Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Neal Stephenson ·

Anathem

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Autor on end minu jaoks siiani vaid väga positiivsest küljest näidanud ja see teos oli 2008 aasta Hugo nimekirjas. Tõtt-öelda vaid need kaks fakti panid mind edasi lugema, sest algus venis nagu... nojah -- kuidas siis ikkagi hinnata raamatut, paksu sellist, 450 lk, kus tegevus võtab laisalt paigalt umbes leheküljel 150, ja põnevaks läheb seal 300 kandis? Ja mis veel hullem, tegelasteks on noored... :-(((

Raamatu tegevus toimub sellises alternatiivmaailmas, kus kõik on teisiti. Hiljem raamatu arenedes luuakse seos ka Maaga, kuid seegi on muide kas tuleviku- või alternatiiv-Maa -- seda autor ei täpsusta, mõned faktid näivad ühele ja mõned teisele poole viitavat, kuid lugemist see ei sega, pigem on plussiks, et selle selgitamisega pole vaeva nähtud. See ’kõik on teisiti’ annab ka raamatu ühe Suurtest Plussidest -- autor on võtnud vaevaks ja tõepoolest terve suure ja kooskõlalise maailma välja mõelnud. Tegelasteks on küll inimesed (st selles mõttetes, et kaks kätt, kaks jalga ja üks pea, ehk täpsem oleks siis öelda humanoidid), kuid kogu ajalugu ja areng on teisiti läinud. Raamatus muide on peale selle ca 450 lk jutu veel ca 30 lk lisamaterjale, näiteks selle raamatu jaoks oluliste ajalooliste sündmuste kronoloogia, sõnastik jmt. Need sõnad on muide suures osas sellised toredad -- et on nagu äratuntavad, tekitavad assotsiatsioone, mõned on isegi naljakalt vildakad, kuid lugu nende taga on teine, need tõepoolest tekitavad võõra maailma hõngu. Kuigi see on päris pikk, tahaksin ühe sellise ära tuua, sest see annab väga hästi edasi seda, mida ma öelda tahan: Bulshytt: (1) In Fluccish of the late Praxic Age and early Reconstitution, a derogatory term for false speech in general, esp. knowing and deliberate falsehood or obfuscation. (2) In Orth, a more technical and clinical term denoting speech (typically but not necessarily commercial or political) that employs euphemism, convenient vagueness, numbing repetition, and other such rhetorical subterfuges to create the impression that something has been said. (3) According to the Knights of Saunt Halikaarn, a radical order of the 2nd Millennium A.R., all speech and writings of the ancient Sphenics; the Mystagogues of the Old Mathic Age; Praxic Age commercial and political institutions; and, since the Reconstitution, anyone they deemed to have been infected by Procian thinking. Their frequent and loud use of this word to interrupt lectures, dialogs, private conversations, etc., exacerbated the divide between Procian and Halikaarnian orders that characterized the mathic world in the years leading up to the Third Sack. Shortly before the Third Sack, all of the Knights of Saunt Halikaarn were Thrown Back, so little more is knownabout them (their frequent appearance in Sæcular entertainments results from confusion between them and the Incanters).
Lühidalt, kuigi ühiskonnateadustega kursis olevad inimesed võivad mõne asja üle norida, tuleb selline tahtmine pärast raamatu lõpetamist tervikut hinnates, aga see on tõepoolest norimine, sest maailma püsib kuradi hästi koos.

Niisiis elab üks noor kutt milleski, mis sarnaneb kloostriga, aga ei ole seda (st religiooniga pole sel mingit pistmist). On pigem elustiil, sest maailma on jagunenud kaheks, on teadustega tegelev Mathic World ja muu maailm, mida valitsevad Saecular Powers. Kord kümne aasta tagant avanevad väravad ja kümme päeva kestab Apert, mille jooksul saab `intramyros` seltskond ringi käia ja teised neid uudistada. Üks Apert käibki raamatu algusepoole kohe läbi ja selle abil annab autor natuke ettekujustust muust maailmast ja toob sisse peategelase õe (noh, pole vist päris õde, aga see pole oluline). Õnneks pereloole peaaegu aega ei raisatagi, saame teada, et peategelasel pole sellega hästi, aga see pole teema (NII positiivne...) Nende elamise üks keskne asjandus on Kell, mida tuleb iga päev hirmsa vaevaga käsitsi üles keerata. Hm, see on rohkem rituaal, sest kell ise käiks keeramata nii sajandi, aga energiast enamik läheb lisavidinate peale, mis muuhulgas näitavad kõigi planeetide seisu. Väga täpselt näitavad, nii et ainult asteroid võib tekitada häireid, ja algabki asi sellest, et taevas on midagi korrast ära. Veel hullem, Inkvisitsioon suleb observatooriumi ja jutu arenedes saadakse (küll ajutiselt) lahti peategelase õpetajast, kes asja vastu liigset huvi tundis. Kus nüüd peatuda? See kõik on muidugi see alguse osa ja tegelikult pole lugu veel õieti paigalt võtnudki. Ehk pole eriline spoiler, kui ma ütlen ka ära, et ümber Arbre (nii on selle maailma nimi) on end orbiidile sättinud igavene jurakas võõras tähelaev (damn, paljud ülevaated räägivad palju rohkem, kusjuures mõned on nii mööda... kontrollisin).

Kokkuvõtteks, ja kui keegi loeb seda arvustust enne lugemist – tasub algusest läbi närida küll. NS on selle raamatu jaoks loonud maailma, mis on minuarust hulga põhjalikum ja hulga läbimõeldum ning kooskõlalisem kui paljude pikkade saagade oma. NS kirjutab hästi. Ma tõtt-öelda kippusin kohati lehti pöörama, kuid mingil hetkel pöördusin tagasi ja lugesin kõik ilusti läbi, sest kõik see, mida tegelased ka esmapilgul vabas dialoogis räägivad, haakub kusagil tagapool millegi muuga kokku. Lisaks olen tabanud end mõtlemast, et SF ei ole täna enam kahjuks kohati selline teadusideede ekstrapolarisatsioon, nagu ca 50-ndatel, et ’rakett’, ’paralleelruum’ ja mingid ’warpid’ on muutunud muudkui korduvateks atribuutideks, mille ümber ehitatakse sisuliste taotlusteta seikluslugu. NS läheb teist teed, ta loob nullist maailma ja paneb seal toimuma ebatavalised sündmused. Kusjuures tõesti ebatavalised. Noh, loomulikult on põhimõtteid varemgi rakendatud, ükski idee ei ole täiesti uus, kuid selliseid niikuinii enam ammu ei olegi, küsimus on selles, et ta paneb need loos kokku sellisena, et tulemus on tõeline raskekaaluline SF.

Miks ma „5” ei pane? Põhiliselt sellepärast, mis esimeses lõigus öeldud -- ehk oleks saanud selle raamatu kuidagi teistmoodi kokku komponeerida -- nii, et algus tõsiselt kannatust proovile ei pane...

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka sisu jutustama, eelnev arvustaja tegi selle küllaltki hästi ära. Püüan võimalikult spoilerivabalt kirjutada.

Lugesin ligi 900 leheküljelist kõvaköidet, ja olen nõus sellega et algus on raske. Venib. Lisaks veel uue sõnavaraga kohanemine (sõnu seletatakse sageli alles hilisematel lehekülgedel). Minujaoks siiski seda nn. rasket osa väga palju polnud, juba nii peale 100ndat lähekülge läks huvitaks, siis kui Apart läbi saab. Edasi läks juba hoogsalt, koos oma heade ja veadega.

Alustan sellest mis mulle meelejärgi polnud. Neal Stephenson`i stiil (just kogu kirjeldav osa). Dialoogid olid head ja huvitavad (ja ka nn. Dialoogid Arbre mõistes), aga kui ta juba hakkas midagi ümbritsevat kirjeldama rohkema kui paari lausega siis mul tekkis raskusi teksti läbinärimisega. Ja neid jagub. Siinkohal ütlen et tavaliselt on "kirjeldav" osa see mis mind ulme puhul püüab.

Arvan ka et kirjanik läks nn.võõrsõnade kasutuses natuke liiale. Paljud olid huvitavad, ja saab kiiresti selgeks millega tegu, aga minujaoks jäid erinevad koolkonnad (filosoofiad, maailmavaated) küllaltki segaseks. Eriti veel kuna need on raamatus küllaltki tähtsal kohal. Lugejalt nõutakse tähelepanu ja tundmist seda mis eelnevatel lehekülgedel räägitud/seletatud, ja seda Arbre terminoloogias - mis pole üldse halb asi, aga minumaitse järgi mindi natuke liiale.

Tegelased olid raamatu üks suurimaid plusse. Peategelane Erasmus oli tark ja huvitav, positiivne tegelene kelle seiklusi oli lust lugeda. Nuriseda saab ainult selle üle, et pikas raamatus on (teiste) peategelaste ring küllaltki lai, ning kaardipakki segatakse pidevalt, raske on meeles pidada väikeseid detaile mis teevad tegelastest just need kes nad on. Ja need detailid on need mis paneb lehti pöörama, kogu need Dialoogid nii suure kui väikse tähega. Kui mulle Stephenson`i kirjeldav stiil peale ei läinud siis tegelaste vaheline suhtlus oli minumaitsele suurepärane.

Lugu ise jooksis küllaltki hästi (kui Stephenson ei unustanud end lehekülgede viisi kirjeldama), sisukäänded olid ootamatud ja huvitavad. Lõpp oli natuke ootamatu, oleks midagi rohkemat oodanud, eriti kuna lõpule eelnevad 300-400 lehekülge olid raamatu huvitavamad.

Huumorit oli vähe, aga toimis. :)

Hindeks tuleb 4. Mulle meeldis.

Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles