Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Kuldhordi teine tulek

(jutt aastast 2010)
https://veskimees.eu/node/160

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall» 2010
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
  • Täheaeg
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
1
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Tahaks öelda "tüüpiline Veskimees", aga see ei peaks paika. Kui tüüpilise all mõelda keskmisest enam pingutust nõudvat kaasamõtlemist, tihedat actionit täis teksti ja kohatist erootikat, siis küll. Samas siin kosmosega ja tähtedega tegemist polnud, nagu pealkirigi ütleb, oli raskuspunkt hoopis idas. Mõnes mõttes oligi väga värskendav lugeda Veskimehe juttu, kus ebainimlikke tegusid tegid mongoli bahadurid mitte mõned tulnukad tähtede tagant.

Tundub tõesti, et Täheaeg 7 parim jutt, kaasa arvatud ka tõlkelood...

Teksti loeti eesti keeles

Ei, see oli väga hea jutt. Need omavahel mõõkadega arveid klaarivad bahadurid meenutasid kohati telesarja "Highlander", aga see selleks. Evolutsiooni järgmine aste inimeste järel on ulmes äärmiselt põnev teema ja siin on sellest hästi kirjutatud. Autor võiks sellest maailmast veel kirjutada.

Põnev ja mõtlemapanev tekst.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt "Sümfooniast katkenud keelele", mis oli minu eelmine kokkupuude Veskimehe loominguga, jättis käesolev tekst igati sümpaaatse mulje. Huvitav teemavalik ning korralik teostus. Viriseda võiks pisut liiga lihtsate lahenduste ning pealiskaudse kirjutamisstiili üle. Samuti jättis soovida intriig. Pealkiri ütleb olulise ära, kõik ülejäänu on puhas butafooria. Romaanikavandina või sissejuhatava tekstina mingile sarjale täiesti asjakohane, iseseisva jutuna pisut nõrk. Samas hea ladus lugemine. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugu räägib sellest, kuidas üks miilitsate eest põgenev relvakaubitseja leiab Mongoolia v Hiina kõnnumaalt vanast kraatrist müstilist ainet, mis, nagu selgub, võimaldas mongoli röövvallutajatel muuta endid üliinimesteks ja seda eelist kasutades lühikese aja jooksul enda ülemvõimu alla heita tohutu maalahmaka koos kõigi nende inimestega, kes seal elasid.

Kui mongolid hoidsid ainet ja selle saladust vaid käputäie inimeste ringis ja see läks kaotsi nende värdriigi lagunedes, siis saladuse taasavastaja valib teise tee, pakkudes seda kõigile soovijatele (huvitav, kui palju seda ainet siis on ja miks ta otsa ei saa). Autor ütleb, et aine neelamise elab üle 10% inimestest, selle äraseedimiseks on vaja erilist peakuju. Kes selle üle elab, on üliinimene (bahadur) valmis. Muidugi on selleks vaja ka pealehakkamist, sest kes see ikka pea ees end proovile paneb, kui võiduvõimalus on vaid 10%, va juhul muidugi, kui ta just päris meeleheitlikus olukorras pole.

Võib-olla saame siit võtme järgneva mõistmiseks, sest bahaduride maailm on pesuehtne blatnoide maailm. Midagi kasulikku, peale igal pool võimu võtmise ja laiamise nad ei tee. Küll aga mõttetusi, s.o. teevad mis tahavad, praalivad oma tühisusega, lähevad täiesti endast välja iga pisimagi asja peale ning tapavad kõik, kelle nägu millegipärast ei meeldi.

Bahadurid on niisiis allutanud endale kõik riigid va Austraalia, mis on varasema maailma nö backup, väidavad end olevat lõpetanud sõjad, teinud poliitikud "viisakaks" ning kaotanud maailmast karistamatuse illusiooni. Sealjuures aga on nende tegevus paisutanud olmemõrvade hulga seninägematule tasemele, paisanud maailma ühiskondlikus formatsioonis tagasi feodalismi või orjanduslikku korda ning nad naudivad ja ekspluateerivad kõike karistamatusega kaasaskäivat. Ma ütleks selle peale, et kõik siin maailmas on suhteline ja suppi ühest pajast teise tõstmisega juurde ei teki.

Bahaduride kaugemaks eesmärgiks näib siiski olevat viia maa rahvaarv 150 aastaga tagasi 50 miljonit inimese peale. Ma ei taha isegi mõelda, mis sellega kaasas käib, viimati elas maailmas niipalju inimesi ca 1000 aastat enne Kristuse sündi. Ning ega mingit vähimatki põhjendust sellele eesmärgile me tekstist ka ei leia.

Kui loo alusidee on iseenesest hea, selline, millest annaks kirjutada ükspuha kui ägeda loo, siis see, millisesse ideoloogilisse võtmesse see keeratud on ja kuidas autor oma tegelasi näeb, on parimal juhul küsitav, halvemal juhul masendav. Jutu teostus valmistab mitte võib-olla üllatuslikult pettumuse - teksti kandvad osad on sisuliselt üks lõputu dialoog, kusjuures kõik kõnelejad räägivad praktiliselt ühtemoodi. Ega tegelikult lugu ka ei ole, on eellugu (ülevaade Batõri seiklusest) ja siis paar võrdlemisi suvalist episoodi kahe erineva bahaduri elust.

Igatahes tõi see jutustus autorile Stalkeri.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles