegi reaalelust tehtud tõmmiseid lugeda siis ma ilmselt ulmeraamatut kätte ei võta. Seega ..loodud maailm on ühele toredale ulmekale igati asjakohane ja olen kirjanikuga ühte meelt (mõningate arvates siis sama perversne) et selles maailmas tahaksin ka ise elada.Plussid: Veskimehe luulud tema parimas vormis.. loodud maailm, tegelased, tehnika ja väike psüholoogiline vint selle kõige seljas.Miinused: Veskimees on uue raamatuga siiski midagi õppinud.. ja see on teksti venitamine. Võimalik et mitte tahtlikult kuid tundub nagu oleks mahtu kunstlikult juurde tekitatud. (väga ei häirinud ja seega punkte maha ei võta)Kokkuvõttes kogu Ordu saaga istub minu maitsemeelele nigut kinnas kätte ja lootes et 2061 ja 2120 vahele veel üks jutustus tekib käin välja tubli 5 punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees mõtles Kuu Ordu välja siis kui siinarvustaja sündis: „70-date lõpus, oma koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki,“ kui tsiteerida „Ennesõjaaegse kullakarva“ autoripoolset saatesõna. Nii vähe kui kodumaised kirjatsurad kosmoseulmet kirjutavad, haaran selle ikka põnevusega kätte. Juba poisina meeldis mulle näiteks väga Boriss Kaburi „Kosmose rannavetes“. „Kullakarvaline“ meenutaski mõnes mõttes lapsena loetud Nõukogudeaegset ulmet. Kõik kuuordukad on omavahel suured sõbrad ja teevad aina tööd helge tuleviku nimel. Selline vahva kommunistlik mõttelaad. Ei laida seda, vastuoksa, ütlen kiidusõnad. Selles on edasipürglikkust ja optimismi, millest kaasaegses ulmekirjanduses aeg-ajalt puudust tunnen. Väga iseendasse on nüüdsed kirjanduskangelased kapseldunud, üldjuhul teevad nad midagi ühiskonna heaks vastu tahtmist ja suure sundimise peale või siis kogemata. See positiivne programm ja eluraskustest üleolek on üks asi, mis mulle Kuu Ordu raamatutes meeldib. Ent Kuu Ordu maailm ei ole siiski pelgalt nostalgiline elluäratatud nõukogude ulme. Maailm on karmim. Kommunistlik töörõõm on ainult pealispind. Kui veidi sügavamale sellesse maailma süveneda, siis paljastub optimismi varjus üsna keskaegne range klassisüsteem ja helge tulevik on mõeldud eelkõige mõnekümnele tuhandele ordu täisliikmetele. Miljonitele töörügajatele aga, kelle olemasolu võib vaid aimata, on eliidile kättesaadavad võimalused valgusaastate kaugusel. Eliitinimeste varju jäävate mustatööliste jaoks pole ordul pakkuda ilmselt enamat kui Maa valitsustel. Ordust rääkivate lugudes on, nagu heas rüütliromaanis kohane, rambivalguses eelkõige siiski aadelkond, aga eks sellele vihjab ka otseselt ühiskonna nimetuski – Kuu Ordu. Niisiis ei tohi ka Veskimehe raamatute , nagu nõukogude kirjanike teoste lugemise juures unustada ühte olulist asja – kõike kirjapandut ei tohi võtta puhtalt kullakarvalisena, vaid tuleb osata lugeda ka ridade vahelt. Sealt koorub välja veel üks lugu.

Aga tulen nüüd üldise Kuu Ordu maailma juurest täpsemalt „Ennesõjaaegse kullakarvalise“ juurde, mis on Kuu Ordu maailma nii-öelda alguslugu. Käesolevas teoses näeme peategelase Ago alias Longhorni, ning mõnede teiste tegelaste silme läbi kuidas Ordu Maalt lahkus. Alustan kõigepealt virinaga, et lahkemad sõnad lõppu jätta.

Kahjuks on Veskimehe rõõmsas ja sõbralikus kosmoseperes puudu tegelaste isikupärast. Kui võtta eeskujuks üks teine raamat kommunistliku tulevikuühiskonnaga, kus kõik „meie mehed“ on samuti targad ja seltsimehelikud - „Andromeeda udukogu“, siis ka seal oli inimestel suurepärases kommunismiühiskonnas siiski säilinud omad ihad ja hirmud, säilinud oli isiksus. Kuu Ordu puhul jäi aga ajuti mulje nagu oleks romaanis tegemist taruorganismiga. Üks isiksus paljudes kehades korraga. Peategelane mulle selle poolest meeldis, et ta ütles iseenda kohta „karvane pelmeen“. Üsna alguses mainis autor paar veel korda, et peategelane Ago on kerges ülekaalus. Kogu muu üheülbalisuse taustal jäi see eripärasus ning kordus selgelt silma ja veidi joonistus tegelane minu jaoks õrnalt paberile. Tema kummaline hüüdnimi ja tegelemine seksileludega andsid puuslikule samuti veidi hinge juurde. Seda oleks võinud olla veel ja rohkemgi. Aga veel parem oleks olnud, kui sellised omad kiiksud, mida läbi romaani rõhutada, oleks olnud kõigil olulistel (kaas)peategelastel. Sellest ei piisa kui öelda, et see on prantslane ja see vanaätt ja too on traktorist. Kui nad räägivad kõik nii tarka juttu, et siga ka ei söö ja neil pole ühtki viga, kõik on kõigiga sõbrad ja kepivad käigupealt kõiki ja puuduvad kompleksid ja hirmud ja ihad... siis neil puudub ka üks oluline asi, mis neid lugejale söödavaks teeks... neil puudub isikupära. Raske on tegelasele kaasa elada, kui sa ei erista teda teiste seast. Esimesel lugemiskorral sulasidki mul kõik tegelased enam vähem üheks n.ö. orduliikme koondkujuks. See koondtegelane siis askeldaski ringi ja rääkis oma kloonidega paljudest tähtsatest teaduslikest asjadest. See toob meid teise negatiivse ilmingu juurde. Ühel hetkel tekkis lugedes tugev paraleel raamatuga „Totu Päikeselinnas“. Selle kohaga kui tegelane nimega Kukkel vedas Totut, Kriimikut ja Nöpsikut rahvamajanduse saavutusi vaatama. Üksipulgi seletas ta iga viguri ja masina lahti. Pean tunnistama, et see Päikeselinna osa jäi kuivaks ja igavaks loenguks. Mitte, et leiutised ise oleks igavad, kuid tegevusest puudus pinge ja tegelased olid taandatud statistideks.

Praktiliselt kogu „Kullakarvagi“ koosneb dialoogidest, kus inimesed üksteisele mingeid sotsioloogilisi või tehnilisi asju lahti seletavad. Pooled dialoogiosalised läksid oma sõnavõttudega nii pikaks, et vahetati juba sisuliselt monolooge. Kõik tegelased tundusid teadvat kõigest kõike ja ometigi seletasid nad üksteisele veel igaks juhuks kõike üle. Mis ma öelda tahan - vähem möla, pikem samm! Omavahelisi arusaamatusi, isiklikke kiikse – sotsiaalpornot võiks rohkem olla. Et inimesed oleks nagu inimesed, mitte nagu robotid. Paar võitluskohta vahepeal ja lõpusõda olid nagu sõõm värsket õhku.

Autor on eessõnas öelnud, et loodetavasti on ta suutnud panna oma tegelastesse Heinleini karget jõudu ja irooniat, lisaks Strugatskite helget maailmavalu ja optimismi ning esitada seda läbi Clarki range teadusliku läbimõelduse. Ilma igasuguse irooniata ütlen ma, et üldiselt, kui Strugatskid välja jätta, on see tõepoolest õnnestunud ja see on põhjus, miks ma romaani lõpuni lugesin ja selle hiljem teistki korda huviga uuesti üle lugesin. Kuid Strugaskite tegelaste inimlikkust ja maailmavalu võiks tugevalt lihvida. Või võiks eeskujude seas olla nimekirjas mõni kirjanik, kes annaks edasi indiviidide isikupära ja inimlikkust.

Aga ärgem lõpetagem negatiivselt. Paradoksaalselt kombel meeldis mulle see tehniline jutt, mille rohkust just ülevalpool sarjasin. See on oluline ja vajalik ning seda ei tohi kuidagi vähendada. Teadust tuleks vaid teistmoodi esitada, lühemate lausetega, lühemate sõnavõttudega, ajuti võiks mõelda „autori hääle“ peale, mis võimaldaks ilma kunstliku dialoogita anda lühidalt edasi mõne väikse detaili. Lisaks teadusele meeldis mulle optimism, mulle meeldis haare, mulle meeldis visioon.

Kokkuvõttes – nõustun igas punktis Ulmekirjanduse Baasis Kristjan Rätsepa poolt „Kullakarva“ ja Veskimehe loomingu kohta üldse välja toodud miinuste ja plussidega . Kõige paremini õnnestuvad autoril võitluse ja lahingustseenid. Nendega ei tasuks ilmselt edaspidisteski juttudes koonerdada. Kõige nõrgemaks jäävad tegelased ja dialoogid. Sisu osas annaksin teosele 5/5 kuid teostus kisub selle tublisti alla. Panen karmilt 3/5 kokkuvõtteks, sest teaduse populariseerimine võiks toimuda veidi lugejasõbralikumas võtmes. „Ennesõjaaegset kullakarva“ ei saa lugeda kiirelt ja mõnuga, see on tehnika ja ideede tihendatud monoloog, see on nagu sumpamine põlvini masuudis kauni poolalasti ning sõbralikult meelestatud neiuga käevangus. Kõik on nagu olemas ja tahaks nautima hakata, aga kuskil pole kuiva kohta kuhu saaks end maha toetada.

Kuid kuivast esitusviisist hoolimata väärib tehniline jutt ja väljaöeldud ideed süvenemist. Tasub juurde lugeda ka Siim Veskimehe koduleheküljel olevat rohket Kuu Ordut tutvustavat taustamaterjali. Selles mõttes ei olnud SF-i autor sugugi juhuslikult Reaktori 2012 aasta jaanuarinumbris fantasiautori J.R.R.Tolkieniga üheskoos vaatluse all. Mõlema kirjaniku maailmad on suured, huvitavad, põhinevad põhjalikul eeltööl ja tasuvad süvenemist. Kui Veskimees Kuu Orduga jätkab ja oma stiili rohkem lugejasõbralikumaks lihvib, siis ei imestaks ma põrmugi, kui ühel päeval luuakse Eestisse Keskmaa Ordu kõrvale ka teadusulme fänne ühendav Kuu Ordu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles

1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. 
Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon  aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal.
P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud. 
Teksti loeti eesti keeles

Asusin seda romaani lugema üsna madalate ootustega (üks viimastest seni eesti keelde tõlkimata Strugatskite teostest, kui nende varasema loomeperioodi nõukogulik kosmoseulme välja jätta), ent tegelikult polnud "Muinasjutu troikast" pikem variant üldsegi halb lugemisvara. Ei ütleks, et kehvem kui "Esmaspäev algab laupäeval". Nalja sai ja nagu eelarvustajagi maininud, olid Kitežgradi koloonias elavad üleloomulikud olendid päris huvitavalt kirja pandud. Muidugi kehtib "Muinasjutu Troikast" kohta paljuski see, mis nõukogudevastase sotsiaalse satiiri kohta tervikuna: omal ajal võis see olla sajaprotsendiliselt lõikav ja vaimukas, ent praeguseks on paljud pilatud nähtused lõplikult ajalooks saanud ning kõigi tehtud naljade tagamaid tänapäeva lugeja enam ei mõista. 
Teksti loeti eesti keeles

Äsja eestikeelses tõlkes ilmunud Martini debüütromaani tegevus toimub samas Tuhande Maailma-tulevikumaailmas kus mitmete teiste tema varasemast loominguperioodist pärinevate kosmoseulme hulka kuuluvate tekstide tegevus. "Valguse hääbumise" peategelaseks on ökoloog Dirk T'Larien, kes saab ootamatult abikutse oma endiselt armastatult Gwen Delvanolt ja saabub naise uude koju Worlorni planeedile. Tähtede soojusest eemalduvale kunagisele muretule festivaliplaneedile Worlornile on saabumas jääaeg, ööd selles lõunamaiselt eksootilises maailmas on järjest külmemad ja senised inimkolonistid on Worlorni valdavalt hüljanud, küll aga on end seal sisse seadnud Kõrg-Kavalari planeedilt saabunud sõjakad kavalarid, kelle hulka kuulub ka Gweni uus elukaaslane Jaantony Riv-Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary (keda ka üsna eestipäraselt Jaaniks kutsutakse). Worlornil ootab Dirki segane olukord: keerulised suhted endise armastatuga ja keerulist sõdalaskoodeksit järgivate kavalaride järjest verisemaks muutuvad intriigid ja konfliktid, millesse kistakse ka märksa patsifistlikumast kultuurist pärinev Dirk...
"Valguse hääbumine" on Martini varasemale loomingule üsna iseloomulik tekst: värvikirev ja keeruline, erinevaid mõistuslikke rasse ning tsivilisatsioone sisaldav kosmosemaailm ning pigem süngetes ja tumedates toonides sündmustik. Lisaks veel aristokraatide omavahelised verised võimuvõitlused ja peategelast kummitav pidev ebaõnn, mis lasevad aimata hilisemat "Troonide mängu" autorit. Kummituslikult inimtühja Worlorni kirjeldused mõjusid üsna lummavalt... kuni ühel hetkel märkasin, et peaaegu pool raamatust on loetud, aga sisuliselt pole midagi veel toimunudki. Teatud venivus ongi peamiseks põhjuseks, miks ma "Valguse hääbumise" hinde "4" peale langetasin, ehkki sellel "4-l" on tubli pluss järel.
Romaani eestikeelse tõlke kaanepilt mõjub natuke segadusttekitavalt: mingeid hävituslennukeid ega muid sarnaseid õhusõidukeid romaanis ei esine, kirjeldatud kavalaride õhuautod on aga hoopis teistsuguse välimusega. 
 
Teksti loeti eesti keeles

"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles