Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Ennesõjaaegne kullakarva: Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

(romaan aastast 2011)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2011 (Sündmuste horisont, nr 27)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

.. Kullakarva, kõige ehedam Veskimees koos kõige sellega mida olen harjunud tema raamatutes lugema ja jumal tänatud. Eelpool olevates arvustustes on mainitud et kirjanik pole kulunud aastatega midagi õppinud ega oma stiilis muutnud.. mina selel üle ei kurda, vastupidi.. see stiil mida Veskimees viljeleb ongi see mis paneb mind tema raamatuid lugema ja virin teemal, et loodud ühiskond pole reaalne või naised liiga lõdva kummiga.. no vabandust kui ma tahan kellegi reaalelust tehtud tõmmiseid lugeda siis ma ilmselt ulmeraamatut kätte ei võta. Seega ..loodud maailm on ühele toredale ulmekale igati asjakohane ja olen kirjanikuga ühte meelt (mõningate arvates siis sama perversne) et selles maailmas tahaksin ka ise elada.Plussid: Veskimehe luulud tema parimas vormis.. loodud maailm, tegelased, tehnika ja väike psüholoogiline vint selle kõige seljas.Miinused: Veskimees on uue raamatuga siiski midagi õppinud.. ja see on teksti venitamine. Võimalik et mitte tahtlikult kuid tundub nagu oleks mahtu kunstlikult juurde tekitatud. (väga ei häirinud ja seega punkte maha ei võta)Kokkuvõttes kogu Ordu saaga istub minu maitsemeelele nigut kinnas kätte ja lootes et 2061 ja 2120 vahele veel üks jutustus tekib käin välja tubli 5 punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Siim Veskimees mõtles Kuu Ordu välja siis kui siinarvustaja sündis: „70-date lõpus, oma koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki,“ kui tsiteerida „Ennesõjaaegse kullakarva“ autoripoolset saatesõna. Nii vähe kui kodumaised kirjatsurad kosmoseulmet kirjutavad, haaran selle ikka põnevusega kätte. Juba poisina meeldis mulle näiteks väga Boriss Kaburi „Kosmose rannavetes“. „Kullakarvaline“ meenutaski mõnes mõttes lapsena loetud Nõukogudeaegset ulmet. Kõik kuuordukad on omavahel suured sõbrad ja teevad aina tööd helge tuleviku nimel. Selline vahva kommunistlik mõttelaad. Ei laida seda, vastuoksa, ütlen kiidusõnad. Selles on edasipürglikkust ja optimismi, millest kaasaegses ulmekirjanduses aeg-ajalt puudust tunnen. Väga iseendasse on nüüdsed kirjanduskangelased kapseldunud, üldjuhul teevad nad midagi ühiskonna heaks vastu tahtmist ja suure sundimise peale või siis kogemata. See positiivne programm ja eluraskustest üleolek on üks asi, mis mulle Kuu Ordu raamatutes meeldib. Ent Kuu Ordu maailm ei ole siiski pelgalt nostalgiline elluäratatud nõukogude ulme. Maailm on karmim. Kommunistlik töörõõm on ainult pealispind. Kui veidi sügavamale sellesse maailma süveneda, siis paljastub optimismi varjus üsna keskaegne range klassisüsteem ja helge tulevik on mõeldud eelkõige mõnekümnele tuhandele ordu täisliikmetele. Miljonitele töörügajatele aga, kelle olemasolu võib vaid aimata, on eliidile kättesaadavad võimalused valgusaastate kaugusel. Eliitinimeste varju jäävate mustatööliste jaoks pole ordul pakkuda ilmselt enamat kui Maa valitsustel. Ordust rääkivate lugudes on, nagu heas rüütliromaanis kohane, rambivalguses eelkõige siiski aadelkond, aga eks sellele vihjab ka otseselt ühiskonna nimetuski – Kuu Ordu. Niisiis ei tohi ka Veskimehe raamatute , nagu nõukogude kirjanike teoste lugemise juures unustada ühte olulist asja – kõike kirjapandut ei tohi võtta puhtalt kullakarvalisena, vaid tuleb osata lugeda ka ridade vahelt. Sealt koorub välja veel üks lugu.

Aga tulen nüüd üldise Kuu Ordu maailma juurest täpsemalt „Ennesõjaaegse kullakarvalise“ juurde, mis on Kuu Ordu maailma nii-öelda alguslugu. Käesolevas teoses näeme peategelase Ago alias Longhorni, ning mõnede teiste tegelaste silme läbi kuidas Ordu Maalt lahkus. Alustan kõigepealt virinaga, et lahkemad sõnad lõppu jätta.

Kahjuks on Veskimehe rõõmsas ja sõbralikus kosmoseperes puudu tegelaste isikupärast. Kui võtta eeskujuks üks teine raamat kommunistliku tulevikuühiskonnaga, kus kõik „meie mehed“ on samuti targad ja seltsimehelikud - „Andromeeda udukogu“, siis ka seal oli inimestel suurepärases kommunismiühiskonnas siiski säilinud omad ihad ja hirmud, säilinud oli isiksus. Kuu Ordu puhul jäi aga ajuti mulje nagu oleks romaanis tegemist taruorganismiga. Üks isiksus paljudes kehades korraga. Peategelane mulle selle poolest meeldis, et ta ütles iseenda kohta „karvane pelmeen“. Üsna alguses mainis autor paar veel korda, et peategelane Ago on kerges ülekaalus. Kogu muu üheülbalisuse taustal jäi see eripärasus ning kordus selgelt silma ja veidi joonistus tegelane minu jaoks õrnalt paberile. Tema kummaline hüüdnimi ja tegelemine seksileludega andsid puuslikule samuti veidi hinge juurde. Seda oleks võinud olla veel ja rohkemgi. Aga veel parem oleks olnud, kui sellised omad kiiksud, mida läbi romaani rõhutada, oleks olnud kõigil olulistel (kaas)peategelastel. Sellest ei piisa kui öelda, et see on prantslane ja see vanaätt ja too on traktorist. Kui nad räägivad kõik nii tarka juttu, et siga ka ei söö ja neil pole ühtki viga, kõik on kõigiga sõbrad ja kepivad käigupealt kõiki ja puuduvad kompleksid ja hirmud ja ihad... siis neil puudub ka üks oluline asi, mis neid lugejale söödavaks teeks... neil puudub isikupära. Raske on tegelasele kaasa elada, kui sa ei erista teda teiste seast. Esimesel lugemiskorral sulasidki mul kõik tegelased enam vähem üheks n.ö. orduliikme koondkujuks. See koondtegelane siis askeldaski ringi ja rääkis oma kloonidega paljudest tähtsatest teaduslikest asjadest. See toob meid teise negatiivse ilmingu juurde. Ühel hetkel tekkis lugedes tugev paraleel raamatuga „Totu Päikeselinnas“. Selle kohaga kui tegelane nimega Kukkel vedas Totut, Kriimikut ja Nöpsikut rahvamajanduse saavutusi vaatama. Üksipulgi seletas ta iga viguri ja masina lahti. Pean tunnistama, et see Päikeselinna osa jäi kuivaks ja igavaks loenguks. Mitte, et leiutised ise oleks igavad, kuid tegevusest puudus pinge ja tegelased olid taandatud statistideks.

Praktiliselt kogu „Kullakarvagi“ koosneb dialoogidest, kus inimesed üksteisele mingeid sotsioloogilisi või tehnilisi asju lahti seletavad. Pooled dialoogiosalised läksid oma sõnavõttudega nii pikaks, et vahetati juba sisuliselt monolooge. Kõik tegelased tundusid teadvat kõigest kõike ja ometigi seletasid nad üksteisele veel igaks juhuks kõike üle. Mis ma öelda tahan - vähem möla, pikem samm! Omavahelisi arusaamatusi, isiklikke kiikse – sotsiaalpornot võiks rohkem olla. Et inimesed oleks nagu inimesed, mitte nagu robotid. Paar võitluskohta vahepeal ja lõpusõda olid nagu sõõm värsket õhku.

Autor on eessõnas öelnud, et loodetavasti on ta suutnud panna oma tegelastesse Heinleini karget jõudu ja irooniat, lisaks Strugatskite helget maailmavalu ja optimismi ning esitada seda läbi Clarki range teadusliku läbimõelduse. Ilma igasuguse irooniata ütlen ma, et üldiselt, kui Strugatskid välja jätta, on see tõepoolest õnnestunud ja see on põhjus, miks ma romaani lõpuni lugesin ja selle hiljem teistki korda huviga uuesti üle lugesin. Kuid Strugaskite tegelaste inimlikkust ja maailmavalu võiks tugevalt lihvida. Või võiks eeskujude seas olla nimekirjas mõni kirjanik, kes annaks edasi indiviidide isikupära ja inimlikkust.

Aga ärgem lõpetagem negatiivselt. Paradoksaalselt kombel meeldis mulle see tehniline jutt, mille rohkust just ülevalpool sarjasin. See on oluline ja vajalik ning seda ei tohi kuidagi vähendada. Teadust tuleks vaid teistmoodi esitada, lühemate lausetega, lühemate sõnavõttudega, ajuti võiks mõelda „autori hääle“ peale, mis võimaldaks ilma kunstliku dialoogita anda lühidalt edasi mõne väikse detaili. Lisaks teadusele meeldis mulle optimism, mulle meeldis haare, mulle meeldis visioon.

Kokkuvõttes – nõustun igas punktis Ulmekirjanduse Baasis Kristjan Rätsepa poolt „Kullakarva“ ja Veskimehe loomingu kohta üldse välja toodud miinuste ja plussidega . Kõige paremini õnnestuvad autoril võitluse ja lahingustseenid. Nendega ei tasuks ilmselt edaspidisteski juttudes koonerdada. Kõige nõrgemaks jäävad tegelased ja dialoogid. Sisu osas annaksin teosele 5/5 kuid teostus kisub selle tublisti alla. Panen karmilt 3/5 kokkuvõtteks, sest teaduse populariseerimine võiks toimuda veidi lugejasõbralikumas võtmes. „Ennesõjaaegset kullakarva“ ei saa lugeda kiirelt ja mõnuga, see on tehnika ja ideede tihendatud monoloog, see on nagu sumpamine põlvini masuudis kauni poolalasti ning sõbralikult meelestatud neiuga käevangus. Kõik on nagu olemas ja tahaks nautima hakata, aga kuskil pole kuiva kohta kuhu saaks end maha toetada.

Kuid kuivast esitusviisist hoolimata väärib tehniline jutt ja väljaöeldud ideed süvenemist. Tasub juurde lugeda ka Siim Veskimehe koduleheküljel olevat rohket Kuu Ordut tutvustavat taustamaterjali. Selles mõttes ei olnud SF-i autor sugugi juhuslikult Reaktori 2012 aasta jaanuarinumbris fantasiautori J.R.R.Tolkieniga üheskoos vaatluse all. Mõlema kirjaniku maailmad on suured, huvitavad, põhinevad põhjalikul eeltööl ja tasuvad süvenemist. Kui Veskimees Kuu Orduga jätkab ja oma stiili rohkem lugejasõbralikumaks lihvib, siis ei imestaks ma põrmugi, kui ühel päeval luuakse Eestisse Keskmaa Ordu kõrvale ka teadusulme fänne ühendav Kuu Ordu.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles