Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Kuu Ordu

(kogumik aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
3
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

Nii palju kui mina aru saan, polnuks seda kogumikku antud kujul vaja teha ja nii olen ma ka autorile eraviisiliselt öelnud. Suur osa avaldatust on sealjuures täiesti kõbus materjal. Isegi "Saared..." on lõpuks siiski seeditav, hoolimata white man`s burden`i stiilis heietustest Madagaskari ja Mosambiigi teemal ja kurat teab kust energiat ammutavast raudmehest. Kogumik tevikuna kannab aga kiirustamise ja kokkuklopsimise märke, see on eriti viimase teose "Vesivõsu" puhul märgatav.

"Saared..." ja "Vesivõsu" on muust sisust oluliselt nõrgemad ja see tekitab mõtte, et Veskimees peaks Kuu Ordu teemal pikema puhkuse võtma (need tykid peaks olema ainsad, mis lähiminevikust pärinevad). "Vesivõsu" on sealjuures lausa masendav näide ummikusse jooksnud loomingulisest protsessist, milles autoril ei jätku julgust ja väge vigast last kuristikku heita.

Kokkuvõtteks, Kuu Ordu kogumik kui nähtus on kahtlemata tervitatav, aga mina oleksin autori asemel selle avaldamise sättinud järgmisesse jõuluhooaega ja vahepeal pool aastat muude asjadega tegelenud. Sellest tõdemusest ka hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Hiljem kirjutatud installatsioonid - "Saared kui säravad kalliskivid" ja "Vesivõsu" on varasemast materjalist kõvasti üle. Mis on hea, sest näitab Veskimehe arengut. Jäin aga mõtlema, et kuidas näiteks peaks kirjandusõpetaja koolis "Kuu ordut" käsitlema. Üks võimalus oleks lasta kirjutada kirjand Kuu ordu ideoloogiast ja sotsiaal-poliitilistest oludest Maal, mis ordu tekkeni viisid. Sel on aga vähe ühist kirjanduse õppimisega? Referaat Kuu ordu tehnoloogiast? See kuuluks pigem füüsikatundi. Kirjand teemal "Luuraja Shunkto elu mõtte otsinguil"? Kirjand teemal "Chadis - melanhoolik või seksmaniakk"? Ja ühesõnaga nii edasi. Mina ei oskaks "Kuu ordut" kirjandustunnis käsitleda. "Kuu ordus" on liiga palju tegelasi ja nad kõik on ühesugused. Kujutan ette, kuidas Veskimees oleks kirjutanud "Tõde ja õigust" - kogu see Vargamäe ja ümbruskondne kamp oleks kolm-neli korda suurem ja veedaks aega pikkade ja detailsete jutuajamistega atrade, soode kuivandamise ja vikatikonstruktsioonist ning vahepeal ollakse vahekorras kõigi külatüdrukutega. Mida ma tahan öelda on see, et "Kuu ordus" oleks võinud olla 1-3 peategelast.

"Nelja" teenib tsükkel peamiselt ideoloogia pärast, millega on minu meelest kõik korras. Pole siin mingit propagandat! Või kui kirjanik oma seisukohti ei propageeri, siis kes peaks seda tema asemel tegema? Aga nii paksu raamatut ainult ideoloogia, madina ja tehnikaga välja ei venita.

Teksti loeti eesti keeles

Sama nurin mist teistelgi:
tegelased nägid välja nagu mündialbum erinevatel aastatel välja lastud 1-e, 2-e ja 3-ekopikalistest. Liialt ilmetud, oli lihtne segi ajada nende iseloome ja isegi sugu. Aegajalt tuli tahtmist lehti tagasi lapata ja vaadata, et mida keegi eelnevas loos tegi, kuid tavaliselt selgus, et see ei tasu vaeva. Ilmetust selgitab ehk see, et kõik Kuu Ordu omad olid "tublid ja võimekad", kuid siiski on ebatavaline, et nende haridussüsteem täiesti ühesuguse laubakujuga tegelasi vorbib.

Siiski tuleb mainida, et kohati leidus päris huvitavaid situatsioone, mida sai huviga lugeda. Samuti meeldisid mõned "ulmenaljad", näiteks nagu: "Saabus aluse pardale sellise sünge pilguga, et satelliit jõnksatas 2 kilti allapoole"
Teksti loeti eesti keeles

Pean seda seni ilmunud Veskimehe teostest parimaks, sellepärast annan ka "5", kuigi miinusega. Mulle meeldis just raamatus edastatav sõnum, kuigi teostus oli nagu ta oli. Teostus pole kehv, aga omad vead, millest eespool arvustajad on kirjutanud, tal siiski on. Samas lugemise käigus harjusin ma Veskimehe võib-olla natuke kohmaka stiiliga ning kokkuvõttes oli tegemist väga mõnusa lugemisvaraga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemist küll eriti ei kahetse, kuid paraku osutusid sellesse kogumikku sattunud lood pahatihti tüütavateks ja igavateks. Kiita võib tõesti seda, et Veskimees on loonud oma tulevikumaailma, milles toimuvat suudab ta haarata ja kontrollida ning kus ilmnevad selgelt tema isiklikud veendumused ja tõekspidamised. Kahjuks on aga see ilukirjanduslikust vaatevinklist vaadates kirja pandud suhteliselt tuimalt ja ebahuvitavalt. Samas onn ilmne, et potentsiaali autoril on ja tõtt-öelda olen tema teisi, Kuu Ordu tsüklisse mittekuuluvaid teoseid paremini hinnanud. Täiesti maha teha seda üllitist siiski teha ei soovi, mitmeid häid leide oli, ka oli hea võimalus kompaktselt tutvuda antud tsüklisse kuuluvate tekstidega. Hinne siiski väga kesine "kolm" ja ausalt öelda päästab kehvemast hindest vaid asjaolu, et tegu Eesti autoriga ja mõnes mõttes teerajajaga.
Teksti loeti eesti keeles

Neli on kindel. Veskimees kirjutab tõepoolest kuivalt ja kohati ka ebahuvitavalt, samuti tektab tema tegelaste paljusus tihti segadust, kuid üldkokkuvõttes on tegu päris mõnusa ja vaeva väärt lugemisvaraga. Kindlasti oleks tulnud kasuks natuke põhjalikum toimetajatöö nii autori enda kui päris toimetaja poolt, kuid ilmselt oli vaja asi kiiresti trükki anda. Igatahes, nagu ma juba ütlesin, kindel neli.
Teksti loeti eesti keeles

Mina ei kavatse antud teose lugemist kuidagi kahetseda. Veskimehe nägemus tulevikuilmast on võimas ja kirja pandud õigel jõhkral moel. Annan au - ruumiooper ja tulevikunägemus sellist hakitud stiili kasutades edukalt kokku kirjutada nii, et lugeda on ühekorraga huvitav, mõnus kui ladus tõotab esimest eesti tõelist ulmekirjanikku.Viis kahe plussiga
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles