Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Arturo Perez-Reverte ·

El club Dumas, о La sombra de Richelieu

(romaan aastast 1993)

eesti keeles: «Dumas` klubi»
Tallinn «Varrak» 2006

Hinne
Hindajaid
11
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.786
Arvustused (14)

Niisiis raamat «Dumas’ kulbist». Tõenäoliselt rohkem tuntud Polanski filmi järgi «Üheksas värav». Eks minagi otsisin raamatu üles just selle tõttu. Ja ei pidanud sugugi pettuma.

Sisust. Olulised märksõnad on vanad raamatud, okultism (hermetism), salaühing, dþinn, sigaretid. Ning muidugi kuulub sinna juurde lahutamatult hea ja kuri, deemonlik naine ja ingellik naine ning lisaks sellele väga palju vihjeid kirjandusele (ilma põhjaliku mälestuseta «Kolmest musketärist» on seda vaata, et võimatu lugeda). Põhimõtteliselt on meelega raamatusse tiritud film-noir õhkkond ning kogu lugu keritakse lahti vastavalt kaanonitele.

Kes on näinud filmi, sellele on üldiselt tegevus ka ära jutustatud. Siinkohal ei tahaks hakata tegema filmi ja raamatu võrdlevat analüüsi ning ma loodan, et piisab vaid tavalisest tõdemusest, et olles loolt ja tegelastelt sarnased on nad siiski kaks eri asja. Filmis on üsna palju Polanski loomingut – mis muide ei tee seda halvemaks, pigem vastupidi. Oh jah, tagasi raamatu juurde.

Juba temaatika ja ülesehituse järgi võib aimata, et miskitpidi jätkab romaan Eco «Foucault’ pendli» traditsiooni. Võibolla laiemalt öeldes Borgese ja Eco traditsiooni. Seega siis semiootiline, erinevate kihtidega teos, mis püüab lugejaga mängida ning tekitada seoseid väljaspool raamatut ning sealset tegevustikku. Muide, Ecole on vähemalt kaks korda ka päris otse vihjatud.

Etteheidete poole pealt. Jääb mulje, et lõpp on natuke liiga rabe ning alguses plaanitud tegevusliinid ei jookse päris nii kokku, nagu oleks (võibolla) vaja olnud. Selles mõttes jääb ikka Eco ja Borgese tippteostele alla. Aga kõik see ei riku lugemiselamust sugugi.

Ulmekirjanduse hulka saab seda raamatut liigitada samadel alustel nagu ka «Meister ja Margaritat» – kui on ikka Saatan ise tegelaseks hakanud, siis käib þanri alla küll. Nagu Jürka ütles – Urban fantasy.

Teksti loeti inglise keeles

On muidugi kiusatus filmi ja romaani võrrelda, aga mõtekam on piirduda tõdemusega, et mõlemad on omas fenomenis märkimisväärsed meistriteosed. Polanski on võtnud raamatu mitmest liinist ühe, “Kolme musketäriga” seotud arengud välja jätnud, tegelasi ja sündmusi kokku seganud. Mõneti on film austusavaldus romaanile. Palju muud ka veel. Aga romaanist endast.

“Locus” nimetab Perez-Reverte teost literary fantasy’ks, mis ehk urban fantasy’st tõesti täpsem määratlus. Romaani üks mõõde olekski kirjutatud sõna iseolemise ulatuse tajumine inimese poolt. Umberto Ecole on koguni kolm viidet... rääkimata muudest poetatud viibetest kirjandusmaailma suunas. Ülesehituselt on tegu detektiivromaaniga (sellise karmi koolkonna omaga; kangelane joob pidevalt dzhinni, suitsetab, saab peksa, on paras küünik ja buldogihambumusega loo küljes kinni), ent mõrvad juhtuvad alles teose keskel.

Lugu algab sellest, et Lucas Corso - bibliofiilisete haruldusete vahendaja - saab kaks pealtnäha mitte mingit seost omavat tellimustööd. Ta peab tuvastama, kas üks käsikiri on tõesti autentne Dumas’ “Kolme musketäri” peatüki käsikiri, ja kas üks teatav 1666.aastast pärit raamat, mis väidetavalt olevat manuaal ühenduse loomiseks Saatanga, pole mitte võltsing. Peletades oma minevikust pärit tonte, leiab Corso end peagi eluohtlike sündmuste keeristest, mis oleks nagu “Kolme musketäri” lavastused. Pealegi hakkavad kaks lõnga segunema - Corso täheldab hämmastavaid sarnasusi demonoloogilise teose “De umbrarum regni novem portis” ja Dumas’ elukäigu ning romaani vahel. Lisaks on kõik toimuv otsekui elustunud põnevusromaan (no ja mõnes mõttes ongi seda), kus kangelase amuursed seiklused segunevad vere ja mõrvadega. Corsole tekib salapärane abiline imekauni noore tütarlapse näol, kes väidab enda nimeks olevat Irene Adler.

Lähemalt ei tahakski sündmustikku avada. Ütleme, et tegu on kohustusliku lugemisvaraga inimestele, kes huvituvad a)müstilis-semiootilistest mõttemängudest; b)demonoloogiast ja medievaalsetest müsteeriumitest; c)Dumas’ vanema talendist ning arvavad (õigustatult), et enamus ekraniseeringutest ja tõlgendustest ei suuda kaugeltki hõlmata kogu suurteose skoopi ning et selle kangelasi on alandavalt idealiseeritud või lihtsutatud.

Romaan võib avaneda üllatavalt mitmes plaanis ja kuni viimase lõiguni on autoril salatrumbid varukas. Et igaüks meist saaks saatana, keda ta väärib. Kui siiski võrrelda Eco “Foucoult’ pendliga”, siis ütleksin, et Eco on rohem semiootik ja Perez-Reverte kirjanik. Lugemiselamust sobivad kirjeldama sõnad eufooria, joovastus, vaimustus.

Teksti loeti inglise keeles

Alguses nägin Polanski filmi "Üheksas Värav" ja raamat ilmselt olekski lugemata jäänud, kui üks eelarvustajatest poleks seda tungivalt soovitanud. Lugesin ja üllatusin meeldivalt. Hoopis teine tera. Muidugi andis kõvasti juurde see, et olen juba umbes kakskümmend aastat olnud paadunud Dumas` fänn, eelkõige just musketäride. Aga raamat oli hea. Alguses tekitati Necronomiconi noorema venna, "Varjude Kuningriigi Üheksa Värava" ümber piisavalt salapärane õhkkond ja asjale lisandus kogu raamatu meeldivalt keskaegne ja okultistlik õhkkond. Lõpp vajus küll natuke ära. Selles mõttes, et härra Varo Borja saatus jäi mõnevõrra lahtiseks, aga no olgu peale. Raamat kubiseb kirjanduslikest vihjetest. Eelkõige Musketärid ja muu Dumas` looming, aga ka Moby Dick ja Don Quijote käivad korduvalt läbi. Siiski, Andrei poolt täheldatud eufooriat ja joovastust nagu ei täheldanud, põnevust aga küllaga. Raamatu lugemiseks vastava meeleolu tekitamiseks aitas kõvasti kaasa ka lugemise ajal ohtralt kuulatud Cradle of Filth.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu paljude eelpoolkirjutajategi jaoks, oleks mul see raamat jäänud lugemata, kui poleks olnud Polanski filmi, seega poleks hinnet andes vahest siiski aus filmist päris mööda vaadata. Personaalselt väidaks ma, et raamatule isegi annab teatavat vürtsi see, kui sa oled filmi näinud. Miks? Sest film jättis paljusi asju lahtiseks või vaataja enda otsustada, samas kui raamat vahest liigagi taktitundetult kõik vurinal ette luges JA filmi süžee ei läbinud põrmugi sama trajektoori, mis raamat. See oli palju fokuseeritum, salapärasem ja teravam.

Ma ei tahaks siiski raamatu vastu ülekohtune olla, sest film ja raamat on üsna erinevad meediad ja nende võimalused on erinevad, seega ei saa neid otseselt võrrelda. Ütleme nii, et kui raamat tekitas kaks, omavahe põimuvad sündmusteahelat, siis filmis oli üks neist suuresti kõrvale jäetud ja keskendutud ainult ühele. Just seetõttu on soovituslik filmi enne näha, sest see annab ära ainult pool raamatu süžeest.

Kuid tulgem tagasi lõpuks raamatu enda juurde. Väga värskendav on näha kõikidele nende Bobide ja Joede vahel ehteurooplasliku (nii voorustes, kui pahedes) tegelast, kes vahelduseks kasutab ka neid muskleid, mis asuvad tal peas, mitte neid mis asuvad biitsepsites või kusagil mujal. Nagu siin juba märgiti on Lucas Corso omamoodi raamatudetektiiv, kes elab džinnist, sigarettidest ja inimestega manipuleerimisest. Samas on tegu inimestega, kes elab raamatutest, nii otses, kui kaudses tähenduses.

Härra suhteliselt rutiinset (niivõrd-kuivõrd) elu rikub aga kaks ootamatut seika -- talle uurida antud Dumasi "Kolme musketäri" originaal (?) käsikirja ühe peatüki (Anjou vein) omaniku salapäran surm ja ühe veelgi salapärasema ja mõjuvõimsa kodaniku tööpakkumine, uurida ühe kurikuulsa üriku kolme ainukest säilinud eksemplari, tuvastamaks, milline (kui üldse) neist on originaal ja katsuda see omastada. Raamatu tegi kurikuulsaks asjaolu, et väidetavasti oli selle autor kirjutanud selle valmis Lutsiferiga kahasse ning pidi kujutama endast võtit Valgustaja tagasipöördumiseks inimeste sekka.

Hinnet pannes teglikult ma objektiivsel vahest oleks pidanud panema sellele jutule 4, aga panen 5, sest mulle see meeldis. Isegi väga. Vaatamata sellele, et lõpp läks pisut käest ära (Polanski suutis seda viga paljuski vältida oma filmis). Asi selles on, et Baas on paljuski inimeste maitse mõõdupuu ja kui ma läheksin liiga objektiivseks, siis ei saaks enam keegi aru, mis raamatud mulle endale tegelikult meeldivad. Ja seda te ju ometigi ei taha?

Teksti loeti inglise keeles

Alustan samuti filmi ja romaani võrdlusest ning nendin, et film on omas laadis parem kui romaan omas. Tegelikult on selline võrdlemine kohatu, sest ilma romaanita poleks filmi ning mõlemad on siiski sedavõrd meisterlikud, et hinnates saab rääkida vaid kõigekõrgema hinde varjunditest.

Head romaanid jagunevad minu jaoks laias laastus kaheks: need, mida neelan ning need, mida naudin. Viimatinimetatuid püüan ma aeglaselt lugeda ning pean lugemise käigus kuni tunniajaseid pause, et siis mõelda loetu üle ning lihtsalt ka naudingu pikendamiseks. Käesolev romaan kuulub just nende nautlemistekstide hulka. Juunis läkski mul üks nädal suureltajolt antud filmi/romaani nahka: vaatasin alguses eiteamitmendatkorda seda filmi, siis lugesin romaani läbi ja siis vaatasin veelkord filmi. Ükski ei seganud teist.

Võibolla ongi minu jaoks romaani suurim väärtus raamatukollektsionääride maailma palavikulise õhina edasi andmine. Ise ma end kollektsionnääriks pea, aga enamus tuttavaid peab mind küll. Igatahes mõistsin ma romaani tegelaste kirgi piisavalt...

Ah, sõna nõder! Panen oma viie siia ära ning loodan, et see romaan ikka kunagi eesti keeles ilmub – see on seda rohkem väärt, kui paljud teised.

Lugesin vene keeles, pealkirjaga «Клуб Дюма, или Тень Ришелье» ning pean naudinguga tõdema, et venekeelne väljaanne sisaldas rammusat kommentaariumi, kus pikalt laialt seletati taustasid ning teoses mainitud autoreid ja raamatuid. Inglisekeelne väljaanne oli selles mõttes vaesem.

Teksti loeti vene keeles
11.2006

Alustuseks pean tõdema, et teksti, mille ulmelisust või mitteulmelisust oleks nii raske defineerida, satub harva ette. Ilmselt on tegu siiski fantastilise romaaniga, ehkki see jääb pigem viidete kui otsese sündmustiku tasemele. See tähendab-võib ju mõista, et üks konkreetne tegelane on Kurat, samas ei ole tema juures aga ka midagi, mis välistaks täielikult ta kuulumise inimkonna hulka. Tegelikult oli "Dumas` klubi" sündmustik niivõrd kaasahaarav, et kohati võis unustada mõtted teemal "ulme-või-mitte" . Samuti on tegu esimese hispaania ulmetekstiga, mida olen lugenud-selle maa kirjanikega on mul varemgi kokkupuuteid olnud, ent seni on ainult realistlikud tekstid kätte sattunud.

Dumas "Kolme musketäri" pole ma kunagi otsast lõpuni läbinud ja seetõttu tekkis küsimus, et kas ma saan ikka kõigest aru... Sain! "Dumas klubi" lugemise eelduseks ei ole "Musketäride" tundmine. Esiteks on see kõigest romaani üks liin, teiseks asetub kaamera pidevalt Corso silmade kõrgusele ja tema hämmingut järjekordse Dumas`lt võetud stseeni lavastusse sattumise järel kirjeldatakse alati lugejale. Küll aga olen lugenud Cazotte`i "Armunud kuradit" , millele on Perez-Reverte romaanis palju viiteid ja mis ka maakeeles kättesaadav. Ilmselt annab "Dumas` klubi" teisi võtmeid ka Cazotte`i lühiromaani mõistmiseks, mida seni vaid primitiivseks moraalilooks pidasin.

Polanski filmi olen samuti näinud ja pean tunnistama, et ka mulle meeldis film rohkem. Õhustik oli kahel asjal vähemalt minu meelest hoopis teine. Film oli gootilikum ja süngem, romaanis lõi rohkem välja Vahemeremaadele omane päikeseline õhustik.

Tegelikult meeldis mulle "Üheksa värava" liin rohkem kui "Musketäride" oma. Viimane oli muidugi ka huvitav-oli d`Artagnan tõesti lollpea ja mileedi kangelane jne? Samas võib sarnaseid arutlusi hea ja kurja tegelikust olemusest teha pea iga klassikalise kirjandusteose teemal-kohe meenuvad tõlgendused Tolkieni "Sõrmuste isandast" ja Brian Aldissi katse Hamleti onu puhtaks pesta.

Romaani tegelaskujud on äärmiselt meeldejäävad ja ka mulle meeldib see raamatukogumise-temaatika-endal kah mõnevõrra see komme, ehkki kogun rohkem teoseid kui nende haruldasi eksemplare ning vaese Fargase elustiil tundub mulle puhta hullumeelsusena.

Romaani eestikeelne väljaanne(kui ehk välja arvata see õnnetu märkus tõlke kohta prantsuse keelest tiitellehel) on igati korralik ja äärmiselt hea kujundusega. "Üheksa värava" väljamõeldud gravüürid olid raamatus samuti ära toodud, need olid väga ilusad ja huvitavad vaadata ning erinevusi otsida.

Teksti loeti eesti keeles

Sisust pole vist vaja rääkida, sellest ülalpool juba piisavalt.Tegelikult olin ka mina enne näinud filmi ja alles nüüd lugesin raamatut. Tõepoolest, raamat ja film on mõlemad pisut kiivas (kumbki omale poole), aga niimoodi segatuna annavad päris omapärase fiilingu. See viimase gravüüri asi oli filmis paremini ära kasutatud, samas Rochefort`i ja rohesilmse tüdruku roll oli jälle raamatus palju sisukam.Aga lõpp vajus raamatul tõesti vedelaks. Näis nagu oleks lõpupoole ideemajanduse finantsdirektor käe vahele pannud - limiit on täis, nüüd tõmba jutt kiiresti kokku! Selle eest ka neli, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ja film.

Filmiga on nii, et isegi mitmekordsel vaatamisel ei tüüta ta põhjalikult ära. Võibolla see uduse siilipilguga J.Depp on põhjuseks ja nii mõnedki kõrvaltegelased. Film on terav. Pinge on ülal kuni lõpplahenduseni.
Raamat ei ole nii terav. Raske on hinnata nii seda Dumas` vaimustust kui ka bibliofiilseid veidrusi, kuna ei jaga kumbagi. Aga mis on paeluv: armunud kurat, Corso ja Boris Balkani väike (suur?) mäng. Mäng kui ainus asi siin elus, mida tuleb tõsiselt võtta. Mäng on tõsisemaltvõetavam kui elu. Nõus. Nii mitmelgi põhjusel, mis pole olulised.

Siiski meeldis mulle raamatu lõpp kordi rohkem kui filmi oma. Mis müstika, mis maagia, kui kõigil on oma kurat, vägagi reaalne, ainult tuleb üles leida ja tunnustada. Varo borjad mingu ja posigu, corsod ja irene adlerid aga tehku rahu oma kuradiga ja balkanid ning dumalased mängigu. Igaühele oma.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on Hr. Reverte väga hea kirjanik. Isegi nii hea, et pärast “Dumas klubi” lugemist tellisin endale tema kuulsa Captain Alatriste sarja esimese osa. Kohe tekib siinkohal küsimus, mis oli “Dumas klubis” siis nii paeluvat? Vastuseks on Müstika suure algus tähega. Huvitav oli ju tegelikult just see, milleks koostas Torchia “Üheksa värva” raamatu ja kuidas on kolme musketäri kirjanik sellega seotud. Teose tegelaskujud on väga huvitavad ja teatud karakterid jätab autor meelega avamata, et säiliks nende salapära.

Minu puhul on halb aga see, et ma nägin filmi enne kui lugesin raamatut. Seega pean kurvastusega tõdema, et film on paraku minu jaoks mõneti parem kui raamat. Samuti on filmi vaadates arusaadav, miks jättis Polanski mõned raamatus olevad tegelaskujud ja süzee liinid kõrvale. Samas ei saa väita, et raamatu lugemine oleks pärast filmi nägemist halb või ebahuvitav.

Teose lõpp valmistas minu jaoks tegelikult väikese pettumuse kuivõrd selgus, kuidas on Dumas klubi seotud saatana kummardajate piibliga (pean silmas seda kuidas autor lahendas nii nimetatud seose küsimuse). Raamatu mõtte saab minu arvates sisuliselt kokku võtta isand Balzac’i tsitaadiga: ”Nii palju kui on inimesi on ka interpretatsioone”. Seega võib iga inimene näha igas nurgas varju või kummitust kui inimesel on selleks piisavalt ettekujutusvõimet.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav on lugeda nii palju rõõmsaid arvustusi, millest vaid mõni möödaminnes pobiseb, et pole nagu päris ulmekas... (Ja mitte ühtegi põhimõttelist mittearvustajat!) Hämmastav sellepärast, et kas või näiteks BAASist puuduva ent sellest hoolimata kultusliku mainega Eno Raua “Naksitrallide” tetraloogia on minu meelest märkimisväärselt ulmem kui nii mõnestki lasteraamatust põhjalikult illustreeritum “El Club Dumas”.

Asjalikum arvustaja küllap võtaks nüüd ette Kingpoole, Sammalhabeme ja Muhvi ning pööraks nende rööptegeliku odüsseia samasuguseks peidetud mõistatuste, varjatud vandenõude ja demonoloogiliste vihjete pööriseks, mida kujutab endast Pérez-Reverte kahtlemata oivaline teos — ning küllap osutaks hämmastavaile seostele autorite motiivides, teoste süžeeliinides, karakterite kujutamises... aga te ilmselt juba mõistate, kuhu ma sihin.

Mõnes mõttes on “Dumas’ klubi” ehk meeldetuletus, et lugusid kui selliseid ei ole eriti palju. On vaid paremad ja mitte nii head plagiaadid; me oleme mõistetud pendeldama kümnekonna tüüpstoori vahel, millele tegeliku väärtuse annab autori oskus lugeja valvsust uinutada, teda veenda ja kaasa kiskuda (samamoodi nagu “Kolme musketäri” väärtus ei peitu mitte variautori poolt kokku traageldatud tüüpsüžees, vaid Dumas’ geniaalses oskuses sellesse n-ö elu sisse puhuda). Suurema osa “Dumas’ klubi” hämaramast, vihjelisemast poolest “kirjutab” ju oma kõrvade vahel valmis Corso ise — ning meil pole peale tollesama Corso, keda esitletakse küünilise manipulaatori ja tarbemürkidest läbi imbunud palgasõdurina, mitte ühtegi tunnistajat sellele, et üldse midagi ebamaist toimus. Ent niisama kindlalt nagu Corso klammerdub ideesse, et Dumas’ liin ja Üheksa Värava liin tingimata seotud peavad olema, klammerdub ju ulmelugeja küünte ja hammastega vaatenurka, mis lubab “Dumas’ klubi” käsitleda fantastikana. Olgu, klammerdugem — ma ei nõua, et Pérez-Reverte BAASist kõrvaldataks ja Eno Raud asemele pandaks, eks ole —, aga märgata peaks suutma ka muid võimalusi. Muidu kinnistume märgiliseks, nii nagu tünnikaupa džinni larpiv ja kasvandusekaupa tubakat pahviv Corso kinnistab tüpaažidena Mileedi ja Rocheforti (ning Irene Adleri kui “langenud ingli”), või nagu autor ise tembeldab (mine tea, kas muigamisi või laiskusest) mõningaid kõrvaltegelasi (esimesena meenub Corso endine tüdruksõber, fotograaf jabura nimega Nikon...).

“Dumas’ klubi” on vahvalt metatasandiline, paranoiline ja semantiline seiklusjutt-vandenõuromaan mõnede noiri ja okultistliku fantastika elementidega, sujuv ja lõbus lugeda ning kindlasti kohustuslik kõigile, kes ise kirjutamiseks julgust ja nõu koguvad. Kui lõik, milles Corso vaeb, kas ta mitte pole tegelane romaanis, mida kirjutab põrunud erudiit, ja jõuab sealtkaudu kahtluseni, et ka see põrunud erudiit, kes teda jutustab, võib olla tegelane seiklusromaanis (ja siis käega rehmab, leides, et see oleks liig) ei ole ülihea näide vaimukast literatuursest nipist, siis ma ei tea, mis on.
Teksti loeti inglise keeles

Ka mina pean oma arvustus alustama tõsiasja nentimisega, et ilma Roman Polanski filmi "The Ninth Gate`ita" Johnny Deppiga peaosas poleks see raamat minuni jõudnud, kuigi üldjuhul ma pean lugu heast kirjandusest, žanrist hoolimata. Ja "Dumas` klubi" kindlasti on hea kirjandus, igasuguste mõõdupuude järgi. Raamatu keskmes on haruldaste raamatute kütt Lucas Corso, kes oma olemuselt on karmi koolkonna detektiivide hingesugulane. Talle võtab vastu kaks tööotsa, mis esmapilgul kohe kuidagi ei saa seotud olla. Sündmustiku arenedes aga hakkab peategelane vastupidist arvama. "Dumas` klubi" on mitmekihiline teos. Võrdlemisi lihtsa põnevusloo alla on peidetud mõtisklused religioonist, heast ja kurjast, ning jumal teab millest veel. Nii palju kui on lugejaid, nii palju võib-olla ka tõlgendusi. Raamatut on nimetatud ka bibliofiilide unistuseks, sest see sisaldab lugematuid viiteid ja vihjeid kirjandusklassikaks kuulutatud teostele. Kuigi kõige selle põhjal võib jääda mulje, et tegemist on üsna raske tekstiga, ei pea see paika. Raamatut on väga lihtne lugeda ning ei pea olema eriline teadlane, et sellest naudingut saada. Kuna lugu toimib erinevatel tasapindadel, võib seda erinevalt ka erinevalt tarbida. Minule isiklikult just see "Dumas` klubi" juures kõige rohkem meeldiski. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

Hindes pole kahtlust -- viis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles



Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles



Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
Teksti loeti eesti keeles

Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

Neli plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
Teksti loeti eesti keeles

Tumeda jõe äär on imelik raamat.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Teksti loeti vene keeles

The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kui üritasin 2011. aasta antoloogiasse Nekromanteion saada nelja jaapani ulmejuttu, siis Tetsu Yano lugu The Legend of the Paper Spaceship oli neid parim. Kahjuks oli küsitud hind 100 USD loo kohta Skarabeusele liiga kõrge. Üritasin päästa, mis päästa annab ja pakkusin võimaluse, et praegu ostan vaid Yano jutu ja hiljem, kui olud kohenevad, ka ülejäänud. Ei kõlvanud. Nüüd lugege siis inglisse keeles ((vene keeles pole ilmunud). Selge viis.
Teksti loeti inglise keeles

Salateenistuse agent Ethen Burke saabub Wayward Pines’i väikelinna kadunud kolleege otsima ja satub ränka liiklusõnnetusse. Meelemärkusele tulles on kõik ta asjad (rahakott, isikutunnistused, mobla, ametimärk jne) kadunud. Ja ka linn pole nii idülliline, nagu paistab. Miks linnast ei saa välja? Miks pole ühendust välismaailmaga ja miks linnulaulgi tuleb väikestest valjuhäälditest?

Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

„Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

Teksti loeti soome keeles

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Pea kümme aastat tagasi sai loetud imelise keelega etnoulme klassikasse kuuluv Kurjasadu. Nüüd siis võtsin teose teistkordselt riiulilt. Ja lugedes tekkis kahetisi tundeid: naudinguga seotud imetlus eesti keele ilu ja sügavuse üle ning kahetsus, et kõik, mida tõlgin ja kuidas tõlgin jääb sellest nii kaugele maha. Ega muud ei oskagi öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ostsin Pournelle’i romaani peamiselt üle 70 nauditava Bermejo illustratsiooni tõttu ja asetasin riiulile paremaid aegu ootama. Aastavahetusel jõudsidki minule need paremad ajad. Lugesin ja tellisin ühelt hoobilt mõlemad järjed. Nüüd siis „Janitšaridest“.

Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Paarkümmend aastat tagasi ostsin Kingi kogumiku Skeleton Crew ja panin riiulisse paremaid aegu ootama. Eile jõudsid paremad ajad minuni. Võtsin raamatu, sirvisin ja kohkusin ‒ keegi oli jutu The Jaunt mõnele ingliskeelsele sõnale eestikeelsed tõlkevasted kõrvale kirjutanud. Ja seda minu käekirjaga! Mina see polnud ‒ kindel, mis kindel. Lugesin läbi, selgus, et asjalik tükk.

Neljaliikmeline pere ootab teleportatsiooni (jaunti) Maalt Marsile. Ootusaja lühendamiseks ja reisiärevuse vähendamiseks räägib perepea teleportatsiooni ajaloost. Protsessi tähtsaim fakt: teadvusel olevaid olendeid pole võimalik ohutult jauntida. Teleportatsioon tehakse vaid narkoosi all olevatele inimestele. Jutu ainukeseks nõrkuseks on see, et naine ja teismelised lapsed ei tea sellest suurt midagi, kuigi teleportatsioon on paarsada aastat üldkasutatav olnud. Seega: asjatundja peab loengut.

Kuna aeg on tervikuna hea tüki mu mälust täielikult olematusse lihvinud, siis hindeks neli.
Teksti loeti inglise keeles

Sai pärast paarikümneaastast vahet jälle see ajarändamisromaan loetud. Kiire, sündmusterohke ja aitas paar õhtut täita. Ei midagi enamat.

Ei viitsinud uurida, kas ajaloofaktid olid ikka õiged. Sandra Miesel (Andersoni uurija) väidab, et selles teoses on Silverberg nendega üsna vabalt ringi käinud. Nelja teenib ausalt ära.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
Teksti loeti soome keeles

Kaardistamata tähed on Jern Murdocki sarja teine ja ka viimane osa. Lugesin seda esimesena ja romaan jättis väga hea mulje. Samas kaotas küll suure osa mõttest sarja esimese osa lugemine. Sellele siin tugev, rasvane neli.

Jern Murdock ja tema kassilaadne kampanjon Eet ostavad trööbatud kosmoselaeva, eesmärgiga leida „energiakivide“ (=zero stone’ide) päritoluplaneet. Otsingu käigus tungivad nad piraatide ja Varaste Gildi kantsi Waystar’ile ja päästavad haavatud sisalikulaadse õpetlase, zicathani. Selgub ka Eeti päritolu saladus.
Teksti loeti vene keeles

Romaanid Zero Stone (1968) ja Uncharted Stars moodustavad diloogia, mida peaks käsitlema ühtse tervikuna, mille kangelasteks on noor vääriskivikaupmees Jern Murdock ja tema müstiliste võimetega kassilaadne kompanjon Eet. Viimase sünnitas laevakass, olles eelnevalt alla neelanud Eelkäijate jäetud kivilaadse seemne.

Jern Murdocki isa mõrvati ja põhjuseks oli maagilist võimu omav Eelkäijate kiviga sõrmus. Jern sai sõrmuse endale pärandiks. Mõrvad jätkuvad. Ta oli tööl/õppimas väga kuulsa vääriskivikaupmehe juures, kes samuti mõrvati; Jern sai haavata ja tal õnnestus napilt põgeneda. Nimelt jahib seda sõrmust Varaste Gild. Algab peadpööritav põgenemine planeedilt planeedile ja selle käigus leitakse ka Eelkäijate artefakte.

Venekeelses kogumikus oli diloogia teine osa Uncharted Stars millegipärast eespool ja lugesin seda esimesena. 25-30% mahust oli pühendatud ülevaatele esimesest osast. Seetõttu teadsin laias laastus kogu Zero Stonei sündmustikku. Objektiivselt peaksin romaani hindama neljaga, kuid lugemiselamusest lähtudes ‒ kolm.
Teksti loeti vene keeles

Vanadel esemetel ja raamatutel on oma iseloom, ajalugu. Psühhomeetria on võime tunnetada seda, seda esemete ajalugu. Nortoni Forerunner Foray on romaan psühhomeetriast, aga ka muust üleloomulikust.

Ziantha oli Maa inimeste järglane. Milline kosmosesõja laine oli heitnud ta Dipple urgastesse, seda ei teadnut ta ise ega ka keegi teine. Oma leiba püüdis ta teenida sellega, et rääkis turistidele nende käes olevate esemete ajaloost. Seda märkas üks Varaste Gildi tegijatest, kes võttis Ziantha oma hoole alla: uuris ta võimeid, arendas neid ja andis talle haridust.

Ziantha esimeseks tööülesandeks Varaste Gildis oli öine sissemurdmine ja vargus ühe kõrglordi korterisse. Seal äratab tema tähelepanu mitte millegi poolest silma paistev savikuju, mis teda kummalisel moel ligi tõmbab. Järgmisel päeval kasutab ta oma telekineetilisi võimeid ja varastab selle kuju endale, mitte Gildile. See käivitab meeletu sündmusteahela, mis sisaldab nii ajas rändamist, sisalikutaolise zacathanist õpetlase, Warlock-sarjast tuntud tegelase Shann Lantree järeltulija, kui ka parapsühholoogiliste võimetega wyverneid.

Mulle meeldis see, et kuidagi väga loomulikult oli kokku põimitud „eelkäijad“, Warlock-sari, meelelahutuste planeet Korwar oma Dipple-aguliga, zacathanid jne. Väga hea meelelahutus, eelkõige alla 16-aastastele. Minu maitse jaoks natuke paljuvõitu üleloomulikke võimeid, sellest see hinne kolm.
Teksti loeti vene keeles

Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

Hindes pole kahtlust -- viis.
Teksti loeti eesti keeles