Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Udukardin ja suitsutoru

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek» 2002
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
5
2
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)

Täiesti tuntav Veskimehe stiil ja keelekasutus. minule see isiklikkult meeldib. Täiesti korralik jutt, milletaolisi on loetud kyll ja veel, kuid mis sellegipoolest ei ole mitte halvad, vaid täiesti aktsepteeritavad ja isegi ysna meeldivad l66gaastusvahendid. S6naga - selline keskpärane neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Udukardin ja suitsutoru" võiks olla näide tekstist, mille igavuse kompenseerib ootamatu puänt. Tehniline keskkond, kosmoselaevad...ega Veskimees ju ei jäta! Ei paku see SF mulle reeglina mingit rõõmu, aga seekord sai läbilugemise pingutus tasutud. Tahes tahtmata seostus P.Boulle "Ahvide planeet", kus tegelaste liigitunnused selgusid alles viimases lõigus.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei tea. Veskimees on alla käinud! Jälle sihuke kaval vembla-lugu, mis ei kutsu tõsist vaimustust esile. Samas vahvaid ideid oli nagu kuhjaga. Mobi-Dicki naljad ja kõiksugu veinilembelised kaheksajalgsed molluskad... Lõbus ja tobe Veenuse odüsseia... Ikkagi, Veskimehelt ootaks ja tahaks siiski tugevat juttu, sest neid pula-tekste kritseldatakse viimasel ajal liiga palju igasugu amatööride poolt. Veskimees pole ju amatöör! Miks ta siis ikka sellist liini ajada püüab?
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Orcus K arvamusega. Jutt oli loomulikult hästi kirja pandud ja loetav, kuid seda, mis muutis Veskimehe üheks mu lemmikkirjanikuks, siin jutus pole. On hunnik kilde ning vaimukusi, kuid tõelist sära küll mitte. See on halb, see on väga halb.
Teksti loeti eesti keeles

Mida Veskimees nüüd tõestada tahtis? Et ta on endiselt olemas ja pole ka kirjutamisoskust minetanud? Et ta mahub ka päris madalale riputatud lati alt kenasti läbi jooksma? Et sellist prätshetlikku poolpeeretamist on ka eesti keeles võimalik kirjutada? Et üks oma keskpärasuses masendav anekdoot meie niigi halli argipäeva märkimisväärselt hullemaks muuta ei saa?
Teksti loeti eesti keeles

Selliseid lugusid kirjutati Ameerikamaal 50ndail. Sotsiaalse närviga satiirikute nagu Sheckley, Tenn, Pohl jt. poolt. Aga mitte kellegi kordamine pole seekordse mitterahuldava hinde taga.

"Udukardin ja suitsutoru" on nagu lahtitehtud karploom. Ses mõttes, et inimesed on peategelasteks jutu alguse- ja lõpulõigus (karbi pooled) ja vahepeal veedame aega Veenuse elanikega (karbi sisu).Kui karbi kaante kohta pole eriti paha sõna öelda, siis karbi sisu on nagu kontrastiks eriti jube.

Lääne oludes võiks kahtlustada, et SV on käinud kirjakunsti kiirkursustel, kus on kuulnud, et kõrge kunsti nimel tuleb kasuks kui suurem osa tekstist dialoogi pressida.See võib isegi tõsi olla, aga see ei käi päris nii, et hakkan pihta ja muudkui tuleb.Veskimehe dialoog on lihtsalt loetamatu.

Sest see, mis Veenusel toimub (või mida lugeja dialoogi kaudu tajub) on parimal juhul tõeline tohuvabohu ja lahtiste uste päev psühhoneuroloogiahaiglas, mida on väga väsitav lugeda.

Veskimehe dialoogi on raske lugeda ennekõike tema hajuvuse tõttu. Tõenäoliselt tuleb Veenuse kõrge temperatuuri kaela ajada, et tema elanike attention span võrdub ajaga mis kulub 3 sõna väljaütlemisele (seesama kõrge temperatuur enam-vähem välistab, et veenuslastele miski kunagi lumeräitsakat võiks meenutada). Sama kummaline on et peaaegu kõik Veskimehe tegelased räägivad ühetaolist pooleverelist slängi, pesitsegu nad maal või Betelgeusel.

2000. a. kirjutas SV loo "Naeratus aastate tagant", mis on paljude meelest eestikeelse ulme tipplugu ja hiilgas ennekõike stiilitunnetusega. Järgnenud teoste valguses on raske näha, kust see tekst tuli ja võib oletada, et nimetatud meistritöö kukkus SVl täiesti kogemata välja.

Sest ehkki keegi ei tea, mis on sündinud SV kirjutuslaual paari viimase aasta jooksul, on see mis seal sündinust välja paistab, üsna nutune. Käesolevast loost järgmine (mitte eriti kauge) aste on juba Osvald Soobli koolkond.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks tuleb käesoleva teose hindamisel Rauli ja Andriga nõustuda. Tõepoolest tekkis ka minul seda tykki lugedes kõigepealt kysimus, et mida kuradit...?

10.09.2014: üle lugenuna tõstan hinde "rahuldavale". Võimalik, et autor on teksti vahepeal üle toimetanud, aga kontrollida ei viitsi. Kolmest punktist rohkem anda ei võimalda lisaks kõigele eelöeldule ka fakt, et enne päris lõppu ei meenunud üldse, et olnuksin kunagi midagi sellist lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu Ameerika hardcore-sf-i kõrgajast. Ei ole yldse paha, aga ka mitte midagi ylioriginaalset. Vemblalugu ta ju päriselt pole, kuid puändi väljamängimise oskus vajab veel lihvimist. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid on täpselt 10 aastat tagasi juba kõik minu eest ära öelnud. Ulmejutu kohta oli selles liiga vähe ulmet, naljaloo kohta aga ahastamapanevalt vähe nalja, õigemini, nalja kui sellist ei olnudki. Ajalehes ilmuvates Baskini anekdootides on kümneid kordi rohkem nalja kui selles loos. Kui üldse midagi ebausutavat on, siis on selleks Veenuse elanike dialoogid Veskimehe interpretatsioonis: midagi nii puist on raske välja mõelda isegi relva ähvardusel. Eelpoolmainitud Andri arvustuses vihjatakse Osvald Soobli koolkonnale, ootan huviga...Ühtlasi on see vägagi tõenäoliselt viimane Veskimehe toodang, mida ma loen, üldse.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Uljas, väga uljas. Aga see, et rüütlihärra kongist nii lihtsalt pärast massimõrva välja lasti... hmm, see tundus veider, ning kuskohast ta äkki sõna "portaal" üles korjas?
Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Seekord võitleb leegion Valrus siis Masinate maailmas. Raamatu ainus miinus on, et noist masinatest räägitakse üsna vähe. Neid muidugi rapitakse veidi ja nemadki tapavad inimesi - peamiselt küll inimeste seljast töödeldud metalli õgides - mis sa hing ikka vaenuliku atmosfääriga planeedil ilma kaitsekostüümita teed, eks tuleb surra. 
Aga muidu läheb seeria minu meelest aina paremaks. Peategelane areneb, üha enam ilmub põnevaid kõrvaltegelasi. Tähtedevaheline poliitika muutub üha keerulisemaks. Mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukad tulevad ja teevad asja eest teist taga esiteks kerge vaippommituse ja siis külvavad Maa üle ka bioterminaatoriga, mis hävitab kõik elava. Siiski suudab mõni miljon inimest kes on asustatud paikadest eemal nagu näiteks allveelaevades, arktikas vms kohtades, ellu jääda. Keegi ei saa aru, miks see vajalik oli, sest elama ei kavatse tulnukad siia jääda.
Meie peategelane on suht äkilise meelelaadiga noormees, kes, nähes tulnukate laeva maandumas, ründab neid, sest ega elulootust niikuinii ei ole. Ja satub koos sõbraga tulnukate laeva. Ja siis läheb lahti kosmiline madin, kus inimestest üritatakse luua supersõdureid, kes peavad sõdima ühtede tulnukate poolt ja teiste vastu, olles ise orja seisuses.
Selline natuke naiivse algusega, kuid väga süngeks arenev kosmiline sõjaromaan. Heppner ei ole tegelaste kujutamisel just eriti tugev, kuid vägevad mastaapsed sündmused, korralik kosmosesõda ja sünge tulevik kaalub selle kõik üles. 
Teksti loeti inglise keeles

Maailm, kus tegutsevad koos kõrgtehnoloogia ja maagia. Neil, kes on võimelised maagiat kasutama on kõrgklassis ja mida väiksemad on oskused, seda allapoole ka sotsiaalne staatus kukub.
Peategelanna Neve Marchi ema on irkaanlaste (putukamoodi elukad) poolt sõjaohvrina vägistatud ja selle tulemusena on Neve nahk kohati imelikult kitiinine. Arvatakse, et sellised ei ole maagiaks võimelised ja seepärast on tema ainus võimalus kuskil karjääri teha, kaitsejõududes kahurilihana. Ühel ülesandel satub ta aga ebatavaliste, ohtlike ja reetlike sündmuste keerisesse. 
Ma ütleks, et suhteid ja intriige ning tulistamist ja madinat on selles romaanis just võrdselt, nii et peaks sobima mõnuga lugeda ka naislugejaile. Mulle väga meeldis see veidi omapärane maagia, mis selles maailmas oli. Tehnoloogia ja maagia loomulik segu tegi selle maailma minu jaoks eriti huvitavaks.
Lisaks vahvad tegelased, huvitav maailm, mõnusad seiklused. 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Jon Hawkins ja ta meeskond said eelmises osas omale hiiglasliku tehisintelligentsi juhitava tähelaeva. Nüüd kõpitsevad nad seda tasapisi üles, et valmistuda võõr-AI võimalikuks järgmiseks sissetungiks. Aga ohoo - selgub, et enne hukku oskas AI endast varukoopia maha jätta ja see ehitab Päikesesüsteemi äärealal endale uut laevastikku. Mis muud, kui tuleb plasmakahurid kuumaks kütta ja kihutada taas inimkonda päästma. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et inimkond ise eesotsas kommunistliku Maaga üritab tal vaipa, õigemini superlaeva alt ära tõmmata. Sõda kahel rindel ja kosmilises mastaabis. 
Tase pole kehvem, kui eelmises osas. Ehk siis - kõrgkirjandus just ei ole, aga see-eest madinat ja ulmet on kõriauguni. Mina olen rahul ja järg ka juba ostetud. :)
Teksti loeti inglise keeles

Kosmosejaamas Horus käib madin häkkerite ja supersõdurite vahel. Endine merejalaväelane, nüüd kosmosekorporatsiooni New Origins sõdur hüüdnimega Stealth, on mures, et koos superiks saamisega kadusid tal mälestused varasemast elust. Aeg-ajalt on tal mingeid mälusähvatusi nagu oleks tal kunagi olnud naine. Alice, tema naine, otsib samal ajal vastuseid, kuhu kadus tema mees, kes läks kosmosesse head palka teenima. Osava arvutispetsina smugeldab ta end kosmosejaama ja avastab, et seal käib halastamatu sõda kahe grupi vahel, mille eri pooltel sõdivad nüüd ka tema ja ta kadunud abikaasa.
Väga vahva, üübertehnikaga varustatud ja geneetiliselt ülespumbatud tegelastega madin. Möllu, häkkimisi, lahinguid, verd ja plahvatusi terve hiiglasliku kosmosejaama jagu.
Teksti loeti inglise keeles

Maa laevastik madistab mingil võõral planeedil. Esiplaanil on Black Scull nimelise mehhaniseeritud jalaväerühma siseelu ja heitlused. Hästi edasi antud mil-sf. Lõpp oli liiga järsk, ilmselt seepärast, et see on sarja esimene osa. Aga intrigeeris ja loeks järge küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hoogne ja vahva lugu. Sissejuhatus ehk tõesti veidi venib ja selle sidumine põhitegevusega oleks andnud loole juurde aga ulmebutafooria, head ideed ja punk on mulle alati meeldinud ja siin loos on need kolm kenasti kokku köidetud. Tubli! Nii hoida ja edasi tähtede poole :D
Teksti loeti eesti keeles

Tulnukad tulevad, korjavad Maalt hunniku inimesi ja treenivad neid kosmosesõduriteks. Sõdalasi on neil vaja selleks, et hakata vastu kuskilt Linnutee keskmest kord tuhande aasta järel ilmuvate Impeeriumlastele, kes pealtnäha põhjustea tapavad maha kõik, kes ette jäävad.
 
Algus on ehk veidi veniv, kuid muidu igati vahva raamat. Larsoni peategelased, ma vaatan on enamus sellised "teen, mis tahan" rebel tüübid ja naisi murravad nad nagu loogu. Siin ongi kõvasti nii seksi, kui vägivalda eri liikide vahel. Mis selle maailma huvitavaks teeb, on erinevatest tulnukate puntidest kokku klopsitud vastuhakuarmee ülesehitus ja toimimisprintsiibid. Veider ja ebaratsionaalne paiguti ja pead raputama panev ja lugejale mõnus vaheldus. Tegemist sarja avateosega.
Teksti loeti inglise keeles

Maa vallutab järjest teisi, meie päikesesüsteemide planeetide ümber olevaid iseseisvaid riike. Ootamatult ilmub aga kosmosesügavusest tulnukate laev, mis tundub võitmatu ja keerab kõik plaanid kõigil kummuli. Peategelaseks, kes pahadega sõdima hakkab, on Maa-vastaste palgasõdurite rügemendi viimane ellu jäänud ohvitser ja tema mehed-naised.
 
Möllu on. Kosmost on kõvasti - kogu tegevus toimub avakosmoses. Vahvaid tegelasi on nagu ka. Üle kolme tärni ei tahaks anda, sest vahepeal tundus sisu nõks liiga usutamatuid pöördeid võtvat. Ehk oleks neid isegi uskunud, kui tegelaste motivatsioone oleks paremini lahti kirjutatud, mitte ainult moka otsast mainitud. Lugesin siiski huviga, sest juba raamatut kätte võttes eeldasin, et see pole hard SF vaid kosmosemärul. Aga see on siiski tugevate hard-SF elementidega teos, igaks juhuks mainin.  Kosmosemärulit ma eeldasin, seda ka sain. Tegemist on sarja avaromaaniga, siis oli piisavalt hea, et loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üks arvutimänge armastav noormees, kes on alles 24 aastat vana, avastab,et peab tööle minema. See kohutav sündmus tuleneb sellest, et ta ema kaotab töö ja isa palgast ei piisa kolme inimese ülalpidamiseks. Kuna noormees ei oska suurt midagi peale tulistamismängude, siis läheb ta viimaks ennast muude võimaluste puudumisel pakkuma kosmiliste palgasõdurite erinevatesse kompaniisse. Sealgi teda eriti keegi ei taha, kuid patuga pooleks saab viimaks end kirja. 
Noormees avastab, et pärissõda ei ole päris see, mis arvutimängud. Tegelt kohe üldse mitte see. Võrdlus on eriti hea selle poolest, et ta satub sõdima päriselt samale planeedile, kus ta on ka mingi mängu läbinud. 
Kokkuvõtteks - lobe lugemine, palju kiiret märulit, tulistamist, dinosaurus-tulnukaid, macho-mehest peategelane, ootamatud süžeepöörded. Üldiselt mulle meeldis, võtan kindlasti ka järjed ette. Läheb samasse kategooriasse Skalzy "Vanamehe sõjaga", kellele meeldis too, võib ka Larsoni raamatu ette võtta.
Miks viite tärni ei saanud: Kiirelt kirjutatud ja kiirelt loetav mis tähendab, et üldiselt peab ühe silma mingite asjade koha pealt kinni hoidma ja ütlema enesele, et see ei ole hard sf, see on kosmosemärul, see ei pea nii detailne ja loogiline olema. Aga noh, vahepeal siiski tahaks :D siis saaks viie kätte.
A miks neli tärni väärt oli? Larson oskab kirjutada nii, et tühja juttu üldiselt ei ole. Räägitakse asjast, tehakse asju ja need asjad on loo seisukohalt olulised ja minu jaoks huvitavad. Väga huvitav näiteks oli see, mis on ka kaasaja lääne sõdades oluline: Reeglid, mille järgi sõdida.  Kui palgasõdurite lepingus on kirjas, et õhujõude ei kasuta, siis õhujõude ei kasuta ja see muudab sõdimise tegelaste jaoks keerulisemaks. Tehnikat ja vahendeid nagu on, aga kasutada ei tohi. 
Teksti loeti inglise keeles

Kosmiline orjakaubandus ja eetilised probleemid.
Täitsa olen nõus, et esikohavääriline lugu, nii oma teema ja selle lahenduse poolest. Mulle meeldis. A laused võiks teinekord veidi siledamad olla :D See kergendaks tublisti lugemist. Eriti dialoog oli veidi kuiv ja nurgeline. 
Teksti loeti eesti keeles

Sisu: 
Inimkond on end suures sõjas hävitanud. uus inimkond, mis milleenium hiljem taas kosmosetsivilisatsiooniks tõuseb peab Maalt lahkuma, sest eelmisest hävingust jäänud mürgid hakkavad jääaja alt välja sulama ja elu Maal muutub võimatuks. Minnakse siis sinna, kus tähekaartide alusel peaks olema lähim maasarnastatud planeet. Kohale jõudes selgub aga, et selle on üle võtnud üks teine rass.
Tegelt paneks hindeks kolm ja pool, sest veerand raamatut  - esimesed peatükid intelligentsete ämblike elust sinnamaani kus nad kosmosesse jõudsid, oli igav. Liiga Maa ajaloo kopeerimine, oleks tahtnud midagi võõrikumat. Aga need osad, kus inimesed kosmoses rallisid olid huvitavad ja vedasid mind romaani lõpuni kaasa.
Piisavalt kosmost, transhumanismi, masinaid ja ulmelist värki.
 
Teksti loeti inglise keeles