Siim Veskimees

Üldiselt olin romaani lugedes meeldivalt üllatunud... Olgugi, et teosest leiab mõningaid kiirustamise märke, on Veskimees enamvähem üle saanud talle omasest puisest ja kuivast jutustamisstiilist. Romaan on hoogne, kuid samas ei teki tegevuse jälgimisel erilisi raskusi, nagu näiteks "Vesivõsu" puhul. See ilmselt ongi antud teose poolt märgitud kõige olulisem edasiminek.

Autor rakendab õnnestunult põnevike kuldreeglit: iga järgmine situatsioon olgu eelmisest kangem ning iga järgmine malakas, millega peategelane vehib, eelmisest pikem ja jämedam. Kuni lausa kanooniliselt kollivuudiliku lõpplahenduseni. Samas jääb peategelane lõpuni primitiivse tsivilisatsiooni esindajaks, kes mängib jõududega, millest tal endal on vaid väga hägune ettekujutus - episood kvantpommiga oli ses osas üks paremaid.

Loomulikult kuulub teos meelelahutuskirjanduse hulka, siit ei leia "Solarise" või "Inetute luikede" väge. Kuid selliseid pretensioone autor ei esitagi. Enda poolt määratletud piirides on Veskimees vähemalt minu meelest väga hästi hakkama saanud.

On naljakas lugeda tagakaanelt "tõsiteaduslikest seletustest", mida autor väidetavalt pakub. Jah, Veskimees oskab suvalisest humanitaarist oluliselt paremini pseudoteaduslikku pula ajada ning teeb seda nauditavalt, aga see kõik on ikkagi vaid fantastika. Hoolimata mõne kriitiku või arvustaja väidetest, ei ole Veskimees vähemalt minu teada veel Hard SF-i zhanri kuuluvat asja kirjutanud.

Nii pikast tekstist annab kindlasti leida hunniku marginaalseid loogikavigu, kuid üldmulje on siiski sidus. Vahest osutab jutustaja mõnele purjus keskkoolinoorele rohkem tähelepanu, kui oodata võiks ning jätab samas mõne tunduvalt olulisema tüübi (näiteks Alia) olemuse avamata. Samas vabandab autorit asjaolu, et suur osa jutustusest on edasi antud minategelase silme läbi, kellele too keskkoolinoor oli kindlasti oluliselt mõistetavam suurus. Siiski oleks romaan ilmselt oluliselt võitnud, kui eelajaloolisse maailma sattunud bussiseltskonna tegemiste asemel oleks näiteks legendide abil rohkem avatud supertsivilisatsiooni telgitaguseid.

Erinevalt K.Sanderist pean nõustuma raamatu tagakaanel öelduga, et toimuva jälgimisega on lugejal tükk tegemist. Maa, vahemaailmad, mullid, muud maailmad, suur hulk tegelasi (kelle nimed pole meeldejäävad ja kellest hulk episoodilisi) erinevatest kultuuridest, kelle seisukohad ja seos toimuvaga kipuvad suhteliselt kiire tempo tõttu meelest minema. Saan aru, et autoril on kirjutades üldpilt silme ees, aga keskmise kiirusega lugeja peaks tegema märkmeid või pidevalt tagasi lappama.

Peategelasest macho on see pidepunkt, mis aitab mingit sidet sündmustega pidada. Teen siin võrdluse Lew R. Bergi kasuks, kelle napisõnalised ja karmid tegelaskujud mulle oma veel teravamas kontrastsuses sümpaatsemad on. Aga Bergi väljamõeldud Alf on ka päris lahe: mees armastab relvi, džiipe, tegevust, ei mõtle pikalt ja ei küsi endalt, miks ta pidevalt rabeleb. Ja miskipärast vaevab teda pidevalt pissihäda (Prostamol Uno?). Elus on Alf mahuka romaani lõppedes ainult seetõttu, et tegu on kirjandusliku tegelaskujuga – reaalses elus nii madala enesealalhoiuinstinktiga inimene vanaks ei elaks.

Umbes esimesed 50 lehekülge, kui sündmused veel tormama ei hakanud olid mulle päris meelepärased. Tundus, et tuleb suisa midagi Baturini-laadset, siis sujus asi action´iks. Avaldan veel tunnustust kaanekujundusele ja panen nelja miinuse.

Siim Veskimehe järjekorras viies romaan «Pilvelinnade ajastu langus» on kindlasti märk eestikeelse SF-kirjanduse teistsugusest kvaliteedist. Veskimehele on omane raskepärane stiil ning märulistseeenid, obstsöösne kõnepruuk ning naturalistlik lähenemine keha funktsioonidele. Ka ei karda ta öelda asju välja nii, nagu need tema meelest on. Juba see on lugupidamist vääriv. Tõsi, esimene kogemus Siim Veskimehega oli mulle hirmutav. Konarlik, üle kivide ja kändude lauseehitus, militaristlik sõnavara ning sinna juurde kuuluv indiferentsidesse kalduvad mõtisklused ei ole just kõige lihtsam tee lugeja meeltesse jõudmiseks. Seda enam, et esimene romaan «Operatsioon «Ogaline päike»» ei hiilanud just oma lugejasõbraliku küljendusega. Pärast paari lehte kipitasid silmad ning read läksid sassi. Nii jäigi esimene Veskimehe pikem teos minu poolt lugemata.

Omamoodi kummastav on noppida pärleid keset raskepärast teksti, nautida tabavaid ja täpseid ütlemisi. Tundub, et kes vähegi viitsib Siim Veskimehe kirjutatusse süveneda, leiab sealt ütlemislusti ning tabavaid keelendeid nii palju, et suudab andestada autorile hüpleva väljendamislaadi. Muutub nn. immuunseks kõikide stilistiliste ning keeleliste apsude suhtes ning unustab natukeks ajaks pesemata nõud ja poriseva abikaasa. Nõnda kaasakiskuvaks muutub lehtedelt lahtirulluv maailm. Veskimees on eelkõige ideekirjanik, range loogika nimel ei tee ta mööndusi humanitaarile, kelle vaene pea võib lõhki minna teoreetiliste ebamäärasuste ning siinuste jadast.

Romaanile «Pilvelinnuste ajastu langus» ei saa enam ette heita kaelamurdavat teekonda üle lausete räga. Pigem võib nimetada seda kergelt jalga nikastavaks retkeks. Ma ei saa öelda, et ta on easy reading. Võõrast maailmast pärinev enesest teadlik tehismõistus otsustab abi paluda erakliku eluviisiga noormehelt, keda ei hirmuta seiklused ning kellel on kadestamisväärselt terve mõistus ning refleksid. Suundubki see noormees zelaznylikku maailma, avastab endas amberi printsi võime liikuda varjudes. Need varjud on küll teistsugusemad, õigemini on olemas ainult üks suur vari, mis on liigendunud maailmade vahele. Nagu SF-le kohane, annab Veskimees seletuse varju olemusest täppisteaduslikke vahendeid kasutades ning seletab ka lahti nende maailmade teistsugususe, mõistagi läbi peategelase mõtete ning vastuvõtuvõime, mis kindlasti on suurem kui tavalisel itimehel. Siinkohal tekkis küsimus, kas alati peabki nii täpselt seletama asjade olemust? Kas peab selgitama, kuidas suunduvad infovood, ja mis kujundeid ja määramatusi need tekitavad. Siinkohal tuletasin hea sõnaga meelde Indrek Harglat, kes ka mõnikord ei vaevu ära korjama eeltööst jäänud traagelniite. Taustinfo on hea, kuid kui palju ja mismoodi seda serveerida? Kui Veskimees hammustaks ka selle pähkli katki, saaks ta minu näol kindlasti ühe suure fänni juurde.

Sisuliselt on tegu ulmepõnevikuga, täpsemalt märuliga. Tegevus jookseb hoogsalt sündmusest sündmusse, noormees Alf seikleb mürtsatuste ning seksi saatel maailmast maailma. Mõnikord näib kirjandusüldsus arvavat, et kui keegi kuseb seina najal ning näitab vänta ning kirjeldab seda metatasandilt ning kasutab bravuurset tänavapoisislängi, et see on uudne ja tore ning nauditav lugemiselamus, mida tuleb premeerida tohutute autasude ning autosignaalidega. Hästi, aga see, kuidas Veskimees nagu muuseas tarvitab suhteliselt vulgaarset dialoogi ning mehe ja naise bullshitta, näib nii loomulik ja konteksti sobiv, et igasugused muud ütlemised ei tule kõne alla, mõjuksid võõrikuna selle maailmade vahel seikleva itimehest macho suust. Tavaliselt paneb selline väljenduslaad kergelt väljendudes õlgu kehitama.

Romaanis sebib ringi, täpsemalt intrigeerib, ajab riigiasju, tolgendab niisama ning eksleb suur hulk rahvast, enamasti niivõrd võõrapäraste nimedega, et esimest korda nähes ei suuda neid välja hääldadagi. Ka sisaldab romaan hulgaliselt võõraid paiku, tegevuskohti ning -asjandusi. See kõik moodustab esmakordsel lugemisel päris suure segaduse. Tekst on tihe, tegevus vaheldub pikkade pseudoteaduslike kirjeldustega, ning hüppab ühest kohast teise. Iseenesest põnev on läbi ragistada kõik need seletused, siduda ühtseks tervikuks, mõtiskleda ette antud situatsiooni lahendeid otsides peategelasega kaasa. See kõik omakorda tekitas minu kui mängusõltlase ajus tugeva tahtmise mängida RPG-d, mille nimeks «Pilvelinnuste ajastu». Saad valida tegevuskoha, valida erilise isiksuse, kes areneb läbi aastatuhandete, kolib surres uude klooni ümber, ja lahendab mõistatusi, vahelduseks rändab vahemaailma ja notib seal hulga kolle maha. Sõdib kas uue või vana ajastu rahvaste poolel, arenedes saab uusi aju teada jne.

Siim Veskimehe puhul on tegu mu meelest autoriga, kes areneb pidevalt. Ta ei ole sündinud jutustaja nagu on Indrek Hargla, ta ei ole poeet nagu on Veiko Belials, aga tal on ideed. Sisu, kui tahate. Ja see viimane on üsna haruldane nähtus. Viimane romaan aga näiteb kindlaid edusamme jutustamisoskuse lihvimisel, poeetilist väljenduslaadi ning mõnusat ärapanemist ühiskonnale, täpsemalt selle tammumajäänud osale.

Pidevalt tekkis silme ette Ivo Schenkenbergi kuju. Peamiselt see tugevate kunstiliste liialdustega edastatud “Viimse reliikvia” oma, kes teatas, et tema on tegudeinimene, mitte targutaja. Veskimehe peategelasel on muidki ühiseid jooni filmikangelasega – suhtumine naistesse, mitteallumine autoriteedile, tunnetatud (sõjalise)võimu vajadus. Kuigi Veskimehe raamat jättis lõpuks palju lahtiseks, andis viimane osa küll selgesti mõista, et teatavatest progressiivsetest ideedest hoolimata kistakse need võimalikud maailmad ilmselt üsna verisesse ja halastamatusse sõtta.

Kui mõtlema hakata, siis on sarnaseid väärtusi ennegi kõrgel hoitud – Nietzsche manifestid on kohati samalaadse suunitlusega. Eluvajadus, elutahe, mis määrab maailma ning ajaloo ja tuleviku. Loomulikult on Veskimehe peategelane mõtlev olend, ta kritiseerib ja arvustab meie ühiskonda – aga see kui käepärasena ning vormitavana ta maailma näeb, tekitab kohati õudu. Kõik, mis on olnud, on iseenesest väärt hävitamist, sest see on ühel või teisel viisi ebaõiglane. Mida hävitada, seda otsustab elu, see vis vitalis, mis eristab elus loodust surnud mateeriast. Kõik on idee poolest hea, aga ellu – ühiskonda – rakendades tuleb sellisest mõtteviisist vaid verd ja pisaraid ja koonduslaagreid.

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Sealt edasi läks aga kõik miskipärast rappa. Kogu seda köitvat multiversumit hakati käsiltema kui midagi iseenesestmõistetavat ja ta taandus kulissiks mingis tavalises madinas. Peatagelane ja hulk teisi tegelasi seiklesid ühest maailmast teise ja askeldasid muidu ka ringi, nagu oleks neil midagi plaanis. Paraku jõudis romaani lõpp enne kätte, kui minusugune lihtne lugeja taipama hakkas, mida kõik need tegelased õigupoolest taotlevad, miks nad teevad seda mida nad teevad. Ega ma lõpuks ausalt öeldes enam uskunudki, et nad ise seda teavad.

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)