Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Pilvelinnuste ajastu langus

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Esiteks, PAL on eesti meelelahutuskirjanduses igatahes väga kõva sõna. Võibolla koguni uus tase.

Üldiselt olin romaani lugedes meeldivalt üllatunud... Olgugi, et teosest leiab mõningaid kiirustamise märke, on Veskimees enamvähem üle saanud talle omasest puisest ja kuivast jutustamisstiilist. Romaan on hoogne, kuid samas ei teki tegevuse jälgimisel erilisi raskusi, nagu näiteks "Vesivõsu" puhul. See ilmselt ongi antud teose poolt märgitud kõige olulisem edasiminek.

Autor rakendab õnnestunult põnevike kuldreeglit: iga järgmine situatsioon olgu eelmisest kangem ning iga järgmine malakas, millega peategelane vehib, eelmisest pikem ja jämedam. Kuni lausa kanooniliselt kollivuudiliku lõpplahenduseni. Samas jääb peategelane lõpuni primitiivse tsivilisatsiooni esindajaks, kes mängib jõududega, millest tal endal on vaid väga hägune ettekujutus - episood kvantpommiga oli ses osas üks paremaid.

Loomulikult kuulub teos meelelahutuskirjanduse hulka, siit ei leia "Solarise" või "Inetute luikede" väge. Kuid selliseid pretensioone autor ei esitagi. Enda poolt määratletud piirides on Veskimees vähemalt minu meelest väga hästi hakkama saanud.

On naljakas lugeda tagakaanelt "tõsiteaduslikest seletustest", mida autor väidetavalt pakub. Jah, Veskimees oskab suvalisest humanitaarist oluliselt paremini pseudoteaduslikku pula ajada ning teeb seda nauditavalt, aga see kõik on ikkagi vaid fantastika. Hoolimata mõne kriitiku või arvustaja väidetest, ei ole Veskimees vähemalt minu teada veel Hard SF-i zhanri kuuluvat asja kirjutanud.

Nii pikast tekstist annab kindlasti leida hunniku marginaalseid loogikavigu, kuid üldmulje on siiski sidus. Vahest osutab jutustaja mõnele purjus keskkoolinoorele rohkem tähelepanu, kui oodata võiks ning jätab samas mõne tunduvalt olulisema tüübi (näiteks Alia) olemuse avamata. Samas vabandab autorit asjaolu, et suur osa jutustusest on edasi antud minategelase silme läbi, kellele too keskkoolinoor oli kindlasti oluliselt mõistetavam suurus. Siiski oleks romaan ilmselt oluliselt võitnud, kui eelajaloolisse maailma sattunud bussiseltskonna tegemiste asemel oleks näiteks legendide abil rohkem avatud supertsivilisatsiooni telgitaguseid.

Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Ette heita pole midagi, eesti ulmes tervikuna täiesti uus tase. Episood bussiseltskonnaga mulle vastumeelne ei olnud, tegelikult oli see kohati päris naljakas( " Iik! Sarvedega ninasarvik! " ) . Huvitav metaulmeline leid oli ka palgasõdurite pealiku Villardi sissetoomine. Jään Veskimehe järgmisi raamatuid ootama! P. S. Mina küll ei märganud, et romaani mingigi osa tegevus toimuks eelajaloolisel Maal, nagu tagakaanel seisab.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks patsutada autorile õlale ja öelda, et "Tubli, lase samas vaimus edasi, aga minust su fänni küll kunagi ei saa."

Erinevalt K.Sanderist pean nõustuma raamatu tagakaanel öelduga, et toimuva jälgimisega on lugejal tükk tegemist. Maa, vahemaailmad, mullid, muud maailmad, suur hulk tegelasi (kelle nimed pole meeldejäävad ja kellest hulk episoodilisi) erinevatest kultuuridest, kelle seisukohad ja seos toimuvaga kipuvad suhteliselt kiire tempo tõttu meelest minema. Saan aru, et autoril on kirjutades üldpilt silme ees, aga keskmise kiirusega lugeja peaks tegema märkmeid või pidevalt tagasi lappama.

Peategelasest macho on see pidepunkt, mis aitab mingit sidet sündmustega pidada. Teen siin võrdluse Lew R. Bergi kasuks, kelle napisõnalised ja karmid tegelaskujud mulle oma veel teravamas kontrastsuses sümpaatsemad on. Aga Bergi väljamõeldud Alf on ka päris lahe: mees armastab relvi, džiipe, tegevust, ei mõtle pikalt ja ei küsi endalt, miks ta pidevalt rabeleb. Ja miskipärast vaevab teda pidevalt pissihäda (Prostamol Uno?). Elus on Alf mahuka romaani lõppedes ainult seetõttu, et tegu on kirjandusliku tegelaskujuga – reaalses elus nii madala enesealalhoiuinstinktiga inimene vanaks ei elaks.

Umbes esimesed 50 lehekülge, kui sündmused veel tormama ei hakanud olid mulle päris meelepärased. Tundus, et tuleb suisa midagi Baturini-laadset, siis sujus asi action´iks. Avaldan veel tunnustust kaanekujundusele ja panen nelja miinuse.

Teksti loeti eesti keeles
4.2005

Veskimees, Alf ja muud machod.

Siim Veskimehe järjekorras viies romaan «Pilvelinnade ajastu langus» on kindlasti märk eestikeelse SF-kirjanduse teistsugusest kvaliteedist. Veskimehele on omane raskepärane stiil ning märulistseeenid, obstsöösne kõnepruuk ning naturalistlik lähenemine keha funktsioonidele. Ka ei karda ta öelda asju välja nii, nagu need tema meelest on. Juba see on lugupidamist vääriv. Tõsi, esimene kogemus Siim Veskimehega oli mulle hirmutav. Konarlik, üle kivide ja kändude lauseehitus, militaristlik sõnavara ning sinna juurde kuuluv indiferentsidesse kalduvad mõtisklused ei ole just kõige lihtsam tee lugeja meeltesse jõudmiseks. Seda enam, et esimene romaan «Operatsioon «Ogaline päike»» ei hiilanud just oma lugejasõbraliku küljendusega. Pärast paari lehte kipitasid silmad ning read läksid sassi. Nii jäigi esimene Veskimehe pikem teos minu poolt lugemata.

Omamoodi kummastav on noppida pärleid keset raskepärast teksti, nautida tabavaid ja täpseid ütlemisi. Tundub, et kes vähegi viitsib Siim Veskimehe kirjutatusse süveneda, leiab sealt ütlemislusti ning tabavaid keelendeid nii palju, et suudab andestada autorile hüpleva väljendamislaadi. Muutub nn. immuunseks kõikide stilistiliste ning keeleliste apsude suhtes ning unustab natukeks ajaks pesemata nõud ja poriseva abikaasa. Nõnda kaasakiskuvaks muutub lehtedelt lahtirulluv maailm. Veskimees on eelkõige ideekirjanik, range loogika nimel ei tee ta mööndusi humanitaarile, kelle vaene pea võib lõhki minna teoreetiliste ebamäärasuste ning siinuste jadast.

Romaanile «Pilvelinnuste ajastu langus» ei saa enam ette heita kaelamurdavat teekonda üle lausete räga. Pigem võib nimetada seda kergelt jalga nikastavaks retkeks. Ma ei saa öelda, et ta on easy reading. Võõrast maailmast pärinev enesest teadlik tehismõistus otsustab abi paluda erakliku eluviisiga noormehelt, keda ei hirmuta seiklused ning kellel on kadestamisväärselt terve mõistus ning refleksid. Suundubki see noormees zelaznylikku maailma, avastab endas amberi printsi võime liikuda varjudes. Need varjud on küll teistsugusemad, õigemini on olemas ainult üks suur vari, mis on liigendunud maailmade vahele. Nagu SF-le kohane, annab Veskimees seletuse varju olemusest täppisteaduslikke vahendeid kasutades ning seletab ka lahti nende maailmade teistsugususe, mõistagi läbi peategelase mõtete ning vastuvõtuvõime, mis kindlasti on suurem kui tavalisel itimehel. Siinkohal tekkis küsimus, kas alati peabki nii täpselt seletama asjade olemust? Kas peab selgitama, kuidas suunduvad infovood, ja mis kujundeid ja määramatusi need tekitavad. Siinkohal tuletasin hea sõnaga meelde Indrek Harglat, kes ka mõnikord ei vaevu ära korjama eeltööst jäänud traagelniite. Taustinfo on hea, kuid kui palju ja mismoodi seda serveerida? Kui Veskimees hammustaks ka selle pähkli katki, saaks ta minu näol kindlasti ühe suure fänni juurde.

Sisuliselt on tegu ulmepõnevikuga, täpsemalt märuliga. Tegevus jookseb hoogsalt sündmusest sündmusse, noormees Alf seikleb mürtsatuste ning seksi saatel maailmast maailma. Mõnikord näib kirjandusüldsus arvavat, et kui keegi kuseb seina najal ning näitab vänta ning kirjeldab seda metatasandilt ning kasutab bravuurset tänavapoisislängi, et see on uudne ja tore ning nauditav lugemiselamus, mida tuleb premeerida tohutute autasude ning autosignaalidega. Hästi, aga see, kuidas Veskimees nagu muuseas tarvitab suhteliselt vulgaarset dialoogi ning mehe ja naise bullshitta, näib nii loomulik ja konteksti sobiv, et igasugused muud ütlemised ei tule kõne alla, mõjuksid võõrikuna selle maailmade vahel seikleva itimehest macho suust. Tavaliselt paneb selline väljenduslaad kergelt väljendudes õlgu kehitama.

Romaanis sebib ringi, täpsemalt intrigeerib, ajab riigiasju, tolgendab niisama ning eksleb suur hulk rahvast, enamasti niivõrd võõrapäraste nimedega, et esimest korda nähes ei suuda neid välja hääldadagi. Ka sisaldab romaan hulgaliselt võõraid paiku, tegevuskohti ning -asjandusi. See kõik moodustab esmakordsel lugemisel päris suure segaduse. Tekst on tihe, tegevus vaheldub pikkade pseudoteaduslike kirjeldustega, ning hüppab ühest kohast teise. Iseenesest põnev on läbi ragistada kõik need seletused, siduda ühtseks tervikuks, mõtiskleda ette antud situatsiooni lahendeid otsides peategelasega kaasa. See kõik omakorda tekitas minu kui mängusõltlase ajus tugeva tahtmise mängida RPG-d, mille nimeks «Pilvelinnuste ajastu». Saad valida tegevuskoha, valida erilise isiksuse, kes areneb läbi aastatuhandete, kolib surres uude klooni ümber, ja lahendab mõistatusi, vahelduseks rändab vahemaailma ja notib seal hulga kolle maha. Sõdib kas uue või vana ajastu rahvaste poolel, arenedes saab uusi aju teada jne.

Siim Veskimehe puhul on tegu mu meelest autoriga, kes areneb pidevalt. Ta ei ole sündinud jutustaja nagu on Indrek Hargla, ta ei ole poeet nagu on Veiko Belials, aga tal on ideed. Sisu, kui tahate. Ja see viimane on üsna haruldane nähtus. Viimane romaan aga näiteb kindlaid edusamme jutustamisoskuse lihvimisel, poeetilist väljenduslaadi ning mõnusat ärapanemist ühiskonnale, täpsemalt selle tammumajäänud osale.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel hetkel lugemise ajal arvasin, et hakkan konspekteerima ja kirja panema asjaolusid, mis mind häirivad. Aga siis jälle sain aru, et tegemist on manifestiga ning manifesti ei saa osade kaupa kritiseerida. Mis mulje on mul siis asjast kui tervikust?

Pidevalt tekkis silme ette Ivo Schenkenbergi kuju. Peamiselt see tugevate kunstiliste liialdustega edastatud “Viimse reliikvia” oma, kes teatas, et tema on tegudeinimene, mitte targutaja. Veskimehe peategelasel on muidki ühiseid jooni filmikangelasega – suhtumine naistesse, mitteallumine autoriteedile, tunnetatud (sõjalise)võimu vajadus. Kuigi Veskimehe raamat jättis lõpuks palju lahtiseks, andis viimane osa küll selgesti mõista, et teatavatest progressiivsetest ideedest hoolimata kistakse need võimalikud maailmad ilmselt üsna verisesse ja halastamatusse sõtta.

Kui mõtlema hakata, siis on sarnaseid väärtusi ennegi kõrgel hoitud – Nietzsche manifestid on kohati samalaadse suunitlusega. Eluvajadus, elutahe, mis määrab maailma ning ajaloo ja tuleviku. Loomulikult on Veskimehe peategelane mõtlev olend, ta kritiseerib ja arvustab meie ühiskonda – aga see kui käepärasena ning vormitavana ta maailma näeb, tekitab kohati õudu. Kõik, mis on olnud, on iseenesest väärt hävitamist, sest see on ühel või teisel viisi ebaõiglane. Mida hävitada, seda otsustab elu, see vis vitalis, mis eristab elus loodust surnud mateeriast. Kõik on idee poolest hea, aga ellu – ühiskonda – rakendades tuleb sellisest mõtteviisist vaid verd ja pisaraid ja koonduslaagreid.

Teksti loeti eesti keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Umbes 180. leheküljeni see romaan mulle kangesti meeldis ja meeles mõlkus kõrgeim hinne. Kogu see maailmade süsteem oli päris huvitav ja viis, kuidas selle kohta tükkhaaval infot anti, tekitas põnevust.

Sealt edasi läks aga kõik miskipärast rappa. Kogu seda köitvat multiversumit hakati käsiltema kui midagi iseenesestmõistetavat ja ta taandus kulissiks mingis tavalises madinas. Peatagelane ja hulk teisi tegelasi seiklesid ühest maailmast teise ja askeldasid muidu ka ringi, nagu oleks neil midagi plaanis. Paraku jõudis romaani lõpp enne kätte, kui minusugune lihtne lugeja taipama hakkas, mida kõik need tegelased õigupoolest taotlevad, miks nad teevad seda mida nad teevad. Ega ma lõpuks ausalt öeldes enam uskunudki, et nad ise seda teavad.

Teksti loeti eesti keeles

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees on viimase kümne aasta jooksul avaldanud kaheksa romaanimahus teksti. See on päris muljetavaldav number. Imetlemist väärib ka autori kirjutamiskiirus, kuigi see on mõneti selgitatav asjaoluga, et ilmselt oli tal osa materjali enne valmis kirjutatud. Samuti tuleb kasuks valemi tundmine ning Veskimehel on see üsna käpas, sest enamus tema teoseid on justkui ühe vitsaga löödud. Osaliselt on see ju tore, sest lugeja võib alati üsna kindel selles olla, mida ta sellelt raamatult oodata võib, teisalt on see jällegi mitte, sest ühe ja sama loo, milles ainult koha- ja tegealskujude nimed vahetuvad, korduvtarbmine tüütab lõpuks ära. Ka käesolev romaan järgib juba kindlalt välja kujunenud mustrit. On üks peategelane, keskmisest natuke haritum, võitluskunsti- ja relva huviline ning üsna painduva moraali ning lõdva püksikummiga. Satub ta siis kuidagi pooljuhuslikult võõrastesse maailmadesse seiklema ning lõpuks otsustab ainuisikuliselt ära ka põhimõtteliselt kogu universumi saatuse, ilma erilise vaevata sealjuures. Põhimõtteliselt pole mul selliste tegelaskujude ja teemaarenduste vastu midagi. Vahel on täiesti kosutav natuke vähem keerulisi raamatuid lugeda ning selles suhtes on Veskimees kindla peale minek. See on hea. Halb on aga üheülbalisus ning pidev augu ümber tiirutamine. Esimese probleemi vastu aitaks võib-olla tegelaskujude vastuolulisemaks muutmine, teise vastu juba autori poolse suhtumise muutmine. Ma ei ole pideva naistemurdmise vastu, kui see ei muutu eesmärgiks omaette või kui seda tehakse sujuvalt, möödaminnes. Võib ju küll väita, et selline käitumine on tegelaskujule tahtlikult omane, kuid milleks siis see pidev ette ja taha vabandamine? Et üks lubas ja teine ise tahtis? Tarbetu. Lisaks häiris veel peategelase lollus. Nii targa mehe kohta, nagu ta end ise väitis olevat, käitus ta kohati väga tobedalt, mitte sugugi paremini kui tema liigikaaslased põlatud Maalt. Positiivse külje pealt tasub jällegi ära mainida huvitavat maailma ning teemaarendust suuremas plaanis. Mikrotasandil jättis see küll kõvasti soovida, kuid makroga olid juba paremad lood ning päris põnev oli jälgida, kuhu välja jõutakse. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades kahjuks üle kolme välja ei vea. Lugeda kõlbas, väga vastu ei hakanud, kuid samas ei jätnud ka erilist elamust
Teksti loeti eesti keeles

Vastuoluline raamat. Esimene, mida lugesin ühe kuu jooksul kaks korda. Põhjuseks see, et tegelasi oli minu jaoks nii palju, et hakkasin neid segamini ajama. Aga: ka teist korda oli huvitav lugeda. Eriti meeldisid väljamõeldud maailmad ja ka põnevust oli parasjagu ning põhjendatult. Kuu ordu poolt ärahirmutatuna olen seni Veskimehe raamatutest hoidunud, pärast kogumikku ja seda romaani väldin vaid ”Kuu ordu” sarja raamatuid. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles