Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 4)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
0
1
1
Keskmine hinne
3.375
Arvustused (8)

Veskimees on autor, kelle loominguga on mul veidi vastuoluline suhe. "Kuu Ordu" ja "Pilvelinnused" jätsid ikka väga võimsa mulje ja mingi aeg oli ta mu lemmikkirjanik... siis tuli nartsissistlik "Poolel teel" ja autori maine mu silmis pöördus 180 kraadi. Nüüd on ta õnneks žanriulme juurde tagasi pöördunud ja käesolevale raamatule võib rahus panna "nelja" tugeva plussiga. Kohatist hüplikust ja peategelaste liigset arvu võib loole muidugi ette heita küll. Üldiselt jäävad Föderatsiooni sarja lood kuhugi autori loomingu tippude ja "Poolel teel" vahele.

On suhteliselt vaba Föderatsioon ja totalitaarne Rahutoojate Impeerium... ja on pöördruumipilve peidetud tohutu pastoraalne maailm Tau Sõrmus. Hunnik intriige, võitlust, seksi ja palju tegelasi. Ühes konkreetses lõigus kopeerib tegevus üks-üheselt "Marduse" antoloogisarjas ilmunud "Tormide Randa". Leidub ka vihjeid teiste autorite loomingule, nt. vanglaplaneet Memfi.

Keelekasutuses löövad kohati välja jubedad anglitsismid nagu "sa tegid mu päeva".

Teksti loeti eesti keeles

Raamat saab nelja selle eest, et algus ja lõpp on jubedad. Kui ma esimest 30 lehekülge lugesin, siis küsisin tuttavate käest mitu korda, kas nad tõesti lugesid läbi ja tõesti kõlbas lugeda? Peaaegu olekski lugemata jäänud.Kui raamatu läbi sain, siis lugesin algust uuesti. Ja aru sain viidetest paremini, aga algus oli ikkagi mõttetu. Oleks toimetatud ja ümber tehtud seda osa, oleks puhta viie saanud, sest vahepealne oli tõesti hea. (Kuni jälle mõttetult veniva epiloogini. Mis kõigist edasi sai, oli ju sissejuhatuses öeldud, eksole.)
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on see Veskimehe välja pakutud kosmoseooperi-maailm täitsa okei. Mitte just midagi põrutavalt algupärast, aga kaugeltki mitte ka piinlikkustvalmistavalt lame. Seesama paralleelruumis asuv Tau Sõrmus on näiteks päris huvitav idee.

Peategelasi on kahjuks nii lühikese romaani jaoks aga tõesti liiga palju ja neil on kohati keeruline vahet teha. Ilmselt selle tõttu jätab ka tegevustiku kujutamine suuremalt osalt pigem tegevustikust ülekappamise tunde ja erilist kaasaelamise efekti ei teki. Alguse probleemist on siin mingil määral juba räägitud, endale tundus kehvavõitu see koht kus anonüümsed "neli meest" eksamikomisjonis istusid ja mida siis tegi "esimene mees" ja "teine mees"...

Arvestades oma üldist hindamisskaalat peaksin panema kolme. Aga kuna see sai äsja pandud Bruce Sterlingi "Skismaatriksile" mis lugedes hamba all oluliselt kõvemini karjus, tähistan erinevuse ühe palli võrra kõrgema hindega.

Teksti loeti eesti keeles

Peale põhimõtteliselt mitut järjestikust pettumust, mis mulle Veskimehe looming on valmistanud, otsustasin autorile nii igaks-juhuks veel ühe võimaluse anda, sest enam hullemaks ju minna ei saa. Igatahes oli mul õigus, läks hoopis paremaks ja kõvasti. "Taevatagune suurem ilm jne." asetub Veskimehe poolt loodud "Inimkonna Föderatsiooni" maailma ning jutustab Föderatsiooni ning selle vastandi Impeeriumi igikestvast konfliktist läbi mingisuguse kolonel Zätereiti silmade. Lugu ise väga põnev, uudne või kaasahaarav ei olegi, kuid maailm, milles see toimub, seevastu jällegi on. Veskimees on loonud universumi, mis on elus, ning kuhjanud sinna kokku igasuguseid huvitavaid ideid, mõtteid ja detaile. See on selle raamatu juures positiivne. Negatiivseks aga tuleb märkida tegelaste üleküllus ning nende pinnapealsus - kohati on ikka päris raske ühte inimest teisest eristada. Samuti jättis soovida jutustamislaad - Zätereiti vahepalad mõjuvad pigem tagantjärele targutamisena ning ei anna loole endale mingit lisaväärtust - ning tempo, millega kõike edasi anti. Kindlasti pole tegu lihtsa lugemisega, kuid piisavalt huvitavaga, mis õigustab kogu sellele kulunud vaeva. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Päris loetav, aga viite välja ei venita. Põhjuseks eelkõige algus, kus esimese 50-60 lk jooksul käib läbi rohkem tegelasi kui mõnes raamatus kokku on. Pilt läheb liiga kirjuks ja nii avastadki mingi hetk, et loed ja loed, aga aru ikka ei saa, mis toimub. Kui aga alguskünnisest üle saadud hakkab sündmustik üsna tempokalt arenema ja seda kuni lõpuni välja. Kohati küll soovinuks saada rohkem taustinformatsiooni tegelaste või tegevuskeskkonna kohta. Oli ka muhedaid pärleid. Näiteks laevade TI-le antud nimed Malle ja Anu. Kas pole mõnusalt kodune? Kokkuvõtteks tugev neli ning ootus leida poelettidelt veel midagi samast seeriast.
Teksti loeti eesti keeles

Tegin selle vea, et alustasin raamatu lugemist unisena. Kas seetõttu või oligi nii, aga raamat tundus eriti arusaamatu ja igav. Keskelpoole asi paranes, aga ainult pisut. Tekst oli väga raskesti jälgitav (vastand sõnale ladus). Kohati pidin hambad ristis end tekstist läbi raiuma. Ja mis peaasi, ma ei suutnud leida põhjust, miks see raamat kirjutati. Mis selle kandev idee oli? Või sellist ideed ei olnudki, oli lihtsalt olukirjeldus tulevikust?
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles