Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Merevaiguvalgus

(jutt aastast 2004)

eesti keeles: antoloogia «Terra Fantastica» 2004
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
4
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (10)

Tegu on pastiššiga Roger Zelazny Amberi-sarja põhjal. Loo peategelane-ilmselt eestlane-satub Pariisis pummeldades dramaatiliste sündmuste keerisesse. Kõik algab tapmiskatse pealtnägemisest, järgmiseks kistakse mees seiklustesse erinevates paralleelmaailmades, abiks Zelazny teostest tuntud Kohtunikujuveel-mida autor on nimetanud Kohtunikukiviks, võinuks järgida Amberi-sarja eestikeelset versiooni Juhan Habichti tõlkes, olnuks sümmeetrilisem. Zelazny sarjaga võrreldes on Veskimehe lühiromaan märksa fantaasiarikkam ja samas SF-ilikum. Mulle meeldib Veskimees, tema teosed sisaldavad just seda, mida minutaolisele paadunud ulmikule vaja on-ülivõimsa visiooni ja paraja annuse eskapismi, samas paneb ta looming tihti-mitte küll käesoleva lühiromaani puhul-tõsiste probleemide üle juurdlema.
Teksti loeti eesti keeles

Päris normaalne ulme-action. Võrreldes Zelaznyga on siin tõepoolest veidi rohkem SF-tausta. Mõned detailid toovad meelde lausa Stephen Baxteri. Aga siiski ainult mõned detailid. Peamiselt keskendutakse siiski tapmisele-tagaajamisele ja füüsika jääb tahaplaanile. Meeldis lõpp (või selle puudumine).
Teksti loeti eesti keeles

Tõmmis Zelazny Amberi-juttudest, milles õnneks pole üritatud Zelazny stilistikat matkida. Väga jutustav ja detailne lugu, milles kõigi keerdkäikude jälgimine nõuab suurt keskendatust. Põhiliselt käib üks madin ja tagaajamine, lõpus pakutakse ka grandioosseid teadus-tehnilisi lahendusi Amberi ja Mustri kosmogoonia teemadel. Ma ütleks, et esimene pool jutust oli põnevam, lõpus hakkas tempo pisut tapma. Aga keskeltläbi kenasti ju kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei loe seda Zelazny austamiseks, vaid mõnitamiseks. Jah, tekst on kirjutatud huvitavalt ja alguse poole ka kaasakiskuvalt, kuid mida lõpu poole seda rohkem jama tuleb. Lahendus või mida iganes seal lõpus seletati ei köitnud(selle tõttu ei pööranud ka küllalt tähelepanu selle seletamise hetkele). Ja ikka - kui on naine peab järgnema kepp. Egas midagi - paistab, et muud moodi ei osatagi kirjutada. Põlgus on liiga suur, et üle 3 panna...
Teksti loeti eesti keeles

Pikka ega kaalusin ma, mida sellele jutule hindeks panna. Algus oli huvitav (kolm või neli esimest lehe), aga siis hakkas kohe madin pihta ning minu huvi lahtus. Loomulikult on kiiduväärt, et Veskimees ei üritanud Zelazny stiili jäljendada. Ma tõesti ei taha teada, kuidas see tal välja oleks kukkunud, sest minu austus vanameistri vastu on selleks liiga suur. Tegelikult on tegu üsna tüüpilise Veskimehe jutuga. Luuakse põnev maailm/intriig ning siis kihutatakse meeletu tempoga ja tihti isegi vahendeid valimata kuni lõpuni välja. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord mitte. Seekord ilmselt mitte. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Et Amberi sari ammendas end minu jaoks kuskil seal viienda raamatu kandis, siis polnud ka siin midagi eriti enda jaoks leida. Lugu on, teostus on, aga... Mingi kummaline 1990. aastate vaib on ka veel lisaks asjal küljes. Kes, mille järgi nostalgiat tunneb, isiklikult siin jutus see häiris. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles