Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Merevaiguvalgus

(jutt aastast 2004)

eesti keeles: antoloogia «Terra Fantastica» 2004
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
4
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Tegu on pastiššiga Roger Zelazny Amberi-sarja põhjal. Loo peategelane-ilmselt eestlane-satub Pariisis pummeldades dramaatiliste sündmuste keerisesse. Kõik algab tapmiskatse pealtnägemisest, järgmiseks kistakse mees seiklustesse erinevates paralleelmaailmades, abiks Zelazny teostest tuntud Kohtunikujuveel-mida autor on nimetanud Kohtunikukiviks, võinuks järgida Amberi-sarja eestikeelset versiooni Juhan Habichti tõlkes, olnuks sümmeetrilisem. Zelazny sarjaga võrreldes on Veskimehe lühiromaan märksa fantaasiarikkam ja samas SF-ilikum. Mulle meeldib Veskimees, tema teosed sisaldavad just seda, mida minutaolisele paadunud ulmikule vaja on-ülivõimsa visiooni ja paraja annuse eskapismi, samas paneb ta looming tihti-mitte küll käesoleva lühiromaani puhul-tõsiste probleemide üle juurdlema.
Teksti loeti eesti keeles

Päris normaalne ulme-action. Võrreldes Zelaznyga on siin tõepoolest veidi rohkem SF-tausta. Mõned detailid toovad meelde lausa Stephen Baxteri. Aga siiski ainult mõned detailid. Peamiselt keskendutakse siiski tapmisele-tagaajamisele ja füüsika jääb tahaplaanile. Meeldis lõpp (või selle puudumine).
Teksti loeti eesti keeles

Tõmmis Zelazny Amberi-juttudest, milles õnneks pole üritatud Zelazny stilistikat matkida. Väga jutustav ja detailne lugu, milles kõigi keerdkäikude jälgimine nõuab suurt keskendatust. Põhiliselt käib üks madin ja tagaajamine, lõpus pakutakse ka grandioosseid teadus-tehnilisi lahendusi Amberi ja Mustri kosmogoonia teemadel. Ma ütleks, et esimene pool jutust oli põnevam, lõpus hakkas tempo pisut tapma. Aga keskeltläbi kenasti ju kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei loe seda Zelazny austamiseks, vaid mõnitamiseks. Jah, tekst on kirjutatud huvitavalt ja alguse poole ka kaasakiskuvalt, kuid mida lõpu poole seda rohkem jama tuleb. Lahendus või mida iganes seal lõpus seletati ei köitnud(selle tõttu ei pööranud ka küllalt tähelepanu selle seletamise hetkele). Ja ikka - kui on naine peab järgnema kepp. Egas midagi - paistab, et muud moodi ei osatagi kirjutada. Põlgus on liiga suur, et üle 3 panna...
Teksti loeti eesti keeles

Pikka ega kaalusin ma, mida sellele jutule hindeks panna. Algus oli huvitav (kolm või neli esimest lehe), aga siis hakkas kohe madin pihta ning minu huvi lahtus. Loomulikult on kiiduväärt, et Veskimees ei üritanud Zelazny stiili jäljendada. Ma tõesti ei taha teada, kuidas see tal välja oleks kukkunud, sest minu austus vanameistri vastu on selleks liiga suur. Tegelikult on tegu üsna tüüpilise Veskimehe jutuga. Luuakse põnev maailm/intriig ning siis kihutatakse meeletu tempoga ja tihti isegi vahendeid valimata kuni lõpuni välja. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord mitte. Seekord ilmselt mitte. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Et Amberi sari ammendas end minu jaoks kuskil seal viienda raamatu kandis, siis polnud ka siin midagi eriti enda jaoks leida. Lugu on, teostus on, aga... Mingi kummaline 1990. aastate vaib on ka veel lisaks asjal küljes. Kes, mille järgi nostalgiat tunneb, isiklikult siin jutus see häiris. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles