Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Pilvelinnuste ajastu langus

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Esiteks, PAL on eesti meelelahutuskirjanduses igatahes väga kõva sõna. Võibolla koguni uus tase.

Üldiselt olin romaani lugedes meeldivalt üllatunud... Olgugi, et teosest leiab mõningaid kiirustamise märke, on Veskimees enamvähem üle saanud talle omasest puisest ja kuivast jutustamisstiilist. Romaan on hoogne, kuid samas ei teki tegevuse jälgimisel erilisi raskusi, nagu näiteks "Vesivõsu" puhul. See ilmselt ongi antud teose poolt märgitud kõige olulisem edasiminek.

Autor rakendab õnnestunult põnevike kuldreeglit: iga järgmine situatsioon olgu eelmisest kangem ning iga järgmine malakas, millega peategelane vehib, eelmisest pikem ja jämedam. Kuni lausa kanooniliselt kollivuudiliku lõpplahenduseni. Samas jääb peategelane lõpuni primitiivse tsivilisatsiooni esindajaks, kes mängib jõududega, millest tal endal on vaid väga hägune ettekujutus - episood kvantpommiga oli ses osas üks paremaid.

Loomulikult kuulub teos meelelahutuskirjanduse hulka, siit ei leia "Solarise" või "Inetute luikede" väge. Kuid selliseid pretensioone autor ei esitagi. Enda poolt määratletud piirides on Veskimees vähemalt minu meelest väga hästi hakkama saanud.

On naljakas lugeda tagakaanelt "tõsiteaduslikest seletustest", mida autor väidetavalt pakub. Jah, Veskimees oskab suvalisest humanitaarist oluliselt paremini pseudoteaduslikku pula ajada ning teeb seda nauditavalt, aga see kõik on ikkagi vaid fantastika. Hoolimata mõne kriitiku või arvustaja väidetest, ei ole Veskimees vähemalt minu teada veel Hard SF-i zhanri kuuluvat asja kirjutanud.

Nii pikast tekstist annab kindlasti leida hunniku marginaalseid loogikavigu, kuid üldmulje on siiski sidus. Vahest osutab jutustaja mõnele purjus keskkoolinoorele rohkem tähelepanu, kui oodata võiks ning jätab samas mõne tunduvalt olulisema tüübi (näiteks Alia) olemuse avamata. Samas vabandab autorit asjaolu, et suur osa jutustusest on edasi antud minategelase silme läbi, kellele too keskkoolinoor oli kindlasti oluliselt mõistetavam suurus. Siiski oleks romaan ilmselt oluliselt võitnud, kui eelajaloolisse maailma sattunud bussiseltskonna tegemiste asemel oleks näiteks legendide abil rohkem avatud supertsivilisatsiooni telgitaguseid.

Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Ette heita pole midagi, eesti ulmes tervikuna täiesti uus tase. Episood bussiseltskonnaga mulle vastumeelne ei olnud, tegelikult oli see kohati päris naljakas( " Iik! Sarvedega ninasarvik! " ) . Huvitav metaulmeline leid oli ka palgasõdurite pealiku Villardi sissetoomine. Jään Veskimehe järgmisi raamatuid ootama! P. S. Mina küll ei märganud, et romaani mingigi osa tegevus toimuks eelajaloolisel Maal, nagu tagakaanel seisab.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks patsutada autorile õlale ja öelda, et "Tubli, lase samas vaimus edasi, aga minust su fänni küll kunagi ei saa."

Erinevalt K.Sanderist pean nõustuma raamatu tagakaanel öelduga, et toimuva jälgimisega on lugejal tükk tegemist. Maa, vahemaailmad, mullid, muud maailmad, suur hulk tegelasi (kelle nimed pole meeldejäävad ja kellest hulk episoodilisi) erinevatest kultuuridest, kelle seisukohad ja seos toimuvaga kipuvad suhteliselt kiire tempo tõttu meelest minema. Saan aru, et autoril on kirjutades üldpilt silme ees, aga keskmise kiirusega lugeja peaks tegema märkmeid või pidevalt tagasi lappama.

Peategelasest macho on see pidepunkt, mis aitab mingit sidet sündmustega pidada. Teen siin võrdluse Lew R. Bergi kasuks, kelle napisõnalised ja karmid tegelaskujud mulle oma veel teravamas kontrastsuses sümpaatsemad on. Aga Bergi väljamõeldud Alf on ka päris lahe: mees armastab relvi, džiipe, tegevust, ei mõtle pikalt ja ei küsi endalt, miks ta pidevalt rabeleb. Ja miskipärast vaevab teda pidevalt pissihäda (Prostamol Uno?). Elus on Alf mahuka romaani lõppedes ainult seetõttu, et tegu on kirjandusliku tegelaskujuga – reaalses elus nii madala enesealalhoiuinstinktiga inimene vanaks ei elaks.

Umbes esimesed 50 lehekülge, kui sündmused veel tormama ei hakanud olid mulle päris meelepärased. Tundus, et tuleb suisa midagi Baturini-laadset, siis sujus asi action´iks. Avaldan veel tunnustust kaanekujundusele ja panen nelja miinuse.

Teksti loeti eesti keeles
4.2005

Veskimees, Alf ja muud machod.

Siim Veskimehe järjekorras viies romaan «Pilvelinnade ajastu langus» on kindlasti märk eestikeelse SF-kirjanduse teistsugusest kvaliteedist. Veskimehele on omane raskepärane stiil ning märulistseeenid, obstsöösne kõnepruuk ning naturalistlik lähenemine keha funktsioonidele. Ka ei karda ta öelda asju välja nii, nagu need tema meelest on. Juba see on lugupidamist vääriv. Tõsi, esimene kogemus Siim Veskimehega oli mulle hirmutav. Konarlik, üle kivide ja kändude lauseehitus, militaristlik sõnavara ning sinna juurde kuuluv indiferentsidesse kalduvad mõtisklused ei ole just kõige lihtsam tee lugeja meeltesse jõudmiseks. Seda enam, et esimene romaan «Operatsioon «Ogaline päike»» ei hiilanud just oma lugejasõbraliku küljendusega. Pärast paari lehte kipitasid silmad ning read läksid sassi. Nii jäigi esimene Veskimehe pikem teos minu poolt lugemata.

Omamoodi kummastav on noppida pärleid keset raskepärast teksti, nautida tabavaid ja täpseid ütlemisi. Tundub, et kes vähegi viitsib Siim Veskimehe kirjutatusse süveneda, leiab sealt ütlemislusti ning tabavaid keelendeid nii palju, et suudab andestada autorile hüpleva väljendamislaadi. Muutub nn. immuunseks kõikide stilistiliste ning keeleliste apsude suhtes ning unustab natukeks ajaks pesemata nõud ja poriseva abikaasa. Nõnda kaasakiskuvaks muutub lehtedelt lahtirulluv maailm. Veskimees on eelkõige ideekirjanik, range loogika nimel ei tee ta mööndusi humanitaarile, kelle vaene pea võib lõhki minna teoreetiliste ebamäärasuste ning siinuste jadast.

Romaanile «Pilvelinnuste ajastu langus» ei saa enam ette heita kaelamurdavat teekonda üle lausete räga. Pigem võib nimetada seda kergelt jalga nikastavaks retkeks. Ma ei saa öelda, et ta on easy reading. Võõrast maailmast pärinev enesest teadlik tehismõistus otsustab abi paluda erakliku eluviisiga noormehelt, keda ei hirmuta seiklused ning kellel on kadestamisväärselt terve mõistus ning refleksid. Suundubki see noormees zelaznylikku maailma, avastab endas amberi printsi võime liikuda varjudes. Need varjud on küll teistsugusemad, õigemini on olemas ainult üks suur vari, mis on liigendunud maailmade vahele. Nagu SF-le kohane, annab Veskimees seletuse varju olemusest täppisteaduslikke vahendeid kasutades ning seletab ka lahti nende maailmade teistsugususe, mõistagi läbi peategelase mõtete ning vastuvõtuvõime, mis kindlasti on suurem kui tavalisel itimehel. Siinkohal tekkis küsimus, kas alati peabki nii täpselt seletama asjade olemust? Kas peab selgitama, kuidas suunduvad infovood, ja mis kujundeid ja määramatusi need tekitavad. Siinkohal tuletasin hea sõnaga meelde Indrek Harglat, kes ka mõnikord ei vaevu ära korjama eeltööst jäänud traagelniite. Taustinfo on hea, kuid kui palju ja mismoodi seda serveerida? Kui Veskimees hammustaks ka selle pähkli katki, saaks ta minu näol kindlasti ühe suure fänni juurde.

Sisuliselt on tegu ulmepõnevikuga, täpsemalt märuliga. Tegevus jookseb hoogsalt sündmusest sündmusse, noormees Alf seikleb mürtsatuste ning seksi saatel maailmast maailma. Mõnikord näib kirjandusüldsus arvavat, et kui keegi kuseb seina najal ning näitab vänta ning kirjeldab seda metatasandilt ning kasutab bravuurset tänavapoisislängi, et see on uudne ja tore ning nauditav lugemiselamus, mida tuleb premeerida tohutute autasude ning autosignaalidega. Hästi, aga see, kuidas Veskimees nagu muuseas tarvitab suhteliselt vulgaarset dialoogi ning mehe ja naise bullshitta, näib nii loomulik ja konteksti sobiv, et igasugused muud ütlemised ei tule kõne alla, mõjuksid võõrikuna selle maailmade vahel seikleva itimehest macho suust. Tavaliselt paneb selline väljenduslaad kergelt väljendudes õlgu kehitama.

Romaanis sebib ringi, täpsemalt intrigeerib, ajab riigiasju, tolgendab niisama ning eksleb suur hulk rahvast, enamasti niivõrd võõrapäraste nimedega, et esimest korda nähes ei suuda neid välja hääldadagi. Ka sisaldab romaan hulgaliselt võõraid paiku, tegevuskohti ning -asjandusi. See kõik moodustab esmakordsel lugemisel päris suure segaduse. Tekst on tihe, tegevus vaheldub pikkade pseudoteaduslike kirjeldustega, ning hüppab ühest kohast teise. Iseenesest põnev on läbi ragistada kõik need seletused, siduda ühtseks tervikuks, mõtiskleda ette antud situatsiooni lahendeid otsides peategelasega kaasa. See kõik omakorda tekitas minu kui mängusõltlase ajus tugeva tahtmise mängida RPG-d, mille nimeks «Pilvelinnuste ajastu». Saad valida tegevuskoha, valida erilise isiksuse, kes areneb läbi aastatuhandete, kolib surres uude klooni ümber, ja lahendab mõistatusi, vahelduseks rändab vahemaailma ja notib seal hulga kolle maha. Sõdib kas uue või vana ajastu rahvaste poolel, arenedes saab uusi aju teada jne.

Siim Veskimehe puhul on tegu mu meelest autoriga, kes areneb pidevalt. Ta ei ole sündinud jutustaja nagu on Indrek Hargla, ta ei ole poeet nagu on Veiko Belials, aga tal on ideed. Sisu, kui tahate. Ja see viimane on üsna haruldane nähtus. Viimane romaan aga näiteb kindlaid edusamme jutustamisoskuse lihvimisel, poeetilist väljenduslaadi ning mõnusat ärapanemist ühiskonnale, täpsemalt selle tammumajäänud osale.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel hetkel lugemise ajal arvasin, et hakkan konspekteerima ja kirja panema asjaolusid, mis mind häirivad. Aga siis jälle sain aru, et tegemist on manifestiga ning manifesti ei saa osade kaupa kritiseerida. Mis mulje on mul siis asjast kui tervikust?

Pidevalt tekkis silme ette Ivo Schenkenbergi kuju. Peamiselt see tugevate kunstiliste liialdustega edastatud “Viimse reliikvia” oma, kes teatas, et tema on tegudeinimene, mitte targutaja. Veskimehe peategelasel on muidki ühiseid jooni filmikangelasega – suhtumine naistesse, mitteallumine autoriteedile, tunnetatud (sõjalise)võimu vajadus. Kuigi Veskimehe raamat jättis lõpuks palju lahtiseks, andis viimane osa küll selgesti mõista, et teatavatest progressiivsetest ideedest hoolimata kistakse need võimalikud maailmad ilmselt üsna verisesse ja halastamatusse sõtta.

Kui mõtlema hakata, siis on sarnaseid väärtusi ennegi kõrgel hoitud – Nietzsche manifestid on kohati samalaadse suunitlusega. Eluvajadus, elutahe, mis määrab maailma ning ajaloo ja tuleviku. Loomulikult on Veskimehe peategelane mõtlev olend, ta kritiseerib ja arvustab meie ühiskonda – aga see kui käepärasena ning vormitavana ta maailma näeb, tekitab kohati õudu. Kõik, mis on olnud, on iseenesest väärt hävitamist, sest see on ühel või teisel viisi ebaõiglane. Mida hävitada, seda otsustab elu, see vis vitalis, mis eristab elus loodust surnud mateeriast. Kõik on idee poolest hea, aga ellu – ühiskonda – rakendades tuleb sellisest mõtteviisist vaid verd ja pisaraid ja koonduslaagreid.

Teksti loeti eesti keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Umbes 180. leheküljeni see romaan mulle kangesti meeldis ja meeles mõlkus kõrgeim hinne. Kogu see maailmade süsteem oli päris huvitav ja viis, kuidas selle kohta tükkhaaval infot anti, tekitas põnevust.

Sealt edasi läks aga kõik miskipärast rappa. Kogu seda köitvat multiversumit hakati käsiltema kui midagi iseenesestmõistetavat ja ta taandus kulissiks mingis tavalises madinas. Peatagelane ja hulk teisi tegelasi seiklesid ühest maailmast teise ja askeldasid muidu ka ringi, nagu oleks neil midagi plaanis. Paraku jõudis romaani lõpp enne kätte, kui minusugune lihtne lugeja taipama hakkas, mida kõik need tegelased õigupoolest taotlevad, miks nad teevad seda mida nad teevad. Ega ma lõpuks ausalt öeldes enam uskunudki, et nad ise seda teavad.

Teksti loeti eesti keeles

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees on viimase kümne aasta jooksul avaldanud kaheksa romaanimahus teksti. See on päris muljetavaldav number. Imetlemist väärib ka autori kirjutamiskiirus, kuigi see on mõneti selgitatav asjaoluga, et ilmselt oli tal osa materjali enne valmis kirjutatud. Samuti tuleb kasuks valemi tundmine ning Veskimehel on see üsna käpas, sest enamus tema teoseid on justkui ühe vitsaga löödud. Osaliselt on see ju tore, sest lugeja võib alati üsna kindel selles olla, mida ta sellelt raamatult oodata võib, teisalt on see jällegi mitte, sest ühe ja sama loo, milles ainult koha- ja tegealskujude nimed vahetuvad, korduvtarbmine tüütab lõpuks ära. Ka käesolev romaan järgib juba kindlalt välja kujunenud mustrit. On üks peategelane, keskmisest natuke haritum, võitluskunsti- ja relva huviline ning üsna painduva moraali ning lõdva püksikummiga. Satub ta siis kuidagi pooljuhuslikult võõrastesse maailmadesse seiklema ning lõpuks otsustab ainuisikuliselt ära ka põhimõtteliselt kogu universumi saatuse, ilma erilise vaevata sealjuures. Põhimõtteliselt pole mul selliste tegelaskujude ja teemaarenduste vastu midagi. Vahel on täiesti kosutav natuke vähem keerulisi raamatuid lugeda ning selles suhtes on Veskimees kindla peale minek. See on hea. Halb on aga üheülbalisus ning pidev augu ümber tiirutamine. Esimese probleemi vastu aitaks võib-olla tegelaskujude vastuolulisemaks muutmine, teise vastu juba autori poolse suhtumise muutmine. Ma ei ole pideva naistemurdmise vastu, kui see ei muutu eesmärgiks omaette või kui seda tehakse sujuvalt, möödaminnes. Võib ju küll väita, et selline käitumine on tegelaskujule tahtlikult omane, kuid milleks siis see pidev ette ja taha vabandamine? Et üks lubas ja teine ise tahtis? Tarbetu. Lisaks häiris veel peategelase lollus. Nii targa mehe kohta, nagu ta end ise väitis olevat, käitus ta kohati väga tobedalt, mitte sugugi paremini kui tema liigikaaslased põlatud Maalt. Positiivse külje pealt tasub jällegi ära mainida huvitavat maailma ning teemaarendust suuremas plaanis. Mikrotasandil jättis see küll kõvasti soovida, kuid makroga olid juba paremad lood ning päris põnev oli jälgida, kuhu välja jõutakse. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades kahjuks üle kolme välja ei vea. Lugeda kõlbas, väga vastu ei hakanud, kuid samas ei jätnud ka erilist elamust
Teksti loeti eesti keeles

Vastuoluline raamat. Esimene, mida lugesin ühe kuu jooksul kaks korda. Põhjuseks see, et tegelasi oli minu jaoks nii palju, et hakkasin neid segamini ajama. Aga: ka teist korda oli huvitav lugeda. Eriti meeldisid väljamõeldud maailmad ja ka põnevust oli parasjagu ning põhjendatult. Kuu ordu poolt ärahirmutatuna olen seni Veskimehe raamatutest hoidunud, pärast kogumikku ja seda romaani väldin vaid ”Kuu ordu” sarja raamatuid. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles