Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 4)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
6
0
1
1
Keskmine hinne
3.375
Arvustused (8)

Veskimees on autor, kelle loominguga on mul veidi vastuoluline suhe. "Kuu Ordu" ja "Pilvelinnused" jätsid ikka väga võimsa mulje ja mingi aeg oli ta mu lemmikkirjanik... siis tuli nartsissistlik "Poolel teel" ja autori maine mu silmis pöördus 180 kraadi. Nüüd on ta õnneks žanriulme juurde tagasi pöördunud ja käesolevale raamatule võib rahus panna "nelja" tugeva plussiga. Kohatist hüplikust ja peategelaste liigset arvu võib loole muidugi ette heita küll. Üldiselt jäävad Föderatsiooni sarja lood kuhugi autori loomingu tippude ja "Poolel teel" vahele.

On suhteliselt vaba Föderatsioon ja totalitaarne Rahutoojate Impeerium... ja on pöördruumipilve peidetud tohutu pastoraalne maailm Tau Sõrmus. Hunnik intriige, võitlust, seksi ja palju tegelasi. Ühes konkreetses lõigus kopeerib tegevus üks-üheselt "Marduse" antoloogisarjas ilmunud "Tormide Randa". Leidub ka vihjeid teiste autorite loomingule, nt. vanglaplaneet Memfi.

Keelekasutuses löövad kohati välja jubedad anglitsismid nagu "sa tegid mu päeva".

Teksti loeti eesti keeles

Raamat saab nelja selle eest, et algus ja lõpp on jubedad. Kui ma esimest 30 lehekülge lugesin, siis küsisin tuttavate käest mitu korda, kas nad tõesti lugesid läbi ja tõesti kõlbas lugeda? Peaaegu olekski lugemata jäänud.Kui raamatu läbi sain, siis lugesin algust uuesti. Ja aru sain viidetest paremini, aga algus oli ikkagi mõttetu. Oleks toimetatud ja ümber tehtud seda osa, oleks puhta viie saanud, sest vahepealne oli tõesti hea. (Kuni jälle mõttetult veniva epiloogini. Mis kõigist edasi sai, oli ju sissejuhatuses öeldud, eksole.)
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on see Veskimehe välja pakutud kosmoseooperi-maailm täitsa okei. Mitte just midagi põrutavalt algupärast, aga kaugeltki mitte ka piinlikkustvalmistavalt lame. Seesama paralleelruumis asuv Tau Sõrmus on näiteks päris huvitav idee.

Peategelasi on kahjuks nii lühikese romaani jaoks aga tõesti liiga palju ja neil on kohati keeruline vahet teha. Ilmselt selle tõttu jätab ka tegevustiku kujutamine suuremalt osalt pigem tegevustikust ülekappamise tunde ja erilist kaasaelamise efekti ei teki. Alguse probleemist on siin mingil määral juba räägitud, endale tundus kehvavõitu see koht kus anonüümsed "neli meest" eksamikomisjonis istusid ja mida siis tegi "esimene mees" ja "teine mees"...

Arvestades oma üldist hindamisskaalat peaksin panema kolme. Aga kuna see sai äsja pandud Bruce Sterlingi "Skismaatriksile" mis lugedes hamba all oluliselt kõvemini karjus, tähistan erinevuse ühe palli võrra kõrgema hindega.

Teksti loeti eesti keeles

Peale põhimõtteliselt mitut järjestikust pettumust, mis mulle Veskimehe looming on valmistanud, otsustasin autorile nii igaks-juhuks veel ühe võimaluse anda, sest enam hullemaks ju minna ei saa. Igatahes oli mul õigus, läks hoopis paremaks ja kõvasti. "Taevatagune suurem ilm jne." asetub Veskimehe poolt loodud "Inimkonna Föderatsiooni" maailma ning jutustab Föderatsiooni ning selle vastandi Impeeriumi igikestvast konfliktist läbi mingisuguse kolonel Zätereiti silmade. Lugu ise väga põnev, uudne või kaasahaarav ei olegi, kuid maailm, milles see toimub, seevastu jällegi on. Veskimees on loonud universumi, mis on elus, ning kuhjanud sinna kokku igasuguseid huvitavaid ideid, mõtteid ja detaile. See on selle raamatu juures positiivne. Negatiivseks aga tuleb märkida tegelaste üleküllus ning nende pinnapealsus - kohati on ikka päris raske ühte inimest teisest eristada. Samuti jättis soovida jutustamislaad - Zätereiti vahepalad mõjuvad pigem tagantjärele targutamisena ning ei anna loole endale mingit lisaväärtust - ning tempo, millega kõike edasi anti. Kindlasti pole tegu lihtsa lugemisega, kuid piisavalt huvitavaga, mis õigustab kogu sellele kulunud vaeva. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Päris loetav, aga viite välja ei venita. Põhjuseks eelkõige algus, kus esimese 50-60 lk jooksul käib läbi rohkem tegelasi kui mõnes raamatus kokku on. Pilt läheb liiga kirjuks ja nii avastadki mingi hetk, et loed ja loed, aga aru ikka ei saa, mis toimub. Kui aga alguskünnisest üle saadud hakkab sündmustik üsna tempokalt arenema ja seda kuni lõpuni välja. Kohati küll soovinuks saada rohkem taustinformatsiooni tegelaste või tegevuskeskkonna kohta. Oli ka muhedaid pärleid. Näiteks laevade TI-le antud nimed Malle ja Anu. Kas pole mõnusalt kodune? Kokkuvõtteks tugev neli ning ootus leida poelettidelt veel midagi samast seeriast.
Teksti loeti eesti keeles

Tegin selle vea, et alustasin raamatu lugemist unisena. Kas seetõttu või oligi nii, aga raamat tundus eriti arusaamatu ja igav. Keskelpoole asi paranes, aga ainult pisut. Tekst oli väga raskesti jälgitav (vastand sõnale ladus). Kohati pidin hambad ristis end tekstist läbi raiuma. Ja mis peaasi, ma ei suutnud leida põhjust, miks see raamat kirjutati. Mis selle kandev idee oli? Või sellist ideed ei olnudki, oli lihtsalt olukirjeldus tulevikust?
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Riho Välk
12.08.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Minu jaoks lendas esimesel lugemisel üle pea, et loo pealkiri on mugandusena pärit Vennaskonna loost Musta lipu valguses, kuid üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin ükskord raamatupoest Idoru ja tundsin, et pean seda kindlasti lugema. Aga otsustasin, et triloogiat tuleb alustada esimesest raamatust, mitte keskelt ja nii ma Virtual Light'i juurde jõudsingi.
Kahjuks pean tunnistama, et Virtual Light oli minu jaoks paras pettumus. Minu jaoks oli kaks läbivat probleemi - esiteks jutustamisviis ja teiseks, igasuguse põnevuse, innovatiivsuse, revolutsionaarsuse vms puudumine. Jah, raamat on aastast 1993 ning tänapäeva tehnoloogia naerab sealse tulevikunägemuse üle. See pole aga iseenesest probleemiks, mulle isiklikult lausa meeldivad kobakad VR prillid, neoonrohelised 3D ruudustikud ja veidraid hääli tegevad arvutid. Pigem on siinse raamatu probleemiks, et seda ägedat tehnikat lihtsalt ei kasutata. Kogu raamatu mootoriks on miskid VR prillid, mis on ülivägevad ja ülisalajased, kuid neid ei kasutata kordagi, isegi ei pajatata, milleks kõigeks need võimelised on. Samahästi oleks võinud loo mootoriks olla varastatud reliikvia või ükskõikmilline röögatukallis jubin.
Ja esimene, peamine kriitikapunkt - jutustusviis. Kõigepealt juhtub miskit, ning sellele järgneb selgitus, miks ja mida. Iseenesest ei ole sellises jutustusviisis midagi uudset, pigem vastupidi, seda on varem palju tehtud. Gibson aga suudab seda teha ülimalt tüütult, tegevusest arusaamiseks tuleb sündmus ära lugeda, siis läbi närida sündmuseni jõudmise kirjeldus, seejärel sündmuse juurde tagasi minna, uuesti lugeda ja veidi seedida. Kahel korral naasesin arvuti juurde, et kontrollida - kas mu Kindle on katki läinud ja on lihtsalt lõikusid vahele jätma hakanud. Aga ei, oligi selline. Samuti oli mul raskusi igasuguste kirjelduste alusel pildi kokkupanemisel - Gibson annab üksikuid detaile, kuid asjade olemus tuleb ise juurde mõelda. Mul kulus näiteks tükk aega aru saamiseks, et "bike" on siinkohal jalgratas, sest kirjeldati roostet raamil ja vägevat turvasüsteemi, aga mitte kordagi ei öeldud "pedaalid" või "mootor".
Kui kriitikat jätkata, siis kindlasti vääriks äramainimist otsekui klišeejuhendi järgi kirjutatud tegelased. Terve raamatu peale ei olnud ühtegi tegelast, kellele tegelikult kaasa elada. Scooteri ja Skinneri tegemiste kirjeldamine tundus aga lausa ruumitäitena.
Lõppude lõpuks - lihtsalt ei midagi erilist. Igav ja keskpärane on aga just kõige halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Aus satiir, ning annab üsna hästi edasi (alt)NSVL talongikultuuri ning süstemaatilist kretinismi - keegi kuskil otsustas, et inimesi võib tappa, niikaua kuni selle eest vastava talongi esitad. Kui on vaja mõni ohtlik kriminaal maha võtta, aga talongi pole - mis seal ikka. Samas, kui on tutvusi, on talonge, ning oled karistamatu ja peatamatu. Bürokraatia võit igasuguse loogika üle.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hamelini vilepillimängija legendist inspireeritud teoste nimekiri ei vajaks Wikipedias 9 alamkategooriat, võiks öelda, et tubli teos. Aga kahjuks on loo käik ja lõpplahendus juba peaaegu et pealkirjastki tuletatav. Jutustusviisile ei ole midagi ette heita, olid täiesti mõistlikud tegelased, mõistlik käitumine, ning nagu Kristjan Rätsep ütles, siis looduskirjeldused ning ajalooline käsitlus olid üsna head.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige klassikalisem mõõga-ja-maagia seltskond läheb nõiutud alalt soovidetäitjat otsima. Kõik saavad järjest surma, ei puudu ka eneseohverdus tiimi nimel ja kõik muud klišeed. Sellisele jutule ei tohiks trükimusta raisata, tegu on suvalistest seiklusjuttudest kokku klopsitud koolikirjandiga, mida on siis mõttetult pikaks venitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nagu toimus. Vahepeal sekka mõttetut halba seksapiili, erootikat ja hüsteerilist käitumist. Ajaraisk
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles