Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Udukardin ja suitsutoru

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek» 2002
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
5
2
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)

Täiesti tuntav Veskimehe stiil ja keelekasutus. minule see isiklikkult meeldib. Täiesti korralik jutt, milletaolisi on loetud kyll ja veel, kuid mis sellegipoolest ei ole mitte halvad, vaid täiesti aktsepteeritavad ja isegi ysna meeldivad l66gaastusvahendid. S6naga - selline keskpärane neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Udukardin ja suitsutoru" võiks olla näide tekstist, mille igavuse kompenseerib ootamatu puänt. Tehniline keskkond, kosmoselaevad...ega Veskimees ju ei jäta! Ei paku see SF mulle reeglina mingit rõõmu, aga seekord sai läbilugemise pingutus tasutud. Tahes tahtmata seostus P.Boulle "Ahvide planeet", kus tegelaste liigitunnused selgusid alles viimases lõigus.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei tea. Veskimees on alla käinud! Jälle sihuke kaval vembla-lugu, mis ei kutsu tõsist vaimustust esile. Samas vahvaid ideid oli nagu kuhjaga. Mobi-Dicki naljad ja kõiksugu veinilembelised kaheksajalgsed molluskad... Lõbus ja tobe Veenuse odüsseia... Ikkagi, Veskimehelt ootaks ja tahaks siiski tugevat juttu, sest neid pula-tekste kritseldatakse viimasel ajal liiga palju igasugu amatööride poolt. Veskimees pole ju amatöör! Miks ta siis ikka sellist liini ajada püüab?
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Orcus K arvamusega. Jutt oli loomulikult hästi kirja pandud ja loetav, kuid seda, mis muutis Veskimehe üheks mu lemmikkirjanikuks, siin jutus pole. On hunnik kilde ning vaimukusi, kuid tõelist sära küll mitte. See on halb, see on väga halb.
Teksti loeti eesti keeles

Mida Veskimees nüüd tõestada tahtis? Et ta on endiselt olemas ja pole ka kirjutamisoskust minetanud? Et ta mahub ka päris madalale riputatud lati alt kenasti läbi jooksma? Et sellist prätshetlikku poolpeeretamist on ka eesti keeles võimalik kirjutada? Et üks oma keskpärasuses masendav anekdoot meie niigi halli argipäeva märkimisväärselt hullemaks muuta ei saa?
Teksti loeti eesti keeles

Selliseid lugusid kirjutati Ameerikamaal 50ndail. Sotsiaalse närviga satiirikute nagu Sheckley, Tenn, Pohl jt. poolt. Aga mitte kellegi kordamine pole seekordse mitterahuldava hinde taga.

"Udukardin ja suitsutoru" on nagu lahtitehtud karploom. Ses mõttes, et inimesed on peategelasteks jutu alguse- ja lõpulõigus (karbi pooled) ja vahepeal veedame aega Veenuse elanikega (karbi sisu).Kui karbi kaante kohta pole eriti paha sõna öelda, siis karbi sisu on nagu kontrastiks eriti jube.

Lääne oludes võiks kahtlustada, et SV on käinud kirjakunsti kiirkursustel, kus on kuulnud, et kõrge kunsti nimel tuleb kasuks kui suurem osa tekstist dialoogi pressida.See võib isegi tõsi olla, aga see ei käi päris nii, et hakkan pihta ja muudkui tuleb.Veskimehe dialoog on lihtsalt loetamatu.

Sest see, mis Veenusel toimub (või mida lugeja dialoogi kaudu tajub) on parimal juhul tõeline tohuvabohu ja lahtiste uste päev psühhoneuroloogiahaiglas, mida on väga väsitav lugeda.

Veskimehe dialoogi on raske lugeda ennekõike tema hajuvuse tõttu. Tõenäoliselt tuleb Veenuse kõrge temperatuuri kaela ajada, et tema elanike attention span võrdub ajaga mis kulub 3 sõna väljaütlemisele (seesama kõrge temperatuur enam-vähem välistab, et veenuslastele miski kunagi lumeräitsakat võiks meenutada). Sama kummaline on et peaaegu kõik Veskimehe tegelased räägivad ühetaolist pooleverelist slängi, pesitsegu nad maal või Betelgeusel.

2000. a. kirjutas SV loo "Naeratus aastate tagant", mis on paljude meelest eestikeelse ulme tipplugu ja hiilgas ennekõike stiilitunnetusega. Järgnenud teoste valguses on raske näha, kust see tekst tuli ja võib oletada, et nimetatud meistritöö kukkus SVl täiesti kogemata välja.

Sest ehkki keegi ei tea, mis on sündinud SV kirjutuslaual paari viimase aasta jooksul, on see mis seal sündinust välja paistab, üsna nutune. Käesolevast loost järgmine (mitte eriti kauge) aste on juba Osvald Soobli koolkond.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks tuleb käesoleva teose hindamisel Rauli ja Andriga nõustuda. Tõepoolest tekkis ka minul seda tykki lugedes kõigepealt kysimus, et mida kuradit...?

10.09.2014: üle lugenuna tõstan hinde "rahuldavale". Võimalik, et autor on teksti vahepeal üle toimetanud, aga kontrollida ei viitsi. Kolmest punktist rohkem anda ei võimalda lisaks kõigele eelöeldule ka fakt, et enne päris lõppu ei meenunud üldse, et olnuksin kunagi midagi sellist lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu Ameerika hardcore-sf-i kõrgajast. Ei ole yldse paha, aga ka mitte midagi ylioriginaalset. Vemblalugu ta ju päriselt pole, kuid puändi väljamängimise oskus vajab veel lihvimist. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid on täpselt 10 aastat tagasi juba kõik minu eest ära öelnud. Ulmejutu kohta oli selles liiga vähe ulmet, naljaloo kohta aga ahastamapanevalt vähe nalja, õigemini, nalja kui sellist ei olnudki. Ajalehes ilmuvates Baskini anekdootides on kümneid kordi rohkem nalja kui selles loos. Kui üldse midagi ebausutavat on, siis on selleks Veenuse elanike dialoogid Veskimehe interpretatsioonis: midagi nii puist on raske välja mõelda isegi relva ähvardusel. Eelpoolmainitud Andri arvustuses vihjatakse Osvald Soobli koolkonnale, ootan huviga...Ühtlasi on see vägagi tõenäoliselt viimane Veskimehe toodang, mida ma loen, üldse.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Teadsin "Pöörist" lugemiseks ette võttes, millest see raamat räägib, aga ei oska kohe öeldagi, miks ma seda tolle teadmise najal siiski kõrvale ei lükanud. Sellest, kuidas Venemaa Eesti taasokupeerib, on kirjutatud varem ning ma olen kahte neist lugenud: Tiit Madissoni "Riiki tappev kuumalaine" ja Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Mõlemad romaanid mõjusid mulle ängistavalt, tekitades viha, kurbust. valu ja muid täpselt määratlemata negatiivseid emotsioone. Ja nüüd jälle kõik see uuesti. "Pöörist" on siiski mõnevõrra kergem lugeda, arvatavasti lobedama keele, reavahe ja mõnevõrra neutraalsema tooni tõttu.
 
Taust on selline, et Eesti ei astunud EL-i ega NATOsse ja on seetõttu haavatavamas olukorras. Tegevus algab 2008. aasta lõpus Ida-Virumaal. Tuleb mainida, et Eestit ega ühtegi Eesti kohanime raamatus ei mainita (pealinn nimetatakse okupatsiooni käigus Putingradiks ja tegevuse keskpaigaks olev Ida-Eesti linn Svobodaniks), aga kõik muud koordinaadid annavad meile üheselt mõista, nii et me kõik saame aru. Venemaad ja Putinit nimetatakse otsesõnu. Peategelane Frederik töötab Ida-Eesti tööstuslinnas alkoholivabrikus laojuahatajana, võib öelda - keskastmme juhina. Ta on eestlane venelaste domineeritud kollektiivis, ta pole abielus ega ole tal arusaadavat suhtlusvõrgustikku. Tema silme all tekivad majanduskriisis vaevlevas Eestis rahutused, mis viivad kokkupõrgeteni Ida-Virumaal ja riigivõimu ülevõtmiseni venelaste poolt mõnedes tööstuslinnades.
 
Frederik nende sündmuste keskel on üks väga kummaline tegelane: kui ma ütlen psühholoogiliselt ebausutav, siis on see pehmelt öeldud. Tal pole justkui rahvustunnet, pole patriotismi riigi vastu, ta on justkui täiesti neutraalne - väike inimene, keda kannustab veider kohusetunne oma töökoha vastu. Tema ainuke silmanähtav mure on tagada kord ja töö jätkumine oma vabrikus, olgu võim missugune tahes. Eesti riigivõim taaskehtestab end korraks, aga siis tungivad Venemaa väed sisse ja Eestist saab naaberriigi osa. Kogu selle aja on Frederik Ida-Virumaal kodulinnas - ta ei püüa isegi Tallinna või Tartu poole liikuda, teda justkui ei huvita, mis riigis tervikuna toimub. Aga lugejat võiks see huvitada ja kahjuks ei paku autor toimuvast (ka välispoliitilises laiemas) arusaadavat pilti. Kõik jääb Frederiku väikese mulli tasemele. Kui tapetakse Frederiku vend, pöördub laojuhataja maailmapilt 180 kraadi ja temast saab küllalt aktiivne vastupanuvõitleja, mille hulka kuulub ka meeleheitlik katse mõrvata eeldatavalt Tallinnasse (Putingradi) kõnet pidama tulev Venemaa president. Jällegi ikka väga ebausutav käitumine. Loomulikult on ebaharilikke, normist erinevaid inimesi ja mis nendest kõige tavalisematest ikka kirjutada on, aga... No annab ikka end veenda taolise Frederiki olemasolus.
 
Kui kunagi peaks romaanis kirjeldatud sündmused toimuma, siis ei tea meist keegi täpselt, kuidas käitub Eesti riigivõim, kuidas meie ise, kuidas välisriigid jne. Seetõttu ei tahaks autorile ette heita, et ta on pakkunud ebatõenäolisi variante - äkki on just need tõenäolised. Aga mingi tõepärasuse küsimus jääb ikkagi nakitsema. Tekkisid ka praktilisemat laadi mõtted: kas isegi magamiskoti olemasolul oleks peategelane päris-elus suutnud kümme päeva talvel miinuskkraadidega metsas varjuda (no teoreetiliselt on kõik võimalik, aga); kas varjatud sidepidamisel on mõttekas teha salajasi "postkaste" poe või kiriku juurde või majade vahele, kust avaneb paigale hea vaade; kas Vene julgeolekutöötajad kirjutavad raportisse, et tabati Vova see ja see (mitte nt Vladimir, mis on ilmselt Vova pärisnimi); venekeelset vandesõna bljad ei peaks eesti keelde tõlkima "litsiks", sest eesti keels enamasti niimoodi ei vannuta jms.
 
Eks sellised väikesed küsitavused mõjutavad ka minu pandud hinnet, aga põhiline on ikkagi see rõhuv negatiivne emotsioon ja ebamugavustnne, mida tekitab pelgalt teemavalik. Ei tahaks seda otseselt autori süüks panna ja võib-olla tuleks seda vaadelda hoopis positiivses võtmes - et näe, lugejas tekitatakse reljeefseid impulsse, lugeja ei jää külmaks vms.   Olen ka autori esimest romaani hinnanud kolmega ja praegu mõtlen, et äkki peaks "Põrke" hinnet palli võrra tõstma, et oleks selge, kumma poole mu sümpaatia kaldub.  
Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki sümpaatne raamat. Kui keegi kirjutaks selle tänapäeval, tuleks määratleda ilmselt humoristlikuks või parodeerivaks SF-iks. Aga just see omaaegne siirus (või selle teesklemine), annab loole muhedust. Märkasin, et Stalini nime ei olnud romaanis mitte ühtegi korda kasutatud. Korraks tekkis kahtlus, et "Teed sügavusse" on otseselt seotud Ohhotnikovi teise raamatuga "Esimesed sammud" - tööstuskooli poiste abi konstrueerimisbüroo inseneridele on igal juhul ühine nimetaja. Põgus sirvimine näitab siiski, et kokkulangemist tegelaste nimede osas ei ole. Aga praegu tundub küll nii, et võimalusel peaks mõne Ohhotnikovi eesti keelde tõlkimata ette võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku eestikeelse (aga võimalik, et ka venekeelse) väljaande kirjastuse-poolne eessõna algab lausetega "Käesolev juturaamat pole kirjutatud kutselise kirjaniku poolt. Niisugune õiendus pole tarvilik selleks, et kuidagiviisi õigustada raamatu kirjanduslikku taset, vaid selleks, et selgitada selle mõningaid iseärasusi." Ühelt poolt pani see mind esitama endale küsimuse, kas see Jefremov on ikka seesama Jefremov, keda ma arvasin end lugenud olevat (raamat sattus poes näppu igasuguste eelteadmisteta). Selgus, et on jah. Aga raamat on tema kirjanduslik karjääri päris algusest ja võimalik, et see on jätnud mõistetava pitseri.
 
Teisalt osutus kirjastuse vabandus siiski kehtivaks ka teose kirjandusliku taseme kohta: see sisaldab üleliia (maastike ja koobaste) kirjeldusi, mis mõjuvad tuimalt-kuivalt. Ebaharilikult põnevaid või originaalseid ideid ei ole; pole ühte konkreetset juttu, mis võiks pikemalt meelde jääda. Kõige hullemad need samas ei ole, loodusega seonduvatel lugudel on ka rohkem eeldusi vastata minu matsele. Lood on valdavalt vestelises vormis (kõik 5 lugu tulevad n-ö piibu/kamina/sigari/viski-jutu žanris; juuakse tegelikult veini ja õhustik on Suure Isamaasõja aegne Moskva, kus sakslaste rünnakute kõma on kuulda).
 
Juttude ulmelisus on kõikuv ja mna isiklikult kogumikku BAASis poleks registreerinud. Raamatu alapealkiri on "Jutte ebatavalisist asjust", mis justkui sunniks tähelepanelikuks, aga isegi mina, kes ma olen harjunud ulmelisust otsima või märkama, ei osanud viimast lehekülge lõpetades aru saada, et olin ulmet lugenud. "Olgoi-horhoi" peaks vist vaidlustamatult ulme olema (hiid-tõugud, kes teadmata energia-allikat kasutades tapavad füüsilise kokkupuuteta ohvri). Teiste osas on vaidlemisruumi.
 
Raamatu lõpus on ka kasutatud võõr- või murdesõnade definitsioonid, kus domineerivad laevanduse ja geoloogiagiaga seonduvad terminid. Võib-olla oleks hea meeldetuletuseks tsiteerida sellest sõnastikust raamatu pealkirjas nimetatud "rumbi" määratlust: horisondi pinna mõõtühik, võrdub 11 1/4°. Rumbide koguarv on 32.
Teksti loeti eesti keeles
11.2018

"Dark Sanctuary" jäi inglasest autori esimeseks ja viimaseks raamatuks. Väike tiraaž (400) trükiti 1940. aastal valmis, ent selles pääses ainult ehk 20 eksemplari, mis olid saadetud ajakirjandusele tutvumiseks ja välistellijatele. Sakslaste õhurünnak tabas raamatuladu, kus teosed ootasid kauplustesse viimist. Üks eksemplar oli kunagi hiljem juhtunud aga õuduskirjaniku ja antologisti Karl Edward Wagneri kätte. 1983. aastal lasi ajakiri Rod Sterling's Twilight Zone Magazine kolmel autoriteetsel inimesel teha oma nimekirjad lemmikraamatutest ja Wagner paigutas seal "Dark Sanctuary" best supernatural horror'i kategoorias neljandale kohale. (Wagmeri edetabel kajastas siiski pgem "unustatud" raamatuid kui absoluutseid tippe.) Kuna Wagneri nimekiri tõmbas žanrihuviliste seas palju tähelepanu, teadvustati seeläbi taolie raamatu olemasolu, ja see sai otseseks ajendiks, et 2001. aastal avaldas ameerika kirjastus Midnight House John Pelani eestvedamisel romaanist kordustrüki. Autorit ega tema pärijaid ei leitud ja eessõnas spekuleerib toimetaja, et Gregory võis sõjas hukkuda. Suur oli aga Pelani üllatus, kui paar aastat hiljem sai ta kirja Gregory tütrelt ja kuulis, et ka autor on elavate kirjas. Gregory polnud romaani avaldamise üle vist siiski pahane, sest 92. eluaastat käiv mees andis 2004. aastal Pelanile intervjuu (mis avaldati 2009) ning kirjutas autogrammid umbes 20-sse eksemplari. Gegory oli tõepoolest sõja ajal ligi 6 aastat Inglise armees teeninud, ent saatus säästis teda ja sõja lõppedes naasis ta tööle pangas. Gregory suri kas 2007 või 2008.
 
Intervjuus püüab Pelan teosele külge pookida Lovecrafti mõju, ent autor arvas, et küsija näeb siiski viirastust. Romaani süžee sarnaneb pigem tol ajal suhteliselt levinud skeemile, kus noor, vallaline, kangelaslike iseloomuomadustega mees satub vastamisi kurjusest pakatava okultistiga ning paratamatu on ka õnnelik lõpp, kus kangelane leiab ühise armastuse noore naistegelasega. Taolise sisuga romaane kirjutas tuntumatest nimedest Dennis Wheatley.
 
Sündmused kulgevad Cornwalli ranniku lähedal mõne miili kaugusel asuval tillukesel kaljulaiul, kuhu keskajal ehitati mungaklooster. Kindlust meenutava, hämara ja salakäikude ning - keldriga varustatud paik annab teosele reljeefse gootiliku hõngu. Endine klooster kuulub Lovellide suguvõsale ja sellega on seotud suguvõsa needus. Üks Lovellide esivanem oli korraldanud munkadele veresauna, misjärel abt manas neile kaela kurja saatuse. Kuidagi ongi nii, et kõik Lovellide nimehoidjad on surnud seal saarekesel - ja enamasti enne õiget aega. Lugu algabki sellega, et järjekordne omanik näib looja karja minevat, sonides veel mineku eel needusest. Tema poeg Anthony tuleb Londonist kohale, aga kuna arstid on võimetud, palub ta isa ravima tulla psühhoterapeut-hüpnotisti. Too hüpnotist (dr Gaunt) osutub aga juhtumisi okultist-satanistiks, kelle vaim pakatab kurjusest ja kes valdab mitmeid üleloomulikke võimeid inimeste teadvusega manipuleerimisel. Anthony isa sureb, ent dr Gaunt jääb saarekesele, formaalseks põhjuseks kloostri vabastamine needusest. Tegelik põhjus on aga vabastada "needus", mis on võtnud protoplasmalise teadvusega olendina füüsilise kuju saarealuses hiidkeldris, oma asupaigast, allutada endale ja külvata selle abil hukatust tervesse maailma. Nõrga iseloomuga peremees Anthony allutatakse satanistile ja tema abilisele, kellel näib vanust olevat juba sadu aastaid. See olevus, kelle tegelikult oli meie planeedile toonud juba maag Merlin "from Outside Darkness" peaks vist kajastama seda lovecraftlikku aspekti, mida John Pelan romaanis nii väga näha tahtis.
 
Joonestub välja selge Heade ja Kurjade rindejoon: Anthony sõber Hamilton, vastaskaldal elav pastor ja tema tütar kui Head, ning kaks satanisti-okultisti kui Halvad. Autori tugeva kristliku tausta tõttu on Headel tugev ristiusu taust ja kristlust propageeritakse kohati väga varjamatult kui seda "õiget" usku, mis kuratlikule vaenupoolele tuule peaks alla tegema.
 
See on üsna tore romaan neile, kellel on eelsoodumust taolisi asju muheda pilguga lugeda. Loo lõpp ei ole siiski puhtalt õnnelik, ent siiski kaldub sinnapoole. Tegevuspaiga - Kestreli saarekese - prototüübiks on St Michael's Mount Cornwalli ranniku lähedal. Võib-olla on veel huvitav teada, et kuna see koht oli lord St Leveni suguvõsa paik, tuli autoril kirjastuse soovil enne raamatu avaldamist saata käsikiri lordile, et too ei solvuks. Too ei solvunud, arvates, et paika ei identifitseerita, kuna romaanis vajub kaljusaar merepõhja, aga päriselus eksisteerib see siiamaani.
Teksti loeti inglise keeles

Üks väheväärtuslik õuduslugu Cthulhu teemadel.
 
Peategelane Smith on endine antropoloogiaprofessor, kes elab Inglismaa rannikulinnas Morecambe'is. Ta on allakäinud, joob ja kaalub enesetappu. Vahetult enne viimast saab professori kätte inimene tema minevikust - Thorn. Professor viiakse rentslist puhtasse majja, pestakse puhtaks ja talle tehakse selgeks, et temast oleks suur abi Thorni salaorganisatsiooni tegevuses. Nimelt on Smithil võimeid näha Morecambe'i majaseintele ilmuvaid verekirju, mis kutsuvad valmistuma hetkeks, kui Tema tuleb. Samuti on vaid tema võimeline nägema tapetud inimeste kehasid, mis ilmuvad läheduses asuvatesse avatud kivihaudadadesse. Thorni organisatsioon, mis asutati pärast Innsmouthi sündmusi 1920-ndate lõpus, tegeleb üleloomulike asjadega ja eksprofessor kaasataksegi võitlusse.
 
Kui lühema romaani esimene pool on ülimalt depressiivne Morecambe'i kirjeldus (laostunud linn, lagunenud majad, lootusetus jne), siis teine pool on üsna tempokas märul, mis võiks põhimõtteliselt aineseks olla ka ühele napakale filmile. Võitlus selle vastu, et Nyalathothep taas inimkonda valitsema ei saaks, nõuab palju inimelusid, verd ja soolikaid. Ja okset - peategelasel on kombeks iga veidigi võikama olukorra peale pakk maha panna.
 
Mitte midagi uut ja huvitavat sellest loost ei leia ja Glasby (mitte ajada segi tema samuti ulme- ja muidukirjanikust isa John Glasbyga) ei ole eriline stiilimeister. Või siiski - jutuväliselt teadvustasin endale, et Morecambe on tegelikult eksisteeriv linn nagu ka selle külje all asuv Heyshami küla, kus toimub osa sündmustest ja mille juures mäenõlval asuvad iidvanad kivist hauad, millel on raamatus keskne koht. Heyshami pilte guugeldades on need hauad põhiliseks, mida meile näidatakse. Morecambe on ka autori lapsepõlvelinn.
Teksti loeti inglise keeles

Pikem lugu - peaaegu lühiromaan - on ilmunud esmakordselt eraldi brošüürina, ent mina lugesin seda Goodfellow' kogumikust "Rapture of the Deep" and Other Lovecraftian Tales" (2016). Olen tutvunud varemgi mitme selle autori looga, ent pole BAASi midagi kirjutanud. Mulle tundub, et selle põhjuseks võib olla Goodfellow' juttude keerulisus ja mõnigane keeleline raskus, mis ei luba neid kuidagi lihtsalt kokku võtta ja seletada. Stiil ei ole lobe, süžeekäigud on mõnikord raskesti ühendatavad, vahel on sõnaraamatut abiks vaja, korduvalt mulje, et olen ise liiga rumal, et mõista.
 
"In the Shadow of Swords" võiks olla ehk nimetatud kogumiku paremikku kuuluv. Iraak, 1998. Peategelane on ÜRO relvainspektorite grupi juht - otsitakse võimalikke massihävitusrelvi. Missiooni lõpuni on ainult paar päeva, aga inspektoritel on tühjad pihud. Siis püüab aga luure kinni araabiakeelse segase telefonikõne - see tuleb piirkonnast, kus teadaolevalt mingeid baase, ladusid ega tehaseid olla ei tohiks. Kõnest oru saada, et midagi halba on juhtunud, on kuulda laske ja keegi ütleb, et olukorra lahendamiseks tuleb oodata paar päeva, kuni inspektorid läinud on. See sunnib tegema plaanist erineva välkvisiidi kõrbepiirkonda. Plaan ärritab silmanähtavalt iraaklastest "järelevaatajaid", kes inspektoritega pidevalt kaasas on. Kohapeal leitakse maskeeritud maa-alune punker ja fanaatiline eliitsõjaväeosa, kes püssitorud relvitute inspektorite vastu pöörab. Väeosa ülemus teatab, et tegu on muinsusobjektiga, kuhu Lääne inimestel asja ei ole. Mõned inspektorid lastakse siiski objektile sisse ning siis saame (ebamääraselt) teada, kuidas see valvatav objekt on inimtsivilisatsiooni seisukohalt palju ohtlikum kui mõni massihävitusrelv. Jah, Cthulhu Mythos.
 
Miljöökirjeldus tundub väga ehe, arvestades eriti Goodfellow' teist jutustust "Archons", mille tegevus toimub samuti 90-ndate Iraagis ja peategelane on sisuliselt palgasõdur. Jääb mulje, nagu oleks autor ise sõjaväelise taustaga ja kohapeal midagi läbi elanud. Stiil on mõjuv, intensiivne, militaarne õhustik. Võib-olla petetakse teemakauge lugeja pisiblufi võtetega ära, aga eks see autentsena mõjuv õhustik on see, mille pealt tuleb positiivsem hinne.
 
Võrgus pakutakse loo esmailmumise aastaks (Perilous Pressi välja antud brošüür) ka aastat 2000.
Teksti loeti inglise keeles

Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Sõnamängulise pealkirjaga jutt on ilmunud sõnamängulise pealkirjaga antoloogias "Weird Ales". See on esimene kolmeosalisest raamatusarjast, mis koondab õlle/alko/baari-teemalisi jutte ja kui otsustada eessõna ja esimese loetud jutu põhjal, siis humoorikaid õudusjutte. Kuna humoorikas õudusjutt on paradoks, siis oleks õigem öelda, et üleloomuliku sisuga humoreske - ka eessõna on humoresk.
 
Tegevus toimub baaris Mythos ja seda jutustab üks kõvasti õlli alla libistanud tüüp. Ta näeb baari sisse astumas ühte papit, kes tellib ette terve posu kangeid napse (pudeli etiketil on kombitsatega olevus) ja kelle õlgadel näib lasuvat kogu maailma raskus. Purjus mees läheb vana lauda juttu ajama. Vana on tulnud Uus-Inglismaalt ja tema nimi on Howard (aga mitte Lovecraft). Vana näib olevat välja astunud mingist teisest ajastust ja pigem hoopis ilukirjandusest - Cthulhu Mythosest. Tüübid räägivad teineteisest mööda. Ja muudkui üks vaimutsemine, vaimutsemine... mõni asi on naljakas, mõni mitte. Mingi üldsiem vaimukus on puändis olemas, aga mitte kõige originaalsem. Lugemine nõuab teatavaid taustateadmisi Cthulhu Mythosest.
 
Antoloogia kõigi juttude juurde käib soovitus, millist õlut juues tuleb iga konkreetset lugu lugeda. "Hoary Protuberance'i" juurde tuleks mekkida "midagi tumedat ja salapärast, mis kõditab su kõhtu justkui rahutud kombitsad". Võib.olla just seetõttu, et ma soovitust ei järginud, ei pannud jutt mind vaimustuma.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani süžee on tüüpiline: noor meeskangelane päästab kurja vanamehe käest noore süütu naise ja lõpuks nad abielluvad.
 
Meeskangelane on Richmond, arstitudeng, kes suundub kaugesse maakohta, Berner's Abbey nimelisse häärberisse, kus elab tema armastatu Leonora. Ta oli varem Leonoraga kihlatud, ent too tühistas ootamatult kihluse ja abiellus endast 30 aastat vanema mehega, kellel on hullu teadlase - kui mitte nõia - reputatsioon. Richmond loodab ikka veel ja püüab ootamatu külaskäigu abil toimunust aru saada. Kohapeal selgub, et tema endine kihlatu on väga tõrjuv ja käitub kohati kui robot või kuutõbine. Naine näib täielikult oma abikaasa mõju all olevat. Hull teadlane on päevad läbi laboris, Leonora on tema abiline. Vihjetest saame aru, et hull teadlane on avstamas teed, kuidas inimese hing või tahe pärast tema surma saaks jätkata kehatut eksistentsi või leiaks rakendust mõnes teises kehas. Seda on võimalik ka kohe kontrollida, sest Richmondi saabumise ööl sureb kuri vanamees (üle 50 aasta vana ikkagi) kopsupõletikku. Tema kuri hing näib siiski edasi elavat, sest lesestunud Leonora on suurema osa ajast justkui seestunud ja väga veider. Naist armastav Richmond püüab teha mis teha annab, olles teadlik, et keegi ei usuks tema juttu edasi elavast surnu teadvusest.
 
Gooti stiilis meelelahutuslik ("sensational") lugu, kus lahtisi otsi lõpuks ei jää ja endal väga palju mõelda ei ole vaja. Žanr pigem ikka õudus kui SF, sest kuigi üleloomulik element peaks olema saavutatud teaduslikus laboris, on see kõik siiski liiga ebateaduslik, et sellele väikesele ebaadekvaatsele vormitunnusele rõhuma hakata.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine White'i raamat, kus tegelaseks Percy Darrow, teadlane, kellest ei ole kahe raamatu põhjal aru saanud, mis eriala mees ta on... lihtsalt teadlane. "The Sign at Six" ei ole siiski järg romaanile "The Mystery", ehkki viimase sündmustele kahel korral viidatakse - aga ilmselt vaid selle mõttega, et lugeja teaks ikka eelmist raamatut ka osta. Aga teises raamatus esineb Darrow pigem sellise Sherlocki moodi detektiivina, kes väheste ja normaalsetele inimestele arusaamatute märkide põhjal tabab mõrvari või lahendab muu mõistatuse.
 
Valdav osa tegevusest toimub ühes New Yorgi pilvelõhkujas. Seal töötab keegi tümikas McCarthy, keda nimetatakse New Yorgi "poliitiliseks bossiks" (ehkki ta ei ole linnapea) ja öeldakse, et ta "omab New Yorki". Tema positsioon jääbki segaseks, ent just temale hakkavad tulema raadiosaatja teel sõnumid, milles kästakse tal otsekohe linnast igaveseks lahkuda ja antakse korrladus minna veel ühe kindla laevaga. Vastasel korral saavat ta kell 6 mingisuguse märgi. McCarthy ei allu ähvardusele ja märgiks on see, et järgmisel päeval kell 6 kaob tema töökohaks asuvast pilvelõhkujast elekter (ka patareiga seadmetest). Esimene katkestus on ehk pool peva, aga järgmisel päeval kaob elekter mõneks tunniks kogu New Yorgist. Ähvardusteated jätkuvad ja järmiseks võetakse pilvelõhkujast ära heli (tekib täielik vaikus, inimeste kõnelemisel ega asjade kukkumisel jne ei teki mingisugust heli). Seejärel võetakse heli ära kogu linnast, kolmandal päeval võetakse ära valgus. Tasapisi tekib 4 miljoniga linnas paanika.
 
Asja hakkab lahendama Percy Darrow ja lugeja saab tüüpilises krimivõtmes loole kaasa mõelda ning kurhategijat ära arvata. Mis aga žanriga kokku kindlasti ei lähe - imerelva leiutanud hull teadlane ei figureeri loos kordagi, enne kui Darrow ta paljastab. Samuti ei saa me teada tema nime ega ka päris täpset tegutsemismotiivi. Me ei tea, mis tal McCarthy vastu oli ja kas kõik on seletatav sellega, et ta oli hulll?
 
Lugu ilmus esmakordselt pealkirjaga "The City of Dread" ajakirjas The Popular Magazine ja raamatuna 1912. Märkame veel, et ehkki paberraamatus on umbes 260 lk, annab võrguversiooni sõnaloend umbes 36 000 sõna, nii et napilt aga kindlalt ikkagi lühiromaan.
Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut võiks sildistada nii kummituslooks kui ka psühholoogiliseks romaaniks, väga kergelt on ka gootilikke jooni (aga suurt mõistatust, mida lugeja lahendama peaks, ei ole, sest üsna algusest on toimuva olemus põhimõtteliselt selge).
 
Tegevus toimub Inglismaal, ühes suures 50 toaga häärberis, aeg võiks olla nt 1920-ndad. Häärberi omanik on range ja paindumatu olemisega mees, minister, kes viibib 99% ajast Londonis. Häärberis elab tema abikaasa Mary, kellega tal perekonnaelu sisuliselt ei ole, vaid seltskonna ees etendatakse paari. Nimelt avastas mees pulmaööl, et naine pole enam süütu, ja range moraal ei luba tal naisega lähedaselt suhelda, ent ka lahutamine on problemaatiline. Mees ei tea aga, et Mary oli enne abiellumist teinud ka abordi, mille käigus eemaldati kaks loodet. Mingil teadmata põhjusel said nendest loodetest aga kaksikud lapsed, kes elavad eeterlike, kummituslike olenditena seal samas häärberis. Romaan on ühe kaksiku - poisi - üleskirjutus ühe perekonna traagilisest elust ja kahe kummituslapse arusaamadest toimuva kohta.
 
Kummituslikud kaksikud on majas elades õppinud ära lugemise, mõistavad inimeste vahelisi suhteid jne. Koolikursust pole nad küll läbinud, ent näib,et nende areng vastab umbes samale tasemele reaalse maailma lastega. Olles ise nähtamatud ja kuuldamatud, suudavad nad siiski liigutada esemeid ja lastena meeldib neile aeg-ajalt sel moel häärberi pererahvast ja teenijaid ehmatada. Levivad jutud poltergeistist ja kummitustest. Laste ema Mary aga tajub mingil moel, et tegu on tema enda sündimata lastega, ja ta on mõnikord võimeline neid ka kuidagi ähmaselt nägema. Kogu loo keskmeks on naise süümepiinad tehtud abordi pärast (mille tagajärjel ta jäi ka steriilseks) ja tema soov kompenseerida lastele toimunut. Ta on sisse seadnud ka lastetoa, kus kaksikud saavad aega veeta.
 
"Hush-a-By Baby" on nukras helistikus kirja pandud lugu, mida isegi kummituslaste tembud ei suuda eriti rõõmsamaks muuta. Romaani lõpp on selles osas eriti intensiivne ja lisaks veel traagiline. Süümepiinad ja eeterlike laste toimetamised murravad psüühiliselt hapra naise (keda on esitletud äärmiselt sümpaatse inimesena) ja tema ema. Jäin mõtlema, et polegi ammu nii kurva lõpuga asja lugenud. Tuleb kiita autori stiili, kus justkui lapse poolt ja kõnepruugis kirja pandud tähelepanekud puudutavad siiski just neid aspekte, mis lubavad täpselt aru saada tegelaste omavahelisi suhteid, varjatud komplekse jne.
 
Kui keegi tahab nüüd minu jutu peale raamatu hankida, siis täpsustan, et selle kaanel on autori nimeks märgitud Burgess Drake ja 1954. aastal avaldati romaan USAs pealkirjaga "Children of the Wind".
Teksti loeti inglise keeles

Lühike SF lugu kannab endas ajastu pitserit, aga eelkõige autori eelteadmist, et jutt ilmub poisteajakirjas - nii et poistele või lapseliku meele säiltanutele või lapse-empaatilistele.
 
Jim seisab vöäikese kosmodroomi ääres ja vaatab nukralt raketti, mis peab mõne päeva pärast viima esimesed inimesed Kuule. Kahjuks ei saa ta juures olla, sest koolivaheaeg lõpeb. Siiski on tal olnud võimalus korduvalt raketis sees käia ja asju uurida, sest tema isa on selle projekti direktor. Järgmisel päeval on oodata sõiduki mootorite katsetust ja kütusepaagid on täis lastud. Õhtul taas sinna jalutades näeb Jim sabotaaži: üks turvamees on tapetud ning insener koos teise turvamehega planeerivad plahvatust. Kuna vahetult kellelegi teatada pole võimalik, satub Jim põgenedes raketi sisemusse ja nagu juba arvata võib - mingil moel lendab väike kosmoselaev orbiidile, Jim üksinda sees. Laev teeb tiiru ümber maailma ja kõik lõpeb pärast väikest närveldamist õnnelikult - kogu lugu on sellises võtmes, et õnnetult see lõppeda ei saakski.
 
Keegi on selle Boy's Own Paperi numbri võrku slaidiprogrammina üles pannud ja juttu saab lugeda aadressilt: https://www.slideshare.net/DavidHill55/boys-own-paper-1959  
Teksti loeti inglise keeles

"The Mystery" on tore seikluslugu, mis ühendab endas Hullu Teadlase klišee ja mereröövliromantika. Piraadid päris otseselt ei tegutse, ent Stevensoni "Aarete saare" hõngu on loos kuhjaga, arvestades eriti, et tegevus toimub valdavalt inimtühjal saarel. Ja vaatame kaanepilti (1907. aasta väljaandel): tüüpilisel aardekirstul istuv mees, peas punane rätt, üks käsi metallist konks - no kõik on kohe selge.
 
Tegevus toimub aastal 1904. Vaike ookean, lähim (aga siiski väga kauge)maamärk on Havai saarestik. Ühendriikide sõjalaev on missiioonil ülesandega hävitada hulpivaid laevavrakke. Ohvitseride jutt läheb kummituslaevadele ja ligi paari aasta eest salapäraselt merele sõitnud professor Schermerhornile, kelle sõidusiht oli teadmata. Justkui tellimise peale märgatakse varsti just nimelt tolle professori laeva, mis on täiesti terve ja täiesti inimtühi - kusjuures veesõidukil pole ka ainsatki rotti ega tarakani. Näib, et meeskond on kadunud üsna hiljuti. Tühjale kuunarile saadetakse kahes jaos sõjaväelasi asja uurima, ent need kaovad jäljetult. Tormis kaotatakse silmist ka kuunar. Siis märgatakse aga jullas merehädalist, kes jutustab kummalise loo. See lugu moodustab romaani mahust umbes 60%.
 
Merehädaline on vabakutseline uuriv ajakirjanik, kes oli end valenime all professori laevale munsterdanud, sest haistis põnevat lugu. Professor oli palganud suure raha eest 6-liikmelise meeskonnaga laevukese, mis viis mehe ja tema assistendi üksikule vulkaanilisele saarele. Seal seati üles labor, milles toimuvaga laeva meeskond kursis ei olnud. Hull teadlane tegi sisemaa laboris katseid, kahtlase taustaga merekarud logelesid rannal - ja nii ligi 2 aastat. Loomulikult tekitas olukord frustratsiooni, mis päädis meeskonna pöördumisega nii oma kapteni kui ka teadlase vastu. Merimehed olid jõudnud nimelt veendumusele, et teadlane valmistab (ja on valmis saanud) nn tarkade kivi ehk aine, millega on võimalik teisi aineid nt teemantideks muuta. Eriti intrigeeriv oli muidugi ka teadlase aardekirstu meenutav kast, mida ta kiivalt enda ligi hoids. Meeste oletus tarkade kivi kohta ei osutu küll õigeks, ent tselestiumi nimelise aine veidratest üliomadustest on loo lõpus siiski juttu.
 
Mõnus, seikluslik ja põnev lugu, kus lõpuks kulmineeruvad ühe-kahe päeva sees verine rünnak, teadlase avastus, Ühendriikide laeva saabumine saare juurde ja võimas vulkaanipurse. Kõige sümpaatsemaks tegelaseks osutub aga professori abiline Darrow - intelligentne, flegmaatiline, üleolev, huumorimeelega. Seda tegelaskuju on Stewart Edward White kasutanud ka 1910. aastal ilmunud romaanis "Sign at Six", mida võib pidada "The Mystery" mõtteliseks järjeks.
 
Võib-olla tühiasi, aga minu silmis annab raamatule plusse see, kui selles on illustratsioone. Ma olen kahjuks nii kunstivõhik, et ei oska nimetada, mis tehnikas need "The Mysterys" tehtud on (frontispiss ja 8 pilti, autor Will Crawford), aga see on just see, mis mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Siin on vääriline kirjatükk, mis jätkab Veikko Vangoneni, Maniakkide Tänava ja teiste kooljate/zombide teemast huvitunud valdkonnas. Tegevuspaik on Peipsi lähedal Meerapalus, kus asub ka kooljate asupaigaks sobiv soo. Põrgulistega hakkab tegelema tubli Eesti mees, piirivalvur Andrus. Lühemas (120 lk) romaanis ei puudu lisaks õudusele ka omapärane muhedus ja võib-olla on viimast veel rohkemgi.
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmad, ajaparadoksid, armastus ja üks rotisuurune troll. Debütant on võtnud ette üsna raskete ja keeruliste teemade kompleksi, millest pole päriselt jagu saanud. Aga isegi kogenud autoritele oleks need tõsised pähklid. Fantaasiaküllasust tunnustan, aga mõned puudused jäävad teistest rohkem silma: 1) mingist hetkest läheb üksikasjalikum sündmuste kirjeldus lünklikeks hüpeteks, kus ühe lause või mõne lõiguga lennatakse aasta või muu ajaühiku võrra edasi. Romaani esimene neljandik või kolmandik on paljulubav ja põnev, siis hakkab kuidagi ära vajuma, läheb n-ö virvarriks 2) tegelaste nimede (Mihkel, Viive, Aadi) järgi võiks sündmused kulgeda Eestis (ühtegi kohanime ei ole), aga mina seda Eestit ära ei tunne: jõhkrad, tapjainstinktiga politseinikud jne. Justkui oleks see n-ö algne paralleeluniversum siiski juba mingi muu "parakas" (nagu neid romaanis nimetatakse), mitte see, kus me elame. Mulle näib, et autor on suhteliselt õrnas eas ega ole veel väga kursis ühiskondlike, äriliste, sotsiaalsete ja muude toimehhanismidega või siis suhtub neisse ükskõikselt. 3) keeruliste ja peaaegu lahendamatuna näivate tehniliste probleemidega saavad eriharidust mitteomavad noored inimesed üsna mängeldes hakkama (nende "peegeldite" ja "majakate" valmistamine), kaasates selleks - jällegi mängeldes - ülikooli taustaga teadlasi.
 
Aga soovitan huvilistel "Põrkega" ikkagi tutvuda, tegu on põhimõtteliselt siiski žanriteosega, mitte mingi piiripealse häguga, mida tõsised fännid ei näi üleüldse armastavat. Mainin veel, et "Põrge" paistab küll olevat omakirjastuslik raamat, ent pakun, et nii mõnigi kirjastus oleks olnud seda nõus avaldama küll.
Teksti loeti eesti keeles

Enn Põldroos sai mõned päevad pärast "Circletowni" müügile ilmumist 85 aastaseks, mis tähendab (kui ma ei eksi), et tegu on Eesti vanima ulmedebüüdiga, ja isegi maailma mastaabis on see kindlasti muljetavaldav tulemus.
 
Cicletown on ringlinn, mida ümbritseb müür ja selle taga kõnnumaa. Käivad jutud, et kusagil on veel taolisi tsoone. Sees valitseb totalitaarne ühiskond: inimesed on kiibistatud, nende kontaktid teiste inimestega registreeritakse, pikaaegsed suhted samade kaaskodanikega ei ole soositud. Kõrgtehnoloogilise virtuaalreaalsusega paralleelselt eksisteerib suhteliselt tavaline elu-olu. Mis inimkonnaga on juhtunud, jääb lõpuni selgusetuks. Inimesed on nummerdatud ja nende "ristinime" enamasti ei mäletatagi. Tsoonist põgeneda üritavad inimesed lastakse müüril maha või aetakse neid taga ka Kõnnumaal. Üksikutel on õnnestunud siiski lahkuda.
 
Peategelane 375 (Bart) on nooruk, kelle maailmapilti me näeme. Nagu taolistes düstoopilistes totalitaarrežiimides eeldada võib, tahavad mõned inimesed elada vabamalt ja tekkinud on arvutihäkkeri moodi noortest kujunenud seltskond, keda vastupanuliikumiseks nimetada oleks ehk liiast. Bartil tekivad nendega keelatud kontaktid ja enda elu päästmiseks tuleb tal põgeneda, mis ka õnnestub. Kõnnumaal ekseldes satub ta mahajäetud eluasemetele, kus ühes on rikkalik raamatukogu. Nende raamatute abil kujunevad tal mingisugused teadmised inimkonna varasemast, teistsugusest elust. Ta otsustab suunduda palverännakule Santiago de Compostelasse, mis asub ca 800 km kaugusel - selle põhjal saame aimu Tsooni umbkaudsest asukohast. 
 
"Circletown" on professionaalselt kujundatud, toimetatud ja ilmselt ka kirjutatud. Õhustiku edasiandmine on õnnestunud ja kõik oleks nagu korras, aga... igav. Ei oska nimetada, mida uut ja põnevat me raamatust teada saame, totalitaarrežiimi kriitikat oleme viimase 25 aasta jooksul samuti lõputult kuulnud. Nii et lõpuks olen jälle sama dilemma ees, mis enamasti BAASis loetust kirjutades - hinnata kolm plussi või nelja miinusega?
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, ent efektne lugu, mis jääb küll sõnaelge lõputa. kuid kui lugeja just puhta loll ei ole, siis vähemalt traagilises suunas ta edasi mõelda peaks oskama.
 
Lugu räägib meile keegi nooremapoolsem mees. Tal on tekkinud tüdruksõber. Elavad eri linnades, saavad nii umbes kord nädalas kokku, teevad nussi, ent paistab, et miskipärast jääb usaldusest puudu. Naine on saanud mehe käest bibliofiilse linnuteemalise raamatu "Observer's Book of Birds". Kui mees aeg-ajalt armastatu juures külas käib, saab ta aru (järjehoidja liikumise järgi), et sõbranna loeb raamatut. Ent mõista on ka seda, et miskipärast naine ei taha, et mees tema huvist selle raamatu vastu teada saaks. Mees märkab, et saab tõmmata raamata paralleele raamatus kirjeldatud lindude ja tema pruudi käitumise vahel. Muuseas on naine jõudnud sellise linnu nagu "shrike" (eesti keeles õgijate linnuperekond) juurde. Õgijatel on kombeks oma saaki taimeokaste ja kidade külge naelutada. Nii varutud toitu nimetatakse hoidmiseks sahvris (siit ka jutu pealkiri)...
 
Autoril näib mingil hetkel olevat peale tulnud linnufetišism, sest ta on kirjutanud terve raamatutäie temaatilisi jutte  kogumik "Ornithology" (2017). Mina lugesin seda lugu aga antoloogiast "Best New Horror vol 27", mille koostaja Stephen Jones arvas jutu siis seitsmeteistkümne parema 2015. aastal ilmunud õudusjutu hhulka.
Teksti loeti inglise keeles
5.2018

Märksõnad: Hea ja Kurja võitlus, okultism, salaorganisatsioonid, reinkarnatsioon, Egiptus, vaarao needus, kehaväline teadvus, hüpnoos, Orient, kangelaslikkus, armastus.
 
Nooremapoolne mees Simon saab oma põlvkonna jagu vanemast sõbrast uue ja ootamatu pildi: varem tagasihoidliku, ent salapärase keemikuna tundunud mees avaldab, et inimkond on hädaohus ja tema kuulub salaühingusse, mis võitleb maailmavalitsemist planeerivate kurjade vastaliste vastu. Mõlema vastaspoole võimete hulka kuuluvad ka üleloomulikud võimed, eelkõige kehavälise aistimise oskus - saata teadvus teise kehasse või kehatult vajalikku infot koguma. Ent osatakse ent taoliste asjade eest ka kaitsta (igasugu  "energiatega").
 
Simon võetakse organisatsiooni tööle ja mõne aasta pärast saab ta ülesande saboteerida Egiptusesse väljakaevamistele suunduvat ekspeditsiooni, mille eesmärgiks on avada üks salapärane hauakamber. Varasemad püüded hauda avada on osutunud katsetajatele traagilisteks. Nüüd näib, et kurjade pool on ära lollitanud ühe arheoloogi, kellel tahetakse lasta haua juures must töö ära teha ja letaalsed tagajärjed enda kaela võtta. Aga hauas arvatakse olevat miski, mille abil on võimalik allutada endale kogu inimkond, muuta inimesed teadvuseta zombideks. Simon sehkendab end ekspeditsiooniga kaasa ja paneme tähele, et kaasas on ka arheoloogi kaks vallalist tütart.
 
"The Tomb of the Dark Ones" kuulub minu meelest ühte selge süžeemustriga romaanide koolkonda, mille kõrgaeg oli umbes 1920-1950, tüüpesindaja Dennis Wheatley. Halbade kavatsustega okultist, kangelaslik noor mees, päästetud süütu piiga, ilmselgelt "lihtsale", "sensatsioonijanusele", alla keskmise intellektiga lugejale suunatud lapsikud episoodid, muigamapanev paatos. Tavaliselt mulle need raamatud meeldivad ja käesoleva teose soetamine oli üsna teadlik valik. Miks aga mõni taolistest lugudest mulle meeldib ja teine mitte - jään vastamisega jänni. Võib-olla on põhjus selles, et magasin vanuses 5-7 rohelise tapeediga toas (ma tegelikult ei mäleta, mis värvi oli) või seetõttu, et 25 aastast tagasi kõlas raadios mingi laul ja mina juhtusin seda kuulma. Kui ma ühe kirjandusteose puhul nimetan mingisugust aspekti plussiks ja teise puhul sama asja miinuseks, siis ilmselgelt ei ole selgitus ammendav. "Tomb of the Dark Ones" kaldus halvema hinde poole ja kui ma ütlen, et oli mitu imalat ja ülespuhutud paatosega lõiku ning new age'i sarnast abrkadabrat, siis ega need ei põhjenda, sest mõne teise raamatu puhul pole need mind häirinud.
 
Kui kellelegi on oluline autori sugu, siis eesnimetähtedest tähendab J Janetit. Tema kolm aastat hiljem ilmunud "Lords of the Earth" võib olla järjelugu, sest "Tomb" lõpeb täpselt nii, et lugejad saavad varsti taas kangelaste uutest seiklustest lugeda.
 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu on ilmunud antoloogias "She Walks in Shadows" (Innsmouth Free Press, 2015), mis koondab naisautorite Cthulhu Mythose maailmas kirjutatud lugusid, mis vaatavad toimuvat läbi naistegelase vaatenurga. Kahekümne neljast loost (ja ühest luuletusest) on "Eight Seconds" ainuke, mida võiksin hinnata kõrgeima hindega.
 
Pealkirjas nimetatud 8 sekundit on aeg, mis rodeotel tuleb taltsumata hobuse või härja seljas veeta nii, et ei kuku maha ega puuduta vaba käega looma ega iseennast. Pidades 8 sekundit vastu, oled kvalifitseerinud. Sam (Samantha?) on staažikas rodeoartist, väheseid naisi selles valdkonnas, karm tüüp, peaaegu mehelik, napisõnaline. Kunagisest juhuvahekorrast on tal tütar Lula (vanus umbes 17), kes aga on ema juurest jalga lasknud. Samantha ei muretse selle pärast, aga siis tuuakse talle flaier, mille oleks nagu saatnud tema tütar. Flaier reklaamib mingisugust Suure Ema Templi sekti, mis pesitseb linnakesest kaugel, halva mainega kõnnumaal. Jääb mulje, et tütar on hädas. Muidu nii ükskõikne ema ratsutab koos kaaslasega kohale, et asja uurida. Sektantide kummardamise objektiks on aga hoopis Shub Niggurath, keda Lovecrafti ja teiste loomingus nimetatakse enamasti koos epiteediga The Black Goat of the Woods with the Thousand Young. Jumalus meenutab (selles konkreetses jutus) mõnevõrra hobuseid ja härgi, kellega Samantha on kogu elu pidanud rahva ees elu ohtu seades võitlema, nii et kui Shub-Niggurath teeb talle huvitava ettepaneku, kuidas tütar võiks siiski pääseda ja ellu jääda, ei kõhkle karm rodeonaine hetkegi.
 
Mingis mõttes võiks seda lõhikest juttu vaadelda ka huumori võtmes ja natuke muiata, aga see vist ei ole olnud autori mõte. Ema mure tütre pärast, karm sekt, surmaoht - ei ole naljaasai. Lõppkokkuvõttes sünge jutt, mille teatav paatos ei mõju võltsilt.
Teksti loeti eesti keeles

Intrigeeriva pealkirjaga lugu kuulub erinevate autorite kirjutatud sarja/maailma "Neverville". Võib-olla on just see kuuluvus sarja, mille teise jutte pole ma lugenud, põhjuseks, et "G-punkt" meenutab pigem peatükki millestki pikemast kui omaette tervikteost. Lühikesel lool ei suuda ma leida puänti, ehkki kergelt muhelema siiski võtab.
 
Peategelane on üks naine-libahunt, kes oma poiss-sõbraga tülli läheb ja otsustab ta pikalt saata. Neil paistab olevat taoline suhe, kus tülitsemine on pigem norm, ehkki nagu libahunt Genevieva täheldab, jääb meesterahvas, kelle kallim on libahunt, vihastudes juba alateadlikult tagasihoidlikuks, härrasmehelikuks,sest enesealalhoiuinstinkt niimoodi suunab. Paari osapooled on püüdnud teineteist ka ebaõnnestunult tappa, mis kõlab kummaliselt, arvestades, et üks on ju poolhunt. Nüüd siis virutab naine ukse kinni ja läheb baari. Seal teeb ta tuttavale tüübile ettepaneku tappa keegi kolmas (mitte oma boyfriend). Palgamõrtsukas viskab julma nalja, öeldes, et ka Genevieve'i (eks)kutile on tellimus tulnud ja ilmselt juba ellu viidud. Libahunt kihutab kodu poole tagasi... et leida kutt siiski elusana.
 
Ja ongi põhimõtteliselt kogu lugu. Kui pealkirja järgi võiks midagi erogeensemat oodata, siis tuleb pettuda. Jutt on paberkujul ilmunud antoloogia "Russkaja fantastika 2018" esimeses osas.
Teksti loeti vene keeles

"Gooti mängureeglite" keskmes on Maagiliste Teenuste Büroo, mis lahendab üleloomulikke või üleloomulikuna tunduvaid juhtumeid. Bürood juhib umbes 32-aastane Jelena ja tema brigaadis on veel demonoloog, eksortsist, maag ja arst. Tema firma teine, vähem tähtis osakond tegeleb kaetamise ja kurja silma mahavõtmisega. "Gooti mängureeglid" kuulub sarja, mille varasemaid osasid tegelased pidevalt meenutavad ja mida lugejale viidatakse joonealuste märkustena eelnevatele raamatutele (mida siis on soovitav soetada ilmselt).
 
Seekord lahendavad müstikadetektiivid ühe surnud tüdruku juhtumit. Surma põhjus on ebaselge, kuigi surnu kaelal leiti hambajälgede moodi väikesed haavad - nagu filmides jääb vampiirihammustusest. Selgus, et kadunuke oli huvitunud gooti subkultuurist ja eriti vampiiritemaatikast. Tal olid tekkinud suhted kinnise Mandragooria-nimelise vampiiriklubi juhtfiguuriga. Maagiliste Teenuste Büroo asub tegevusse ja varsti on neil ees juba teine tüdrukulaip, kes surnud samadel asjaolude, ning sihikule on võetud kolmas ja neljaski.
 
Romaani domineerivam aspekt on minu meelest aga hoopis pidev vaimutsemine. Detektiivide brigaad (kõik noofemapoolsed, umbes pooleks mehi ja naisi) pöörab rohkem tähelepanu vastastikusele aasimisele, sõbralikule õelutsemisele. See jätab mulje, et tõsise kuriteo lahendamine on neile pigem mäng, aines uute ja uute vaimukate märkuste leidmiseks. Seetõttu ei ole see lugu väga tõsine, sellne kerglase või humoorika maiguga. Kellele autori naljad rohkem peale lähevad, eks see paneb ka kõrgema hinde. Mainin ka ära, et mõrtsukaks osutub ikkagi Luke ja tapmise meetod on üleloomulik.
 
Ja veel - ehkki tegevus toimub minu meelest Moskvas, ei ole loos mingisugustki Vene koloriiti - isegi viina ei jooda kordagi, ainult viskit. Ja metrood ei ole ka mainitud - äkki siiski mõnes väiksemas linnas see lugu.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud tuulte linn on Bakuu, Aserbaidžaani pealinn. Suurem osa tegevusest toimub tuulte linnas. Mulle tundub ka, et autor on ise selles kandis viibinud.
 
Peategelane Anneliis on Bakuus mingi vabatahtlike programmi raames, tal on seal ka poiss-sõber, kohalik noormees, jalgpallur. Mitmete kokkusattumuste tõttu sattub Anneliis pealtnäha pigem tavapäraste kuritegelike sündmuste keerisesse. Kesksel kohal on lastekodu ja haigla ning raskelt hinge vaakuv autistlik poisike. Tegelikult ulatub ajaskaala aga kaugemasse minevikku ja autor kasutab legendi Põhjamaade jumalast Odinist, kes ühe teooria järgi saabus põhja poole Aserbaidžaanist ja kelle väidetav haud asub Osmussaarel. Autori jumalik pilk viib meid minevikku, näitab, kuidas odin saavutas üleloomulikud võimed ja kuidas ta sõlmis lepingu kurjuse ilmaga. Tegutsevad Odini kaarnad Huginn ja Muninn ning hull väliseestlane Robertson koos sadistist kasupojaga, kes tahavad sarnaselt Odiniga ammutada imettegevat rüübet kvasirikaevust.
 
Romaan on kubiseb klišeedest ja tore, et on piisavalt lühike - ei jõua veel ülemäära närvidele käima hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Selle loo võiks liigitada etnoõuduse alla, ehkki märke on ka fantasy-maailmast. Mingeid paralleele võiks tuua Eesti kirjandusest "Süvahavvaga" (haud, veri, õua-õua).
 
18. sünnipäevale lähenev Ivo asub koos ema ja noorema õega elama Lõuna-Eestisse Verevalla külasse, mille kohta Google'ist vähe andmeid saab. Tavapärane Eesti elukorraldus ei näi selles paigas toimivat. Enamik inimesi on siniste silmadega ja n-ö normaalseid tundub olevat ainult paar peret. Ovo saab kohe aru, et midagi on viltu ja asub asja uurima. Tema pea lõikab nagu... ma ei tea mis. Näiteks kui ta une pealt voodist maha kukub ja lömastab roti, tõmbab ta kohe seose umbes samal ajal surnud naisega külast - nad pidid olema üks ja seesama hing. Hingeloomad/linnud on üks märksõnu. Aga selles keerulises struktuuris on haldjad, inimeste ja haldjate järeltulijatest poolhaldjad, marras (käändub marda, marrast) Mardo, kes on surmakuulutaja ja oskab linnuks moonduda (õigemini - aeg-ajalt moondub ta inimeseks), püha mets, võluveega allikas, suure tamme sees elav metsaisa, tüüp nimega Põrgu (kes elab Manalas), küla vardjatekogu, seestunud kehad ja nii edasi. Kõik on kuidagi seotud ajlooga - esialgu näib, et 19. sajandiga, aga tegelikult läheb kõik veel kaugemale minevikku. Skeem on segane ja kas ka Ivol endal on selles mingi koht mitte? Üldiselt väsitavad liiga keerulised ja ebaloogilised sündmuste jadad ja arusaamatud motiivid "Verevalla varandust" lugedes ikka tõsiselt ja pikapeale tekib huvipuudus, sest vastus järgmistele loogiliselt tõusetuvatele küsimustele võib olla ükskõik milline ja ükskõik kui jabur. Nii et kui lugemisel jääb päev vahele, siis olin juba täiesti nõutu - Ivo ja teine neam-vähem päris inimene Luukas valmistuvad Verevalla kirikusse tungima, et leida sealt... aga mis see oli, enam ei mäleta? Surnukeha, vaim, nõiaraamat, varandus? Ei meenu ja nagu ei huvita ka enam. Eriti romaani lõpuosa läheb kuidagi eriti tempokaks ja infoküllaseks, nii et lööd lihtsalt käega.
 
Nii et jutt on lobe, laused korralikult sõnastatud ja nii edasi, on "Verevalla" fantaasiaküllasus kordades üle minu vastupanuvõime.
Teksti loeti eesti keeles