Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Pilvelinnuste ajastu langus

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Esiteks, PAL on eesti meelelahutuskirjanduses igatahes väga kõva sõna. Võibolla koguni uus tase.

Üldiselt olin romaani lugedes meeldivalt üllatunud... Olgugi, et teosest leiab mõningaid kiirustamise märke, on Veskimees enamvähem üle saanud talle omasest puisest ja kuivast jutustamisstiilist. Romaan on hoogne, kuid samas ei teki tegevuse jälgimisel erilisi raskusi, nagu näiteks "Vesivõsu" puhul. See ilmselt ongi antud teose poolt märgitud kõige olulisem edasiminek.

Autor rakendab õnnestunult põnevike kuldreeglit: iga järgmine situatsioon olgu eelmisest kangem ning iga järgmine malakas, millega peategelane vehib, eelmisest pikem ja jämedam. Kuni lausa kanooniliselt kollivuudiliku lõpplahenduseni. Samas jääb peategelane lõpuni primitiivse tsivilisatsiooni esindajaks, kes mängib jõududega, millest tal endal on vaid väga hägune ettekujutus - episood kvantpommiga oli ses osas üks paremaid.

Loomulikult kuulub teos meelelahutuskirjanduse hulka, siit ei leia "Solarise" või "Inetute luikede" väge. Kuid selliseid pretensioone autor ei esitagi. Enda poolt määratletud piirides on Veskimees vähemalt minu meelest väga hästi hakkama saanud.

On naljakas lugeda tagakaanelt "tõsiteaduslikest seletustest", mida autor väidetavalt pakub. Jah, Veskimees oskab suvalisest humanitaarist oluliselt paremini pseudoteaduslikku pula ajada ning teeb seda nauditavalt, aga see kõik on ikkagi vaid fantastika. Hoolimata mõne kriitiku või arvustaja väidetest, ei ole Veskimees vähemalt minu teada veel Hard SF-i zhanri kuuluvat asja kirjutanud.

Nii pikast tekstist annab kindlasti leida hunniku marginaalseid loogikavigu, kuid üldmulje on siiski sidus. Vahest osutab jutustaja mõnele purjus keskkoolinoorele rohkem tähelepanu, kui oodata võiks ning jätab samas mõne tunduvalt olulisema tüübi (näiteks Alia) olemuse avamata. Samas vabandab autorit asjaolu, et suur osa jutustusest on edasi antud minategelase silme läbi, kellele too keskkoolinoor oli kindlasti oluliselt mõistetavam suurus. Siiski oleks romaan ilmselt oluliselt võitnud, kui eelajaloolisse maailma sattunud bussiseltskonna tegemiste asemel oleks näiteks legendide abil rohkem avatud supertsivilisatsiooni telgitaguseid.

Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Ette heita pole midagi, eesti ulmes tervikuna täiesti uus tase. Episood bussiseltskonnaga mulle vastumeelne ei olnud, tegelikult oli see kohati päris naljakas( " Iik! Sarvedega ninasarvik! " ) . Huvitav metaulmeline leid oli ka palgasõdurite pealiku Villardi sissetoomine. Jään Veskimehe järgmisi raamatuid ootama! P. S. Mina küll ei märganud, et romaani mingigi osa tegevus toimuks eelajaloolisel Maal, nagu tagakaanel seisab.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks patsutada autorile õlale ja öelda, et "Tubli, lase samas vaimus edasi, aga minust su fänni küll kunagi ei saa."

Erinevalt K.Sanderist pean nõustuma raamatu tagakaanel öelduga, et toimuva jälgimisega on lugejal tükk tegemist. Maa, vahemaailmad, mullid, muud maailmad, suur hulk tegelasi (kelle nimed pole meeldejäävad ja kellest hulk episoodilisi) erinevatest kultuuridest, kelle seisukohad ja seos toimuvaga kipuvad suhteliselt kiire tempo tõttu meelest minema. Saan aru, et autoril on kirjutades üldpilt silme ees, aga keskmise kiirusega lugeja peaks tegema märkmeid või pidevalt tagasi lappama.

Peategelasest macho on see pidepunkt, mis aitab mingit sidet sündmustega pidada. Teen siin võrdluse Lew R. Bergi kasuks, kelle napisõnalised ja karmid tegelaskujud mulle oma veel teravamas kontrastsuses sümpaatsemad on. Aga Bergi väljamõeldud Alf on ka päris lahe: mees armastab relvi, džiipe, tegevust, ei mõtle pikalt ja ei küsi endalt, miks ta pidevalt rabeleb. Ja miskipärast vaevab teda pidevalt pissihäda (Prostamol Uno?). Elus on Alf mahuka romaani lõppedes ainult seetõttu, et tegu on kirjandusliku tegelaskujuga – reaalses elus nii madala enesealalhoiuinstinktiga inimene vanaks ei elaks.

Umbes esimesed 50 lehekülge, kui sündmused veel tormama ei hakanud olid mulle päris meelepärased. Tundus, et tuleb suisa midagi Baturini-laadset, siis sujus asi action´iks. Avaldan veel tunnustust kaanekujundusele ja panen nelja miinuse.

Teksti loeti eesti keeles
4.2005

Veskimees, Alf ja muud machod.

Siim Veskimehe järjekorras viies romaan «Pilvelinnade ajastu langus» on kindlasti märk eestikeelse SF-kirjanduse teistsugusest kvaliteedist. Veskimehele on omane raskepärane stiil ning märulistseeenid, obstsöösne kõnepruuk ning naturalistlik lähenemine keha funktsioonidele. Ka ei karda ta öelda asju välja nii, nagu need tema meelest on. Juba see on lugupidamist vääriv. Tõsi, esimene kogemus Siim Veskimehega oli mulle hirmutav. Konarlik, üle kivide ja kändude lauseehitus, militaristlik sõnavara ning sinna juurde kuuluv indiferentsidesse kalduvad mõtisklused ei ole just kõige lihtsam tee lugeja meeltesse jõudmiseks. Seda enam, et esimene romaan «Operatsioon «Ogaline päike»» ei hiilanud just oma lugejasõbraliku küljendusega. Pärast paari lehte kipitasid silmad ning read läksid sassi. Nii jäigi esimene Veskimehe pikem teos minu poolt lugemata.

Omamoodi kummastav on noppida pärleid keset raskepärast teksti, nautida tabavaid ja täpseid ütlemisi. Tundub, et kes vähegi viitsib Siim Veskimehe kirjutatusse süveneda, leiab sealt ütlemislusti ning tabavaid keelendeid nii palju, et suudab andestada autorile hüpleva väljendamislaadi. Muutub nn. immuunseks kõikide stilistiliste ning keeleliste apsude suhtes ning unustab natukeks ajaks pesemata nõud ja poriseva abikaasa. Nõnda kaasakiskuvaks muutub lehtedelt lahtirulluv maailm. Veskimees on eelkõige ideekirjanik, range loogika nimel ei tee ta mööndusi humanitaarile, kelle vaene pea võib lõhki minna teoreetiliste ebamäärasuste ning siinuste jadast.

Romaanile «Pilvelinnuste ajastu langus» ei saa enam ette heita kaelamurdavat teekonda üle lausete räga. Pigem võib nimetada seda kergelt jalga nikastavaks retkeks. Ma ei saa öelda, et ta on easy reading. Võõrast maailmast pärinev enesest teadlik tehismõistus otsustab abi paluda erakliku eluviisiga noormehelt, keda ei hirmuta seiklused ning kellel on kadestamisväärselt terve mõistus ning refleksid. Suundubki see noormees zelaznylikku maailma, avastab endas amberi printsi võime liikuda varjudes. Need varjud on küll teistsugusemad, õigemini on olemas ainult üks suur vari, mis on liigendunud maailmade vahele. Nagu SF-le kohane, annab Veskimees seletuse varju olemusest täppisteaduslikke vahendeid kasutades ning seletab ka lahti nende maailmade teistsugususe, mõistagi läbi peategelase mõtete ning vastuvõtuvõime, mis kindlasti on suurem kui tavalisel itimehel. Siinkohal tekkis küsimus, kas alati peabki nii täpselt seletama asjade olemust? Kas peab selgitama, kuidas suunduvad infovood, ja mis kujundeid ja määramatusi need tekitavad. Siinkohal tuletasin hea sõnaga meelde Indrek Harglat, kes ka mõnikord ei vaevu ära korjama eeltööst jäänud traagelniite. Taustinfo on hea, kuid kui palju ja mismoodi seda serveerida? Kui Veskimees hammustaks ka selle pähkli katki, saaks ta minu näol kindlasti ühe suure fänni juurde.

Sisuliselt on tegu ulmepõnevikuga, täpsemalt märuliga. Tegevus jookseb hoogsalt sündmusest sündmusse, noormees Alf seikleb mürtsatuste ning seksi saatel maailmast maailma. Mõnikord näib kirjandusüldsus arvavat, et kui keegi kuseb seina najal ning näitab vänta ning kirjeldab seda metatasandilt ning kasutab bravuurset tänavapoisislängi, et see on uudne ja tore ning nauditav lugemiselamus, mida tuleb premeerida tohutute autasude ning autosignaalidega. Hästi, aga see, kuidas Veskimees nagu muuseas tarvitab suhteliselt vulgaarset dialoogi ning mehe ja naise bullshitta, näib nii loomulik ja konteksti sobiv, et igasugused muud ütlemised ei tule kõne alla, mõjuksid võõrikuna selle maailmade vahel seikleva itimehest macho suust. Tavaliselt paneb selline väljenduslaad kergelt väljendudes õlgu kehitama.

Romaanis sebib ringi, täpsemalt intrigeerib, ajab riigiasju, tolgendab niisama ning eksleb suur hulk rahvast, enamasti niivõrd võõrapäraste nimedega, et esimest korda nähes ei suuda neid välja hääldadagi. Ka sisaldab romaan hulgaliselt võõraid paiku, tegevuskohti ning -asjandusi. See kõik moodustab esmakordsel lugemisel päris suure segaduse. Tekst on tihe, tegevus vaheldub pikkade pseudoteaduslike kirjeldustega, ning hüppab ühest kohast teise. Iseenesest põnev on läbi ragistada kõik need seletused, siduda ühtseks tervikuks, mõtiskleda ette antud situatsiooni lahendeid otsides peategelasega kaasa. See kõik omakorda tekitas minu kui mängusõltlase ajus tugeva tahtmise mängida RPG-d, mille nimeks «Pilvelinnuste ajastu». Saad valida tegevuskoha, valida erilise isiksuse, kes areneb läbi aastatuhandete, kolib surres uude klooni ümber, ja lahendab mõistatusi, vahelduseks rändab vahemaailma ja notib seal hulga kolle maha. Sõdib kas uue või vana ajastu rahvaste poolel, arenedes saab uusi aju teada jne.

Siim Veskimehe puhul on tegu mu meelest autoriga, kes areneb pidevalt. Ta ei ole sündinud jutustaja nagu on Indrek Hargla, ta ei ole poeet nagu on Veiko Belials, aga tal on ideed. Sisu, kui tahate. Ja see viimane on üsna haruldane nähtus. Viimane romaan aga näiteb kindlaid edusamme jutustamisoskuse lihvimisel, poeetilist väljenduslaadi ning mõnusat ärapanemist ühiskonnale, täpsemalt selle tammumajäänud osale.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel hetkel lugemise ajal arvasin, et hakkan konspekteerima ja kirja panema asjaolusid, mis mind häirivad. Aga siis jälle sain aru, et tegemist on manifestiga ning manifesti ei saa osade kaupa kritiseerida. Mis mulje on mul siis asjast kui tervikust?

Pidevalt tekkis silme ette Ivo Schenkenbergi kuju. Peamiselt see tugevate kunstiliste liialdustega edastatud “Viimse reliikvia” oma, kes teatas, et tema on tegudeinimene, mitte targutaja. Veskimehe peategelasel on muidki ühiseid jooni filmikangelasega – suhtumine naistesse, mitteallumine autoriteedile, tunnetatud (sõjalise)võimu vajadus. Kuigi Veskimehe raamat jättis lõpuks palju lahtiseks, andis viimane osa küll selgesti mõista, et teatavatest progressiivsetest ideedest hoolimata kistakse need võimalikud maailmad ilmselt üsna verisesse ja halastamatusse sõtta.

Kui mõtlema hakata, siis on sarnaseid väärtusi ennegi kõrgel hoitud – Nietzsche manifestid on kohati samalaadse suunitlusega. Eluvajadus, elutahe, mis määrab maailma ning ajaloo ja tuleviku. Loomulikult on Veskimehe peategelane mõtlev olend, ta kritiseerib ja arvustab meie ühiskonda – aga see kui käepärasena ning vormitavana ta maailma näeb, tekitab kohati õudu. Kõik, mis on olnud, on iseenesest väärt hävitamist, sest see on ühel või teisel viisi ebaõiglane. Mida hävitada, seda otsustab elu, see vis vitalis, mis eristab elus loodust surnud mateeriast. Kõik on idee poolest hea, aga ellu – ühiskonda – rakendades tuleb sellisest mõtteviisist vaid verd ja pisaraid ja koonduslaagreid.

Teksti loeti eesti keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Umbes 180. leheküljeni see romaan mulle kangesti meeldis ja meeles mõlkus kõrgeim hinne. Kogu see maailmade süsteem oli päris huvitav ja viis, kuidas selle kohta tükkhaaval infot anti, tekitas põnevust.

Sealt edasi läks aga kõik miskipärast rappa. Kogu seda köitvat multiversumit hakati käsiltema kui midagi iseenesestmõistetavat ja ta taandus kulissiks mingis tavalises madinas. Peatagelane ja hulk teisi tegelasi seiklesid ühest maailmast teise ja askeldasid muidu ka ringi, nagu oleks neil midagi plaanis. Paraku jõudis romaani lõpp enne kätte, kui minusugune lihtne lugeja taipama hakkas, mida kõik need tegelased õigupoolest taotlevad, miks nad teevad seda mida nad teevad. Ega ma lõpuks ausalt öeldes enam uskunudki, et nad ise seda teavad.

Teksti loeti eesti keeles

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees on viimase kümne aasta jooksul avaldanud kaheksa romaanimahus teksti. See on päris muljetavaldav number. Imetlemist väärib ka autori kirjutamiskiirus, kuigi see on mõneti selgitatav asjaoluga, et ilmselt oli tal osa materjali enne valmis kirjutatud. Samuti tuleb kasuks valemi tundmine ning Veskimehel on see üsna käpas, sest enamus tema teoseid on justkui ühe vitsaga löödud. Osaliselt on see ju tore, sest lugeja võib alati üsna kindel selles olla, mida ta sellelt raamatult oodata võib, teisalt on see jällegi mitte, sest ühe ja sama loo, milles ainult koha- ja tegealskujude nimed vahetuvad, korduvtarbmine tüütab lõpuks ära. Ka käesolev romaan järgib juba kindlalt välja kujunenud mustrit. On üks peategelane, keskmisest natuke haritum, võitluskunsti- ja relva huviline ning üsna painduva moraali ning lõdva püksikummiga. Satub ta siis kuidagi pooljuhuslikult võõrastesse maailmadesse seiklema ning lõpuks otsustab ainuisikuliselt ära ka põhimõtteliselt kogu universumi saatuse, ilma erilise vaevata sealjuures. Põhimõtteliselt pole mul selliste tegelaskujude ja teemaarenduste vastu midagi. Vahel on täiesti kosutav natuke vähem keerulisi raamatuid lugeda ning selles suhtes on Veskimees kindla peale minek. See on hea. Halb on aga üheülbalisus ning pidev augu ümber tiirutamine. Esimese probleemi vastu aitaks võib-olla tegelaskujude vastuolulisemaks muutmine, teise vastu juba autori poolse suhtumise muutmine. Ma ei ole pideva naistemurdmise vastu, kui see ei muutu eesmärgiks omaette või kui seda tehakse sujuvalt, möödaminnes. Võib ju küll väita, et selline käitumine on tegelaskujule tahtlikult omane, kuid milleks siis see pidev ette ja taha vabandamine? Et üks lubas ja teine ise tahtis? Tarbetu. Lisaks häiris veel peategelase lollus. Nii targa mehe kohta, nagu ta end ise väitis olevat, käitus ta kohati väga tobedalt, mitte sugugi paremini kui tema liigikaaslased põlatud Maalt. Positiivse külje pealt tasub jällegi ära mainida huvitavat maailma ning teemaarendust suuremas plaanis. Mikrotasandil jättis see küll kõvasti soovida, kuid makroga olid juba paremad lood ning päris põnev oli jälgida, kuhu välja jõutakse. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades kahjuks üle kolme välja ei vea. Lugeda kõlbas, väga vastu ei hakanud, kuid samas ei jätnud ka erilist elamust
Teksti loeti eesti keeles

Vastuoluline raamat. Esimene, mida lugesin ühe kuu jooksul kaks korda. Põhjuseks see, et tegelasi oli minu jaoks nii palju, et hakkasin neid segamini ajama. Aga: ka teist korda oli huvitav lugeda. Eriti meeldisid väljamõeldud maailmad ja ka põnevust oli parasjagu ning põhjendatult. Kuu ordu poolt ärahirmutatuna olen seni Veskimehe raamatutest hoidunud, pärast kogumikku ja seda romaani väldin vaid ”Kuu ordu” sarja raamatuid. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on Sylvain Neuveli debüüdiga, peale selle triloogia pole ta rohkem midagi veel jõudnud kirjutada. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheks lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.
 
Aga tagasi hiiglaste raamatu juurde.
 
Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm oli kokkuvõttes. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt.
 
Raamat keerleb alguses ümber Rose Franklini elu, kes raamatu alguses kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus...
 
Raamatut tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena.  Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Magavad hiiglased” on pigem lohutu. Samas on see alles sarja algus, eks peabki tegevust ja tegelasi paksu ja vedela seest läbi vedama. :)
 
“Magavad hiiglased” on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetse ostmist ega lugemist aga ei ole väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Aga kui ei jää siis ilmselt unustan raamatu mingi aja peale.
Kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.
Teksti loeti eesti keeles

“Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
 

...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema. 
 

Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
 

Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu  Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
 

Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King. 
 

Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
 

Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates). 
 

Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.

Teksti loeti inglise keeles

Algusesse jälle disclaimer - puutusin raamatuga kokku proovilugejana. Kuna mulle on seni Weinberg niigi tohutul kombel meeldinud siis mu erapooletus on niikuinii kahtluse all. Aga igaljuhul, et te teaksite.
 

Weinberg jutustab meile seekord taas dr Teckland Leathercordi elust. Teatavasti on Leathercordil oma ajalugu (millest võib lugeda “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” kogumikust) aga Weinberg annab ka värskele lugejale raamatu alguses niidiotsad kätte. Lisaks on alguses ka mõneleheküljeline ülevaade Gildi võrgustikust ja muust taustast.
 

Kogu tegevus toimub meie jaoks üle tuhande aasta tulevikus kus ussiurked, planeetide hõivamine, inimeste geneetiline muundamine ning igasugused tehnoloogiasaavutused on argipäev. Naise mõrva eest ebaõiglaselt süüdi mõistetud Leathercord on raamatu avanedes Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas, kaevandusasulas sunnitööl. Seltskond on kirju, on tunda kunagise GULAGi järelmõjusid ning autor viskabki kohe lugeja sündmuste keerisesse. Seltskond on pigem meile tuttavlik, suurem osa on küll ingliskeelsete nimedega aga on ka näiteks insener Anatoli Saarinen.
 

Raamat on enda olemuselt siis karm SF, kohati on ka kosmoseooperlikke jooni ning eks liigutakse erinevate laevade, alustega ringi. Üldiselt on rõhk tegevusel aga vahel võtab autor ka kiirust maha ning laskub mõtisklemisse. Enda arvates ongi selline tempo vahetamine tegelikult autori tugev külg kuna lihtsalt järjest lugejale labidaga näkku taguda (ehk tegevusele keskenduda) on pigem lihtne. Kui aga vahepeal filosoofiliselt mõtet veeretada siis saab kogu see värk hoopis uue hingamise. Miinuspoolele jääb see, et lõpupoole läks enda hinnangul natuke rabistamiseks ning lõpp tuli kuidagi liiga ruttu.
 

Lugesin raamatut mingil hetkel paralleelselt Stephen Kingi “Lisey looga” ning jäin peale Weinbergi raamatu lõpetamist mõtlema, et tore küll aga… kuidagi väga lihtne ja sirgjooniline oli. Eks Kingi Lisey raamat ongi väga mitmekihiline, mitmed lood jooksevad läbisegi ning raamatu struktuur on väga kirju, nõuab lugejalt tiba rohkem tähelepanu. Ning tegelikult ei tahakski hakata neid võrdlema, oma olemuslikult on tegu äärmiselt erinevate teostega. Kuid...
 

...olles natuke Weinbergi lugenud siis on autori oskus jutustada lugusid lihtsalt suu-re-pärane. Nüüd aga tahaks midagi enamat, sammu edasi, mitmekihilisemaid teoseid. “Meeleheite valem” on tegelikult ikka päris lihtsakoeline raamat, kus on paar lugu, mis on teineteisega seotud ja kenasti kokku sõlmitud. Aga peale seda nagu polegi raamatus midagi. See pole tingimata isegi halb, selliseid mõnusaid endasse imevaid raamatuid on vägagi vaja ning pajatamisanne on Weinbergil tõepoolest tasemel. Lugesin isegi selle raamatu läbi natuke rohkem kui ööpäevaga. Kui aga astuda samm või paar tagasi ja vaadata luemismaailma kaugemalt, helikopteri pealt siis selliseid hea minekuga raamatuid on tegelikult päris palju ning mingist hetkest alates on nad teineteisest raskesti eristatavad. Kaanepildid, pealkirjad, autorite nimed justkui erinevad teineteisest aga raamatud oma olemuselt… eip, mitte nii väga. See on hetk, kus mängu tulevad erilised kiiksud, omapärad, nüansid mis eristavad suurepäraseid autoreid headest. Vaat’ mingit sellist järgmist hüpet ootaksin ma Weinbergilt… kas just peab pimesi hüppama, pigem läbimõeldult.
 

Mõtlen seda täiesti siiralt ja ilma kuidagipidi kritiseerimata, umbes nagu trennis häid õpilasi tagant utsitatakse või koolis lahtise peaga lapsi saadetakse olümpiaadidele. Teinekord parimatelt nõutaksegi rohkem - ning teie alandlik kirjatsura seda siin teebki.
See lugulaul siin ilmus ka "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1185

Teksti loeti eesti keeles

Eiv Eloon, pärisnimega  Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik, bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit
 

Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt. Samas gaalide rinnalohkudes saab lapsukesi üles kasvatada. Seega ongi nii, et gaalid ja varelid elavad eraldi, gaalid lausa kardavad vareleid. Sest varelid domineerivad gaalide üle, vahel võtavad gaale enda juurde, piinavad ja teevad neile valu, umbes aasta hiljem sünnib vareleid külastanud gaalil lapsuke. Planeet ise on ja pole ka meie omaga sarnane, paljud asjad on teistmoodi ning üldse kummalised. Inimesed… st kas on üldse tegu inimestega, see pole ka selge… elukad on üsna looduslembesed. 
 

Mulle meeldis tohutult raamatu keelekasutus. Ta on kohati poeetiline nagu Bradbury, sekka on väljamõeldud sõnu, mis muudavad vaimusünnitatud maailma veelgi kummalisemaks. Stiilinäide (lk 33): “Mets humises Juga ümber. Kuskilt ääretu kaugelt-kõrgelt valgus maapinnale päikese koldseid kiiri, mis tundusid nii üllatavatena tumeroheka hämaruse taustal. Paks päsmas rohi vooderdas metsaalust. Kauguses toimus aga midagi seletamatut: seal sinerdas tumedalt ja salapäraselt. Või tõusid ülespoole keerlevad valgussambad. 

[....] 

Kui ta väsimust tundis, otsis ta vaikse varjulise paiga, laskus rohule, koplas kätega rohus, kas seal mürgiseid taimi pole, vabastas end riietest ja jäi kiiresti magama.”
 

On see raamat nüüd krüptiline, semiootiline, filosoofiline, diiplev soga, vaimustav mõistukõne või midagi kuuendat - oleneb vaatepunktist. Juttu on varelite ja gaalide omavahelisest läbikäimisest ja kooseksisteerimisest, laste ja vanemate omavahelisest suhtlusest. Raamat täis valu - aga see pole nö. õudukalik valu või piinaporno, mida tänapäeval siin ja seal ikka “harrastatakse”. Mingi nurga alt “naistekas”, või siis ulmeline genderfantaasia... ehk hoopis feministlik postulaat? Võta nd kinni, eks ta üks selline ummamuudu raamatumaailm ole, mingis mõttes lausa haiglane teos, mis tekitab küsimuse, et kas autor (naine) äkki elas enda pingeid läbi kirjanduse välja? Sest see psühholoogiline romaan kisub vahel ikka üsna patoloogiliseks kätte ära.
 

Raamatus pole kordagi sõna “mees” (küll aga on sõna “naine” paaris kohas gaalide juures ning teises raamatus on juttu vahel inimestest) - aga üsna selgelt saab raamatut lugeda nii, et on mehed ja naised, mehed siis valitsevad maailma ja naised on madalamad kui muru, võtavad kõik okaskroonid ja pained alandlikult vastu ning lasevad endaga erinevaid võikaid eksperimente teha. Aga kas see tegelikult ka nii on - võta nüüd kinni. Ma olen üsna kindel, et kui see sari oleks ilmunud aastal 2020 siis oleksid radikaalsed feministid sillas, on ju just esimene raamat vägagi misandrialik. Aga õnneks on nad ilmunud kunagi ammu, tänapäeval ei loe seda enam keegi. Või kui loeb siis saab vaadata väljaspool de facto kehtivad väärtus- ja mõtteruume. 


Mulle väga meeldis see, et autor oskab väga hästi kirjutada sellest, mida ta ilmselgelt hästi valdab. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde Marje Ernitsa “Kuukerijad”, kus oli teravalt tunda, et autor kirjutas talle täiesti võõrast teemast ning tulemus oli lausa kohutav. “Kaksiklliik” on omamoodi ulmekas, kus on täpselt parajal määral taustabutafooriat, millele on maalitud siis see pilt, kus autor lausa särab. Lummav raamat, selliseid on üldse maailmas vähe, rääkimata veel kodumaisest kirjandusest.
 

Ja nüüd tuleb siis suur ja jäme  “aga”...
 

… kogu senine jutt käis suuresti esimese osa kohta. Teise osa puhul asusin õhinal lugema ja mingi hetk hakkas algul silm tõmblema, seejärel hakkas järjest enam pilk uduseks muutuma ning tähelepanu hajuma. 
 

Ühtepidi ei olnud enam nagu midagi uut ning teisalt muutus tegevus kuidagi hakituks, mingil hetkel kukkusin täiesti rongilt maha. Lisaks just lõpupoole tundus, et autor hakkab enda kompetentsi piiridest selgelt väljuma, viimastel lehekülgedel läks üldse käest ära kus lavale tulid hoopis uued mõtted, mis varasema kas just tühistasid aga igaljuhul kuidagi jaburaks muutsid. Lisaks kui esimene raamat oli selline, kus tegelased olid inimestest pigem kaugel siis teises osas moondusid nad järjest inimlikumaks - oli see siis keha kirjeldamine või kohati lausa sõna “inimene” kasutamine. Samal ajal kippus uudsete sõnadega vürtsitamine liialt üle võlli minema ning muutis kogu supi veel veidramaks. Sisust ma parem ei räägigi kuna see on küll vahel ühtepidi paarkümmend aastat hiljem, siis minevikus - aga tegelikult on kohati raske aru saada, mis perioodist nüüd jutt on, autor on ajanud legoklotsid sassi (mis tehnilise võttena pole muide üldsegi halb) ja tulemus on nagu meega kokkumääritud searasvajäätis, mida tipitakse surströmmingusse. Nagu… ei.
 

Seega esimest osa julgen küll soovitada kui vähegi söandada lugeda midagi tavapärasest erinevat. Teine osa ei andnud enda lugemiskogemusele küll midagi juurde. Võibolla olin ise küündimatu, ei eita üldse seda võimalust. Aga esimene, esimene osa oli väga kobe ja ponks.
See jutustus siin ilmus ka "Reaktoris" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eiv-elooni-kaksikliik%E2%80%9D-ehk-raamat-mida-keegi-ei-loe

Teksti loeti eesti keeles

 

Hoopis midagi muud otsides jäi kogemata silma Kingilt üsna värske lühiromaan. Kirjeldus oli tiba “nii ja naa” aga kuna hind oli odav siis miks ka mitte maitseproov teha?
 

Lühidalt - naistekas. Jah, lugesite õigesti.
 

“Elevation” on selline omapärane värk, vähemalt Kingi kohta. Eks ta on kogu aeg toonud mingi nurga alt sisse ‘meerika igapäevaelu, poliitika, spordi, popkultuuri detaile aga üldiselt on sotsiaalsed ning poliitilised jooned tagaplaanil. Seekord...
 

...“Elevation” on enda peamise, ulmelise joone poolest… kehaulme? Füsiloogiline ulme? Peategelane Scott Carey avastab ühel hetkel, et muutub järjest kergemaks. See pole ju üldsegi halb, eriti kui enda kehakuju ja vanuse kohta mõned ülekilod pole isegi probleemiks - aga vähem on parem. Häda on selles, et ta kaal langeb ja langeb aga kehakuju ning musklijõud on ikka tavalised. Ta oli ja on sportlik mees, vorm on ka kogu aeg okei. Ühel hetkel aga läheb olukord jaburaks kuna kaal on juba numbri poolest selgelt liiga madal, samal ajal silmaga vaadates on ta endiselt samasugune. Mis kõige veidram - vahet pole, kas ta on kaalul riietes, saabastes, hantlitega või suure jope ning taskutäie müntidega. Kaal on endiselt sama - st kaalumise päeval sama, paari päevaga on jälle nael kadunud. Aga kui näiteks haarab midagi sülle siis see kaotab ka enda kaalu.
 

Teine teema on väikelinna elanike suhtumine samasoolistesse paaridesse. Carey naabriteks on Deirdre ja Missy, kes käivad koos jooksmas, kasvatavad koeri ning peavad taimetoidurestoraniäri. Kohalikud aga valdavalt neid ei salli, näiteks kui üks naabritest tubli jooksjana teeb plakatil linna jooksuüritusele reklaami siis neid plakateid on linnas vähe, needki kisutakse maha ning restoran pigem vireleb.
 

Kolmandaks, tegelased. Lühiromaan ongi ju… lühike aga siin on kogu punkt kuidagi eriti kahemõõtmeline. Scott on tubli valge neljakümnendates härrasmees, kes vähemusi kaitseb. Lesbid on antud juhul veel lisaks taimetoitlased. Kui on konflikt siis algul kohe on vihkamine laes aga siis on paar positiivset nüket ja hopsti juba musi-musi, kalli-kalli. Lõpplahendus… tähendab, mul ausõna pole midagi siirupisuse vastu ning helge lõpp (mis antud juhul on küll tegelikult küsitav, et kas ikka on kõik roosamanna) on üks paljudest viisidest otsi kokku sõlmida. Aga üldiselt on kogu kompott justkui midagi sellist, mida võiks kirjutada selline intelligentne hoolas inimene, kes omab loogilist mõtlemist ning on läbinud mõne “kuidas kirjutada 30 päevaga romaan” kursuse, kus õpetatakse “õigeid” (ehk turvalisi ja igavaid) võtteid kirjutamaks absoluutselt isikupäratuid teoseid. 
 

Kokkuvõttes selline lihtne lugemine ning tegelikult on hea, et tänapäeval julgetakse ka vähemuste muredest rääkida. Kas seda peab aga tegema lamedalt ja igavalt… noh, kui hetero-värki kirjutatakse jube tihti marupiinlikult siis pole ju ükski valdkond sellest prii. Et aga Stephen King on suutnud sellise mageduse kokku kribada, on mu jaoks tõeline üllatus. See pole halb raamat, oh ei. Selline Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence’is” tüüpi raamat, mida võib ju lugeda, kerge meelelahutusena täiesti okei - aga sarnaseid samanäolisi raamatuid on poes letid täis ning keegi kurat ei suuda neid eristada…
 

Kuna eelmine raamat oli mul Bachmani (ehk siis Kingi) karm masekas nimega “Roadwork” siis “Elevation” sobis helge kustutuskummina hästi. Aga muidu, muus olukorras - ei, ei ja veelkord ei.

Teksti loeti inglise keeles

Stiililiselt on see raamat üldse täiesti ulmevaba, selline “tavaline” ilukirjandus noh. Aga kui juba BAASis on siis...

 

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”.
 

Tähendab, kui keegi oleks mu käest küsinud enne raamaturiiuli ette minemist: “Marko, mis sa arvad kui loeks äkki korralikku ugriduumi, raamatut mis on ängi tihkelt täis topitud?” siis vastuseks oleks olnud jäme “ei”. Sest noh, kui mõtelda, kes on raamatu autoriks, siis midagi sellist poleks otseselt osanud küll oodata.
 

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.
 

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.
 

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna sest SEE ON JU MU KODU!
 

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest. Raamat saab küll mingi lahenduse aga ega peale lugemist enda otseselt hea olla küll pole. Mulle tegelikult selline King, st Bachman meeldis. Aga nüüd peaks peale lugema küll kas Durrelli või midagi muud helget. Kuna raamatus peategelane segab endale kogu aeg järjekordse dringi siis mine või ise endale napsu või paari lipsu taha viskama (ma muide olen üsna lähedal täiskarsklasele). Õnneks väljas veel päike paistab ja ilm on helge, vihmasel pluss-kolme-kraadisel sügisõhtul oleks see ideaalne teos millega banaanikala püüda.
 

Raamatut lugedes meenus Joel Schumacheri film “Falling Down”, mis räägib sarnaselt ühe mehe allakäigust, kus töölt vallandatud ja eraeluga puntras inimene ühel hetkel muutub äärmiselt vägivaldseks. Raamat ilmus aastal 1981, film 1993. Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” oli muidugi juba 1978 a. raadiosaatena olemas, 1979 ilmus viieosalise triloogia esimene raamat. 
 

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Teksti loeti inglise keeles

Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
 

“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
 

Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
 

Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
 

Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
 

Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
 

Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
 

Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
 

Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
 

Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
 

Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.

Teksti loeti eesti keeles


Jutt käib kogu sarja kohta.

Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.

 

Igaljuhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.”

Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, domineerivad värvid on autori debüüt.

Peale seda oli veel natuke mõttetööd ning otsustasingi tellida sarja esimese raamatu ära. Ülejäänud tulid ka varsti riburada mööda järgi kuna lugemine sujus mõnusalt, raamatud keerasid ise enda lehti. Sihtgrupiks on ilmselt teismelised tüdrukud, seega sobisin lugejana imehästi . Nali naljaks, ma loen hea meelega erinevat kirjandust, väärt lugemine on väärt lugemine, olenemata sellest, kes mingitsorti raamatut enim loevad.

Tegevus toimub tulevikus, peategelaseks on kohe-kohe täiskasvanuks saav tüdruk Cordevia. Mitu tuhat aastat on möödunud praegusest hetkest ning inimkond on ise endale augu kaevanud. Loodus on ära rikutud, osoonikiht kadunud ning inimesed elavad maa-alustes baasides. Baasidest välja minnakse harva sest karm päikesekiirgus tapab kaitsetu inimese kiirelt, elu baasides ning inimsuhted on üsna rangelt ära reglementeeritud - süüakse tehistoitu, meeste-naiste vahelised suhted on minimaalsed, sisuliselt ongi alles jäänud vaid tehniline pool soo jätkamise eesmärgil.

Kogu sellesse maailma maandub ühel hetkel aga jalustrabava väljanägemisega noormees nimega Clay, kes ajab laksust kõigil tüdrukutel pead sassi. Mis on ise-enesest omamoodi huvitav-küsitav sest kui on pikka aega ehitatud ühiskonda üles nii, et tunnetel pole väga kohta siis kuidas äkki võõras poiss ürgsed instinktid nii võimsalt käima tõmbab? Aga see selleks, raamatu loetavuse ja atraktiivsuse jaoks töötab see võte vägagi hästi, suur osa raamatust ongi seotud erinevate tunnete mänguga. Kas ikka poiss minust hoolib, miks ta nüüd küll mu õega räägib, oh millise kuuma pilguga ta võõrast tüdrukut puurib!

Edasi läheb kogu sündmustik keerulisemaks, tulevad mängu paralleelmaailmad, erinevad inimvormid (kellest kõik ei olegi täitsa inimesed), mitmeid uudseid loomi, taimi, omaette poliitika ja traditsioonid mis paralleelmaailmas toimivad. Algul see hetkeks kas just ehmatab aga korraks löövad lained üle pea küll. Aga see läheb kiirelt mööda kuna raamatutes on suurem rõhk siiski tegelaste vahel toimuval ning kogu ökosüsteem on taustaks. Esimese raamatu esimene pool kipub üsna paigal tammuma maailmaloome poolest. St natuke muidugi kogu aeg avaneb jälle midagi aga just poole peal on pööre, mis kogu värki märksa põnevamaks muudab. Sama on tegelikult läbivalt kõigi raamatutega - kui otsida põnevat tegevust nö. “klassikalise ulmeka” mõttes siis seda on pigem vähem. Täpsemalt - on erinevaid vooluseid, rõhk on pigem tunnete-maailmal.

Kui veel rääkida “kohtumisest tundmatuga” siis raamatus on muuhulgas situatsioon kus inimtüdruk kohtub võõramaalasega, kujumuutjaga. Ehk siis noor naine armub ära võõramaalasesse - eks on neid lugusid ju küll kui eesti naised väljamaal endale armastuse leiavad ning pesa sisse seavad. See on üks paljudest kohtadest kus autor räägib tegelikult igapäevaelust läbi ulmeprisma.

Raamatutes on palju nn. “tundlemist”, ei jää puutumata ka keerulisemad teemad nagu näiteks sunnitud rasedus, vägistamine või abort. Üldse tasub arvestada, et kõik need neli raamatut on ikkagi kantud armuteemadest ning sugutungist. Vorm on teostel ulmeline, selle kihi alt paljastub naistekas mis naistekas - mis seletab ka seda kuidas “Lugemise väljakutse” grupis on sarja tutvustanud seni eranditult... naised. Tähendab, mu kirjatoon on kohati justkui natuke irooniline või rappiv, samal ajal alguses kirjutasin, et raamatute lugemise sujus mõnusalt. Kõlab natuke vastuoluliselt aga tegelikult täpselt nii oligi - raamatutes on nokitavaid kohti kuid see ei sega lugemist. Lugesin isegi sarja läbi järjest paari nädalaga, raamatud imesid endasse küll. Väljend “naistekas” on mu silmis teenimatult negatiivse alatooniga, enda jaoks on see lihtsalt üks kirjanduse vormidest, kus siis on teemad, mis üldiselt kipuvad naistele sutsu rohkem huvi pakkuma. Mis ei tähendaks, et ei võiks huvi pakkuda meestele. Näiteks laste (eriti Alricku) osa on väga sümpaatne ja kiskus kohati pisara silma.

Sari samaaegselt tegeleb ja ei tegele ka “suurte teemadega”. Kuna kõik toimub mina-vormis siis avaneb maailm läbi üksikindiviidi prisma ning tema jaoks on peamiselt ikkagi tähtsad laps(ed) ja kaasa(d), tegevus keerleb ümber inimsuhete. Eks taustal toimub vahel ka maailmu hõlmavaid sündmusi, on ohvriterohkeid konflikte ja paleepöördeid. Suurem rõhk on aga ikkagi Cordevia elul, enamasti on juttu tunnetest.

Kui esimene raamat on selline, kus ulmelist osa ikka jagub ning paljud mõtted on uudsed siis maailmaloome mõttes järgmised edasi ei arene. Edasi on rõhk kostüümidraamal ja võimuvõitlusel, täpsemalt on väga palju arutlemist ning kogu jutt kipub käima selle üle, et kuidas alfaisast kukutada, kuidas käib sigimine, kes kellega paari heidab, kuidas parima kombinatsiooniga maailma valitseda. Kuna erinevad tegelased ning maailmad on… erinevad siis läheb pidevalt palju auru pideva selgitamise peale. Põhimõtteliselt liigubki raamat mingi edasi sisuliselt reaalajas, kus endal kippuski tähelepanu hajuma ja lugemine vahepeal diagonaali minema. Sest mingi piirini on on see kõik huvitav aga väga pikalt ei jaksa süveneda. ellist osa oli pigem vähe - aga oli.

Paljud tegelased on raamatutes pikka aega, algusest lõpuni aga ega nad kuidagi mitmemõõtmeliseks ei muutu. See on kusjuures täitsa huvitav fenomen, kuna lehekülgi on sarjal kokku natuke alla kahe tuhande ning personaaže esiplaanil pigem vähe siis jäävad nad kuidagi visandlikuks. Tihtipeale õnnestub autoritel läbi tegevuse karaktereid värvikamaks maalida aga domineerivate värvide sarjas on tulemus natuke kahvatu.

Kui rääkida raamatu tehnilisest poolest, kirjaviisist siis väljend “nullstiil” on ilmselt üsna korrektne. Ilusti ja korralikult kirjutatud, ilma väga erilise autoripoolse kiiksu või eripärata, normaalne ja igatepidi “okei” tulemus. Mis muide pole kindlasti halb, eriti kuna tegu on ju autori esimeste raamatutega. Keelekasutus on üldiselt mõistlik, samas kuna igasugused nimed on võõrapärased siis mingi hetk jäin esimese raamatu juures mõtlema, et kas loen nüüd algupärast raamatut või on tegu tõlkekirjandusega? Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul mitmeid noortekaid lugenud siis see raamat siin oli kohati raskesti eristatav “nendest teistest” (isegi vahet pole, mis keeles algselt kirjutatuna). Eks kodumaine-värk on ikka sutsu sümpaatsem aga mis seal salata - domineerivate värvide raamatud ei eristu väga palju muust ingliskeelse taustaga massist. Kogu see tegevuse-põhisus, kus filosoofiline pool (sisuliselt) puudub, ei ole eriti mõtisklemist ega arutlemist vaid pidevalt jookseb järgmine sibin-sabin peale. Aga taas - tegu on debüüdiga, mu sõnad pole kuidagi halvustavad vaid vähemalt enda silmis objektiivsed-neutraalsed.

 

Samas kui pikemalt lugeda siis hakkab vaikselt ridade vahelt tekkima suurem-laiem maailm ning on tunda, et autoril on, mida ütelda. Tähendab, see kõlas kuidagi ülbelt nüüd… mõtlen seda, et raamatu tegelastel on selgelt oma suurem eesmärk ning kogu see kupatus liigub väga selgelt kindlas suunas. Et isegi kui pole jooksvalt mõttemõlgutamist siis pikas plaanis on tunda, et taustal on oma filosoofiline maailm. Ning see on sümpaatne.

Kui nüüd mõtelda sarja lõpu peale siis viimase raamatu viimases veerandis läheb ühel hetkel mõtteviis järsult märksa sügavamaks mis kogu varasema osa suuresti ümber mõtestab. Kas oleks võinud kogu raamat olla selline nagu lõpp? Ma isegi nii ei ütleks kuna erinevatel stiilidel on omad plussid ja miinused, erinevad lugejad hindavad erinevaid lähenemisviise. Kusjuures kui raamatu lõpp juba jutuks tuli siis minuarust oli see paganama hästi lahendatud.

Kujundus, kujundus on seerial äärmiselt ilus, eriti kuna sinna juurde käivad taktsammus kaasas samalaadsed järjehoidjad. Kohtasin end vahel ikka niisama raamatuid vaatamas, neid kõrvuti sättimas ning nõndasama imetlemas.

Tegemist on siis noortesarjaga, eks? See pole tingimata niisama lihtne sest on ju peategelasedki vanuseliselt kaheksteistkümnenda eluaasta kandis, kes noorem, kes vanem, kelle puhul on üldse keeruline ütelda, et palju ta nüüd inimaastates on. Tugev rõhk on järelkasvu-teemal ning erinevate inimsuhetel seega võib ju küsida, et kas on ikka “noortekas” kui juttu on rasedusest, abordist, korraldatud abielust ja muust sellisest? Samas millal siis veel nendel teemadel rääkida? Igaljuhul olgu see liigitus milline on, ma ise ütleks, et nagu hea raamatu puhul ikka siis sobib lugemiseks igas vanuses lugejale.

Algus on hästi käima läinud, ootan huviga mis autorilt veel tulemas on. Oskus kirjutada mõnusalt kulgevat raamatut on väga oluline, kui nüüd saaks ka miskeid põnevaid veidrusi juurde, tegelasi raamatulehtedel mitmemõõtmelisemaks ning lisada sügavamat, filosoofilisemat poolt siis oleks eriti äge. Ega praegune sari pole üldsegi paha, on kasvõi FB raamatukoide grupis näha kuidas inimesed loevad seda õhinaga ja kiidavad taevani. Mida enamat on autoril vaja kui rahulolevaid lugejaid?
Teksti loeti eesti keeles

Kuna “Haakrist ja ajarelv” jättis endale pigem kesise mulje siis see raamat siin on tükk aega riiulis oma aega oodanud. Seega oli lugema asudes üllatus äärmiselt meeldiv - mõnus, hoogne ja hästi kirjutatud.
 

Tegevus toimub tulevikus, kahekümne kuuenda sajandi keskel. Inimesed rändavad mööda ilmaruumi vabalt ringi, kaugeimad kolooniad on meie galaktika ääremail. Kogu see maailm ja nimedevool tundub algul hetkeks keeruline - aga õnneks on kohe alguses kaart, mis aitab väga hästi ülevaadet saada. Igaljuhul inimene rändab ringi aga elu kusagil eriti ei kohta. On mingeid vihjeid, arheoloogid sutsu leiavad erinevate planeetide minevikus vihjeid - aga ei midagi selget, konkreetset ja praegu eksisteerivat. Aga siis tuleb pommuudis - ääremail Sofia nimelisel planeedil on noor tüdruk Maria  jäänud “tulnukast” rasedaks. Peategelaseks on ksenoarheoloog Karl Harak, kes siis hakkabki kogu seda värki uurima ning avastab end varsti intriigide, kuritegude ja palgamõrtsukate keskel kuna väärt geene himustavad paljud. Noh ja sealt edasi see uperpallide rada läheb.
 

Stiili poolest on tegu sci-figa kosmoses. Aga ta pole selline rajutehniline või ülitobemehine, pigem üsna… lugejasõbralik kui tohib nii ütelda. Karl on selline üsna tavaline tüüp, kes kogemata kogu selle jama sisse on kistud. St siin kaante vahel on kindlasti actionit, on igasugust ulmebutafooriat aga autor “ei tapa” lugejat ühegagi neist. Kaanepilt võib mõjuda ehk isegi naistekalikult - sellega saab ka lugeja “petta”. Kuigi inimestevahelisest suhtlusest on kahtlemata juttu. Kogu maailm on ka üsna tuttavlik, kõik planeedid mõjuvad üsna maalikult ning ka kuu pikkuse kosmoselennu taga asuval planeedil juuakse viljakohvi. See mõjub tegelikult isegi muhedalt.
 

Meeldis, väga. Rangelt võttes pole raamat midagi uudset ning eks on tipus juba ees kõva trügimine. Aga see pole isegi oluline. Tähtis on, et lugemine oli hästi mõnus, selline igatpidi hea ja sümpaatne raamat. Sulged raamatu ja südames on hea tunne - minu arvates on see üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid. Osta teda vist väga enam ei saa, küll on aga Raamatuvahetuses lausa kolm eksemplari pakkuda.

 

Raamat on justkui tuleviku mäletajate romaani esimene osa. Mitte sarja, romaani. Kahjuks ei teagi, mis on autoril plaanis kuna seitse aastat on möödas, muid raamatuid on autorilt tulnud küll - aga mitte sellel teemal. Millest on paganama kahju - aga äkki… millalgi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et loeks see kuu ainult eesti kirjandust, seega haarasin lugemata hunnikust seekord selle raamatu. Ostetud ühe euro eest, lisaks… mingil heal põhjusel. Igaljuhul lugema hakates olin täielik tabula rasa autori ja sisu suhtes. Raamat on muide seni näiteks Apollos selle hinnaga saadaval.
 

Mõni sõna autorist (pärit raamatu kodulehelt https://www.veeaeg.ee): “Margus Otsa (s. 1982) jaoks on antud teos esimeseks ilukirjanduslikuks proovikiviks. Inspiratsiooni “Veeaja” kirjutamiseks on ta ammutanud nii lapsepõlves loetud raamatutest, seiklusfilmidest kui ka värvikatest karakteritest reaalsest elust.
 

Margusel on kõrgharidused psühholoogia, tootearenduse ning majanduse alal. Tema hobideks on kõikvõimalikud vastupidavusspordialad, eriti kui need toimuvad vabas looduses. Leiba teenib Margus hetkel IT ettevõttes Aedes Web Solutions. Ta on kahe toreda tütre isa.”
 

Raamat on postapo, Eestit ähvardab üleujutus, meri tõuseb igalpool kiirelt. Peategelasteks on kolm meest: üliõpilane Ralph, kes käib labradorikostüümis poodides koeratoitu müümas, musklis kompu Ake ning arvutimängur Jaak. Igaühel on omad kiiksud, kelle ideaalne meelelahutus on minna kluppi ja seal neidiseid jalust rabada, kes ei taha midagi teada füüsilisest maailmast ning hea meelega virtuaalses mängumaailmas printsesse päästab või siis peab olema igas päevas midagi erilist ja meeldejäävat, muidu pole elu elamist väärt. Iga jutulõim liigub oma rada pidi, ei ristu kordagi. Aga häda on kõigil sama - igaüks on omal viisil vesises plindris ning kuidagipidi tuleb ju hakkama saada. 
 

Ei ole “tüüpiline” kataklüsmiraamat, pigem kirjutab autor kolme erispalgelise inimese elust tiba totakas olukorras. Võinoh, eks karakterid ise ole ka sutsu ummamuudu, teos pole otseselt naljaraamat aga kuidagi äärmiselt mõnusalt muigelsui kirja pandud. Endal oligi nii, et mõtlesin korra sisse piiluda ja siis ühtäkki oli viiskümmend lehekülge ära kulunud, unustasin isegi algse plaani õhtusöögiga tegeleda. Pagana mõnus tükk, tõeliselt meeldiv üllatus. Ta pole kindlasti tippude tipp kuid omab ühte olulist omadust - lehed keeravad ennast ise. Ehk siis žanrist “loen ainult natuke veel ja seda niikaua kui öö on läbi ja taevas juba ahetab”. Eks ta mingil hetkel läks natu-natuke rahulikumaks enda külgetõmbejõu poolest aga üldiselt purjetas üsna ühtlase tempoga võiduka lõpu suunas.
 

Eks raamatu kulgedes hakkas rohkem silma torkama “meestekalikkus”, nalja jäi ka vähemaks. See pole jällegi ei hea ega halb, lihtsalt kui algus oli pigem üsna õdus katastroofiromaan siis mida edasi seda keerulisemaks läks olukord, karaktereid veeti igasuguse jama seest läbi ning nii mõnigi muutus - seega tuli ka meeste häirivamat poolt välja. Ma ise pakun, et see kõik ongi vägagi realistlik, koormuse all lööbki inimese tegelik “mina” välja. Antud juhul siis oli juttu peamiselt meestest.
 

Ahjaa, raamatu tagakaanel on kohe esimene lause, mis ütleb: “Kolm noort inimest pannakse kõige uskumatumal moel proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike.” Seega jah, kas taustal toimuv on realistlik või mitte, loogiline või meh - ma parem ei hakkagi sinna teemasse laskuma kuna see pole üldsegi mitte oluline. Ma ei väsi ikka ja jälle viitamast Ilmar Raagi suurepärasele postitusele, mis sarnasel teemal kõneleb - https://www.facebook.com/IlmarRaag.est/posts/10157692103174315 . Osundan: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”
 

Tore raamat, panen hea meelega enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni. Selline hästi mõnus lugemine, on ka tõsisemaid teemasid. Natuke kahju, et autor pole rohkem kirjutanud - aga eks näis. Äkki...

Teksti loeti eesti keeles

Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida. 
 

Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles

 

Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!

 

 

Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut olen kunagi üritanud lugeda aga andsin tollal kusagil mõnekümne leheküljega alla. Nimelt on see raamat üsna ebahariliku struktuuriga - mitte ei räägita ühte lineaarset lugu (nagu suurem osa raamatutest kipuvad olema) vaid (vähemalt) kahte. Ning kunagi ei suutnud ma seda hästi haarata, lisaks ei tundunud just eriti põnev. Praeguseks on aga vett palju merre voolanud, proovisin uuesti.
 

Autor ise on ütelnud, et see on ta enda kirjutatud raamatutest lemmik. Samuti on tegu ühe äärmiselt isikliku kirjutisega, ridade vahelt kumab palju personaalset läbi. Raamatu enda algne, läbiv idee on samuti pärit Kingi elust. Nimelt sattus ta aastal 1999 karmi liiklusõnnetusse, kaubik sõitis talle otsa ning King oli pikalt haiglas. Eks see intsident käib kirjanikul mitmest raamatust läbi, näiteks “Tumeda torni” sarjast. Aga Lisey raamatu juured on siis selles, et Stephen Kingi abikaasa Tabitha tegi haiglasoleku ajal Kingi kabinetti ümber. Kui kirjanik koju tagasi jõudis siis nägi ta enda asju kastidesse pakituna. Kuna autoõnnetus oli ise selline, et kannatanu oli surmasuus siis Kingi jaoks oli kodus avanenud pilt justkui see, mis juhtuks siis kui kirjanik on surnud.
 

Raamat räägibki kuulsast kirjanikust nimega Scott Landon ja ta abikaasast Lisey’st. Kui raamat algab siis tolleks ajaks on Scott olnud kaks aastat surnud, maailm avanebki lugejale läbi Lisey silmade. Üks tegevusliin on nö. olevikus, kus siis Lisey pole seni lahkunud abikaasa kirjanduslikku pärandit ära sorteerinud, elamine on kaste täis. Kirjaniku pärand pakub huvi väga erinevatele inimestele (kes pole tingimata heatahtlikud), lisaks on eraldi tegevusliin Lisey suhetest oma õdedega. Teine rada jookseb minevikus, kus Scott on veel elus, maailm nähtuna taaskord läbi Lisey silmade. Veel on täiesti eraldi lugu see, kuidas Scott meenutab omakorda oma lapsepõlve, elu koos vend Pauli ja nende isaga.
 

Need eraldi rajad polegi tegelikult midagi väga erilist nö. keerukuse mõttes. Mis aga muudab raamatu lugejale mõnevõrra väljakutsuvaks, on keelekasutus ning väljendusviis. Seda on raske seletada aga kohati on see soniv, siis hüplev, hopsakas, tantsisklev. Lisaks on siin raamatus Kingi “mulisemist” vahel üsna palju, meenutab mingitel hetkedel technomuusikat kus läbivalt on 4/4 rütm ning samal ajal kogu aeg lisandub mingeid detaile. See polegi otseselt ei hea ega halb - st jah, enda jaoks muutus kohati natuke segavaks aga teisalt ma saan aru miks mingid väljendid raamatust ikka ja jälle läbi kumavad.
 

Stiili mõttes on raamat kohati selline “tavaline” lugu, kohati viskab sisse Kingi lemmikteemasid ja -võtteid, on teispoolsust segatuna õudusega, situatsioone kus ühtäkki autor pahaaimamatule lugejale äkiste labidaga nätaki! näkku äsab ning kogu tegevus üle võlli keeratakse. On väga karm ja kurb poisipõlvelugu, on nukker pala õe elust. Kuna raamat on paras tellis siis jagub lugemist mitme erineva nurga alt, väga lihtsalt klassifitseeritav ta pole. Aga eks ta Lisey Debusher Landoni lugu ole, Kingi moodi armastusromaan kahe inimese elust. Lugu leinast. Noh ja kõik see muu mida varem juba mainisin.
 

Eks ta üsna “armastan” või “vihkan” tüüpi teos ole. Kindlasti pole juba tehniliselt lihtne lugemine kuna lugu on hüplev, kord on tegevus olevikus, siis minevikus, siis üldse… kusagil kolmandas mõõtmes. Samas kui Kingi looming meeldib siis tasub meeles pidada, et autori enda jaoks on tegu parima raamatuga, mille on kirjutanud. Juba seepärast tasub pilk peale visata, et saada natuke aimu mis inimese peas võib toimuda.
 

Endale raamat meeldis. Pole kindlasti hõlplugemine, isegi lugesin ka ikka tükk aega. Mingis mõttes on ta pigem huvitav kogemus - st pole kindlasti kiirest neelatav raamat, pole ka selline “vohh!”, pole ka vastuhakkav. Et kui Kingilt hiljuti loetud “11/22/63” oli selline, et peale lugemist tahaks püsti tõusta ja aplodeerida siis Lisey raamatuga täitsa nii pole. Samas on mõlema raamatu lõpp erakordselt ilus ja toob pisara silma. Ei ole lihtne see elu, isegi kui tegu on väljamõeldisega.

Teksti loeti eesti keeles

Ei suutnud mina seda raamatut üle paarikümne lehekülje lugeda. Tuim ja nüri tükk, kirja pandud meistri poolt ja räägib tükk aega enne ASOIAFi toimunust, Targaryenide hiilgusest ja langusest. Tolkieni "Silmarillion" on midagi sarnast, samamoodi loetamatu ning saepurune. Ilmselgelt on sedasorti pseudokroonikale lugejaid, minust lendas selle teose väärtus küll kaarega mööda. Tunnistan enda küündimatust.
Teksti loeti eesti keeles

Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti



Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.


Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.


Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.


Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.


Teksti loeti eesti keeles

Etteruttavalt - see on (minu arvates) armastusromaan.
 

Kui keegi tahab Kingi nurgast natuke proovida ning õuduskirjaniku tiitel pelutab siis see raamat on väga  hea kandidaat. Sest see nimelt pole “õudukas”, on žanrilises mõttes “lihtsalt” ulme. Võinoh, isegi ulmega on see lugu, et seda ju tõesti siin raamatus on - aga tegu on enamasti taustaga millele kirjanik maalib hoopis teise pildi. King on seekord ette võtnud väga mahuka teema,  rääkides ajarändamisest. Inglise keele õpetajast Jake Epping avastab, et on võimalik liikuda kahekümnene esimese sajandi teisest kümnest tagasi kahekümnenda sajandi viiekümnendatesse, raamat keerlebki selle ümber, et hoida ära kahekümne teisel novembril aastal tuhat üheksasada kuuskümmend kolm toimunud John F. Kennedy atendaat. 
 

Raamat on kirjutatud vägagi küpse Kingi poolt (ta kuuekümnes raamat, neljakümne üheksas romaan) aga algne idee tekkis tal juba aastal 1971. Tollal küll tundis ta, et pole veel nii laiaulatusliku raamatu jaoks valmis (esikromaan “Carrie” ilmus alles kolm aastat hiljem) ning idee jäi oma aega ootama. Pea nelikümmend aastat hiljem võttiski King koos pikaajalise abilise ja uurija Russ Dorriga ette uurimistöö, muuhulgas külastasid Dallases ka Kennedy mõrvanud Lee Harvey Oswaldi elamist, töötasid läbi palju vanu reklaame, ajalehesabasid, televisioonikavasid, lugesid vanu dokumente et saavutada raamatus võimalikult detailine Ameerika viie-kuuekümnendate õhkkond.
 

Tõetruudust on ka igal sammul tunda, kui kääritatud linnasejook “root beer” maksab viis senti väiksem, kümme senti suurem toop siis tollal ka nii oli. See meeldis kõik ilmselgelt ka lugejatele kuna raamat sai peale ilmumist kiirelt bestselleriks (mis muidugi Kingi puhul on pigem reegel kui erand), mida praeguseks kinnitab kasvõi Goodreadsi keskmine hinne 4.31 (viiepalliskaalal), rääkimata omal ajal ilmunud raamatuarvustustest. Lisaks sai raamat  2011 aastal Los Angeles Timesi raamatuauhinna “mystery/thriller” kategoorias.
 

See, millest on juttu raamatu reklaamis ning ka kaante peal, on natukene alguses ning üldistatuna raamatu teises pooles. Vahepealne osa (ning kuni lõpuni välja) aga on suures osas hoopis sellest kuidas peategelane Epping elab aastatel 1958 - 1962 George Ambersoni varjunime all. Ausalt üteldes oli see enda jaoks isegi põnevam ja igasuguseid huvitavaid detaile täis. Esiteks muidugi see, kuidas kogu maailm on hoopis teistsugune aga peamiselt just inimsuhete poolest. Sest on ju Epping pärit hoopis teisest ajast ning eelmise sajandi viie-kuuekümnendate naiste jaoks on ta midagi ennekuulmatut. Olid ju tollal paarisuhted väga… polaarsed, naiste alandamine, peksmine ning üldse erineval viisil alla surumine meeste poolt on täiesti normaalne käitumine. Ning kui nüüd ilmub ühtäkki maailma mees, kes kuulab, on emotsionaalne ja kohtleb naist endaga võrdselt… see meeldib naistele väga. Epping-Amberson küll üritab keskenduda oma põhieesmärgile, mitte siduda end kellegagi aga ega südant ahelatesse pane - oluline osa raamatust ongi ta suhe raamatukoguhoidja Sadie Dunhilliga. Sadie on olnud abielus - võinoh, ta ongi veel teoreetiliselt abielus. Ta abikaasa  Johnny Clayton on oma ajastu vili - üsna külm ning suguelu tekitab temas vastikust. Ei tohi siin vist väga detailseks minna aga see, kuidas Sadie ühel hetkel kirjeldab enda armukogemusi, on ikka päris kummastav.
 

Või kasvõi supermarketis avanev pilt. Mehi leidis seal harva - või kui siis osteti mõni üksik asi. Sisseoste tegid ikka naised, kes lükkasid suuri korve enda ees. Mehed… tegid muid olulisi töid. Või “töid”.
 

Samas raamatu lugemisel ei tasu ära unustada tausta. Ei mõtle hetkel isegi JFK’ga seotud osa vaid seda, et meie jaoks on see ajalugu, pole ju ilmselt keegi siin elanud tollel ajal Ameerikas ning nii mõnedki asjad on heal juhul ajalooõpikust tuttavad. Kes on nõuka-ajal elanud siis mäletab muidugi maailma teise nurga alt. Kogu hirm tuumasõja puhkemise ees, külma sõja ja relvastumise üks tipphetki mil Nõukogude Liit Kuubale tuumapäid vedas, mõlemapoolne retoorika stiilis “tuleks raisad õhku lasta!” - see häiris ja segas kodanikke meeltult ja varjutas kogu elu. Näiteks siis Sadie Dunhilli abikaasa  Johnny Clayton ei taha midagi kuulda lastest kuna: “Mina küll ei taha lapsi sellesse maailma tuua!” Mis seal salata - see inimene on raamatus küll üsna võigas tüüp aga ma saan temast selle nurga alt aru.
 

Kuna raamat on päris kopsakas siis jõuab King minna mitmes kohas üsna korralikult detaili ja inimhingede sügavustesse pugeda, nii ka nii peategelase kui Sadie Dunhilli omasse. Minu versioon on suurem, kõvakaaneline, paperbackid on pea 1000lk kanti, natuke siia-sinna. Pagana raske ning kopsakas tükk, voodis lebotades ei tohi tukkuma jääda muidu võib köite kukkudes vigastada saada. Samas on mul ainult hea meel raamatu toekuse üle kuna kirjanikust inimhingeinsener jõuab tegelased vägagi armsaks voolida, äärmiselt kahju on raamatut sulgeda.
 

Kui mõtelda raamatule peale lugemist siis on nende kaante vahel mitu teost koos. Eks ühtepidi ajalooraamat, saame ju päris täpselt teada kuidas Lee Harvey Oswald elas teatud ajaperioodil. Aga märksa rohkem on see minu arvates armastusromaan. Ei ole raamatus need valikud lihtsad, oh ei. Korduvalt on olukordi kus nõrgemad karakterid murduksid, selles raamatus on ikka tõelist veest, tulest ja vasktorudest läbikäimist. Ulme, jah on ulmet ka. Mingil määral.
 

Need, kes on raamatut lugenud, märkavad muidugi, et jätan mingi osa raamatust enda jutus välja. Noh, kõike ei pea ka ära rääkima. Aga on mingi osa kus King keerab ühepidi punni põhja ning kõik keerab väga-väga rajuks. Sealsamas kõrval on kohad mis endal tõmbasid silma niiskeks - sest armastus ei tunne mingeid piire.
 

Raamatu järgi on tehtud ka miniseriaal “11.22.63” mille puhul on samuti kopitavat ajastutruudust toodud välja - ning seda positiivses võtmes, kriitikute agregeeritud arvamus on äärmiselt positiivne. 

Teksti loeti inglise keeles

Mainin igaks juhuks kohe alguses, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et te teaksite.  

Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu koostajateks Joel Jans, Triin Loide, Maniakkide Tänav ning Jüri Kallas, kaanepildi autoriks Meelis Krošetskin, toimetas Kristjan-Jaak Rätsep. Autorite nimekirjas on nii tuttavamaid nimesid kui (enda jaoks) kirjanikena üsna võõraid.   

“Tuumahiid 5: Fusioon” võtab kokku “Reaktoris” aastatel 2018-2019 ilmunud parimad lood. Tegu on mitmes mõttes ümmarguse sünnipäevanumbriga - ilmus ju hiljuti “Reaktori” sajas number ning tegu on viienda tuumahiiuga. Teemad ja maailmad on juttudes üldiselt pigem tuttavamad, on siis tegu mägihotelli, soo või koduse talumajaga. Samas on ka düstoopilisi lõikeid virtuaalreaalsusesse ning jõuame ka planeetide vahel rännata.  

Raamatu avab Marika Piip looga “Üksi” - mõnusas klassikalises stiilis kummituslugu. Peategelane veedab aega Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres kohvikut lahti hoides ning ühel hetkel hakkavad veidrad asjad juhtuma. Selline leebe ja sümpaatne kulgemine, ei ole midagi põrutavalt uut - aga see polegi oluline. Endal jäi peale lugemist hinge hea tunne - siit raamatust juba midagi tuleb! (4/5)  

Järgmine kirjatöö on Kadri Umblejalt, “Kollaborant” viib meid düstoopilisse maailma, kus on mõnevõrra militaarulmelist tausta ning põhirõhk on inimsuhetel, täpsemalt koostööl, sõprusel, ka reetmisel. Tuleb nentida, et enda jaoks kippus lugemisel tähelepanu hajuma ning erinevate tegelaste sebimine ei haaranud no kohe üldsegi mitte. Seega toimus kokkuvõttes mis toimus aga kuu aega peale lugemist polnud enam loost mitte midagi meeles peale virr-varri ja ühe nime (Iva). (1/5)  

Maniakkide Tänav “Tähed täis surma” - Mandiga on mu puhul muidugi ka see asi, et endale meeldis jubedalt “Surmakarva” aeg ja stiil, hilisem rohkem “tavalisse” ja tehnilisemasse ulmesse minev looming ei istu tihtipeale. Antud loos on palju erinevat masinavärki, kosmoselaevad, tähekaevurid. Peategelane on digiteeritud (masinkehas inimene) kosmosekaevur, kes on kohtuotsusega määratud eluks ajaks sunnitööle. On actionit, on kokkupuuteid humanoididega, möllu ja pauku jagub selle üsna pika lühijutu peale päris palju. Kui Kadri Umbleja loo puhul hajus enda tähelepanu tegelaste tundlemiste tõttu siis siin loos oli pilt kuidagi väga kirev, sündmus ajas sündmust taga ning vägisi tekkis küsimus, et mis see point nüüd on? (2/5)  

Miikael Jekimov “Muld ei hoia” - enda jaoks läheb see hästi kokku ühte ansamblisse koos Maarika Piibu looga. Jekimov pajatab vanaaegse talueluloo, kus surnud ei taha hästi surnud olla kui nad ikka kuidagi rahu ei saa. Pala ei üllata otseselt millegagi aga selline klassikalises võtmes sulesepitsus istus hästi. (4/5)  

Heinrich Weinberg “Vaikust ja rahu” - vaat’ siin punktis ei suuda ma kuidagipidi olla neutraalne kuna Weinbergist on enda jaoks kujunenud eesti uuema ulme tipp ja täht, inimene kohe oskab väga hästi lugusid jutustada. Antud juhul lähevad kontorirotid rabamatkale ning asjad lähevad järjest nihu -  levi pole, kompass näitab aiateibaid, üldse on palju teadmatust. Õhkkond on õudukalik ning enda silmis on see lugu justkui üks “X-Files”-i episood, kus asjad lähevad järjest rohkem rappa (pun intended) ning paksust supist läbiveetud ellu jäänud afganistanikogemusega isiku juttu ei peeta millekski. Kui ma panen jutu Weinbergi muu loomingu taustal - no eks ta oli sutsu lahjem. Samas on “võib-olla mitte nii hea” Weinberg pagana mõnus lugeda. (4/5)  

Joel Jans “Taevatrepi punased astmed” - lugeja saab piltlikult üteldes kohe alguses labidaga näkku (või siis noa rindu). Küll jõuad hiljem ka aru saada, kes on kes ning mis üldse toimub. Lugu paneb kohe täie tambiga minema, lugeja peab kinni hoidma et kosmoseliftist maha ei kukuks. Tegevus toimubki siis jah kosmoseliftis kus peategelane püüab ellu jääda ning see tee on üsna okkaline. Ma pole kirjandusteoorias suurem asi spetsialist aga see lugu tundus olevat pulp’ilik, mis antud kontekstis oli kõva pluss. (3/5)  

Laura Loolaid “Öö laulupeomuuseumis” - lõbus rümbarebu, kus sarnaselt Joel Jansile hakkab tegevus üsna kiirelt peale. On pidu muuseumis, torditükid lükatakse naha alla ning ühel hetkel taarub ringi juba verest tilkuvate lõugadega postipapa. Tegelaste jaoks pole see justkui midagi ennekuulmatut, kiirelt lähebki lahti sõda inimeste ja kollide vahel kuni päikesetõusuni välja. Eraldi kiidaks just autori keelekasutust, see on just täpselt sobivalt lopsakas-värvikas. (4/5)  

Mairi Laurik “Kaks pistet rebase jalga” - selline hirmus veider pala lugemiskogemuse mõttes. Lauriku romaan “Süsteem” maitses mulle üsna hästi, mõnus armastusromaan. See rebasepiste-lugu liigub mitmete ajaperioodide vahel, lõngad on 21. ning 17. sajandi vahel kenasti kokku sõlmitud. Endale meeldis baltisakslaste maailm rohkem, just autentse maailma ja sõnakasutuse poolest. Loo lõppedes aga kippus segadus hinge, et mida ma nüüd küll lugesin? Oli kohati huvitav, kohati ajas haigutama. (2/5)  

Raamatu võtavad kokku kaks lühemat kirjutist. Ander Skarpi “Inimlik eksimus” on lühike laast tehisintellektist, kellel läheb asi natuke näpust ning see mõjutab inimkonna elu-olu märkimisväärselt. Selline päris äge lugu mitmes mõttes - lühike, pulli käänakuga ja jääb meelde. Niipalju kui olen Skarpi lugenud siis tal kipubki alati olema midagi ütelda, lood on paraja pikkusega ning on hea lugeda. (5/5)  

Helina Ravasoo “Musta reede söömaaeg” paneb siis punkti. Seda lugedes oli endal pidevalt deja vu, mingi hetk hakkasin lausa kahtlema, et kas olen seda hiljuti lugenud. Või siis midagi väga sarnast. Räägib Eestist tulevikumaailmas, kohati lembides meie praeguste hirmudega ning tuues mängu tehisinimesi ning igihaljaid “mida hobune minust küll mõtleb?” hirmusid. Jällegi - ei üllata aga hea lugeda - ning see on enda jaoks äärmiselt oluline punkt. (4/5)  

Mis jäi silma - autoreid on sooliselt pooleks, pooled mehed, pooled naised. Seda kohtab pigem mehises ulmekirjanike maailmas harva ning mul on ainult hea meel, et väga erinevad inimesed raamatukaante vahele pääsevad.   

Kokkuvõtvalt - selline heas mõttes normaalne kogumik. Eraldi kiidaks Marika Piibu, Miikael Jekimovi, Heinrich Weinbergi, Laura Loolaiu ja Ander Skarpi sulesünnitusi, müts maha teie ees ning kraaps. Mis seal salata, mõni teine tekst väga ei klammerdunud enda külge aga eks see ongi kogumike võlu ja valu, lood hakkavad omavahel lugeja peas võistlema. Tunnustan koostajate tööd just selles osas, et on hästi palju erinevaid autoreid (kümme autorit ja kümme lühijuttu) - ise sain siit mitu nime millel plaanin tulevikus silma peal hoida. Ning see, et nii mõnigi jutt endas tundeid ei tekitanud, ei tähenda, et kellelegi teisele ei meeldiks.   

Kui ka kirjandusliku väärtuse mõttes on kohati nii ja naa siis teisalt annab see kogumik hea pildi sellest, mida “Reaktoris” avaldatakse, mis omakorda suuresti illustreerib eesti lühijutuulme hetkeolukorda. Kuna ma olen hetkel ise sattunud üsna järjest lugema jutukogusid (Stephen Kingi “Kõik on mõeldav”, Silverbergi “Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1”, Karel Michal “Viirastused päise päeva ajal”) siis on taustsüsteem natuke ebaaus - või siis pingutav, võta nüüd kinni. Sest võistleb ju eesti algupärand muu eesti keeles ilmuva kirjandusega, lisaks vahel tõlgitakse eesti ulmet ka teistesse keeltesse, värskeim uudis on näiteks Maniakkide Tänava “Vanemate nimel” ilmumine rumeenia keeles ulmeajakirjas “Galaxia 42” - https://galaxia42.ro/fictiune/traduceri/ancestral-5241.html . Igaljuhul on suurepärane, et eesti uuematel ja vanematel ulmekirjanikel on võimalus enda loomingut avaldada nii wõrgus kui raamatukaante vahel, mul on hea meel, et Lummur on selle raske töö ette võtnud.  

Ahjaa - tehnilise poole pealt on raamat kenasti ära rehitsetud, näiteks trükivigu ei hakanud silma. Märkimisväärne osa on siin kindlasti toimetaja Kristjan-Jaak Rätsepal, mingi osa ka allakirjutanul, kes kah mõne ettepaneku tegi. 

 

-------------

 

Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1180

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on saanud “Portti-palkinto”, auhinna soomekeelse ulmeraamatu kategoorias aastal 1991.

Boris Hurtta varjunime taha peitub Tarmo Talvio, endine poiltseinik. Ka on ta kasutanud nime Boris Lindström. Raamatu ilmumise ajal kirjutas ta õudust, vahepeal liikus seikluskirjanduse juurde aga siis tuli jälle tagasi õudukate manu. Eesti keeles on ta tekste ilmunud “Soome ulme 2” kogumikus. Kõnealune raamat ei ole eesti keeles ilmunud.

Raamat räägib sellest, kuidas Turu lähedal väiksest väljamõeldud Mörkholma nimelisest asulast leiatakse kevadpühal risti otsast naise surnukeha. Kohalik konstaabel Erik Viik hakkab seda uurima ning mingil hetkel tundub, et see ei pruugi olla ei enesetapp ega ka “tavaline” mõrv. Mörkholma on muidu selline omapärane kant kus vahel ikka kevaditi surnukehi leidub, nii inimeste kui loomade omi. Raamatu arenedes astub püünele mitmeid tegelasi ning keskel kipuvad olema Harkkokivide perekond, kellega on midagi… veidrat.

Ma nüüd natuke spoilerdan ära aga raamatu lõpupoole selguv Harkkokivide leping Luciferiga oli päris huvitav. Nimelt Bütsantsi ajal (ca kuussada suve tagasi ehk siis 14. sajandil) tegi perekond Prodromos kõige uhkema ja võimsama ingliga lepingu, et nad elavad igavesti. Õnnetustesse surra võivad nad ikka - aga mitte vanadusse, nad jäävad selliseks nagu on lepingu tegemise ajal. Vastutasuks siis toovad iga kevad valguse inglile (inim)ohvri. Noh, pole just midagi üliuut aga enda jaoks oli väga võigas see koht, kus perepea Paul Harkkokivi meenutab, kuidas ta kunagi ammu paljaste kätega enda kaks väikest last surnuks kägistas. Paul ei suutnud enam kannatada seda kuidas lapsed jälle õpivad ära mõne uue tembu, õpivad mõned sõnad aga varsti, hiljemalt järgmise suve saabudes, unustavad kõik ära. Klassikaline igavese elu mõnu ja needus.

Tegelastest oli enda lemmik Eriku poeg Markus - neljanda klassi poiss, kes kuulas heavy metalit ning vaatas õudusfilme. Selline jummala lahe tüüp, eks natuke tundsin ennast ka temas ära (metal tuli küll kolm aastat hiljem ning õudukateni oli veel rohkem aega).

 
Ilmselt oleks hea millalgi üle lugeda kuna raamat pole tingimata lineaarne ning vahel eksib ära unenäolis-filosoofilisse maailma. Üldse jäi raamatust kohati natuke segane mulje - ma tegelikult ka ei taha, et oleks järjekordne tellis kokku kirjutatud aga praeguse napi kahesaja lehekülje puhul jäi kohati loodud maailm kuidagi õhukeseks ja visandlikuks. Ma austan väga seda kui autor jätab lugejale mõned otsad lahtiseks aga praegu tundus, et mingil hetkel läks kuidagi rabinal ühtepidi raamatu lõpetamiseks aga teisalt oli ka soov jätta midagi lugeja fantaasia jaoks. Või siis on enda soome keele oskus piisavalt pealiskaudne.
Teksti loeti soome keeles