Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 4)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
0
1
1
Keskmine hinne
3.375
Arvustused (8)

Veskimees on autor, kelle loominguga on mul veidi vastuoluline suhe. "Kuu Ordu" ja "Pilvelinnused" jätsid ikka väga võimsa mulje ja mingi aeg oli ta mu lemmikkirjanik... siis tuli nartsissistlik "Poolel teel" ja autori maine mu silmis pöördus 180 kraadi. Nüüd on ta õnneks žanriulme juurde tagasi pöördunud ja käesolevale raamatule võib rahus panna "nelja" tugeva plussiga. Kohatist hüplikust ja peategelaste liigset arvu võib loole muidugi ette heita küll. Üldiselt jäävad Föderatsiooni sarja lood kuhugi autori loomingu tippude ja "Poolel teel" vahele.

On suhteliselt vaba Föderatsioon ja totalitaarne Rahutoojate Impeerium... ja on pöördruumipilve peidetud tohutu pastoraalne maailm Tau Sõrmus. Hunnik intriige, võitlust, seksi ja palju tegelasi. Ühes konkreetses lõigus kopeerib tegevus üks-üheselt "Marduse" antoloogisarjas ilmunud "Tormide Randa". Leidub ka vihjeid teiste autorite loomingule, nt. vanglaplaneet Memfi.

Keelekasutuses löövad kohati välja jubedad anglitsismid nagu "sa tegid mu päeva".

Teksti loeti eesti keeles

Raamat saab nelja selle eest, et algus ja lõpp on jubedad. Kui ma esimest 30 lehekülge lugesin, siis küsisin tuttavate käest mitu korda, kas nad tõesti lugesid läbi ja tõesti kõlbas lugeda? Peaaegu olekski lugemata jäänud.Kui raamatu läbi sain, siis lugesin algust uuesti. Ja aru sain viidetest paremini, aga algus oli ikkagi mõttetu. Oleks toimetatud ja ümber tehtud seda osa, oleks puhta viie saanud, sest vahepealne oli tõesti hea. (Kuni jälle mõttetult veniva epiloogini. Mis kõigist edasi sai, oli ju sissejuhatuses öeldud, eksole.)
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on see Veskimehe välja pakutud kosmoseooperi-maailm täitsa okei. Mitte just midagi põrutavalt algupärast, aga kaugeltki mitte ka piinlikkustvalmistavalt lame. Seesama paralleelruumis asuv Tau Sõrmus on näiteks päris huvitav idee.

Peategelasi on kahjuks nii lühikese romaani jaoks aga tõesti liiga palju ja neil on kohati keeruline vahet teha. Ilmselt selle tõttu jätab ka tegevustiku kujutamine suuremalt osalt pigem tegevustikust ülekappamise tunde ja erilist kaasaelamise efekti ei teki. Alguse probleemist on siin mingil määral juba räägitud, endale tundus kehvavõitu see koht kus anonüümsed "neli meest" eksamikomisjonis istusid ja mida siis tegi "esimene mees" ja "teine mees"...

Arvestades oma üldist hindamisskaalat peaksin panema kolme. Aga kuna see sai äsja pandud Bruce Sterlingi "Skismaatriksile" mis lugedes hamba all oluliselt kõvemini karjus, tähistan erinevuse ühe palli võrra kõrgema hindega.

Teksti loeti eesti keeles

Peale põhimõtteliselt mitut järjestikust pettumust, mis mulle Veskimehe looming on valmistanud, otsustasin autorile nii igaks-juhuks veel ühe võimaluse anda, sest enam hullemaks ju minna ei saa. Igatahes oli mul õigus, läks hoopis paremaks ja kõvasti. "Taevatagune suurem ilm jne." asetub Veskimehe poolt loodud "Inimkonna Föderatsiooni" maailma ning jutustab Föderatsiooni ning selle vastandi Impeeriumi igikestvast konfliktist läbi mingisuguse kolonel Zätereiti silmade. Lugu ise väga põnev, uudne või kaasahaarav ei olegi, kuid maailm, milles see toimub, seevastu jällegi on. Veskimees on loonud universumi, mis on elus, ning kuhjanud sinna kokku igasuguseid huvitavaid ideid, mõtteid ja detaile. See on selle raamatu juures positiivne. Negatiivseks aga tuleb märkida tegelaste üleküllus ning nende pinnapealsus - kohati on ikka päris raske ühte inimest teisest eristada. Samuti jättis soovida jutustamislaad - Zätereiti vahepalad mõjuvad pigem tagantjärele targutamisena ning ei anna loole endale mingit lisaväärtust - ning tempo, millega kõike edasi anti. Kindlasti pole tegu lihtsa lugemisega, kuid piisavalt huvitavaga, mis õigustab kogu sellele kulunud vaeva. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Päris loetav, aga viite välja ei venita. Põhjuseks eelkõige algus, kus esimese 50-60 lk jooksul käib läbi rohkem tegelasi kui mõnes raamatus kokku on. Pilt läheb liiga kirjuks ja nii avastadki mingi hetk, et loed ja loed, aga aru ikka ei saa, mis toimub. Kui aga alguskünnisest üle saadud hakkab sündmustik üsna tempokalt arenema ja seda kuni lõpuni välja. Kohati küll soovinuks saada rohkem taustinformatsiooni tegelaste või tegevuskeskkonna kohta. Oli ka muhedaid pärleid. Näiteks laevade TI-le antud nimed Malle ja Anu. Kas pole mõnusalt kodune? Kokkuvõtteks tugev neli ning ootus leida poelettidelt veel midagi samast seeriast.
Teksti loeti eesti keeles

Tegin selle vea, et alustasin raamatu lugemist unisena. Kas seetõttu või oligi nii, aga raamat tundus eriti arusaamatu ja igav. Keskelpoole asi paranes, aga ainult pisut. Tekst oli väga raskesti jälgitav (vastand sõnale ladus). Kohati pidin hambad ristis end tekstist läbi raiuma. Ja mis peaasi, ma ei suutnud leida põhjust, miks see raamat kirjutati. Mis selle kandev idee oli? Või sellist ideed ei olnudki, oli lihtsalt olukirjeldus tulevikust?
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles

Oli hetki, kus lugedes kaldus jooksev hinne nelja poole, kuid kokkuvõttes on asi viie ära teeninud. Tsiteerides klassikuid: "Pole paha..."
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Tarlapiga. Ei ole väga pirtsakas lugeja ja seetõttu pole ka nii kriitiline kui eelarvustajad. Jah, rännakuid minevikku ning sealseid kirjeldusi oleks võinud olla vähem. Ikkagi kõrvalliin, mis siis, et sõnumiga. Ka ühiskonnaalaseid mõlgutusi ei saa pahaks panna, kuhu veel need paremini sobiksid, kui hukatuse äärel kõikuvasse maailma. Ehk oleks ajarännakute asemel natukene rohkem võinud arendada lõpuosas lauale pandud konkureerivate jõudude teemat. Korralik neli.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, lugeda ju võis, aga teist korda seda raamatut kätte võtma ei hakka. Põhjus ehk selles, et kuigi tegevusliin oli ju haaravgi, siis pidevalt kumas läbi selles peituvate klotside konstrueeritus. Nagu lego. On kangelased, on pahad, tehakse vanainimeste asja, lüüakse mõned tüübid mättasse jne, jne. Selle asemel, et oma lugu kirjutada, on hoolega jälgitud, et sedalaadi tellistele kohustuslikud elemendid ikka kenasti sees oleksid ja müügiedu kindlustaksid. Sestap ka madalam hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Päris loetav, aga viite välja ei venita. Põhjuseks eelkõige algus, kus esimese 50-60 lk jooksul käib läbi rohkem tegelasi kui mõnes raamatus kokku on. Pilt läheb liiga kirjuks ja nii avastadki mingi hetk, et loed ja loed, aga aru ikka ei saa, mis toimub. Kui aga alguskünnisest üle saadud hakkab sündmustik üsna tempokalt arenema ja seda kuni lõpuni välja. Kohati küll soovinuks saada rohkem taustinformatsiooni tegelaste või tegevuskeskkonna kohta. Oli ka muhedaid pärleid. Näiteks laevade TI-le antud nimed Malle ja Anu. Kas pole mõnusalt kodune? Kokkuvõtteks tugev neli ning ootus leida poelettidelt veel midagi samast seeriast.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane. Üle hulga aja leidsin endas julgust võtta kätte fantasy-hõnguline üllitis ja seekord läks õnneks. Väga mõnus ja lahe lugemine. Kusagil esimese viiendiku peal vaatasin ka siinseid arvustusi ja pean jagama eelkirjutaja tähelepanekut "silmade pulgastumise" osas. Kui alguses mõjusid need kerge veidrusena, siis pärast eelneva arvustuse lugemist nad juba lausa kargasid silma. Ilmselt oleks siin pidanud tõlkija natuke rohkem vaeva nägema ja rohkem maakeelseid analooge leidma. Tervikmuljet see siiski ei rikkunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik lugemine. Mitmekihiline galaktika oli huvitav leid, aga hundikarjandusega seonduvat oli natuke liiga palju. Kokkuvõttes neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suured, kuid paraku need ei täitnunud. Ma ei tea, kas asi on selles, et romaan ei allu hästi tõlkimisele või milleski muus, aga kohati oli raamatu lugemine päris vaevaline. Enim häiris just esimese otsa püüd öelda lihtsaid asju võimalikult keeruliselt. Ilmselt tingis selle autori soov rõhutada seda, kui erinev ja keeruline on ikka kõik kirjeldatu võrreldes lugeja tänapäevaga. Tulemus oli paraku vastupidine: kõik see terminoloogiline ilutulestik kippus sündmusi varjutama. Õnneks jäi enamik verbaalsest gemüüsest raamatu esimesse kolmandikku ja ülejäänu oli juba päris loetav. Tõsi, viie saamiseks sellest ei piisanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Võibolla oli tegevusliinide ülesehitus liiga etteaimatav. Ehk oli (pea)tegelane liiga eksimatu. Aga mulle tundub, et antud teoses on leitud sobiv tasakaal loetavuse ja detailide vahel. Nt kui eelviidatud "Kõrge ristirekt" on minu silmis pigem lasteraamat ja sellisena omal kohal, siis Falkenberg on juba midagi küpsemat. Sisu pole mõtet ümber jutustada, aga suuremas plaanis pole tegemist mitte niivõrd ühe inimese, kuivõrd teatud ajastu looga. Soovitan...
Teksti loeti eesti keeles

Suht üllatav oli sedalaadi lugu leida samade kaante vahelt teiste Durrelli perekonna eluolu kajastavate lugudega, kuid seal ta oli ja läbi sai see loetud. Ning mis ma oskan kosta - täitsa hää oli. Ma ei ole üldjuhul õudukate austaja, aga see jutuke on küll lugemist väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jääb täiesti arusaamatuks selle raamatu fenomen. Ei olnud eriti naljakas, ei olnud eriti huvitav. Oli küll aimata, et autor ise nautis enda teksti ja kilde. On levinud arvamus, et vindi ülekeeramine ja seosetu jura kokkukirjutamine annab loole mingi müstilise lisandväärtuse või vaimukuse aura... paraku mitte minu jaoks. Kui roosad prillid eest võtta, siis ei saa mööda tõsisasjast, et see raamat pole tegelikult suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega tuleb nõus olla, et kaanekujundus on kogumikul traditsiooniliselt jube. Samas mine tea, omamoodi kaubamärk ehk varsti...Pakutud valik oli see-eest päris kobe. Minu edetabel oleks järgmine: 1-2 udulaam/ poisi ja jumala lugu, 3 laavalehmad!!! Nagu öeldud, siis pealkiri ise on juba niivõrd atraktiivne, et teksti ennast pole vajagi. Nõrgimateks olid kuninganna ja deja vu. Kumbki ei suutnud muljet avaldada.Nimilugu on ilmselgelt sissejuhatav lõik millestki pikemast, aga kas sellise pooliku teksti avaldamine on ikka mõistlik? Raske öelda... Esmamulje oli sümpaatne, kuid kogu asi jäi õhku rippuma.
Teksti loeti eesti keeles