Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Keskpäevapimedus

(lühiromaan aastast 2007)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2007

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
1
0
Keskmine hinne
3.6
Arvustused (5)

See lühiromaan peaks siis kuuluma samasse maailma, kuhu "Ogaline Päike" , ent nii asetus kui sündmustik on hoopis teised... ja parem on ta ka. Erinevalt romaanist "Poolel teel" ei upu autor siinkohal targutamisse, vaid kirjutab kaasakiskuvalt ja põnevalt.

Peakangelaseks eesti noormees Raul, kes aastal 1980 ühineb ühe kummalise teismeliste grupiga... Noored on kuhugi metsa rajanud hästsisustatud punkri ja röövivad möödasõitvaid kaubaautosid, protesteerides nii Nõukogude võimu vastu (kommunistliku režiimi kriitika iseloomustab seda lühiromaani nagu ka paljusid teisi autori teoseid ja sellele viitab ka pealkiri). Röövlijõugu ja hipikommuuni kummalise segu liidriks ning alusepanijaks on salapärane tibi nimega Krista. Ühel hetkel ründab miilits punkrit, Raulil ja mitmel ta kaaslasel õnnestub taganemislahingust eluga pääseda ning mingil hetkel leiab ta end teiselt planeedilt ja võõrtsivilisatsioonide võitluse keskmest. Seejuures keskendutakse kolmesoolisele enigi rassile ja katsetele see taas kahesooliseks muuta. Toimuvasse on segatud veel mitu rassi ja tsivilisatsiooni, millest mõni omakorda NSVL- meenutab...

Ega paljut tahakski selle õhukese raamatu kohta pikemalt rääkida, mainiks vaid, et autori iseloomulik kirg pisikeste kõhnade naiste vastu saavutab siin lausa fetiši mõõtme, kõik enigi naised on sellised. Ja politseinik Vanamondi nimi teeb muidugi kummarduse äsjalahkunud Arthur C. Clarke`ile. Üldiselt on lühiromaan harukordselt tekstitihe ja nõuab tähelepanelikku lugemist.

Teksti loeti eesti keeles

On aasta 1980. Nõukogude Eestist pärit poiss nimega Raul satub juhuslikult (häid ja veenvaid põhjuseid autor ei jaga) võõrale planeedile, kus ta kohe kistakse mingisugusesse võimuvõitlusesse kohalike ja vähem kohalike vahel. Üldiselt meenutab see tekst mulle ühe teismelise poisi märga unenägu, sest seal on kõik selle komponendid kenasti olemas. Kenad tüdrukud, kellega ohtralt ka vahekorda astutakse, igasugused relvad ja imevidinad, millega kõvasti kärtsu ja mürtsu tehakse ning uskumatud seiklused, mis peategelasele ainult õnnelikult lõppeda saavad. Kõik need komponendid on kindlasti toredad, ilmestavad teksti ning lisavad sellele ka vürtsi, kuid seda ainult sellisel juhul, kui neid kasutatakse mõõdukalt. Veskimees seda sõna ilmselt ei tunnista ning sellepärast meenutabki tema lühiromaan kosmoseoopereid ulmekirjanduse kuldajast, mitte tõsiuskliku teadusliku fantastikat, mille poolest autor üldiselt tuntud on. Lugeda ju kõlbas, naljakas oli ka, kuid soovitama ei hakka. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täielik pettumus. Üldiselt mulle seiklusliku sisuga lood meeldivad, aga siin ei hakanud üldsegi põnev. Autor ei ole suutnud õhkkonda luua, on vaid sõnade joru, mis emotsiooni ei paku. Tekst ei ole ladus, tundub viimistlemata, halvasti jälgitav. Igasugune käitumine tundub kunstlik ja ebausutav. Asjale ei tulnud kasuks ka pornofilmilik seks (sealhulgas tulnukatega) ja massikillimine. Jättis mulje kui tulihingelise verinoore ulmefänni esimene kirjanduslik katsetus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus parem lugemine olema kui kaks varasemat raamatut, aga ainult kuni lõpumadinani. Siis ei jäänud muud üle kui peast kinni haarata ja imestada kui jaburaks üks tegevus võib minna. Loogikat keerati edasi, tagasi, üle vindi ja kinni. Lõpuks tehti ettevalmistus järgmise raamatu jaoks: valiti välja tegelased, keda seal presenteerida ja tapeti üleliigsed ära. Aga nii puhast vuuki enam ei tehtud kui esimeses raamatus, eks autor oli aru saanud, et uute karakterite loomine on keerulisem kui vanade tegelaste killimine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis parema mulje kui sarja esimene raamat "Surelikud masinad". Enam ei tapetudki kõiki kõrvaltegelasi maha, asi seegi.  Sügavalt hollivuudlik oli see sellegipoolest. Kärts-mürts ja põmaki...ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Positiivse poolt peab mainima seda, et igav ei hakanud. Oli hoogu ja särtsu. Vahest isegi liiga palju (ja seda räägin mina!!!), see non-stop seiklus kurnas aju.
Negatiivse poole pealt pean märkima ebaloogilisuse. Mitte ainult selle maailma ja masinate ebaloogilisuse, vaid ka inimsuhete ebaloogilisuse. Mitu korda oleks tahtnud hüüatada: "Hei, pidage! Üks inimene ei käitu/reageeri ju nii!". Aga seda ta selles raamatus siiski tegi.
Mida lõpu poole, seda enam hakkas häirima ka Hollywoodi õudukate/märulite stamp: kõik kõrvaltegelased peavad surema, ellu jäävad vaid teose kangelased/sangarid.
Sarja teist raamatut asun lugema kerge kõhkluse ja eelarvamusega.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe kultuuri põrkumisest. Kuna teist kultuuri esindas vaid üks inimene, siis sai tema surmaga otsa ka nimetatud kultuuride kokkupõrge. Miinuspoolele võiks kanda selle, et üle võlli oli kujutatud moodsa inimese abitust võõras keskkonnas, just füüsilist abitust. Samuti oli loos pisut liiga vähe üllatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Kristjan Sanderiga, et see on kõige parem jutt "Taevarahva" kogumikus. Meenutas väga tugevalt Philip K. Dicki loomingut ning kuna olen väga suur Philip K. Dicki fänn, siis ei ole kahtlustki, kas see mulle meeldis. Muidugi meeldis. Väga. Selline hästi mõnus unenäolisus ja ettearvamatus.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks pisut kohmakas ja ebaveenev jutt, aga lugeda kõlbas küll. Vähe imelik, et üks mees hammustab läbi ja teeb kahjutuks terve võõra tsivilisatsiooni. Superman tavainimese nahas.
Teksti loeti eesti keeles

Üks huvitavamaid ja üllatuslikumaid Poul Andersoni teoste hulgast. Suutis mõtisklema panna, et kellel siis rohkem õigus oli. Ilmselt oli tõde mõlemal poolel ja samas mõlemad pooled eksisid. Miinus - mulle ei meeldinud pikad lahingu- ja sõjastrateegiate kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei haaranud mind kaasa. Ei suutnud äratada ei empaatiat ega uudishimu. Ei positiivseid ega negatiivseid emotsioone.
Teksti loeti eesti keeles

Paroodialugu, milles üheaegselt parodeeritakse nii muinasjutte, ulmekaid kui märuleid. Midagi nii kreisit ei oleks Poul Andersonilt oodanud. Õnnestunud jutt, aga päris maksimumhinnet ei annaks.
Teksti loeti eesti keeles

Nutikas lugu, eriti omas ajas.

Samas mind jäi häirima see, et nii olulises andmebaasis surfamisest ja andmete sisestamisest mingit elektroonilist jälge maha ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis süžee ja loo hoogsus. Meeldis keskkond. Mis ei meeldinud, oli see, et tekst oli liiga klišeelik ja ettearvatav ning midagi väga üllatavat välja ei pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on amoraalne ja vulgaarne. Peategelane on justkui kuldstamp Hollywoodist - pealt kalestunud, räme ja hoolimatu, seest suisa ema Teresa. Connie Willis on kirjutanud "isasema" teose kui enamik mehi eales võimelised oleksid looma kui mõned kompleksides pubekad välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses olin kindel, et panen hindeks viie, aga siis hakkasin tagantjärele mõtisklema ja alandasin hinnet ühe palli võrra. Miks siis nii? Vaatamata sellele, et jutt ise oli väga meisterlik ja kaasahaarav, hakkasid mingid asjad häirima. Esiteks see ameerikalik stamp, et taoliste lugude kangelane on teismeline (enamasti naissoost), keda enam-vähem kogu maailm mõnitab, kiusab ja püüab ära kasutada. See on ilmselt läbiproovitud moodus, kuidas peategelase vastu kaastunnet äratada. Minus see kaastunne aurustus öhe, adudes kui rikutud mõtlemise ja hälvetega see peategelane ikkagi on. Teiseks häiris see, et autor püüdis justkui libahundi väärakaid tegusid ja mõtlemist õigustada. Vähemalt selline mulje mulle jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga mõjus jutt. Jah, lool on selgeid küsitavusi, millele on viidanud ka eelkommenteerijad, kuid üldmulje on nii võimas, et hinnet see alla ei vii. Pessimistlik jutt, mis mulle meeldib? Jah, juhtub maailmas veel imesid.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny stiili oli kohati tugevalt tunda, näiteks peategelase kokkupõrge Malanni rusikaga. Üldiselt tipp-topp lugu, aga midagi jäi nagu puudu. Sära oli vähe. Emotsioon jäi tagasihoidlikuks.
Teksti loeti eesti keeles

Pea kogu jutt on justkui sissejuhatus, aga saab läbi veel enne kui tõeliseks tegevuseks läheb. Õiget põnevust ei tekigi. Lõpp on originaalne, aga väheveenev. Maailm on ilusasti kirjeldatud, aga selle kirjeldusega justkui kõik piirdubki.
Teksti loeti eesti keeles