Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Udukardin ja suitsutoru

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek» 2002
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
5
2
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)

Täiesti tuntav Veskimehe stiil ja keelekasutus. minule see isiklikkult meeldib. Täiesti korralik jutt, milletaolisi on loetud kyll ja veel, kuid mis sellegipoolest ei ole mitte halvad, vaid täiesti aktsepteeritavad ja isegi ysna meeldivad l66gaastusvahendid. S6naga - selline keskpärane neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Udukardin ja suitsutoru" võiks olla näide tekstist, mille igavuse kompenseerib ootamatu puänt. Tehniline keskkond, kosmoselaevad...ega Veskimees ju ei jäta! Ei paku see SF mulle reeglina mingit rõõmu, aga seekord sai läbilugemise pingutus tasutud. Tahes tahtmata seostus P.Boulle "Ahvide planeet", kus tegelaste liigitunnused selgusid alles viimases lõigus.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei tea. Veskimees on alla käinud! Jälle sihuke kaval vembla-lugu, mis ei kutsu tõsist vaimustust esile. Samas vahvaid ideid oli nagu kuhjaga. Mobi-Dicki naljad ja kõiksugu veinilembelised kaheksajalgsed molluskad... Lõbus ja tobe Veenuse odüsseia... Ikkagi, Veskimehelt ootaks ja tahaks siiski tugevat juttu, sest neid pula-tekste kritseldatakse viimasel ajal liiga palju igasugu amatööride poolt. Veskimees pole ju amatöör! Miks ta siis ikka sellist liini ajada püüab?
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Orcus K arvamusega. Jutt oli loomulikult hästi kirja pandud ja loetav, kuid seda, mis muutis Veskimehe üheks mu lemmikkirjanikuks, siin jutus pole. On hunnik kilde ning vaimukusi, kuid tõelist sära küll mitte. See on halb, see on väga halb.
Teksti loeti eesti keeles

Mida Veskimees nüüd tõestada tahtis? Et ta on endiselt olemas ja pole ka kirjutamisoskust minetanud? Et ta mahub ka päris madalale riputatud lati alt kenasti läbi jooksma? Et sellist prätshetlikku poolpeeretamist on ka eesti keeles võimalik kirjutada? Et üks oma keskpärasuses masendav anekdoot meie niigi halli argipäeva märkimisväärselt hullemaks muuta ei saa?
Teksti loeti eesti keeles

Selliseid lugusid kirjutati Ameerikamaal 50ndail. Sotsiaalse närviga satiirikute nagu Sheckley, Tenn, Pohl jt. poolt. Aga mitte kellegi kordamine pole seekordse mitterahuldava hinde taga.

"Udukardin ja suitsutoru" on nagu lahtitehtud karploom. Ses mõttes, et inimesed on peategelasteks jutu alguse- ja lõpulõigus (karbi pooled) ja vahepeal veedame aega Veenuse elanikega (karbi sisu).Kui karbi kaante kohta pole eriti paha sõna öelda, siis karbi sisu on nagu kontrastiks eriti jube.

Lääne oludes võiks kahtlustada, et SV on käinud kirjakunsti kiirkursustel, kus on kuulnud, et kõrge kunsti nimel tuleb kasuks kui suurem osa tekstist dialoogi pressida.See võib isegi tõsi olla, aga see ei käi päris nii, et hakkan pihta ja muudkui tuleb.Veskimehe dialoog on lihtsalt loetamatu.

Sest see, mis Veenusel toimub (või mida lugeja dialoogi kaudu tajub) on parimal juhul tõeline tohuvabohu ja lahtiste uste päev psühhoneuroloogiahaiglas, mida on väga väsitav lugeda.

Veskimehe dialoogi on raske lugeda ennekõike tema hajuvuse tõttu. Tõenäoliselt tuleb Veenuse kõrge temperatuuri kaela ajada, et tema elanike attention span võrdub ajaga mis kulub 3 sõna väljaütlemisele (seesama kõrge temperatuur enam-vähem välistab, et veenuslastele miski kunagi lumeräitsakat võiks meenutada). Sama kummaline on et peaaegu kõik Veskimehe tegelased räägivad ühetaolist pooleverelist slängi, pesitsegu nad maal või Betelgeusel.

2000. a. kirjutas SV loo "Naeratus aastate tagant", mis on paljude meelest eestikeelse ulme tipplugu ja hiilgas ennekõike stiilitunnetusega. Järgnenud teoste valguses on raske näha, kust see tekst tuli ja võib oletada, et nimetatud meistritöö kukkus SVl täiesti kogemata välja.

Sest ehkki keegi ei tea, mis on sündinud SV kirjutuslaual paari viimase aasta jooksul, on see mis seal sündinust välja paistab, üsna nutune. Käesolevast loost järgmine (mitte eriti kauge) aste on juba Osvald Soobli koolkond.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks tuleb käesoleva teose hindamisel Rauli ja Andriga nõustuda. Tõepoolest tekkis ka minul seda tykki lugedes kõigepealt kysimus, et mida kuradit...?

10.09.2014: üle lugenuna tõstan hinde "rahuldavale". Võimalik, et autor on teksti vahepeal üle toimetanud, aga kontrollida ei viitsi. Kolmest punktist rohkem anda ei võimalda lisaks kõigele eelöeldule ka fakt, et enne päris lõppu ei meenunud üldse, et olnuksin kunagi midagi sellist lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu Ameerika hardcore-sf-i kõrgajast. Ei ole yldse paha, aga ka mitte midagi ylioriginaalset. Vemblalugu ta ju päriselt pole, kuid puändi väljamängimise oskus vajab veel lihvimist. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid on täpselt 10 aastat tagasi juba kõik minu eest ära öelnud. Ulmejutu kohta oli selles liiga vähe ulmet, naljaloo kohta aga ahastamapanevalt vähe nalja, õigemini, nalja kui sellist ei olnudki. Ajalehes ilmuvates Baskini anekdootides on kümneid kordi rohkem nalja kui selles loos. Kui üldse midagi ebausutavat on, siis on selleks Veenuse elanike dialoogid Veskimehe interpretatsioonis: midagi nii puist on raske välja mõelda isegi relva ähvardusel. Eelpoolmainitud Andri arvustuses vihjatakse Osvald Soobli koolkonnale, ootan huviga...Ühtlasi on see vägagi tõenäoliselt viimane Veskimehe toodang, mida ma loen, üldse.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Eelnevas sisukas arvustuses võrreldakse käesolevat lühiromaani "Aja maskidega". Minu arvates on vähemalt samavõrd õigustatud võrdlus varem eesti keeles ilmunud jutuga "Mis juhtus siis, kui tulevik taganes" ( http://baas.ulme.ee/?autor=22&teos=1177 ). Mõlemad tegelevad masside psühholoogiaga ning on usutavalt pessimistlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Just nimelt, ei olnud naljakas ja ei oska nii vaimustuda nagu eelarvustajad. Mulle üldiselt eriti ei meeldi lood, milles peategelased on juhmipoolsed ja autoripositsioon ei tundu nende omast erinevat. Raske on sellistele kaasa elada.
Teksti loeti eesti keeles

Liblikad on head, krematooriumil polnud ka viga. Autorile on aga kuskil külge hakanud paha komme sõnarohkelt seletada, kui hirmus õudne see ikka on, millest ta kirjutab. Näiteks järgmine lõik:
 
 
"Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda."
 
 
No mille jaoks kogu seda lora pärast tõdemust, et olid täiesti selgelt surnud, vaja on? Et "Lääne Elus" eraldatud ruum täis saada??
 
 
Järgmisel lausel ei saa aga sedagi vabandust olla: "Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva." Sulaselge jamps.
Teksti loeti eesti keeles

Neid pildi sisse mineku jutte on ilma Kivastikutagi maailmas juba nii palju et...
 
Võiks öelda "ebaoriginaalne" või "andevaene", aga tegelikult pole kumbki neist õige sõna. Õige sõna selle nähtuse kohta on "kolklus". Ainult kirjanduslikus kolkas avaldatakse ja antologiseeritakse ("Eesti novell 2018") niisuguseid tekste. Sama käib näiteks ka Ülo Mattheuse ulmejutu "Minu isa luulud" kohta (1984), mille eest ta Tukla preemiagi sai.
Teksti loeti eesti keeles

Võimalik tõesti, et autoril oli kavas Lovecraftile kummardada - oma nõmeduses ja saamatuses näitas ta aga meistrile paljast pragumenti. Nii läheb, kui inime oma mõõtu ei tunne :(
Teksti loeti eesti keeles

Andekspalumise rituaal on tugev kujund, aga jutu kirjaviis on mõneti raskepärane, nagu ka eelarvustaja märgib.
 
Minu arvates ei ole mõne varasema autori poolt loodud maailma asetatud sündmustiku puhul tema maailmapildi jagamine tingimata kohustuslik. Pastišši puhul oleks, aga pastišš tähendab ka truud stilistilist jäljendamist, mis SV eesmärk ilmselt ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kitzberg ja Tammsaare siiski küll mitte, aga "Reaktoris" tavaliselt ilmuvate tekstide hulgas paistab silma küll.  Kui see jutt oleks Hargla "Õudse Eesti" koostamise ajal olemas olnud, oleks sinna ka sobinud.
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas tekst - peategelane tuleb vanasse talumajja puhkama, hakkab endisaegset rahvast nägema, lõpuks löövad kooljad ümbruskonnas lusti... Ime kohe, et seda seni arvustatud ei ole.
 
Mulle meeldis ühe detaili pärast, lk. 37: "Koolnud kaimud tulid kõik tervitama, hauanaabrid ka. Vanamemm Marie kargles oma pisikese õe Emiliaga ringiratast minu ümber." Sellest, et surnud jäävadki sellesse ikka, milles nad surevad ning mida see nende jaoks tähendada võiks, polegi eesti kirjanduses vist suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, nii kahetsusväärselt sageli läheb, kui tavakirjanik enda arust ägedat ulmet kirjutab. Totalitaarses tulevikuühiskonnas on üliväga pronataalne perepoliitika - elus edasi jõudmist näitab see, mitmendal korrusel sa elad ja korruseid vahetada saad ainult siis, kui lapsi teed. Kui paar mingi aja jooksul lapsi ei saa, on tulemuseks sundlahutus või siis saavad nad võimaluse ennast koos ära tappa. Kogu skeem on totter jama muidugi paljudel põhjustel, aga üks paistab eriti silma: reproduktiivmeditsiini puudumine.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt rollimängust tõukunud tekst. Sisu poolest trafaretne, kuid autor vähemalt üritab atmosfääri loomisega tööd teha. Ning lõpp vähemalt pole päris selline, nagu eelneva skeemi põhjal arvata võiks. Kolmpluss debüüt ja loodetavasti võtab autor millalgi ette midagi keerulisemat kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Eks sellistel tekstidel ole oma seltskonnas suurem väärtus kui laia publiku hulgas. Kirjaoskus on autoril täiesti olemas.
 
 
Üldiselt on aga ammu juba tähele pandud, et selleks, et juttu lugeda oleks põnev ja huvitav, peab olema gradatsioon. Tegelased peavad sattuma uutesse ja eelmistest ägedamatesse olukordadesse ning siis need varasemast nutikamalt või brutaalsemalt vms. lahendama. 2018. aasta oktoobrikuu "Reaktoris" on kaks rappimislugu (see siin ja J. J. Metsavana oma), milles kummaski vaid ühtlases tempos rapitakse ja mis seetõttu tüütuks muutuvad. Kolmandiku või isegi poole võiks rahulikult maha lõigata ja tekst sellest vaid võidaks.
 
 
Hea keelevaldamise pärast käesolevale loole punkti võrra kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna tegu on debüüdiga, siis veidi pikemalt. Eespool on öeldud hulk asju, millega võib nõustuda - jah, otsene kõne on vähe usutav, jah, pseudodokumentalistlik lõpumärkus võinuks ära jääda. Aga kirjutaja suutis oma teksti koos hoida, ei muutunud ülearu sõnaohtraks ega visanud liiga labast kildu. Lõppki on olemas - mitte küll ülearu vaimukas, kuid siiski lõpp. Kuskilt "Years Best of..." kogumikust mäletan juttu, milles tulnukad samamoodi kõigile pasunasse andsid, kuni keegi vapper isehakanud partisan avastas, et neid saab printeritahmaga tappa. No mille poolest siis too parem on...
Teksti loeti eesti keeles