Teksti põhiideed on üsna vinged, selline moodne hard-core varjundiga sf. Veskimehe tekstid on enamasti kõik talle väga omase käekirjaga, täis kirjaniku isikupäraseid lick’e. Ka selles loos võib täheldada teatavat eripärast maskuliinsust, inimpõlglikust, epistellikust. Küllap on seegi Veskimehele iseloomulik joon, et tihti räägivad olulistest asjadest insaiderid, kellega on lugejal raske ühel lainepikkusel olla. Või siis kohati liiga rohmakas, kõnekeelne ja mõistujutuks jääv dialoog. Kuigi mulle selle teksti ideed meeldivad, ei osanud ma neid rahuldustundega nautida, sest autor teeb selle liiga keeruliseks. Tähendab, ma ei arva, et selline hakitus loole tervikuna kasuks tuleb, sest tõepoolest on raske lugeda, kui sa ei tea, kas mõnda antud episoodi annab edasi sama tegelane, kes eelmistki, või mis ajas või ruumis mõni stseen toimub. Võib-olla eeldab sellise teksti omandamine teataval määral matemaatilist mõtlemist ja head mälumahtu, et miski episoodi mõistmiseks vajalik info on antud insaiderite dialoogis paarkümmend lehekülge varem, kuid siis ei olnud võimalik sellest aru saada. Ma ei arva, et selline liigne episoodilisus tekstile tervikuna kasuks tuli… võib-olla oleks olnud abiks miski tegelase nimi konkreetse stseeni ees või siis oleks autor kehtestanud reegli, et minajutustaja vähemalt on alati üks ja sama isik. Antud kompositsiooniga tekst töötaks paremini filmistsenaariumina, sest teksti sisemist loogikat toetaks visuaalne mälu. Samas tahaks film kindlasti efektsemat viimast veerandit. Kokkuvõttes oleks ideede eest „viis” aga teostuse eest „kolm pika miinusega”, sest ma ei arva, et sel kombel loo episoodistamine ja segaseks ajamine oleks olnud põhjendatud. Kokku siis „neli valgusaasta pikkuse miinusega”.