Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 4)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
0
1
1
Keskmine hinne
3.375
Arvustused (8)

Veskimees on autor, kelle loominguga on mul veidi vastuoluline suhe. "Kuu Ordu" ja "Pilvelinnused" jätsid ikka väga võimsa mulje ja mingi aeg oli ta mu lemmikkirjanik... siis tuli nartsissistlik "Poolel teel" ja autori maine mu silmis pöördus 180 kraadi. Nüüd on ta õnneks žanriulme juurde tagasi pöördunud ja käesolevale raamatule võib rahus panna "nelja" tugeva plussiga. Kohatist hüplikust ja peategelaste liigset arvu võib loole muidugi ette heita küll. Üldiselt jäävad Föderatsiooni sarja lood kuhugi autori loomingu tippude ja "Poolel teel" vahele.

On suhteliselt vaba Föderatsioon ja totalitaarne Rahutoojate Impeerium... ja on pöördruumipilve peidetud tohutu pastoraalne maailm Tau Sõrmus. Hunnik intriige, võitlust, seksi ja palju tegelasi. Ühes konkreetses lõigus kopeerib tegevus üks-üheselt "Marduse" antoloogisarjas ilmunud "Tormide Randa". Leidub ka vihjeid teiste autorite loomingule, nt. vanglaplaneet Memfi.

Keelekasutuses löövad kohati välja jubedad anglitsismid nagu "sa tegid mu päeva".

Teksti loeti eesti keeles

Raamat saab nelja selle eest, et algus ja lõpp on jubedad. Kui ma esimest 30 lehekülge lugesin, siis küsisin tuttavate käest mitu korda, kas nad tõesti lugesid läbi ja tõesti kõlbas lugeda? Peaaegu olekski lugemata jäänud.Kui raamatu läbi sain, siis lugesin algust uuesti. Ja aru sain viidetest paremini, aga algus oli ikkagi mõttetu. Oleks toimetatud ja ümber tehtud seda osa, oleks puhta viie saanud, sest vahepealne oli tõesti hea. (Kuni jälle mõttetult veniva epiloogini. Mis kõigist edasi sai, oli ju sissejuhatuses öeldud, eksole.)
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on see Veskimehe välja pakutud kosmoseooperi-maailm täitsa okei. Mitte just midagi põrutavalt algupärast, aga kaugeltki mitte ka piinlikkustvalmistavalt lame. Seesama paralleelruumis asuv Tau Sõrmus on näiteks päris huvitav idee.

Peategelasi on kahjuks nii lühikese romaani jaoks aga tõesti liiga palju ja neil on kohati keeruline vahet teha. Ilmselt selle tõttu jätab ka tegevustiku kujutamine suuremalt osalt pigem tegevustikust ülekappamise tunde ja erilist kaasaelamise efekti ei teki. Alguse probleemist on siin mingil määral juba räägitud, endale tundus kehvavõitu see koht kus anonüümsed "neli meest" eksamikomisjonis istusid ja mida siis tegi "esimene mees" ja "teine mees"...

Arvestades oma üldist hindamisskaalat peaksin panema kolme. Aga kuna see sai äsja pandud Bruce Sterlingi "Skismaatriksile" mis lugedes hamba all oluliselt kõvemini karjus, tähistan erinevuse ühe palli võrra kõrgema hindega.

Teksti loeti eesti keeles

Peale põhimõtteliselt mitut järjestikust pettumust, mis mulle Veskimehe looming on valmistanud, otsustasin autorile nii igaks-juhuks veel ühe võimaluse anda, sest enam hullemaks ju minna ei saa. Igatahes oli mul õigus, läks hoopis paremaks ja kõvasti. "Taevatagune suurem ilm jne." asetub Veskimehe poolt loodud "Inimkonna Föderatsiooni" maailma ning jutustab Föderatsiooni ning selle vastandi Impeeriumi igikestvast konfliktist läbi mingisuguse kolonel Zätereiti silmade. Lugu ise väga põnev, uudne või kaasahaarav ei olegi, kuid maailm, milles see toimub, seevastu jällegi on. Veskimees on loonud universumi, mis on elus, ning kuhjanud sinna kokku igasuguseid huvitavaid ideid, mõtteid ja detaile. See on selle raamatu juures positiivne. Negatiivseks aga tuleb märkida tegelaste üleküllus ning nende pinnapealsus - kohati on ikka päris raske ühte inimest teisest eristada. Samuti jättis soovida jutustamislaad - Zätereiti vahepalad mõjuvad pigem tagantjärele targutamisena ning ei anna loole endale mingit lisaväärtust - ning tempo, millega kõike edasi anti. Kindlasti pole tegu lihtsa lugemisega, kuid piisavalt huvitavaga, mis õigustab kogu sellele kulunud vaeva. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Päris loetav, aga viite välja ei venita. Põhjuseks eelkõige algus, kus esimese 50-60 lk jooksul käib läbi rohkem tegelasi kui mõnes raamatus kokku on. Pilt läheb liiga kirjuks ja nii avastadki mingi hetk, et loed ja loed, aga aru ikka ei saa, mis toimub. Kui aga alguskünnisest üle saadud hakkab sündmustik üsna tempokalt arenema ja seda kuni lõpuni välja. Kohati küll soovinuks saada rohkem taustinformatsiooni tegelaste või tegevuskeskkonna kohta. Oli ka muhedaid pärleid. Näiteks laevade TI-le antud nimed Malle ja Anu. Kas pole mõnusalt kodune? Kokkuvõtteks tugev neli ning ootus leida poelettidelt veel midagi samast seeriast.
Teksti loeti eesti keeles

Tegin selle vea, et alustasin raamatu lugemist unisena. Kas seetõttu või oligi nii, aga raamat tundus eriti arusaamatu ja igav. Keskelpoole asi paranes, aga ainult pisut. Tekst oli väga raskesti jälgitav (vastand sõnale ladus). Kohati pidin hambad ristis end tekstist läbi raiuma. Ja mis peaasi, ma ei suutnud leida põhjust, miks see raamat kirjutati. Mis selle kandev idee oli? Või sellist ideed ei olnudki, oli lihtsalt olukirjeldus tulevikust?
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei haaranud mind kaasa. Ei suutnud äratada ei empaatiat ega uudishimu. Ei positiivseid ega negatiivseid emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles

Nutikas lugu, eriti omas ajas.

Samas mind jäi häirima see, et nii olulises andmebaasis surfamisest ja andmete sisestamisest mingit elektroonilist jälge maha ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses olin kindel, et panen hindeks viie, aga siis hakkasin tagantjärele mõtisklema ja alandasin hinnet ühe palli võrra. Miks siis nii? Vaatamata sellele, et jutt ise oli väga meisterlik ja kaasahaarav, hakkasid mingid asjad häirima. Esiteks see ameerikalik stamp, et taoliste lugude kangelane on teismeline (enamasti naissoost), keda enam-vähem kogu maailm mõnitab, kiusab ja püüab ära kasutada. See on ilmselt läbiproovitud moodus, kuidas peategelase vastu kaastunnet äratada. Minus see kaastunne aurustus öhe, adudes kui rikutud mõtlemise ja hälvetega see peategelane ikkagi on. Teiseks häiris see, et autor püüdis justkui libahundi väärakaid tegusid ja mõtlemist õigustada. Vähemalt selline mulje mulle jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga mõjus jutt. Jah, lool on selgeid küsitavusi, millele on viidanud ka eelkommenteerijad, kuid üldmulje on nii võimas, et hinnet see alla ei vii. Pessimistlik jutt, mis mulle meeldib? Jah, juhtub maailmas veel imesid.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny stiili oli kohati tugevalt tunda, näiteks peategelase kokkupõrge Malanni rusikaga. Üldiselt tipp-topp lugu, aga midagi jäi nagu puudu. Sära oli vähe. Emotsioon jäi tagasihoidlikuks.
Teksti loeti eesti keeles

Pea kogu jutt on justkui sissejuhatus, aga saab läbi veel enne kui tõeliseks tegevuseks läheb. Õiget põnevust ei tekigi. Lõpp on originaalne, aga väheveenev. Maailm on ilusasti kirjeldatud, aga selle kirjeldusega justkui kõik piirdubki.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitava keskkonna on kirjanik välja mõtelnud. Mõnevõrra jäi häirima detail, et ei kohalikud elanikud ega ka peategelane ise ei suutnud tuttavaid inimesi absoluutselt hääle järgi ära tunda.
Teksti loeti eesti keeles